Mägismaa

Steinar Bragi „Mägismaa“

Islandi keelest tõlkinud Askur Alas

Kirjastus: Varrak, 2017

230 lk

Kaks meest, kaks naist lähevad Islandi asustamata keskossa reisima. Reis ei kulge siiski ootuspäraselt, sest keset tühermaad, pimeduse ja udu varjus, sõidetakse otsa ei tea kust väljailmunud majale. Kummituslikus majas elutsevad vana naine ja hirmuäratavalt imelik mees. Veider paar pakub küll peavarju, kuid seltskonna soov on siiski edasi liikuda. Pääsemise võimalused on nigelad. Auto on kasutuskõlbmatu, internetilevi ei ole ning katse vanapaari autoga sõita luhtub samuti. Ka jalgsimatk tsivilisatsiooni ei lähe nii nagu loodetakse. Matkal kogetu on pigem ebareaalne, sama tunne on ka vanapaari suhtes.

Ma isegi ei oska sellele raamatule seisukohta võtta. Omamoodi põnev ju oli, sest lootus pääsemisele on kogu aeg mõttes, samas kogu see põnevus jääb miskit pidi õhku rippuma. Loosse sisenevad väga segased seigad ja ebareaalsed olendid, ning lõpuks ei saa enam tuhkagi aru, mis on tõeline ja mis mitte. Mõistetavam osa on sisekaemus tegelaste minevikku. 

Segane lugu on ka sellega, et ulmelisi sugemeid ma üldiselt ei armasta, kuid mingil veidral kombel sundis mind miski ikkagi raamatu lõpuni lugema. 😉

 

Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu

 

Beatrice Masini „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“

Fabian Negrin´i joonistused

Kirjastus: Koolibri, 2020

140 lk

 

Kui ainest on, siis saab raamat sündida. Miks mitte kirjutada nendest raamatutegelastest, kes on meid inspireerinud või mingil viisil mõjutanud.  „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ on raamat raamatukangelannadest. Selles raamatus on nende kangelannade iseloomustus, on edasi antud emotsioon, mis on raamatuautoril tekkinud ühe või teise tegelasega seonduvalt ning iga loo juures ka üks tähenduslik raamatukatke. Samas on see ka imeilus pildiraamat ning miks mitte ka väljakutse raamat. See tähendab, et kui need raamatus nimetatud kangelannade originaalteosed on lugemata, siis võibki luua endale raamatute „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu“ väljakutse. Esimene väljakutse raamat oleks „Salaaed“ ja tema kangelanna Mary, teine „Armunud Orlando“, kolmas „Pipi Pikksukk“ jne. Minu jaoks on enamus kangelannad tuttavad, kuid päris paljusid raamatuid neist ma siiski lugenud ei ole.  

See raamat liigitub nende hulka, et tahan natukene lugeda, aga pikka loo jaoks tuju pole. Või siis ka unejutuks täiesti sobiv raamat. Lisaks on siin ka mõned toredad mõtteterad.

Kahjuks ei kasva raamatutegelased kuinagi suureks. Me jätame nad maha oma saatusega tegelema viimasel leheküljel ning ülejäänu on üksnes ettekujutus või vaikus lk 34

…kui sa oled eriline maailmas, mis ise pole kuigi eriline, siis on vaja kedagi, kes seda märkaks lk 82

„Matilda“ on romaan, mis pühitseb lugemist kui pääseteed, võimalust saada kaitset ja lõpuks isegi võita. Kes loeb, ütleb Dahl, saab alati hakkama ja oskab end kaitsta igasuguse häda eest. Isegi olukorras, kui ta on sündinud valesse kohta valede inimeste keskele lk 85

Elu alles ees

 

Romain Gary „Elu alles ees“

Tõlkis Tõnu Õnnepalu

Kirjastus: Tänapäev, 2021

199 lk

 

Sündmustik raamatus viib kuuekümnendate Pariisi oma täies elurikkuses, kus iga indiviid on vaid üks väike kärbes suures paablis. Momo on litsilaps, kes elab juudimuti Rosa n.ö hoiukodus. Nimelt endise prostituudi südameasjaks  oli võtta oma hoole alla ametiõdede lapsi, kellel muud kodu ei ole. Kuid nüüd, mil Rosa on juba eakas ja tema tervis hääbub silmnähtavalt, on ka viimaste hoiulaste tulevik hämar. Heatahtlik juudimutt on nagu ikoon, teda armastavad peale oma kasulaste ka transvestiit Lola, araabia vaibakaupmees Hamil ja teised kodutanuma inimesed. Rosast sõltuv on siiski ainult Momo. Hirm hüljatuse ees kannustab poissi välja mõtlema valesid. Kui see vaid oleks lahendus.

Väga iselaadi lugemine. Juba see värvikas tegelaskond on eristuv, kellest eelkõige sümpatiseeris minategelane Momo, ülimalt pühendunud ja hooliv laps.  Ning muidugi ka temaatika, mis hõlmab elu ja ühiskonna päris mitut kihti, s.h holokausti mõjud, prostitutsioon, seksuaalvähemused, üksildus, immigrantide olukord, tänapäeva meditsiini püüd hoida inimest vegeteerivas seisundis ning ka vananemise kurbloolisust. Tegelikult oli see ju sisult kurb raamat, kuid mingi koomilisus erinevate olukordade näol oli samuti olemas. Samas on see empaatia ja hoolimise raamat ning ka tingimusteta armastuse raamat. Nii et päris palju sisu mahult üsna õhukeses raamatus.

Soovitan!

 

Tal oli kapis terve hunnik vapustavaid hilpe, ta ostis neid täikalt, kui tal pappi oli, mitte selleks, et neid selga panna, vaid selleks, et nende juures unistada lk 190

Sügisraamat

 

Johanna Venho „Sügisraamat“

Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

Kirjastus: Varrak, 2023

255 lk

Võib olla peaks kevadel lugema tärkamisest ja ärkamisest, aga minu lugemislauale sattus hoopis vastupidise temaatika ja tunnetusega raamat. 

