Monday, December 30, 2024

Eesti poisid Tšuktšimaal

 


Ülo Siimets „Eesti poisid Tšuktšimaal“

Kirjastus Varrak, 2024

263 lk

Kes poleks kuulnud tšuktši anekdoote? Vähemalt meil, nõukaaegsetel, olid need üsnagi liikvel. Samas tean kus see Tšukotka asub, aga täpsemalt ei ole teemasse kunagi süüvinud. Seega on Ülo Siimetsa jutustatud seiklused ja lood vägagi head teejuhid tutvumaks selle maa ja rahvaga.

Meie kliimast minna paika, kus -50 ei ole haruldus, on ikka eriline julge ettevõtmine. Ülo sattus Tšukotkale noore ja  ulja mehena naistutvuse kaudu. Seal muutus Ülo Jeloks ning sai osa sellest traditsioonilisest elust, mis 70ndatel Tšukotkal veel ales oli (vaatamata venestamisele on veel säilinud vanu traditsioone). Ta tutvustab tšuktšide uskumusi ja kombeid ning kirjeldab väga värvikalt oma argielu, jahiseiklusi, jutuajamisi šamaaniga ning ka korteripidusid, kus vodka voolas ojadena ning kohalikud tüdrukud olid silmailuks. Muidugi  kirjeldab ka riietust ja muud külmaga seonduvat, kuid enim vastakaid tundeid tekitavad need toidud, mida seal maal süüakse. Kuidas tundub põdraveri, silmamuna, veres laagerdunud liha…. Igatahes miskit meeldivat nendes toidukirjeldustes ei olnud ja kujutan ette, et Marko Reikop jäänuks hätta vill-villi söömisel.😀

Igatahes olid need lood nagu seiklusjutte maalt ja merelt, otsast otsani põnevad. Ülo ütleb ise raamatu lõpus, et Tšukotka elamused kaaluvad üles kõik muu hiljem nähtu. Kujutan seda isegi ette, sest see ehe elu, mis näis kohati päris barbaarne,  eristub ja olen kindel, et sellest osasaamine nõudis kindlasti ka eneses vastikustunde allasurumist, harjumist ja leppimist.

On kahju, et meie maailm kipub muutuma ühelaadseks, et kultuurid ja rahvused segunevad ning see ainuomane ehe elu kaob ajaloohõlma.  

Ja üldiselt saan nüüd ka aru, miks need tšuktši anekdoodid 😀 Alljärgnev on võetud internetist, kuid haakub hästi raamatust loetud teabega.

Väga hea lugemine!

 

Sõber käis tšuktšile peale, et see sauna tuleks. Too sõdis vastu, kuid pidi lõpuks siiski järele andma. Läksidki mehed sauna ja hakkasid lahti riietuma. Järsku kostis tšuktši suust rõõmus röögatus.

"Mis juhtus?" päris sõber.

"Ma leidsin särgi alt vana puhvaika üles, mis mul viis aastat tagasi ära kadus," seletas tšuktš õnnest särava näoga.

Retked põlisrahvaste omailmadesse



Hendrik Relve „Retked põlisrahvaste omailmadesse“

Kirjastus: Varrak, 2024

253 lk

Kui Eesti esirändur oma lood ja laulud kirja paneb, tahan neid alati lugeda. Ise ju enamasti nii sügavasse laande või ka kusagile suguharu keskele ei satu. Seega on tema rännuülevaated iseenesest ka nagu väike reis.  

Sedakorda pühendab Relve meid põlisrahvastega kohtumistesse, mille tarvis reisis erinevatel mandritel. Nii kohtus ta Gröönimaa inuittidega, Aafrika maasaidega, bambutidega, Uus-Guinea korovaidega jt. Neid teekondi kirjeldab üsna üksiksasjalikult ja tema seiklusi on tore lugeda. Lisaks muidugi suurepärased fotod. Kuidas aga leida üles hõimud, kellest midagi nagu tead, aga pole aimugi, kust neid täpsemalt otsida? Kindlasti on keeruline otsida üles need kontaktid, mis aitavad rännata kusagile sügavasse džunglisse või mägedesse või mujale raskesti ligipääsetavatesse paikadesse saamaks osa tundmatute rahvaste elust. Lisaks on ju ka muid takistusi sellisel teel palju. Kindlad murekohad on vast suur kultuuribarjäär ja keelebarjäär. Kujutan ette, et selline otsus minna ja näha nõuab suurt julgust. Pole ju ette teada, kuidas üks eraklikult elanud rahvus võõrastesse suhtub. Aga raamatust saab kõik teada. 

Hr Relve reisilugusid loeksin veel ja veel!


Friday, December 27, 2024

Minu Kopenhaagen

 



Kati Nielsen Minu Kopenhaagen

Kirjastus: Petrone Print, 2013

285 lk

Minu Kopenhaagen läks korduslugemisele, sest oli rõõm seal linnas käia ning tahtsin teada, kas olime oma reisil ka õigel teel ja kas raamat pakub äratundimisrõõmu nähtud või ka kahjutunnet oma teadmatusest nägemata paikade pärast.

Igatahes lugesin nüüd üksteist aastat hiljem, hoopis teise tundega, sest nüüd otsisin sealt midagi konkreetsemat. Üsna paljudes peatükkides sain rõõmsalt kaasa hõisata: jaa, käisime ka seal. Üleüldse tundub, kui nüüd lähtuda sellest raamatust, me nägime päris palju selle kolme päeva jooksul. Nii et raamatust leiab reisisell ka endale kasulikku infot nii söögi, muuseumite kui ka lihtsalt ägedate tänavate jms kirjelduste näol.

Tunded ja arvamus jäid peale nüüd lugemist ikkagi samaks, mis 2013. aastal: õnneliku inimese kirjutatud  positiivne lugu. Loodan, et see ilus Taani muinasjutt jätkub.

 https://aluik.blogspot.com/2013/11/minu-kopenhaagen.html

 

inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks valida lk 181

Thursday, December 19, 2024

Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas




 Elisabet Reinsalu „Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas“

Kirjastus: Pilgrim, 2024


Aasta lõpus on elulooraamatute kontsentratsioon üsna suur. Nii juhtuski, et lugesin ühe hooga Silvia Ilvesele raamatule peale ka Annely Peebo raamatu. Vaatamata sellele, et nad on oma olemuselt väga erinevad, on nad mõlemad mulle sümpaatsed. Ka nende raamatud ja lood erinevad nagu öö ja päev. Kui Silvia raamat oli n.ö alastikiskumine, siis Annely raamat on igati korrektne, mis intriige ei tekita ja ka tühja vahtu ei loo. 

Esmalt on see muidugi imeilus pildiraamat, mis koondab vahvad rollid, armsa pereidülli. Annely on kaunis, suursugune naine, kes täidab oma säraga antud juhul ka raamatu leheküljed täiega. Tema eluloo kirjeldus on küll tuttav paar aastat tagasi teles nähtud saatest. Kuid sellegipoolest ka raamatust seda üle lugedes võib tõdeda, et Annely ettevõtlikkus on olnud muljet avaldav. Kindlasti on tema karjääri tõusul olnud kõike, nii annet, töökust kui õnne. Hästi turvalise imagoga naine, kõik need klantspildid ei näi poos, pigem ilus, harmooniline,  õnnelik elu. Meie halli argipäeva on ikka sära vaja ja seda Annely Peebo pakub igas mõttes. 


Tuesday, December 17, 2024

Mina, Silvia

 


Maarja Savi ja Silvia Ilves MINA, SILVIA

JES kirjastus 2024

285 lk

 

Pean Silviat ja tema poegi paduandekateks, ja see kooslus ema ja pojad, paneb südame heldima :) Seega tema raamatu ilmumine oli mulle kui fännile väga sobiv. Ma ei arva, et iga avaliku elu tegelane peaks end niimoodi lahti koorima ning kõik avalikkusele ette laduma.  Aga kui sellist avameelitseja rolli üldse kellegile pakkuda, siis on see Silvia. Tema temperamendiga see sobib.

Minu arvates oli Maarja Savi Silvia loo väga hästi kokku kirjutanud - naise olemus on edasi antud. Seal hulgas Silvia pöörasus, tema kirglikkus ja taltsutamatus.  Näib, et Silvial ei ole soovi olla keegi teine ja ta ei peida end pooside ega maskide taha. Ta ei ilusta olnut  ja julgeb unistada ning elada sajaga. Omamoodi värvingu annavad Silvia päevikukatked, ning väga meeldisid QR koodide taha peidetud muusikapalad.  Kuulata raamatut lugedes Rahmaninovi oli kuidagi väga meeldiv avastus.

Kui raamatu viimase lehe sulgesin, siis jäin küll üsna mõtlema. On ta ju toonud rambivalgusesse ka oma pere ja peikad. Kuidas nemad selle soovimatu kuulsusega toime tulevad  Peikadel olid küll varjunimed, aga kes vähegi Kroonika uudistega kursis on, on nad ära tuntavad.  Silvia tunnistab ise ka, et kindlasti ei ole pere õnnelik tema valikute üle,  kuid sellegipoolest seisavad nad ikkagi perekonna taltsutamatu musta hobuse seljataga.

Mulle meeldis see elamise julgus ning tõesti pani tema lugu ka mõtlema päris mitmeid mõtteid:

kas meil ka lapsevanematena on õigus on lapse elu kritiseerida?

kuidas käituksin, kui minu lapsed end avalikkusele elavad?

kas oled siis jumala hüljanud, kui vahetad suhteid nagu sukkpükse?

mis tingib selle, et sarnased kasvutingimused loovad siiski  nii erinevad persoonid?

 

Monday, December 16, 2024

Sõber armeenlane

 


Andrei Makine “Sõber armeenlane”

Prantsuse keelest tõlkis Malle Talvet

Kirjastus: Varrak, 2023

143 lk

1970. aastate Siber on endiselt karm paik. Lastekodu poiss (mina-jutustaja) sõbruneb seal armeenia poisi Vardaniga. Vardan on põdura tervise ning flegmaatilise loomusega ning poisi koolielu ei ole tema massist eristuva oleku poolest kuigi rahulik. Seevastu poiste sõprus kujuneb milleski kindlaks ja turvaliseks ning üksteisele ollakse toeks. Vardan elab n.ö Armeenia kuningriigis, mis on armeenlastest kogukond Siberis, kes ootavad oma vangalmüüride vahel olevaid lähedasi. Minategelase jaoks avaneb aga täiesti uus maailm talle võõra rahvuse kommete, rahvusliku olemise ja väljanägemise näol. Selgub, et genotsiid on tabanud sedagi rahvust, kuid mingi suursugusus on säilinud ka väga viletsates oludes.

Mulle meeldis „Sõber armeenlane“ väga oma sisutiheduse ja tähendusrikkuse poolest. Pole ju raamat üldsegi paks, aga nii vähesedki leheküljed ütlevad palju. Mõnda lauset lugesin isegi mitu korda, sest kõik laused on mõtestatud ja mõni lause nii sügavamõtteline, et vajas seedimist. Üldiselt on tegemist kurbliku raamatuga, kuid see poiste sõprus toob esile loo helgema poole. Kindlasti lisab muretuma noodi lapse arusaam elust ja asjadest, ning ka Vardan oli see helge tegelane, kes näis oma vanusest täiskasvanulikum, kui teised eakaaslased. Lisaks jätsid erilise mulje armeenlaste suhtumine külalistesse, kõik need maneerid, kõnepruuk, külalislahkus ka nendes viletsates tingimustes, mis neil seal Siberis oli. Lastekodupoiss tajus seda erisust väga selgesti, lastekodus ei oldud üksteisega viisakas.  Nii et „Sõber armeenlane“ on hästi sügavamõtteline lugu inimlikkuse erinevatest tahkudest.

Minu kindel soovitus!

 

… soov iluhetke jagada ongi loomise mõte, poeetide tõeline tung, mis jääb aga sageli mõistmata lk 50

Sunday, December 8, 2024

Minu Sri Lanka

 


Merilyn Meristo „Minu Sri Lanka“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Mulle meeldis Minu Sri Lanka väga. Siin on nii palju erinevaid tahke ja mis peamine, iga reisisell, kellel see saareriik mõtetes mõlgub, saab siit infot ammutada. Kirjeldatakse maad ja rahvast ning ka ohtude eest on hoiatatud. Pikaaegne kogemus saareriigiga on aidanud autoril kogeda sealset elu rohkem kui põgus kokkupuude ning need tähelepanekud on just nagu rosinad, mida lugedes nopid ja talletad. No näiteks kogemused tuk-tukidega, või loomaaed, keda võid öömajades kohata. Loogilises järjestuses kirjutatud ning väga sujuvalt sujus see lugemine.

Sunday, November 24, 2024

Isa pudel

 


Artur Gebka „Isa pudel“

Poola keelest tõlkis Liisi Laineste

Kirjastus: Koolibri, 2024

61 lk

Pudel saabus elutuppa täiesti märkamatult. Rõõmu sellest tundis vaid isa. Ville seevastu oli hoopis kurb, sest üha enam täitis isa tähelepanu see pudel. Ka ema oli õnnetu, sest pudel oli kasvava loomuga ning ema ja lapse ruum jäi toas järjest väiksemaks. Ühel päeval oligi isa pudelis ja ei saanud sealt enam välja...

Praegu ilmub üsna palju lasteraamatuid erinevate probleemide teemadel. Isa pudel on üsna lihtsasti mõistetav lugu sellest, kuidas üks probleem võib endasse haarata selliselt, et upudki ära, kui õlekõrt keegi ei ulata. See probleem ei pruugi olla ainult alkoholism, samamoodi võib ükskõik mis mure muutuda nii suureks, et ise seda lahendada ei suuda. Oluline on märgata ja aidata. Ja kui neid erinevaid teemasid juba päris lapsena lugeda ja ka vanemate-õpetajate jne arutleda, siis vast on lootust, et neid nn pudeleid jääb kunagi vähemaks.

Võib olla nooremale koolieale ei ole see raamat iseseisvalt lugemiseks, nad lihtsalt ei mõista veel  selle nn pudeli tähendust. Seega on täiskasvanute selgitused ja ka lastega arutlused omal kohal.

Friday, November 22, 2024

Tee finantsvabaduseni

 


Bodo Schäfer „Tee finantsvabaduseni : seitsme aastaga miljonäriks“

Inglise keelest tõlkis: Triinu Lööve

Kirjastus: Pegasus, 2024

317 lk

Ilmselgelt on finantsvabadus iga inimese ilus unistus. On ju imeline olla oma otsustes vaba - lähed kuhu tahad, tegeled meeliköitva hobiga, einestad vahvas restoranis jne. Reaalsus enamasti ei ole see ka siis, kui sa neid nimetatuid aeg-ajalt koged. Aga unistused on tasuta ja seda ilmselt ei piira keegi. Käesolev raamat aitab unistada, aga ka motiveerib tegutsema jõukuse suunas enese analüüsi kaudu. Siin on konkreetsed teemalahtrid, millele peaks mõtlema ja enda jaoks ka kirja panema. Muuseas, visualiseerimist ja üles kirjutamist peab raamatu autor väga oluliseks. Tehke endale fotoalbum ja lisage sinna pilte kõigest, mis teile meeldib, kelleks te tahate lähitulevikus saada, mida korda saata ja mida omada lk 145. Näe iseenda väärtustamise nimel vaeva ja pane see saavutustepäevikusse kirja. Palju on kirjeldatud suhtumist kulutustesse, s.t selleks et rikkaks saada, peaks ka mõtlema, mida ostad, kuidas säästad. Toob siin  konkeetseid näiteid maailma mõne rikkuri näol, kes ei ole samuti sündinud kuldlusikas peos, aga ometi on rikkus tulnud. Kindlasti ei ole see nii, et loen raamatu läbi, elan vanaviisi ja olen rahakas. Ja kui seda rikkust ei tulegi, siis inspireerib selle raamatu lugemine kindlasti ja võib olla parandab ka mõttelaadi optimismi suunal. Igatahes ca 300 lehekülge rikkuse ja raha ümber keerlevaid mõtteid ära ei tüütanud ja oli päris tore lugemine.