Tove on koos elukaaslase Tootiga viimast suve oma suvesaarel, Klovharul. Vanus on sealmaal, mis on toonud otsuse enam mitte naasta. Nii et sel suvel pakitakse asju jäädavalt. Mälestustes naaseb aga Tove olnusse ja selles olnus on palju erinevaid tundmusi ning loomulikult loomingut. Sellel Tove viimasel suvel on saarel ka Maria, kes loodab kohtuda oma kirjanikust iidoliga. Noorel naisel on elu ees, aga elukogemust üsna palju ema haiguse ja äärmustesse kalduva suhte näol. Siiski jääb see Maria liin kõrvaliseks, see on Tove raamat.

Hästi rahulikult kulgev lugemine, mis on risti-rästi läbi põimitud Tove lugude loomisega. Samas on see lihtsalt ka üks kulgemise lugu, tagasivaade elule,  mis on mõeldav iga elava puhul. Selles raamatus ei ole midagi, mis paneb küüsi närima, südant pekslema, kuid ometi on omamoodi ootus üleval. Siiski oli raamatu toon minu jaoks pigem nukravõitu, on ju tehtud otsus, mis näib lõplik ja need lõplikud otsused teevad alati pisut kurvaks. Kuid tekst on hästi kõnekas – raamatus on nii palju toredaid mõtteid, et neid kõiki välja kirjutada lihtsalt ei jõudnud.

Vahel oleks kõige parem otsustada, et kunst ise on piisav vastus. Kunstiteos on sõnum. Lk 33

Igasugune kunsti tegemine põhineb tahtmisel, ilma selleta on tulemus poolsurnud ja punnitatud, sellepärast algabki kunst tahte otsimisest lk 37

Kui aju tööga ära väsitasid ja tumeduse meeltest paberile valasid ja selle ümber midagi sarkastilist või lõbusat kirjutasid, püsis raskemeelsus eemal lk 59

…ebakindlus oma valikus hajub, kui hakata selle suurepärasust teistele taevani kiitma lk 140

Parimad lood on need, mis jutustavad ennast ise, sedamööda kui sünnivad lk 203

Raamatud sunnivad lehekülge keerama, aga lugejal tuleb hoogu maha võtta ja mõelda lk 245

Meie taaskasutus

 

Kiti Põld „Meie taaskasutus“

Kirjastus: Petrone Print, 2023

296 lk

Taaskasutusse suhtun väga hästi ja mulle imponeerivad inimesed, kes oskavad ja ka suudavad seda meisterlikult teha. Seega „Meie taaskasutus“ on nagu minu jaoks kirjutatud, loen-lehitsen-uurin seda juba pikemat aega.

Kiti (mis lahe nimi) on kirjutanud taas- või uuskasutusest, kuidas seda õigem nimetada ongi?, üsna mahuka raamatu. Kirjeldab vana maja taastamise protsessi, on ju vanasse majja elama asumine samuti taaskasutus. Kirjeldab mööblirestaureerimise projekte ja nende kulgu. Kirjeldab riidemajanduse tuunimisi ja uuesti sündi. Kirjeldab vanavara laatasid. Kirjeldab tegelikult vist kõike, mida saab taaskasutada, kaasa arvatud enda kehaosad. Selles suhtes valgub teema päris suureks. Ilmselt oligi taotluslik esile tuua kõik see, mida on võimalik taaskasutada. Seega on täiesti võimalik kirjutada ka meie taaskasutuse raamatuid kitsamalt (meie taaskasutatud kleidid, meie taaskasutatud paberid, pakendid jne).

Raamatu autor on käeliselt väga osav, kuid ta ei survesta kõike ise tegema. Mulle meeldis, et taaskasutus tema kodus sündis ka spetsialiste palgates – oli ju olemas visioon, mille teostamine vajas professionaali kätt. Igatahes tulemused tugitoolide-diivani näol on üliägedad. Raamatus on, millest snitti võtta!

Kiti kirjutatut oli hea lugeda, sest ta on sõnaosav ning  esitab ka üsna filosoofilisi küsimusi, Näiteks:  kas töötoad, kus sa toodad kasututest esemetest, mis on teatud mõtte juba prügi, uusi esemeid juurde, on mõistlikud (vetsupaberi rullidest pliiatsitopsid jms)? Siinkohal arvan, et kõik tegevused siin maapeal ei saa olla üdini ratsionaalsed. Meisterdamine on looming, stressi maandaja, igavuse peletaja, huviklubide liitja jne. Kui see n.ö prügi juurde tootmine täidab mingit eesmärki, siis peaks see mõistlik olema.

Endale ma kindlasti ei igatse nii suurt hulka esemeid ja sellisel moel nagu raamatu autor kirjeldab, ei viitsi ma ka šopata. Kuid vaatan minagi asju pilguga, kuidas teha peedist pesumasinale trumlit. Praegu olen uhke nõuka-aegse kummutisahtlite taaskasutuse üle – neist sündis hoiukast. Kolmest sahtlist kaks said rattad alla, üks muutus kasti kaaneks ning vana püksirihm käepidemeks. Liistud kastil on uued ja ostetud.

Suvi on selleks, et – ei, elu on selleks, et siin rõõmu tunda, hoolimata süngest faktist, et mitte keegi, kes taipab selle maailma lootusetut olukorda, ei suuda selle parandamiseks vähimatki ära teha.lk 143

..ükskõik kui palju ma endale ka riideid ei ostaks või ei tuuniks, olen veendunud – me kõik jääme igavesti otsima oma unistuste kleiti lk 174

Aias sajab saia

 

Lia Virkus & Siire Vanaselja „Aias sajab saia“

Kirjastus: Varrak, 2024

359 lk

Aias sajab hetkel lund. On märts ja lootus kevade poole, seega lumi ei ole enam rõõmulooja. Ilm ilmaks, aga midagi toredat, mis loob helgema meeleolu, on meil kõigil vaja. Selline hea meeleolu looja on „Aias sajab saia“ raamat. On ju esiteks pealkiri vahva, teiseks on raamat imeilus ning kolmandaks sellest raamatust ei leia kübetki negatiivust ei ilma, toidu ega millegi muu suhtes. 