Ja lõpuks üks tore mõte: ümbritsege end positiivsete inimestega. Inimestega, kes soovivad kuulda teie unistustest, mitte painajatest lk 242

Friday, November 15, 2024

Tragöödia kolmes vaatuses

 


Agatha Christie „Tragöödia kolmes vaatuses“

Inlise keelest tõlkinud Urve Liivamägi

Kirjastus: Varrak, 2007

223 lk

Vaatamata sellele, et motiivi pole, tapetakse kolmeteistkümne külalise ühisel õhtusöögil pastor. Kadunukest teati väga rahumeelse ja lugupeetud inimesena, kellel ei näi olevat ühtegi vaenlast. Pole ka teada, millega surm põhjustati. Seda enam, et kokteliklaasid mürki ei sisaldanud. Miks aga tappa, kui motiivi pole? Poirot uurib.

Ei olnud see uurimine ja lugu ise ka üldsegi minu maitsele. Arutletakse ja juureldakse, natuke põnev on ka, et kes siis?, aga millegipärast sellist traditsioonilist teadatahtmise õhinat, nagu krimi lugemisel tavaliselt teikb, ei tulnud. Olen vist üks vähestest, kellele ei meeldi ka Poirot filmid. Mulle meeldiks, kui oleks rohkem kihte mõrva ümber, näiteks loodusekirjeldusi või muud olustikku, inimkäitumise üle juurdlemist. Selles loos oli seda väga vähe, pigem ongi ainult mõrvari mõistatamine. Kuna Agatha Christie oli meil kirjandusklubi kuu teema, siis pingutasin 😊

 

Sunday, November 10, 2024

Borgo Sud: õdede lugu

 


Donatella Di Pietrantonio „Borgo sud“

Itaalia keelest tõlkis Kaidi Saavan

Päikese Kirjastus, 2024

219 lk

Raamatu minajutustaja naaseb kodulinna, Borgo Sudi. Teekonnal saadavad teda mälukillud olnust: abielust, õest, lapsepõlvekodust, kaotustest ja leidmistest ning ka võimalustest. Õde on talle olnud lähedane, kuid elud on neid lahku viinud. Õel on laps, temal näivalt õnnelik abielu ajani, mil selgub, et Piero ei saa lõpuni selles suhtes õnnelik olla ning see elu on ehitatud valedele. Kui Adriana laps süles, oma õe ellu naaseb, selgub, et temagi elus ei ole kõik läinud voolavalt.

Borgo Sud ongi mõtterännak olnust. Mälukatked jõuavad minajutustajani, s.t Arminutani vahelduvalt, nii kuidas mälu neid ette söödab. See tähendab, et see lugu ei edene sirges joones ja ajalises kronoloogias. Tegemist on hästi naistekeskse looga: õdedest, emadusest, abielust, andestamisest, lapsepõlvetaagast.

Üldiselt mulle meeldis, sest ka kõige väiksemad hetked olid hästi elavad ja see fragmentaarsus pigem oli boonus. Sisu ise oli veidi etteaimatav, vähemalt selles osas, mis puudutas Arminuta abielu. Raamatu esimest osa “Arminuta”, ma ei ole lugenud. Kaldun arvama, et seda lugu võib täiesti vabalt ilma eelnevat teadmata lugeda.

Friday, November 1, 2024

Kateriin ja kurjad onud

 


Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud“

Kirjastus: Varrak, 2024

264 lk

Kateriini elu näib ideaalne, sest tal on loominguline vabakutselise töö, doktorandist mees, armas lapsuke ja maja idüllilises Pääskülas. Lisaks saab kõik mured puistata sõbranna Mariannile ja tänutunnet väljendada kasuisa Holgerile. Nagu ikka, elus ei jookse kõik alati õlitatult, kui tuleb majanduslangus, hakkab Kateriini elu murenema. Üks juhus sõidab teisele sisse ning saavutatud elustandardit on raske hoida. Seda enam, et Kateriin on kogu pere elu oma õlgadele võtnud. Pääseteena otsustab naine asuda väljapressima. Süües kasvab isu ning pahanduste sasipundar üha kasvab. Kas see on kõik armastuse või millegi muu nimel?

„Kateriin ja kurjad onud“ oli väga hoogne raamat, lausa ootasin seda hetke, kui oli aega lugemisele pühendada. Stenaarium on ülevõlli nagu Õnne-seriaalgi, aga selle humoorika pealispinna all avaneb ikka sügavam elufilosoofia, mis paneb pikemalt mõtlema. Naine olla ei ole sugugi lihtne. Miks naised ei pea sõdu alustama ja maanteel lolli mängima? Nad lihtsalt ei jaksa lk 50. Lugu on seda toredam, et ta on meie oma Eesti lugu, meie endi elu, seega mingid olukorrad on täiesti argiselt tuttavad. Loomulikult ei ole me kõik väljapressijad, aga see argielu kiirus ja kohustuste rohkus ning tahtmine näida ka teistele on nii inimlikud. Ja muidugi on siin selline kriipimise kohtgi, mis läheb hinge. Aga selleks tuleb lugeda raamat lõpuni, sest minu jaoks on selliseks lauseks just see viimane. Kriibib muidugi ka vägivalla teema.

Käesolev oli Andra Teede debüütromaan. Mulle väga sobis tema kirjutamise stiil ja teemade käsitlus, seega ootan järgmisi või miks mitte ka antud loole järge 😊

Thursday, October 24, 2024

Minu Euroopa

 



Myrakas alias Üllar Priks „Minu Euroopa“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk


Kui sulle kingitakse oliivipuu, mis asub kusagil Itaalia-kannas, siis tahaks seda kingitust ju oma silmaga vaadata ning käega katsuda. Myraka kaasa Muti sellise kingituse oma kallile mehele tegi (milline lahe idee mehe reisile meelitamiseks)  Kas see nüüd just meelitamine oli, ei tea, sest Itaalia reis ei olnud neil esimene. Paralleelina Itaalia looga jutustab ta ka varasemat Horvaatia retke. Kuid seekord mindi piraka matkabussiga, millega liiklemisel on juba eos mõni seiklus sisse kirjutatud.  

Myrakas teksti pealt kokku ei hoia, häid võrdlusi ja üle võlli kirjeldatud olukordi tuleb siit rohkem kui vihmajärgselt seeni. Ta on osanud oma vahva sõnakasutusega suuremaks ja põnevaks luua ka üsna argised toimingud. Muie on suul lugedes kogu aeg ja naeruturtsatusi jagub ka. Nii et hoiatus: kui sa avalikus kohas üksinda loed, võid tunduda kohtlasena  

On selge, et reisid on armsad eelkõige ikka endale – jäävad ju kustumatud mälestused. Kuid enamasti tahaks oma õhinat jagada ja siis võibki olla, et neile, kes käinud pole, kannatavad lihtsalt viisakusest selle õhina ära. Kui aga osata sõnu seda nii nagu  Myrakas on seda teinud, siis saab vast iga lugu endale ka publiku taha. Oli väga hea  meelelahutus. 


Friday, October 18, 2024

Valge laev

 


Xavier Bouvet „Valge laev“

Prantuse keelest tõlkis Reti Maria Vahtrik

Kirjastus: Varrak, 2024

232 lk

 

Otto Tiefist on raamatuid ilmunud, kuid minu lugemislauale ei ole need sattunud. Raamat on seda tähelepanuväärsem, et autor on pesuehtne prantslane, kuid elab Tallinnas.

On 1944. aasta september. Saksa väed põgenevad Eestist ning idast läheneb Nõukogude armee. Seda vahepealset aega proovib ära kasutada väike grupp poliitikuid, et taastada Eesti Vabariik. Üks neist meestest on Otto Tief, rahuliku loomuga advokaat, kes omas Läänemaal Jaanika mõisa ning oli ka talupidaja. Naisel ja lastel oli eelnevalt võimalus evakueeruda Rootsi. Plaan oli temalgi järgneda, kuid tõotatud valget laeva oodati päevi ning hr Tiefi jaoks seda laeva ei tulnud. Tema elukäik koos vahevalitsuse loomise etappidega on selles raamatus.

Valge laev oli tõesti väga huvitav ja ka haarav lugemine.  On ju loetud varemgi küüditamistest ja vangilaagritest, aga siin tulevad konkreetsed tegelaskujud ka loole taha. Näiteks oli üllatav teada saada, kuidas SS-lasest liigkasuvõtja laevaga ülesõite korraldas, silme-ees endalgi unistus. Mida uskusid ja lootsid Tuglased, Under ja Adson. Või kuidas Tief tõesti püüdis vaid oma teravale mõistusele tuginedes päästa maad ja rahvast. Samas oli loosse toodud ka nõuka poole pealt Eesti Laskurkorpuse polkovnik Pallase reaktsioonid nähes laastatud kodumaad. Sõjas kaotavad kõik midagi.