Tegemist on kogu aasta raamatuga, mis algab jaanuariga ja lõpeb detsembriga. Igasse kuusse jagub vahvad meeleolu loovaid jutukesi, toiduretsepte, isetegemist inspireerivat käsitööd, aianippe. Need ideed köidavad sedavõrd, et tahaks proovida kohe kõike. Ja seda teha ongi suhteliselt lihtne, sest iga kuu tegemiste näited on mõistlikult jagatud, ei ole keerulised ning on teostatavad. Autorid propageerivadki pigem igapäevatöödele kuluva aja kokkuhoidu ja olemise nautimist. Kõlab ideaalselt!

Lisaks oma aedade näitamisele on nad käinud luusimas teisteski kaunites aedades ning paljastavad nendegi kujunemislood. Ka need n.ö külalisaiad on täpselt sellised, mis panevad sõrmed sügelema ning mõtted oma aia suunas tööle. Väga inspireeriv!

Minu arvates pakub raamat hästi palju tegutsemislusti, inspireerib ka ise looma ja paneb mõtte tööle. Inimene on kord selline olend, et endal võib visioon olla, aga see väline mõjutus teiste usinate inimeste kätetöö näol süstib kordi rohkem indu ja tahet juurde. 

Märtsi kuu tegemised raamatus soovitavad valmistuda ja alustada külvamisega, selle soovituse teen kindlasti teoks. Ja kui kõiki neid retsepte (neid ei ole raamatus väga palju) proovida ei jõuagi, siis ühe mustsõstraoksa- või vaarikavarretee selles kuus teen kindlasti. 

Minu Island

Tarvo Nõmm "Minu Island"

Kirjastus: Petrone Print, 2009

287 lk

Island on olnud alati minu reisiunistuste tipus, seega lugesin üsna kohe pärast „Minu Island“ ilmumist raamatu ühe hooga läbi, mis omakorda süvendas minu saareriigi unistust veelgi.😊Nüüd, kui see reisiunistus oli käega katsuda, lugesin mälu värskendamiseks ja äratundmiskohtade tekitamiseks veel korra. Ka teist korda lugedes jään oma arvamusele kindlaks: „Minu Island“ on parim minu-sarja raamat!, mida olen lugenud. Väga ladusa sulega, kuidagi hästi loogiliselt üles ehitatud, väga humoorikas ja kindlasti aus raamat. Neid kohti, kus istudki nagu natuke imelik ja naerad omaette valju häälega, oli üsna mitu.  Pildid, mis Tarvo siin raamatus tekstiga maalib, on nii ehedad, et kujutadki neid päris elavalt ette. Lisaks sain enne enda reisi nii mõnegi koha pealt targemaks, kaasa arvatud teadmine, mida süüa, kuhu minna.

Tänaseks on ka minul olemas natukene minu Islandit, millest on ainult head muljed. Reis oli küll lühike, aga piisav, sest nimekiri kogetust on üsna pikk:  nuusutasime Islandi karget õhku, natuke matkasime, imetlesime maastiku erinevaid vorme, merevaateid, kuulasime kirikute vaikust, imetlesime pealinna värvilisi hooneid, einestasime lehmalaudas ja kasvuhoones, maitsesime haisvat kala ja imehead jäätist, sulistasime helesinises laguunis, nägime auravaid laavavälju, paitasime Islandi hobuseid ning Trolli magamistuppa sattusime ka. Igatahes, enda reisimuljeid jagades lipsab üsna sageli sisse ka ütlemine, et Tarvo Nõmm „Minu Islandi“ raamatus ütles nii. Järelikult ta ütles nii mõjusalt, et see püsib.   

Naadimetsast paradiisiks

 

Maria Palusalu „Naadimetsast paradiisiks“

Kirjastus: Varrak, 2023

2011 lk

Valmistun siin usinalt, et olla  teadlik lillemajandaja suvel. See on nüüd see rege rauta jutt, et tee need ettevalmistused, mida sa kiirel ajal teha ei jõua, siis kui aega on. Maria Palusalu on kuulsa aiapidaja Reet Palusalu laps ja sellega on kõik vast öeldud. See pere teab kindlasti lilledega seonduvast kõike ja annab neid teadmisi edasi raamatu kaudu. Üldiselt on vist nii, et kui raamat läbi töötatud, on aiapidaja ABC olemas ja katsetamisjulgus ka.

Mulle meeldis eriti pildimaterjal ning lillede nimed, mis on iga pildi juures kenasti ära märgitud, see annab omakorda pildiilule informatsiooni, milliste lillede koosmõjul ilu on sündinud. Raamatus on hästi palju näiteid ning mingil moel proovisin neid visualiseerida ka oma aeda. Kui hästi see nüüd õnnestus, seda näitab aeg, kuid ideid minu aiatööde listi lisandus ja raamatu läbitöötamine täitis oma eesmärgi.

Kaevamisvaba aed

 

Charles Dowding „Kaevamisvaba aed“

Tõlkinud: Heidi Saar

Kirjastus: Varrak, 2023

239 lk

Talvel, kui viimastest aiatöödest on juba mõned kuud möödas ning kõik see rõõm ja vaev tehtust juba mäluhämarustesse soikumas, on õige aeg need mälestused taas ellu äratada ning uusi teadmisi oma aiatarkuste varasalve lisada. Tõsi ta on, elu on läinud mugavuste teed ja ikka tahaks kergema vaevaga hakkama saada. Ilma kaevamiseta aed kõlab väga hästi, on ju see labidaga rassimine üsna raske füüsiliselt ja ka ajamahukas. Seega raamat, mis kutsub kergelt ja kiirelt saaki saama, on nagu lootusekiir igale aiahoolikule.