Mina sain nüüd kindlasti ka targemaks, sest need tegelaskujud hakkasid silme-ees elama sedavõrd, et tegin veel lisaks loetule ka uurimistööd. Paraku mõni päris elu on kirevam kui väljamõeldud seiklusjutt, antud juhul toovad need üleelamised siira kahjutunde. Raamatu lõpus on kirjanik fantaseerinud, et mis oleks teisiti läinud, kui Tief oleks koos Maandiga laevale pääsenud ja tema edasine elu oleks vabal maal kulgenud. Jah, oleks ju võinud.  Raamatu lõpus on register ulatuslikust abimaterjalist, mis aitasid kaasa raamatu valmimisele, nende kogus tekitab aukartust.

 Vääramatus oli neelanud kõik selle, mis oli paistnud igavesena lk 33

Paigad muutuvad vastavalt sellele, kas neid asustavad teod või mõtted lk 66

Monday, October 14, 2024

Minu Omaan



Meeli Lepik "Minu Omaan"
Kirjastus: Petrone Print, 2011
311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?


Thursday, October 10, 2024

Tagasi koju



Ann Josephson „Tagasi koju“

Inglise keelest tõlkis Raili Puskar

Kirjastus: Amor, 2002

255 lk

Jared naaseb kodukülla, et leida siit taas hingerahu. Tema stardiplatvorm ellu oli üsna kesine, kuid aastate jooksul saavutas ta elu, mis tõi rahalise sõltumatuse. Sellegipoolest ihkas mehe hing seda sama kodu, mis lapsepõlves. Endisest kodupaigast leitud tükike kangast äratab mälestused ning Jared laseb õmmelda endale analoogse lapiteki, milliseid tema emagi kunagi õmbles. Tekki hakkab õmblema Althea. Lisaks valmivatele lapiruutudele süttib ka ilus armastus.

Mesimagus lugu, otsast otsani kirge ja armastust täis. Lihtne ja ladus, veereb sirgjooneliselt ilusa lõpu poole. Kui siit mingeid õpetussõnu otsida, siis oleks see eht eestlaslikult öeldes: tänasida toimetusi ära viska homse varna,  või teisisõnu: kõik mida teha tahad, tee kohe, homne päev on teadmata. 

Valisin väikese formaadiga ja vahva pealkirjaga (reisida on tore, aga koju tagasi tahaks kindlasti) raamatu reisiraamatuks. „Tagasi koju“ aitas mul kenasti kolmel lennul aega viita. Ise tulin koju, kuid raamat jäi  minust maha Ramzu villa külalistemajja Thoddoo saarel Maldiividel. Loodetavasti avastab raamatu järgmine kaasmaalasest reisisell.  


Monday, October 7, 2024

Öine Innsbrucki rong

 


Denyse Woods „Öine Innsbrucki rong“

Tõlkis Eva Nilson

Kirjastus: Ersen, 2017

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad Frances ja Richard, endised armastajad, kes neli aastat tagasi kaotasid üksteist Sudaanis rongireisil. Mis siis toona juhtus, kuhu Richard kadus? Kumbki jutustab oma loo ja kolmas, kes pikutab naril, kuulab nende lugu ning paneb tähele, et need lood ei klapi.

Raamatu tagakaane tekst on kutsuv, sest lubatakse psühholoogilist põnevusromaani. Mingi pinge oli tõepoolest õhus, kuid see lugu jäi väga venima. Saan aru, kui keegi niimoodi tundmatusse kaob ning mingeid jälgi enam ei leia, on õudne, kuid see mantrana Richard on kadunud kordamine muutus tüütavaks ning oli ilma selle mantratagi selge, et olukord on Francese jaoks hull. Igatahes ei olnud see minu raamat. Teema ju iseenesest põnev, aga miskit jäi puudu. Lõpuni ma siiski ta lugesin ;)


Monday, September 16, 2024

Mul on hea meel, et ema ära suri

 


Jeannette McCurdy „Mul on hea meel, et ema ära suri“

Tõlkis Hanna-Leana Kuus

Kirjastus: Varrak, 2024

326 lk

Juba 6. eluaastast oli selge, et Jeannettest peab saama näitleja. Ema panustas sellesse ideesse kogu oma läbilöögivõime, aja ja kire. Ühtepidi lõi ta ju tüdruku ellu võimaluse ja andis tulevikuks teatud kindluse, kuid teisalt olid selle surumise tagajärjed just mitte meeldivad. Jeanette hakkavad painama juba üsna noores eas ärevushäired, anoreksia, buliimia.

Seekord oli lugemisel Jeannette McCurdy autobiograafiline lugu. Pealkirjad on tõmbenumbrid, magnet lugemishuvi äratamiseks. „Mul on hea meel, et ema ära suri“ kõlab kohutavalt, samas ausalt.  Sellist ema nagu Jeannettil, võib võrrelda looduskatastroofiga, kes laastades teeb oma töö ja asemele jäävad varemed, mida ajajooksul saab üles ehitada, kui hästi läheb. Jeannette ema tegi kõike seda, mida  emad reeglina ei tee. On ju pea täiskasvanut inimest dušši all pesta, tema intiimosi kontrollida, e-kirju kontrollida, välimust kujundada, kindlasti rohkem kui liig. See on haiglaslikult perversne. Lausa kuritegelik oli ahvatleda last saledama piha nimel vähem sööma. Tüdruku vaimne tasakaal ning ka tervis said just nartsissistliku ema algatuste toel rikutud. Nii et hästi aus raamat just tunnete kirjeldamisel, mil Jeannette idealiseerib oma lapseea tundeid ning kirjeldab hilisema ea hingehaavasid ning püüdlust parandamise poole. Paranemine ei ole siiski lihtne tulema - ema vari hakkab aegade jooksul peakohalt kaduma, kuid hirmud on Jeannette hinge taotud tugevama õigusega ning kõik need kapsalehega tõtt vaatamised, näppude kurku ajamised ja enesesüüdistamine on tugevalt kinnistunud.  Kummaline on ka see, et olgu see ema milline tahes, lapse armastus on siiski tingimusteta.

Valus raamat, aga väga vajalik!

Mu eluülesanne on olnud teha ema rõõmsaks, olla see, kes ta tahab, et ma oleksin. Aga kui ema enam pole, kes siis mina peaksin olema?

Monday, September 9, 2024

Täiskasvanute valelik elu

 


Elena Ferrante „Täiskasvanute valelik elu“

Itaalia keelest tõlkis Tiina Randviir

Kirjastus: Varrak, 2024

280 lk

Giovanna kuuleb pealt, kuidas tema isa avaldab emale arvamust, et tütar hakkab üha enam muutuma tädi Vittoria nägu. Aga milline tädi on, kas ta on inetu? See tüdruk jääb tüdrukut vaevama, ei ole ju ta kursis oma isapoolsete sugulastega. Selgub, et need juured on pärit vaesest Napolist ning elu seal ei kulge rikkama linnaosaga ühes rütmis.

Nagu oma varasemas loomingus jälgib Ferrante siingi ühe tüdruku arengut ja kujunemist erineva varalise võimu taustal. Kuidas käituvad inimesed rikkas Napolis ja kuidas vaeses - päritolu määrab suuresti sinu staatuse. Sellise teadmise keskel tekib kasvueas tüdruku hinges segadus ning kahe selle vastandliku maailmaga toimetuleku ja tõlgendamise tagajärjel sünnivad need otsused, mis näivad tüdrukule parimad.

Ferrante on ilmselgelt läbinisti äratuntav oma kirjutamise stiili poolest. Tema teksti on nauditav lugeda, sest see atmosfäär, mille ta loob, on ainuomaselt ferrantelik. Ta oskab inimhinge hästi lugeda ja lahti seletada. Lugedes tajud seda Napolit, kus ma ju tegelikult käinud ei ole, ikkagi nagu päriselt, sest need hääled, lõhnad, kogu see temperament on kirja pandud nii, et neid on tõepoolest tunda.  Teismelise probleemid välimuse ja seksuaalsuse teemadel ning vanematega suhtlemisel on edastatud nii, et need ei alaväärista mitte kuidagi noorust ja neid pealtnäha trotslikke otsuseid. Kuna Giovanna on suur lugeja, siis minu arvates kõlab see raamat natuke nagu lugemise propageerija -  lugemine teeb targaks. Luges ta ju lisaks enda huvile selleks, et poisile meeldida , et tal oleks jututeemasid ja et ta näiks targemana.