Tegelikkuses oli see raamat väga näitlik, purustab mõned tuntud müüdid, annab juhiseid ja innustab ka. Samas on natuke nagu õpik ka, sest iga peatüki lõpus laseb autor lugejal testi teha, mis siis kinnistab loetut. Autor propageerib eelkõige kastimeetodit.

Meelde ma siit raamatust üht teist jätsin, midagi sirvin veel üle ka. Näiteks väidab hr Charles, et mulda ei ole vaja kobestada, lisada tuleks vaid huumusekiht. Tema viitab palju loodusele, s.t et looduses ei kaeva keegi pinnast. Heida pilk puutumata looduse imelisele kasvule ja kopeeri seal toimuvat – jäta muld rahule ning innusta mullaelanikke pinnalt toituma lk 25 Ma ei ole kindel, kas meie tingimustes kogu tema teooria kehtiks, sest Uus-Meremaa kliima on hoopis midagi muud. Ma ei ole ka kindel, kas päriselt kaevamisvaba aed meil kasvataks suurt saaki, kuid ega muidu teada ei saagi kui ei proovi. Ja peale selle kaevamise on katsetamiseks raamatus ideid veelgi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolm naist

 

Lisa Taddeo „Kolm naist“

Inglise keelest tõlkinud Leena Suits

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

347 lk

Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on tegemist kolme naise looga: Lina, Sloane ja Maggie. Iga lugu iselaadi, mis hõlmavad MeToo seikasid, naiste seksuaalsuse kujunemist, lapsepõlve mõjusid täiskasvanu elus.

Seksuaalsus kuulub inimeseks olemise juurde nagu ka haavatavus, eneseotsimine, enda tõestamise vajadus. Igasugu eluraskused, kasvuraskused on omakorda kasvulava ärakasutamistele. Need kolm naist olid kõik erineval moel haavatud lapsepõlves, mis andis omakorda tõuke paljudele valikutele, uskumustele, veendumustele järgnevas elus.

Sellel raamatul annotatsioon puudub ja tõsi ta on, kui hakata siin sisu jutustama, on ka juba liiga palju öeldud. Võin vaid öelda, et mulle läks enim südamesse Maggie lugu.  Samas on raamatu tagakaanel üsna mitmed ülistavad laused, nt arvatavasti hakkan lugema seda igal aastal, siis sellele ma päris alla ei kirjuta, kuigi mulle see raamat meeldis.

Need lood kõnetavad kindlasti naisi, sest teemaks on naiseks olemine. Kuigi et jah, neid teemasid on käsitletud varemgi, eristub see raamat siiski, sest selles on hoogu, on väga palju detaile ja on tabatud eelkõige neid murranguhetki, millest alates naiste edasine elu muutuma hakkas. Nii et hästi psühholoogilised lood, mis panevad juurdlema põhjuste ja lahenduste üle.  Minu arvates on see raamat kirjutatud meisterlikult.  Igatahes päevi hiljem veel mõtlen, et miks Lina lasi endaga nii teha, miks Maggie loole lahendust ei tulnud, kas Sloane valik on üldse mõistusepärane. Või tegelikult, miks nad kõik lubasid endale sellist elu?!

…üldse on teisipäevad paremad, kui reeded, sest vähemalt võib teisipäeviti olla kindel, et keegi teine ei tee ka midagi erilist  lk 36

Naised ei peaks üksteise elusid hukka mõistma, kui pole kogenud üksteise katsumusi lk 123

On inimesi, kes ütleksid, et miski pole igavene, ja isegi kui see niinimetatud „igavesti“ oleks olemas, teavad kõik, et tegelikult seisad sa lihtsalt ootejärjekorras. Lk 186

…isegi armastus on võistlus – meeleheitlik vajadus olla see, kellel on vähem valus kui teisel lk 267

Õnn soosib julgeid

Kertu Jukkum "Õnn soosib julgeid"

271 lk

Kertu Jukkumi tegemistel olen silma peal hoidnud sotsiaalmeedia vahendusel, seega olen tema reisimistega üsna kursis. Kertu on päris hea sõnaseadja ja motiveerija. On ju reisimine kirg ja ka elujulgus, mis on nakkava loomuga. Täitsa üksinda minna ja rännata Nicaraguas, El Salvadoris jt Kesk-Ameerika riikides näib ju ohtliku ettevõtmisena. Juba see näib hullumeelsus, et lähen üksinda ja vaatan, kuidas hakkama saan, kui ümber ei ole turvavõrgustikku, kes on sinu heaks kõik ära korraldanud. Nii omal käel reisides on seiklused juba eos sisse kirjutatud. Kertugi satub seiklustesse, kuid nagu ta ütleb: õnn soosib julgeid, siis eluga ta igalt poolt välja tuleb ja peab ütlema, et eluohtlikke situatsioone tal ei tekkinud ka, kuigi ohte mainib küll. Võib olla peavad ka kesk-ameeriklased Eestisse sattudes meie maad ohtlikuks, ei tea? Igatahes tekitas see lugemine isu minna. Kui nüüd seda julgust ka kusagilt võtta oleks :D 

Mulle meeldis, et lisaks reisiseiklustele annab ta edasi neid lihtsaid elutõdesid, mis peaksid kogu aeg silme-ees olema, nagu näiteks me ei vaja nii palju asju elamiseks, meil ole vaja viimase disaini moodi, et me ei peaks olema ise oma elu piirajad, vaid peaksime unistama ja julgema ka neid unistusi ellu viia, et elu on siin, täna ja praegu. Lisaks muidugi ka see, et tema eelistab annetada neile, kes end ise aidata ei saa, s.o loomadele. 

Vahva seikluslik lugemine!

Maailm ei vaja ammu juurde inimesi, vaid ennekõike on puudu headest inimestest lk 127

Meie sibullilled

 

Aune Past "Meie sibullilled"

Kirjastus: Petrone Print, 2022

202 lk

Meie-sari on väga mõnus sari, saad osa nende kirglike inimeste tunnetest, kes mingit asja hingega teevad, kuid lisaks uusi teadmisi ja ka juba teada olevale kinnitust. 

„Meie sibullilled“ kõnetas mind väga, on ju minulgi koduaed oma sibullilledega ning lisaks kuulub sibullill – lumikelluke – minu lemmiklillede hulka. Need sibulast kasvavad õienupsud on kevadel esimesed, ja nende ootuses käin nina maas ja pilk peenral juba siis, kui esimesed mustad mullalaigud lumealt välja tulevad. Nii et ühisosa on mul kirjutajaga üsna suur. 

Aune kirjutatut on hea lugeda, ta märkab oma aias kõike, planeerib ning oskab ka seda tööd ja ilu lõpuks nautida. Kuidagi eriliselt veetlevalt kõlavad need mainitud veini- või šampanjasordid, mida tasub avada ilu tähistamiseks. Lilled tähendava ju palju tööd, aga seda kõike tehakse ikkagi ilu ja rõõmu pärast ning nii oluline on neid hetki kuidagi pidulikumaks teha. 

Lisaks on raamatus ka kirjeldatud väga paljusid levinud ja vähem levinud sibullilli ning antud ka juhiseid, kuidas neid kasvatada, millele tähelepanu pöörata. Ka ajatamise teemal on õpetussõnu.  

Mina sain küll targemaks, motiveeritumaks ning sügiseks, kui on õige aeg sibulaid mulda panna, on uued mõtted olemas. 

Oma oskuste ja tugevuste teadmine ja nende põhjal vastutuse võtmine viib ühiskonda edasi lk 117

Karuküti tütred

 

Anneli Jordahl „Karuküti tütred“

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Ruun Haasma

Kirjastus Varrak, 2024

319 lk

Seitse Leskineni õde, karukütist vägivaldne isa ja  depressiivne ema, keda tütred vihkasid – see on seltskond, kes kannab seda lugu. Õigemini, isa  ja ema jäävad  üsna pea loost välja, sest surm võtab nad endale. Kuidas aga peaksid tütred hakkama saama eluga, kus on vägivald, alkohol, kirjaoskamatus olnud kesksel kohal? Võimas ja metsik isa jättis maha endast palju märke, muuhulgas ka hüti paksus Soome karulaanes, kuhu inimjalg enamasti ei astu. Sinna seavad oma sammud tänapäeva suhtes eluvõõrad tütred. Millised on seitsme metsiku õe nõudmised elule, mida nad vajavad või ei vaja, kuidas kujunevad suhted? Loo jutustab naine, kes otsustab selle ajaloo huvides kirja panna koduküla aastaraamatusse.

Aasta on üsna nooruke alles, aga tajun, et kindlasti on see raamat minu selle aasta meeldinud lugemiste topis-tipus. Lugesin järjepanu, sest taas kord miski sõnulseletamatu mind endasse tõmbas ning üsna mitu päeva elasin selle lugemise üle mõeldes. Et mis see siis nüüd oli? Tegemist on ju üsna ebareaalse looga: kokku saavad tänapäev kogu oma masinapargi ja tehnoloogiaga ning sisuliselt metsinimesed, kes näivad selle tänapäevasuse kõrval sulaselge liialdusena. Kuid just see liialdus on siin see, mis loob omamoodi muinasjutulisuse ning toob mingid probleemid-teemad sedavõrd teravamalt esile. Näiteks lihtlabased elulised instinktid, mis juhivad ka kõige ontlikumat inimest. Või õelikkus, kuidas kasvavad ühe pere seitse indiviidi, milliseks kujuneb nende hierarhia, on omamoodi huvitav. Ja ka see, kuidas lihviti oma lapsed metsikuteks ning kuidas need vaated vastavalt oludele muutuvad. Minu arvates on raamatus neid stseene, mida võid igati hukka mõista, üsna palju, aga kui hakata iga õe üle eraldi mõtlema, siis on iseenda hingerahu, õnne ja kuuluvuse otsimine primaarne, ükskõik siis millised teod või käitumisviisid sellele eelnesid. Nii et selles loos on viha ja rõõmu, üksildust ja koosolemist, peresuhteid ja igatsust ning väga palju puutumata loodust.

Raamatu idee pärineb Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“. Kunagise koolikirjavara sisu mul nii täpselt meeles ei ole, aga mulle tundub, et „Karuküti tütred“ kulgevad ikka mööda oma rada ning neid päriselt võrrelda ei saa.

Mulle meeldis väga, sest see lugu kriibib mingil moel hinge, on ühteaegu hästi lihtne ja hästi keeruline.

 

 

 

 

 

 

Minu Aasia saared

Margus Kalam „Minu Aasia saared“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

268 lk

Margus toob Aasiast meile käsitöökaupa ja see kutsumus on andnud talle võimaluse külastada erinevaid sealseid piirkondi. Ka selliseid, kuhu lihtsurelik lihtsalt ei satu. Oma elamused on ta vorminud kenasti vahvaks looks. See lugu oleks kindlasti jäänud pehmema iseloomuga, kui sellesse poleks sisenenud kena kohalik tütarlaps Medeia. Tollel naisel kuraasi jagus ning Margus on selle kuraasi julgenud kirja panna, mis muudab käesoleva reisiraamatu rohkem isiklikumaks (paljud minu-raamatud ju armulugu ei sisalda). Samas loob see armulugu omajagu huumorit ning põnevust ka (tahaks ju teada, kuidas see armastus lõpuks ikkagi areneb või ei arene) 😀 Siiski ei jää see lugu ainult armudraama keskseks, siin on ikka päris ehedat Bali, Timori, Sumba saare elu, kohalikke kombeid, inimesi jms. 