Igatahes sai seegi raamat liiga kiiresti otsa, tahtnuks olla selles Napoli-elu rütmis veel ja veel J

….surnud on nagu katkised asjad, näiteks televiisor, raadio, mikser, ja kõige parem on neid meenutada nii, nagu nad olid tervena, sest ainus vastuvõetav hauakamber on mälestus lk 57

…koledad asjad, millest sa kellelegi ei räägi, muutuvad koerteks, kes öösiti pead närivad, kui sa magad lk 97

 

Thursday, September 5, 2024

Poiss triibulises pidžaamas

 


John Boyne „Poiss triibulises pidžaamas“

Inglise keelset tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Helios, 2022

207 lk

Bruno elab koos ema, isa ja lootusetu juhtumiga, kes on juhuslikult tema tüütu õde, Berliinis. On 1942. aasta. Vüürer on andnud Isale ametikõrgendust ja pere kolib Ausvitsi. Esialgu näib 9-aastasele poisile seal kõik trööstitu, sõbrad jäid ju maha.  Tutvumine teisel pool aeda triibulises pidžaamas poisiga muudab elu  rõõmsamaks. Sõprus on midagi tõelist. Ühel päeval on traataia ees maas hunnik riideid ja Brunot ei ole kusagil…

Väga kurb raamat, lausa valusalt kurb. See raamat on kirjutatud lastele, ilmselt ikkagi vanemale koolieale, aga ma ei oskagi öelda, kas neid kõnetaks see lugu. Filmina vast küll. Raamat lõppeb ülimalt traagiliselt, kohutav on silme ette manada neid inimhorde, süütuid lapsi, keda aeti nagu loomakarja gaasikambrisse. Lapse aru ootas ju uut ja põnevat kogemust…  Samas jah, neid sõja kuritegusid ei pea unustama. Aga just seda lõpplahendust  on üsna raske taluda. Kõik need inimsuhted ja muu taust oli hea.

Monday, September 2, 2024

Vastaskalda kutse

 


Risto Vuorinen „Vastaskalda kutse“

Soome keelest tõlkinud Ilona Kolberg

Kirjastus: Eesti Raamat, 2024

348 lk

Ingo aitab Eestimaal muusikafestivali korraldada, on 90ndate algus, ning valitseb üldine kaos asjaajamistes, korruptsioon ning maffia elavad oma elu. Säärases keskkonnas on keeruline mitte petta saada. Tulu tahavad teenida kõik ja kui raharullid silme-ees, siis ahnus haarab ka sealt, kust võtta ei tohiks. Ingo pere on Eestimaaga seotud olnud juba Viru hotelli ehitamise aegadest ning see kutse lõunanaabrite poole oleks nagu verre kirjutatud. Ka Ingo kinnitab enda suhte Eestiga tugevamalt kui vaid ühe festivali korraldamine.

Murranguline aeg 80ndate lõpul ja 90ndate kaos on kadunud juba mälu kaugemasse soppi. „Vastaskalda kutse“ tuletab aga kõik kenasti meelde. Lisaks saab ka teadmise, kuidas Soome poolele meie raudse eesriide tagune elu ja iseseisvuspüüdlused ning selle saavutamine näisid. Tegelikult ei olnud soomlaste endi elugi meelakkumine: majandussurutise aeg kahandas ettevõtjate rahakotti ning rikkus vaimset tervist.

Väga lihtsakoeliselt kirjutatud lugu, kuid sellest murrangulisest ajast ja sellisest vaatenurgast ma vist ei olnud varem lugenud. Raamatu lõpus on viidatud muusikavalikule, mis on ka loo sisse põimitud. Nii et kui raamat läbi, võib muusikalisti kallale asuda J

Monday, August 26, 2024

Minu Reykjavik

 


Tui Hirv „Minu Reykjavik“

Kirjastus: Petrone Print, 2015

240 lk

Aasta esimeses pooles oli õnn ja rõõm külastada Reykjaviki. Toona reisilt naasnuna lugesin Minu Islandi uuesti läbi. Nüüd avastasin, et Islandi pealinna raamat mul päris lugemata. Ikka tahaks ju äratundmisrõõmu kogeda ja ka teada saada, kas miskit raamatus mainitut nägemata jäi.

Tui Hirve viis saareriiki armastus. Ta kirjeldab pealinna üsna mitme kandi pealt ning kiidab seda maad ja rahvast väga. Hästi palju on võrdlemisi Eestiga, enamasti plussid Islandile, miinused Eestile. Kuna Tui ja ka tema kaasa on muusikainimesed, kirjeldab ta eelkõige muusika ja kunstiga seotut. Ütleme nii, et kui keegi plaanib Islandile kolida, siis on raamat infoallikana hea, turistile on siin pisut vähem. Minu kahetsus, et ma raamatut enne reisi ei lugenud, kuulub kindlasti toiduvalikule. Kindlasti oleksin proovinud midagi, mida Tui raamatus mainis. Muidu oli aga taas mõnus lugemisvaheldus armastus- ja põnevusromaanidele.

Friday, August 23, 2024

Halli hundi päevik

 


Ahto Levi „Halli hundi päevik“

Vene keelest tõlkisid Juhan Jürna, Ülar Lauk

Kirjastus: Paradiis, 2023

336 lk

Isapoolset sugupuud uurides selgus, et Ahto Levi alias Levi Lippu on minu kolmandat põlve nõbu, see teadmine tõi minu lugemislauale „Halli hundi päeviku“.

Autobiograafiline jutustus on olemas juba aastast 1968 ja seda on tõlgitud 16 keelde, raamatu ainetel on valminud 1972. aastal isegi film „Tagasipöördumine ellu“

Levi kirjeldab oma seiklusterohket elu alates lapsepõlvest jõudes välja kolmekümnendatesse eluaastatesse. See elu, mida tema elas oli hullem kui hullumeelne. Rahutu hing otsis juba lapseeas vaid seiklusi ning need seiklused sisaldasid põgenemist Saksamaale, Hitlerjugendis oldud aega, põgenemisi, vangilaagreid, vargusi, siis taas põgenemisi ja vangilaagreid. Kogu selle hullumeelse eluga oli tal alati kaasas paber ja pliiats, sest ta armastas kirjutada. Levi võis näida paadunud pätt, aga siiski oli temas see miski, mis äratas usaldust, andis lootust sellele normaalsusele, millega seadusekuulekad inimesed päevi täidavad. Oma annet kirjutada, tajus ta ise ka ning samuti mõistis oma valesid valikuid. Samas võitulus iseendaga oli ka omamoodi katsumus. Tema autobiograafia oli põnevam mõnest põnevusromaanistki. Igatahes sõnu ta tõesti seada oskas. Küllap on selles loos palju ka väljamõeldist, kirjutas ta ju seda elulugu aegade jooksul, mil ta oma kirjutatut luges, taas uuesti üle, tehes väikesi parandusi ja lisandusi. Nii et kas see lugu just sulatõsi on, ei tea. Aga ega sel polegi tähtusust. Lugemisvarana oli „Halli hundi päevik“ väga hea.

 

Kui tahad oma kelguga mäest alla sõita, siis ole lahke, tiri oma kelk ise mäkke ka lk 130

Thursday, August 8, 2024

Tapalava

 



Tšõngõž Ajtmatov „Tapalava“

Tõlkinud Maiga Varik

Kirjastus: Eesti Raamat, 1989

256 lk

 

„Tapalavani„ viis mind Kõrgõztani reis, nimelt olen jätkuvalt seda meelt, et käidud maa kirjandus aitab pisut rohkem sotti saada sealsest. Paraku kirgiisi kirjanduses valitseb meil üsna tühi koht, nii jäi valikusse ainult Ajtmatov. Esialgu proovisin lugeda tema „Sajandist on pikem päev“, aga selle lugemine viis kosmosesse ja mingil hetkel takerdus. Uus katse teise raamatuga oli edukam J

„Tapalava“ jutustab nii paljudest asjadest, mis vahelduva eduga köitsid rohkem ja vähem. Esmalt hundid, nende elu steppides ja mägedes. Siis joodikud ja päevavargad, kes lootsid leida oma õnne narkorohtu korjates, loomakarju jahtidest, hundiseaduste vastaselt toimides ning neile vastanduvad jumalasulane ning õiglane hing, kes lihtsameelselt loodab hea sõnaga kurja välja juurida. Kuid kuhu on kurjus kord sisse istutatud, sealt see niisama lihtsalt ei tagane.

Väga julm raamat oli tegelikult, mul oli nii kahju neist huntidest ja raamatu lõpplahendusest ka. Lugeda oli väga harjumatu, kuigi peab ütlema, et tekstiilu oli siin vägagi olemas, looduse kirjeldused ning loodud olukorrad töötasid kujutluspildi üles suurepäraselt.  Mulle tundub, et eriti hästi töötaks see lugu ettelugedes. Kuid jah, mingid nõukaaegsed väljendid, mille oleme juba unustanud, tuletasid end ka meelde. Samas 1987. aastal kirjutatus oli tajuda juba ka kriitikanooli toonase korra suhtes. Minu jaoks oli äratundmisrõõm Issõk-Kuli järv ja need võimsad, aukartust äratavad mäed.

Kui loodusel oleks mõtlemisvõime, missuguse ränga süükoormana tajuks ta siis seda metsiku taimestiku ning inimese kõlbelise degradeerumise vastastikust seost lk 155

 

Sunday, August 4, 2024

Kaheksas elu (Brilkale) II osa

 



Nino Haratischwili „Kaheksas elu  (Brilkale)“ II osa

Tõlkis Elina Adamson

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

727 lk

Raamatu esimeses osas tuttavaks saanud Stasia, Katherine, Kostja jt elavad endiselt Gruusias. Sõda on lõppenud ja elu on mingis mõttes stabiliseerunud, kuid  seda rahu on järeltulevatel põlvedel keeruline endas leida. Sündmused algavad Hruštšovi aegse sulaga ja jõuavad välja tänapäeva, mil raudne eesriie on langenud, piirid ja võimalused avanenud, samas Gruusias tõstavad pead taas rahutused. Igas peatükis, nagu ka raamatu esimeses osas, keskendututakse erinevatele tegelastele. Ning muidugi on alles vaarisa šokolaadi retsept, ka see imbub vaikselt loosse nagu mõrumagus suguvõsa legend.

Mõtlen siin, et ameerika kirjanduse puhul mul enamasti ei teki mingeid seoseid selle maaga, sama ka inglise, saksa vm Euroopa riigi kirjanduse suhtes. Kuid Gruusia tuleb selles raamatus nii ehedalt esile – kõik see kultuur, inimesed, temperament, lood ja laulud. Jah, ajaloolist tausta on siin jagatud ohtralt, aga miski muu seletamatu toonitab seda veel. Kas see tuleneb sellest, et Nino on emigreerunud grusiinlane ja igatsuse kaudu oma kodumaa vastu sünnib emotsioon tugevam, ma ei ta, aga seegi lugu kõlab nagu ood Gruusiale.

See oli tõeline lugemise lummus – raamat haaras endasse ning konkurentsi ei pakkunud talle üksi muu ahvatlus. Kuidagi nii hästi tasakaalus on siin ajalooline taust, tegelaste storyd ja mingi magusvalus igatsus ka.

 

Tõel on lugematu hulk versioone ja need kaotasid kõik oma kuju, niipea kui need suhu võtta, pudenesid nagu vana leib ja jätsid keelele õrna järelmaigu lk 252

Ma olin tahtnud elada üht elu. Oma elu. Olin tahtnud minevikku, mis oleks kuidagi kasutatav, mida saaks õhtuti näiteks mu Berliini sõpradele natuke sentimentaalsemateks puhutud anekdootideks muuta, või vähemalt mõnel lahendusele orienteeritud teraapiaseansil rakendada. Jah, sellist elu oleksin pidanud elama. Lk 652

Thursday, August 1, 2024

Elu tulvil lootust ja imet





Barbara von Normann-Coleman „Elu tulvil lootust ja imet“

Tõlkis Pirkko Põdra

Kirjastus: Post Factum, 2018

154 lk

Minu isiklik „kiiks“ on välismaalaste kirjutatud raamatud, mis on mingit pidi seotud Eestiga. Lihtsalt tekib väga lihtne küsimus: miks see võõramaalane meie maad mainib? Seekord sattus täiesti juhuslikult ette raamat „Elu tulvil lootust ja imet“. Tagakaane info põhjal selle raamatu üle otsustada oli keeruline, kuid asjaolu, et raamatu autor järgnes oma armsamale Eestisse, äratas huvi küll. 

Barbara on olnud eluaeg Ameerikas hospiitsiõde, tema on töö on kergendada lahkujate viimseid tunde siin maises elus. Naine armastab oma tööd, aga samavõrd ka matkamist ja reisimist. Kui ta pakub viimset tuge ühe eestlanna tädile, tabab teda ootamatu armumine. Ei loe siin asjaolu, et ta ei ole kunagi armastanud omasoolist, et armastatu on temast palju noorem ja elab talle tundmatul maal. 

Oma elust Barbara jutustabki, keskendudes sellele, kuidas kõik raskused, halvad olukorrad saavad ületatud, kui usud ja loodad jumalale ning oled piisavalt tänulik kõige hea eest, mis osaks on saanud. Oluline on, et oskad hinnata nende olukordade õnne ja õppida ebaõnnest. Ja neid juhtumisi tal oli ridamisi, sest kes teeb, sel juhtub – nii öeldakse. Tegemisi ja julgust aktiivsel naisel jätkus. 

Küllap oleks igal meist analoogse raamatu jaoks materjali, mõnel on lihtsalt rohkem kuraasi kõik see kirja panna ja laiale ilmale jagada. Kahjuks ei olnud proual väga palju head eestlaste kohta öelda. Võib olla oli põhjus ka selles, et elamisloa saamine  ja kohanemine ei olnud kerged, lisaks totaalne elumuutus, siis tundusid ka teenindussfäär jms mitte toredad. 

Igatahes, selline kiire lehtede keeramine ja kiiresti see raamat läbi sai. Motivatisooniraamatuks neile, kes soovivad ka kardinaalseid elumuutusi just hilisemas eas ette võtta, oli see lugemine hea.  Aga muidu palju mõttetuid detaile, kes kellele mida täpselt ütles, kes mida sõi jne. 


Thursday, July 25, 2024

Tähtede ja hirmu taustal

 


Tamara Petkevitš „Tähtede ja hirmu taustal“

Vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats

Kirjastus: Varrak, 2024

520 lk

 

„Tähtede ja hirmu taustal“ on dokumentaalromaan, kõik see lugu on päriselt aset leidnud. Tamara sündis Petrogradis aristokraatlikus perekonnas. Kommunismi tuulte vallas hakkas ka tema isa uute ideoloogiate valgusesse uskuma, kuid see ei tähendanud seda, et repressioonid nende peret ei puudutaks. Tamara isa saadeti vaatamata veendumustele asumisele, ema ja üks õdedest jäid näljahädale jalgu ning teine õeke sattus lastekodusse. Vaid 22 aastane Tamara mõisteti süüdi ning asumisele. Süüd otseselt ju süüdimõistmiseks vaja ei olnud, piisas sellest, et olemas olid. Visa noor naine säilitas ausa- ja kindlameelsuse isegi kõige raskmates oludes ning oli uskumatult vapper ka siis, kui elu ümberringi oligi lootusetu. Siiski olid inimesed need, kellesse ta uskus ning kes tema usku aitasid säilitada. Andeka deklamaatorina sattus ta agitbrigaadi ning tal õnnestus tegeleda näitlemisega.

See on nüüd küll ühteaegu väga valus, aga teatud mõttes ka ilus raamat. Selles loos on Vene rahva ühe etapi ajalugu, kogu selle inetuses ja õõvas.  Kõik need vangilaagrite stseenid on kohutavad, sest inimese elu muudeti olematuks. Aga samas rõhutakse ka kõige jubedamates olukordades inimsuhetele ning väärikuse hoidmisele, ja see oli ilus. Kuna Tamara oli kultuuri armastavast perekonnast, siis määratles see asjaolu tema edasise elu. Temas säilis mingi hoiak, mis tekitas respekti ka kõige paadunumas pätis, mulle tundus nii. Sõltus ju toona inimese saatus teisest inimest. Kõlab uskumatult, kuid ka kõige koledamates tingimustes armuti ja unistati päris elust vabaduses, kusagil pidi ju see õige elu olema ja millalgi pidi see ju algama - selline unistus oli nooruse privileeg. Ka Tamara armus neis oludes ning vaatamata kõigele ei jäänud ta talle osaks saanud hädadesse kinni, et vaatamata päris ebainimlikele katsumustele näeb ta ikkagi mingit valgust ja ei kaota lootust.