Väga hoogsalt ja lobeda sulega kirjutatud, hea oli lugeda.  Ja kui sellest raamatust väga palju sealsete paikade kohta palju teada ei saagi, siis hea tuju loob see lugemine küll. Lisaks andis kinnitust, et ega kaos mind nii väga ei tõmba ning meie kord on ikkagi kuidagi selgem ja omasem. Kujutage nüüd ette, kui potentsiaalne väimees seisab sul ukse taga kaasas kolm pühvlit ja kaks hobust või vastupidi. Kuhu ma need loomad siis paneks 😀

Kas see lugemine mind paneb midagi ette võtma selle heaks, et ka mõnda Aasia saart külastada, pole kindel. Aga on teada tõsiasi, et reisikirge aitab alati leevendada reisiraamat, sestap olen väga tänulik Petrone Prindile uue raamatureisi võimaluse eest. 💗

Siidrimaja reeglid

 

John Irving „Siidrimaja reeglid“

Tõlkis Urve Hanko

Kirjastus: Eesti Raamat, 2006

Sari: Nüüdisromaan

638 lk

 

Lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti John Irvingi raamatut „Siidrimaja reeglid“. Kui nii haaravas raamatus nagu neist esimene oli, loeti midagi, siis see „midagi“ tundus seda ahvatlevam.

„Siidrimaja reeglid“ viivad meid aastatesse 193… kuni 195…, jättes täpsed aastaarvud märkimata. Sündmused hakkavad hargnema esialgu lastekodus, millel on täita lisaks orbudekodule ka meditsiiniline roll. Nimelt siin sünnitatakse ja tehakse ka aborte. Seda asutust juhatab eriti sümpaatne ja südamlik Wilbur Larch, kes võtab vastu beebisid siia ilma tulekul või siis lõpetab nende eluõiguse.  Mees tolereerib emade otsuseid, kõik lapsed ei sünni armastusest, mõnikord on lapse eostanud vägivald, lapsepilastus või on emal muu põhjus, miks ta seda last ei soovi. Orvuna kasvanud Homerist loodab mees kasvatada endale mantlipärija. Elul on aga varuks üks õunaaed, paar sõpra ja armastus, mis muudab paljutki.

Ilmselt oleksin pidanud pärast „Lilledele värsket vett“ lugemist lugema kohe ka „Siidrimaja reegleid“, sest siis oleks vast leidnud mõtte, miks ühes raamatus teist loeti. Praegu ma seda mõtet ei tabanud. Küll aga pikeneb see raamat raamatus jada, sest „Siidrimaja reeglites“  loeti omakorda „Jane Eyre“, „David Cooperfieldi“  ja „Suured lootused“. Need kolm olid raamatud, mida loeti ette korduvalt, mille toel Homer kasvas ja millest ta luges välja endale olulised tõekspidamised, mis teda elus saatsid. Ehk siis teisisõnu on see siidrimaja-raamat natuke ka nagu ood lugemisele.

„Siidrimaja reeglid“ oli suur ja paljuhaarav lugu, kus vastandusid lastekodu ja õunaaed: üks paik, kus kõik ei olnud oodatud, soovitud ja teine, milles oli ootus, areng ja kasvamine kesksel kohal.   Üsna detailselt ja pikalt räägitakse siin abordist ja naiste suguelunditest, aga see kõik on asjakohane, sest kuidas sa muidu teemat ikka kirjeldad. Hästi haaravalt jutustatud lugu liigub sujuvalt ühelt tegelaselt teisele ja ühest asupaigast teise, ja see kõik tõmbab endasse täiega. Süžee on vaatamata teema tõsidusele isegi muinasjutulik. Samas vaatamata halvale oli hoiak raamatus ikkagi hea poole, s.t halvad tegelased ei ole üdini halvad ja head on jällegi head niivõrd, kuivõrd saab üks inimene hea olla (on ju nii, et isegi kõige üllam ja ausam inimene rikub mingeid reegleid). Ma ei tea isegi miks, aga mulle seostus see lugemine Maughami "Inimorjusest" saadud emotsiooniga. 

Minu jaoks on need 600 lk ja enam raamatud ebamugavad lugeda ja oodanuks kahte osa kahes raamatus. See on lihtsalt vormiline külg, sisu oli suurepäraselt ülesehitatud ja hästi meeldejääv. Kui see film ette satuks, vaataks kindlasti J

 https://www.imdb.com/video/vi1741725209/?playlistId=tt0124315&ref_=tt_ov_vi

 

Kopli park

 

Vladislav Koržets „Kopli park“/vemmalvärsse ja muid 2020 – 2023

Kirjastaja: Sõnavald OÜ, 2023

61 lk

Koržetsi muhedat luulet ei ole võimalik mitte armastada. Need kalamehe filosoofilised naljad ja lood, natuke kurbloolised ja natuke tõsi, neist on loodud nii heatahtlikud, tabavad, toredad riimid, et neid lihtsalt loed ja naudid. Tõeline teraapia! 

       Lumeajamise laul 

 Öösel tuli lumi maha, mina magasin. 

Nüüd näen vaeva, ajan taeva tagasi. 

 Sinna minna ta ei taha, seal ta juba oli.

 Ju tal hakkas ülal paha, et ta maha tuli. 

 Lükkan hange, seljast kange, käsi valutab. 

Taevas tume, aga siiski täitsa palutav. 

 Armas taevas, palun, et Sa luugid lukustaks

 ega meile täiega end kaela kukutaks. 

 Taevasse ju tahaks küll, kuid mitte sedamoodi. 

Taevas jäägu ikka sinna, kuhu ta kord loodi. 

 Siiski usun - tuleb kevad, vesi soliseb, 

lumemure aurab ära nii et koliseb.

Langenud

 

O'Doherty, Mel · "Langenud"

Tõlkinud: Piret Lemmeti

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

254 lk

70ndatel oli Michael alles laps, kuid ta mõistis, et emaga ei ole kõik korras. Nimelt käis ema piketeerimas ja oma lugu välja karjumas missa ajal kiriku ees, mis pealtnäha näisid hullusehoogudena. Keegi ei uskunud naist, kes oli üks tuhandetest või isegi rohkematest Iiri nunnadekodu ohvritest. Kolmkümmend aastat hiljem hakkab avalikkus vaikselt neid ema ja lapse varjupaiga lugusid lahkama ning mees mõistab ühiskonna silmakirjalikkust ning selle kuritöö suurust. Samas emaga läks nii nagu läks.