Imelik on öelda, et mulle meeldis lugeda inimeste piinadest, aga igal vabal minutil ma tõesti soovisin lugeda. Hästi ladus lugemine, võiks vabalt uskuda, et väljamõeldis - meie, siin oma mugavas maailmas ei oska ette kujutada, et selline elu saab võimalik olla. Siiski kõik toimus ja me peame seda mäletama nende kirjapandud lugude kaudu, et oskaks rohkem hinnata oma praegust heaolu. Kõlab väga kulunult, aga nii on.

Sa ise ei ole veel eriti selgusele jõudnud, kes või mis sa oled, aga inimkonnal on varutud hinged, kes just algetapil on valmis sind aitama kõigest hoolimata. Sellega nad annavadki sulle teada, milliseks sa pead saama, et sobida jumaliku ettehooldusega. Lk 250

Elu eesmärk – mitte ainult ootused, mitte ainult suundumus: see on meie elu toonus, see on elule omane telg, meie loomingulise ja loova „mina“ vahetu aktiivsus. Isiksus kehtestab ennast läbi tegude, läbi isikliku vabaduse, ja see, see saavutuste protsess ongi elu eelmärk. Siin on lakkamatud nihestused filosoofiaks ja religioonis ja nende ületamise läbi kasvab meie vaimne kultuur lk 304

Friday, July 12, 2024

Vanaema mõis

 


Juhan Paju „Vanaema mõis“

Kirjastus: Varrak, 1999-2000

257 ja 264 lk

Sattusin kuulma infokildu, et Juhan Paju „Vanaema mõis“ puudutab ka meie kodukanti. Minu jaoks oli see nii oluline teave, et otsustasin ise lugeda ja selgust saada. Raamat koosneb kolmest osast, mis mahub kahte raamatusse.

Esimese osa tegevus algab vahetult enne teist maailmasõda väikeses alevis nimega Purkse. Mati on hinnatud pillimees, aga samaväärne kuulsus on tal ka naistemehena. Igatahes külatüdrukud tema järele õhkavad. Mati süda tuksub küll eelkõige Soosaare Liinale, aga millegipärast satuvad talle ette Helga ja teised tüdrukud ka. See ei kahanda sugugi Mati väärtust tüdrukute silmis. On keerulised ajad. Venevalitsus on võimule trüginud, keegi ei oska veel aimata, mida see kõik kaasa toob. Suurt põhjust ei olnud vajagi, et Siberiteele asuda. Selle sõidu peab ette võtma Matigi. Tema jaoks on saatusel veel mitu käiku ette nähtud. Nii võetakse ta Nõukogude armeesse, aga ka Saksa armeesse ja lõpuks naaseb ikkagi Siberisse, sest naised...

Teine raamat ehk kolmas osa on jätnud Mati Siberisse elama. Selles osas püüab seltskond metsavendasid oma elu kuidagi korraldada ja seda suuresti Soosaare pere abiga. Elu Purkse alevikus ja Eestimaal tiksub nüüd nõukogude võimu ja nende käsutäitjate-jüngrite taktikepi all. Samas elanike arusaamad on erinevad, kes püüab iga hinna eest ellu jääda, kes on valmis püssi ette minemisega riskeerima. Metsavennad ootavad ja loodavad Ameerika päästjaid, aga ka hingesoojust ja armastust.

Olen meeldivalt üllatunud. Lisaks ladusale loole on siin ulatuslik ajalooline taust ja ka inimsuhted on kuidagi ajastule ja oludele kohaselt lahatud. Nii et mõtledki sügavalt hiljemgi nendele valikutele, mille kasuks üks või teine tegelane otsustas. Kuidagi hästi ehedalt tuleb see lugedes kätte. Väga ladusalt-lihtsalt kirja pandud. Koha nimed olid tõesti tuttavad ja üsna minu kodukanti. Aga Purkse oli ilmselt väljamõeldis, sellist kohanime ei paku Google ka mitte. Kuna Juhan Paju on kasvanud Järvakandis, kahtlustan, et kas mitte seal ei peitu Purkse. Vahemaadega Vändra, Kaisma, Valgu ja Pärnu-Jaagupiga klapib hästi.

Midagi ei lähe maailmas kaduma. Mõni kaotab ära, teine korjab üles. Aga võib olla on leidjaks õige inimene ja see asi sobib talle? Lk 174

Monday, July 8, 2024

Painajalik rännak

 


Ulf Kvensler „Painajalik rännak“

Rootsi keelest tõlkis Liisa Koppelmaa

Kirjastus: Varrak, 2024

374 lk

Kolmekesi on nad käinud mägimatkadel juba mitmeid aastaid. Selle aasta matka kavandades selgub, et Milenale on tekkinud kallim, kes samuti on matkahuviline, seega peale väikest mõtlemist võetakse seltskonda temagi. Annale tundub Jacob kuidagi tuttav ja see jääb teda painama. Algselt planeeritu võtab teise suuna igas mõttes, painajalikul rännakul pannakse proovile inimsaatused ning ega sealt eluga kõik tagasi ei tule.

See oli nüüd küll nii põnev lugemine, et võttis endale terve minu päeva. Lihtsalt pooleli jätta sellist rahutuks tegevat lugu oleks väga keeruline. Pinge hakkab kerima üsna alguses ja sellist hetke, kus see natuke vaibuks, ei tekkinudki. Kuigi esialgu tundusid mõned esile tõstetud probleemid (kas minu sõbra boyfrend võib kaasa tulla) suhtelised pseudo teemad, aga loo arenemine tõestas, et need pseudo teemad olid siiski pinge loomiseks vajalikud. Selles raamatus põrkusid põhjamaine karm kliima ja inimeste egod. Ehk siis teisisõnu oskus või osakamatus toime tulla loodusega, mida inimene mõjutada ei saa ja oskus üksteisega arvestada, leppida, lohutada, aidata. Lõpuks ei saanudki aru, kas tegemist oli teadliku kassi-hiire mänguga, kas keegi manipuleerib kedagi või oli kõik suur juhus. Siiski lahendus tuleb, aga samas tekib ka küsimus, et kas ikka tuli? Nii et raamatu lõppedes mõtelesin küll, et mis see siis nüüd oli 😊

Lisaks põnevusele pakub see raamat ka nauditavaid loodusekirjeldusi ja kompab  inimvõimete tugevust sellises keerulises olukorras, kus peavad töötama nii mõistus kui keha.

Kes soovib põnevust, siis soovitan lugeda!

Thursday, July 4, 2024

Kui mind enam ei ole, otsi idast

 


Quan Barry „Kui mind enam ei ole, otsi idast“

Tõlkinud Elina Adamson

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

352 lk

Noore munga Chuluuni ülesanne on leida taaskehastunud laama – vaimne õpetaja. Rännakukaaslasteks on tema identne kaksikvend Mun, hiljem lisanduvad Onu ja Väike Nahkhiir. Kaksikute vahel on hingeline side, nad on nagu ulmelised raamatud raamatukogus, kes suudavad lugeda üksteise mõtteid. Lootekotis sündinutena hoiavad vennad uskumust, et nad on vanad olendid. Samas Mun on hüljanud mungaelu ja sukeldunud tavalisse patusesse maailma, kus on nii palju ahvatlusi ja pahesid. Kentsaka seltskonna teekond hõlmab Mongoolia lõputuid avarusi ning on nagu palverännak, kus rändajad vaatavad enesesse ning püüavad selgust saada oma usus ja veendumustes.

Väga omamoodi raamat, mille kirjutamisel on tehtud hulgaliselt uurimusi. On tegelaste lood ja on rännak, mis kulgeb mööda ilusat ja ka ohtlikku maastikku. Rännatakse Altai mägedes, jõutakse Gobi kõrbe ja Tšingis-khaani iidse pealinnani. Nii et selle raamatu võlu oli looduse kirjeldustes, palverännaku tunnetamises ja ka sealsete paikade ajaloolise tausta avamises. Olid ju ka mongolid nomaadid oma traditsioonide ja kommetega ning need iidvanad tavad säilisid mingil moel ka aegade muutuste tuules. Tegevus raamatus toimub tänapäeval, kuid lugedes tajusin seda vana aega, kus lambakarjused istusid jurtades, jõid piimateed ning viisid läbi omi riitusi. Sellest raamatust on Mongoolia kohta palju õppida. Siin on palju üksikasju Mongooli ja Tiibeti kultuurist, budismist, kirjeldatakse traditsioonilisi eluviise nagu karjapidamine ja kotkajaht. Lugu ise ongi pigem nagu rännak ja meenutused ning midagi seletamatult veidrat.

Väga sisutihe tekst  vajas mõne lause puhul isegi ülelugemist, et kas ma ikka sain õigesti aru. Kuid sellegipoolest mulle meeldis see sügavalt vaimne ja ka maagiline raamat, meeldisid need Chuluuni sisemised kaemused, meeldis Kesk-Aasia ajalugu kajastav taust, meeldis see olustik. Ja muidugi need mõtteterad, mis raamatust välja noppisin.  

Hoolimata kõrgematest tõotustest on aegu, mil peame minema kõige pimedama pimeduse poole, mitte seetõttu, et usume saabuvasse koidikusse, vaid et pimedaim pimedus on lihtsalt maailma praeguse hetke olemise viis lk 22

Kui hunti küttida, läheb vaja lamba verd, et valgustaks teed püünisesse lk 50

Ärkamine unenäost, mida kutsume eluks, võib kesta lugematu hulk elusid. Kui see ärkamine lõpuks sünnib, öeldakse, et tihtipeale ärgatakse naerulsui lk 70

Kui keegi küsiks, kui palju aega möödub mäeharjal siin igavese sinitaeva all, ei suudaks ma vastust moodustada. Ja ometi möödub justkui pelk silmapilk nagu kiil, kes maandub hetkeks su õlal. Lk 134

 

Tuesday, July 2, 2024

Mina ja maailm

 


Kerli Nõu „Mina ja maailm“

Kirjastus: Nõu konsultatsioonid, 2017

351 lk

Reiside vaheajal saab reisida raamatute lugudega.😀 On suurepärane, et mõni reisisell oma lood ka kirja paneb. Seekord sattus mulle kätte Kerli Nõu reisiraamat. Kerli on käinud reisil 102. riigis ja valiku oma elamustest raamatuks köitnud. Tema on täitnud reisisellide olümpianormi: 100 riiki. Muidugi on muljetavavaldav nii palju sihtkohti, kuid eriti suure imetluse jätavad mõned sihtpunktid, kuhu tõesti tavaliselt ei satuta või kuhu mineku ees on palju kõhklusi. No näiteks Põhja-Korea, Antarktika, rongireis läbi Venemaa jt. Kerli kirjutab väga ladusalt, hea on lugeda. Mulle väga meeldis ka raamatu lõpuosa: õppimine läbi reisimise, kus on väljatoodud mitmed õppetunnid, mis tähendab, et öeldakse jaa erinevatele reisistiilidele, erinevatele võimalustele ning jõutakse tõdemuseni, et igaühe tee on individuaalne.

Monday, June 17, 2024

Varjul pool

 


Brit Bennet „Varjul pool“

Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat, 2024

389 lk

Desiree ja Stella on identsed kaksikud. Üksteiselt saadakse tuge, tröösti ja lohutust, üks õde täiendas teist. Kuueteistkümneselt minnakse kodust ning elutee veab õed isekanti. Aastakümneteks kaob kontakt. Nn mustade kogukonnas kasvanuna üks neist asub varjama oma identiteeti, teine teeb kõike vastupidi. Üks õdedest tunneb oma kaksikust teisest poolest südamest puudust ning panustab palju tema üles leidmisele. Teine elab valedes, mis edasi hargnenuna järjest suuremaks ja hoomamatumaks muutuvad. Elul on aga varuks üllatused. Mida üks generatsioon ei suuda, seda suudab järgmine.

Põhiline sõnum selles loos oli rassiküsimus ja ka iseendaga leppimise küsimus. Mulle hakkas silma, et ka mustanahalised ise ei väärtustanud ennast, rääkimata siis valganahaliste suhtumisest. On kummaline mõelda, et üks rass peab ennast teisest paremaks. Mis sellest, et ajalooline taust ja sada muud põhjust, aga kas tume naha värv saab olla inetum kui valge? Selles loos üks õdedest varjas oma päritolu. Ei olnud küll kusagil öeldud, et õed olid tumedama nahaga, ilmselt oli asi lihtsalt keskkonnas(mustanahaliste asula), kuhu sünniti. Siiski kogu üldine taust pidas mustanahalisi teisejärgulisteks inimesteks. Isegi suhtlemine nendega oli 60-ndatel USAs tabu. Samas uus põlvkond seda vihkamist enam samal määral ei kandnud. Nii et mõtlemisainet sellest raamatust leiab. Lugu ise vedas hästi kaasa, sest taas on perekonnad, nende saatused oma ilus ja valus, meil lahata. Kena suvine lugemine!

 

Nooruse võlu seisneski selles mõttes, et võid olla ükskõik kes. […] Siis saabus täiskasvanu iga, sinu valikud hakkasid taanduma ning sa taipasid, et kõik see, mis sa oled, on pandud liikvele juba aastate eest. Kõik ülejäänu on tagajärjed. […] Otsekui oleks ta saanud vanemaks ja hakanud puid puudutama, taibates, et need kõik on vaid papist tehtud lavakujundus lk 255

Friday, June 14, 2024

Kiri sündimata jäänud lapsele



Oriana Fallaci „Kiri sündimata jäänud lapsele“

Itaalia keelest tõlkis Anne Kalling

Kirjastus: Koolibri, 2011

131 lk

Korrastasin raamatukogus riiuleid ja pilk jäi peale Oriana Fallaci “Kiri sündimata jäänud lapsele”.  See pealkiri kõnetas, olen ju naine, ema. 

„Kiri sündimata jäänud lapsele“  on last ootava naise sisemine monoloog, kus analüüsitakse väga kalkuleeritult tundeid, mis puudutavad loodet ja alanud uut elu, nii lapse kui iseenda suhtes. Ühest küljest tärkab armastus, teisalt ka kahtlus ja sisemine hirm: kas ma pean minetama iseennast ja pühenduma ootusele, kas kõik on korras, kas ma pean ohverdama ennast, kas see väikene olend minu sees hakkab dikteerima minu elu, kas ma olen piisav…. Need ja teised hingekriipivad küsimused, kusjuures antud teema puhul kohal, ajal, staatusel ei olegi tähtusust, tunded jäävad alati samaks.  

Ei ole vahet, kas lapsed on sündinud või sündimata, see raamat on naistele naiseks olemisest, on ju emadus elu loomulik osa ja naise ülesanne maailma kestvuse nimel on sünnitada. See ei ole autori isiklik epopöa,  raamatu minategelaseks võiks olla iga last ootav naine. Ei ole ju rasedus ainult ootus õnnes. Ka kõige oodatum rasedus ja rõõmsaim ootus sisaldab hirme, kahtlusi, kõhklusi. Alati on võimalus, et kõik ei lähe soovipäraselt.  Selle raamatu pealkiri ütleb, et laps ei sünni. Siiski ei ole see leinaraamat, vaid naise vestlus-arutlus lootega.

Kahtlemata kirjutab Fallaci väga hästi, see on ikkagi naise hinge süvaanalüüs.

 

Väga hea lugemine!

 

Raamatus on nii palju mõtteteri, mida soovinuks ümber kirjutada. Aga juba trükitud raamatut ei ole mõtet ümber trükkida. Seega valisin vaid mõne.

Südamel ja mõistusel ei ole sugu. Ega ka käitumisel lk 28 

Ei loe, kas sa oled hea või halb, elu siin maailmas ei sõltu sellest. Sõltub hoopis vägivallal põhinevate jõudude vahekorrast. Ellujäämine on vägivald. Sa paned jalga nahkkingad, sest keegi on maha löönud veise, võtnud talt naha ja teinud sellest jalatsid. Sulle annab sooja kasukas, sest keegi on tapnud metslooma, sada metslooma, et neilt kasukas maha võtta lk 60