„Langenud“ on küll ilukirjandus, kuid põhineb reaalsel ajalool, mil Iirimaal Corki linnas tegutses Bessborough Mother and Baby Home, mis pakkus n.ö varjupaika vallasemadele, ühiskonna häbiplekile.  Iirimaal toimunu suhtes on ilmunud raamatuid veelgi. Esmalt meenub Christina Baker Kline „Orvurong“. Igatahes taas ühe võika ajajärgu järelkajad. Traumeeritud ema, kelle lapse elu või surm oli koos ta ema aadressiga kirjas registreerimisžurnaalis lk 142, ei parane ning kannab seda ängi edasi ka oma järgmistele lastele. See oli täielik tragöödia, mis näitab taas inimkonna süngeimat palet. Michael otsib vastuseid nii ema kui isa käitumisele, meenutades oma lapsepõlve ja isaga koos elatud aastaid.

Minu jaoks oli see tõeliselt raskepärane lugemine nii oma stiililt kui sisult, see tähendab, et kirjanik rõhutab oma kirjutatuga kogu seda ängi ja teema süngust. Samas paar liini raamatus olid helgemad ka ning raamatu lõpp oli ju lootustandev.  Lihtne seda lugeda ei olnud, kuid pinge oli olemas ja ma olen alati müüdud, kui vaadatakse sügavale inimhinge, analüüsitakse ajastu mõjusid, mis võinuks olla teistmoodi.

Inimesed oleksid valmis teadasaamise, et sul on probleeme, silmanägemisest loobuma, ja torkaksid võimaluse eest neist teistele rääkida endal ise silmad peast lk 46

Inimesed ei hooli enne, kui see juhtub nende endi ukselävel lk 136

Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

 

Jerome K.Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)

Tõlkis Tiiu Viires

KRK, 1994

Neid oli neli: minajutustaja, George ja William Samuel Harris ning Montmorency, kes ühel päeval koos aega veetes jõudsid otsusele, et tervis vajab turgutamist ja tuleb minna end tuulutama. Arstilt saadud retseptki ütleb, et tuleb värsket õhku hingata. Mehed suunduvad paadimatkale Themsi jõele. Ja nende päevade kestuselust see raamat jutustab.

„Kolm meest paadis“ on humoorikas ja tõetruu lugu, täis absurdi ja iselaadi mõttekäike. Mõned seigad sellised, et naerad südamest, teisalt vangutad pead. Matk ise ei olnud mingi seiklus vaid pigem protsess ja samamoodi kõlab ka see raamat. 1889. aastal kirjutatu on minu arvates ajast ees, s.t 19ndat sajandit lugedes ei tunnetanud. Kõik need asjade kirjeldused, hariduse omandamise mõttekäigud ning keelepruuk kostusid kui just mitte päris tänapäevased, siis 20. sajand ikka. Mõned raamaturead on isegi prohvetlikud.  Kusjuures  väidetavalt on  need mehed ka päriselt olemas olnud, nii see lugu ongi päriselu ise ja kategoriseerub kindlasti ajatu klassika hulka. 

Selles maailmas paistab ikka niiolevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma lk 49

Kas tänased väärtused alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? Lk 51

Geenius laua all

Eugene Yelchin „Geenius laua all: lapsepõlv raudse eesriide taga“

Inglise keelest tõlkis Eve Laur

Kirjastus: Pegasus, 2023

201 lk

Jevgeni peres on kõikidel anded, aga tema säravat etteastet pole keegi avastanud. Vanemad on mures, õpetajad häiritud ja Jevgeni ise ka segaduses – ei taha ju teistest viletsam olla. Oma n.ö nurkasurutust elab ta välja laua alla joonistades. Kui see nüüd anne ei ole, siis mis see on? 

Lasteraamat kajastab sügava nõuka-aja elu, mil kusagil silme-eest tiirles Ameerika unelm, Juicy Fruiti näts ja venna välisreisilt toodud juba peetud teksad.  Keegi hüppas üle piiri, keegi on pealtkuulaja ja kgbešnik, keegi õpetab tagatoas andekatele lastele kunsti ja muusikat. Ehk teisisõnu, raamat täiesti tavalisest elust tol ajajärgul.

Väga vahva ja humoorikas lugemine, minu jaoks tore nostalgia, aga ma ei kujutagi ette, kas tänapäeva lapsi see raamat kõnetab. Võib olla koos lugemiseks, kus täiskasvanu jagab ka selgitusi, muidu võivad lihtsalt mingid seigad selgusetuks jääda.

Elizabeth Finch

 

Julian Barnes „Elizabeth Finch“

Tõlkis Liisi Rünkla

Kirjastus: Varrak, 2023

Sari: Moodne aeg

158 lk

 

Raamatu minajutustaja Neil täiendab end rahvaülikoolis. „Kultuuri ja tsivilisatsiooni“ kursust, mis keskendub kreeka-rooma kristlikule filosoofiale,  loeb Elizabeth Finch, tähelepanuväärne naine nii oma tarkuse, ajatuse ja olekuga. See ei ole ilu, mis tema puhul köidaks, pigem võlub intelligents. Neili ja õpetajanna kokkupuudetest sünnib põgus sõprus, mis päädib aeg-ajalt ühiste õhtusöökidega. Kui naine sureb, pärandab ta oma raamatukogu ja märked Neilile. Mees püüab nende märkmete kaudu naise isiksust paremini mõista.  

„Elizabeth Finch“ on väga omamoodi raamat, mis koosneb kolmest osast. Esilagu näib, et tegemist on lihtsa platoonilise armastuse looga, kus õppejõud avaldab muljet tudengitele oma ebahariliku oleku ja filosoofiliste mõttekäikudega. Minu jaoks osutus kõik aga pisut keerulisemaks. Mäletan, et kümme aastat tagasi loetud Barnesi „Kui on lõpp“ oli üsna raskepärane lugu aja tajumisest, mälust. See raamat siin ei erinenud selles suhtes eelmisest. Ka siin on minu hinnangul keskmes aja tajumine ja ajaloolise mälu heitlikkus. Raamatu keskmine osa seda mõtet kõige rohkem kannab. Kuigi, kohati tekkis kahtlus, mil määral ma sellest kristlusest ja Julianusest läbi näringi.  Kas ma seda kõike mõistsin nii nagu kirjanik seda mõelnud on, ma ei tea, kuid mina tõlgendasin loetut nii:  Pr. Finch kõneles oma loengutes Julianus Apostatast, Rooma paganlikust keisrist. Need filosoofilised eksirännakud seadsid kahtluse alla Julianuse religioossuse: kas ta oli pagan, usutaganeja  või oli see siiski kõik kattevari? Kas Julianus oli viimane, kes proovis kristluse levikut peatada?  Või  kas üldse ja kui palju ideoloogiad määravad ning milline on üksikisiku fenomen nendes ja kui palju see fenomen ajaloos muutub? Eks ole, selline ajalooline filosoofia, mis just mittehuvilist ei kõneta nii väga. Raamatu kolmas osa siiski sõidab tagasi alguse juurde, mil Neil juurdleb oma tunnete üle Finchi vastu ning proovib teda ajalookontekstis lahti mõtestada.

Nii et mis see ajalugu ikkagi on? Kas aja lugu, mis hakkab põlvkondade kasvades oma elu elama ning kes seda algset tõde enam kinnitab?  Kas kõik ongi puhas spekulatsioon?

Igatahes, läbi ma raamatu lugesin, küsimusi see minus tekitas. Ilmselt on see lugemine oma eesmärgi täitnud.

Kellele meeldivad filosoofilised mõtterännakud, see lugegu.

Kõik me otsime seda, mida peame endale parimaks, isegi kui see tähendab hukku. Mõnikord eriti veel siis. Ja selleks ajaks, kui asja kätte saame või ei saa, on harilikult nagunii juba liiga hilja. Lk 15

Siis ilmusid raudteed, kõikjal Euroopas. Ja mis oli nende põhiline ülesanne? Nagu Ruskin ja Flaulbert mõlemad märkisid, võimaldada inimestel liikuda punktist A punkti B, nii et nad võiksid üksteist teises kohas niisama näruselt kohelda lk 27

Kõik taandub viimaks sellele, mida ja keda usutakse. Ja surm muudab asju. Postuumne usk kinnistab ehedust lk 123

Pühapäeve rüppe unustatud

 

Valerie Perrin „Pühapäeva rüppe unustatud“

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev 2023

351 lk

Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“ meeldis mulle sedavõrd, et ilmtingimata soovisin ka tema järgmise raamatu läbi lugeda.

Jules töötab vaatamata oma noorusele (21 aastat) hooldekodus vanurite hooldajana. Tema päevi täidavad vanakeste toitmine, mähkmete vahetus ja lugude kuulamine. Jules sõbruneb pea saja-aastase Helenega, kelle armastuslugu tähendab ta üles sinisesse kaustikusse.  Eaka naise loo kuulamine paneb teda otsa vaatama ka iseenda perekonna loole. Nimelt kasvas Jules orvuna oma vanavanematega. Tema ema-isa hukkusid teadmata asjaoludel autoõnnetuses. Raamatus hakkavad hargnema mitu liini.

Valerie Perrini raamatute pealkirjad on armsalt poeetilised, äratavad huvi ja ei näi lihtsalt ainult pealkirjana, vaid omavad suuremat tähendust. Perrini kasutab palju surma ja vanadusega seotut oma loomingus, kuid seda taas mingis teistmoodi lähenemises. Ta kirjutab lihtsalt, palju lihtlauseid, kuid need laused on hästi läbimõeldud ning ütlevad rohkem kui algselt näib. Sellepärast ei saa seda raamatut kiirustades lugeda, sest need sõnad lihtsalt vajavad mekutamist. Võib olla see teema ei olegi nii eriline, sest armastus on armastus, vanadus on ikka vanadus, suhted ikka suhted, aga just see, mida ta välja ütleb, kui peentundeliselt väljendab, oli minu jaoks väärtus.

Nii et mulle meeldis väga see lugemine. selles loos kõlas ood armastusele, mis võib olla nii  kõikvõimas kui ka hävitav, aga samas ka ood hooldekodudele, kui viimasele kodule enne manalakodu. Selles oli teatud peenhäälestus, mis puudutas tundelukke, mis jättis endast maha  midagi sõnulseletamatut, sest kõigele sellele ilule ja valule mõtlen veel täna, ilmselt ka homme ja ülehomme. Ja üle pika aja kirjutasin ma pea pool raamatut meeldivate mõtete-mõtteterade pärast üles.

Meil kõigil on kaks elu, üks selline, kus me ütleme seda, mida mõtleme, ja teine selline, kus me hoiame suu kinni. Elu, kus sõnad kõlavad vaikusena lk 126

Vahel mõtlen, et võiksin iga hoolealuse novelliks muuta lk 176

Selle asemel, et lugeda mingeid selliseid raamatuid nagu „Kuidas olla hea ema?“, peaksid nad kiirusepiirangutest kinni pidama lk 180

Meie, hooldajad, oleme nagu möödunud aja armastuste templivahid. Lk 181

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

„Härra, palun lennujaama.“

„Millisesse?“

„Sinna, kust väljuvad lennukid soojadele merega maadele“. /lk 288

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Unistustesse tuleb alati pisut tõtt lisada või siis vastupidi lk 310

…kui elu on tuksis, siis ei väriseta enam, ei nuteta enam, siis vihatakse lk 329

…kui vanainimene sureb, siis põleks nagu terve raamatukogu lk 340