Monday, January 29, 2018

Elust endast



Valter Udami „Elust endast“ plaanisin ainult sirvida, läks aga nii, et hakkasin pärast põgusat sirvimist hooga lugema ja ka need sirvitud peatükid lugesin läbi.
Nõukogude ajast pärit inimesed, vähemasti Viljandi ja Pärnumaalased, teavad ilmselt kõik Valter Udami nime. Oli ju Udam sellise tolle aja uudse moodustise nagu agraartööstuskoondis üks loojatest ja vedajatest. „Elust endast“ on mälestusteraamat, mis kajastab Udami elu lapsepõlvest alates. Sellese mahuvad ka sõjamehe, partei käsuliinitäitmise  ning näitekirjanikuks olemise aastad. Ta kirjutab üsna ladusalt ja hästi loetavalt. Faktidega ei liialda ning tegelikult oli neid lugusid üsna hea lugeda. Äratundmisrõõm on ka üks tore rõõmuliik ning sellesse raamatusse seda mahtus ohtrasti. ATKde ajal olin koolitüdruk ja sellesse, mida see ATK endast täpsemalt kujutab, ei süvenenud. Selles raamatus selgitab ta nii selle koondise kui ka üldse tollase elu tausta. Kõik mis väärib kiitmist ja laitmist, saavad tehtud, mingitele seikadele annab hinnangud, kuid ka need hinnangud on pigem olukordade nentimine ning lõppkokkuvõttes ei kahetse ta midagi. Sest rumal olekski ju kahetseda seda, mida muuta ei saa. Humoorikalt on kirjeldatud välisreise, kui raudse eesriide tagused nõukogude turistid olid oma ajast ja arust riietuses lausa vaatamisväärsus. Raamatu lõpuosas saab lugeda Udami kirjutatud näidendit „Vastutust“ .
Nii et elulugu on aus ja kordumatu ning püsib päevakorral vähemalt niikaua, kui on Udami teadjaid.
Tagantjärele mõeldes ei oskaks ma midagi oma elus vahele jätta või teisiti toimida. Paistab, et olem oma saatuse määramisel saanud ise piisavalt osaleda lk 109
Millal elu inimesele uue elurolli annab, oleneb eelkõige temast endast, kuid mitte ainult. Aga valmisolek selle uue vastuvõtuks oleneb tõepoolest endast lk 63

Tuesday, January 23, 2018

Hingemaa



Ain Kalmuse „Hingemaa“ jõudis minuni läbi ETVs nähtud dokfilmi „Hingemaa“, mis rääkis eestlaste rajatud puukiriku taastamisest Ameerikas Wisconsini osariigis Gleasoni küla läheduses. Eesti juurtega mehed hakkasid taastama möödunud sajandi alguses eestlaste ja lätlastega asustatud küla kirikut.  Kiriku toetuskontserdil esines  Tõnis Mägi oma kaasaga ning kohal oli ka kunagise pastori Hans Rebase järglane, kiriku taastamise algataja Bill Rebane. Nähtud film läks mulle väga südamesse. Kaugel võõrsil otsivad inimesed ühte väikest pidepunkti, millest kinni haarata selle eestluse hoidmiseks, mis kipub paratamatult kaduma suure Ameerika katlasse. Selles filmis mainiti ka samanimelist raamatut, mis ongi selle kiriku ja selle läheduses olnud eestlaste küla lugu. See koht, see kirik ja küla, eestlaste elud on päriselt, tegelaskujud väljamõeldud, nii väidab raamatu autor.
Raamat viib 20. sajandi alguse Ameerikasse, kuhu suundusid kolm Eesti meest Aadu, Seiu ja Villem oma hingemaad ja eluõnne otsima. Kodumaal ei olnud oma maad, oma sundi, siin olid mõisamaad ning mõisa orjamise sundus. Peatuma jäädi Gleasoni külas, kus olid ees ootamas mõned kaasmaalased ja suur põlislaan, ning kuhu oli võimalik sättida oma elujärg. Nüüd seisti oma unistustega silmitsi. Oma juuri asus kinnitama kõigepealt Aadu, kes sai pärast mõningast rühmamist kutsuda järele ka pere. Ka Villem kinnitas oma kanna Ameerika mulda, kuid Seiut ahvatlesid suure maa avarused ja tema ei suutnud jääda paikseks.  
 Iga aastaga kasvasid põllud, ehitati hooneid, kasvasid lapsed, elu edenes jõudsalt.  Mõnikord mõtiskleti ka kodumaa ja oma hingemaa otsimise ja leidmise teemadel. Lapsepõlvest peale oli ta hinges helisenud imeline nõiasõna: hingemaa. See oli nagu muinasjutt, nagu mingi kaunis unistus, mis meelitas ja kiusas. See seisis päevad läbi vaesel kodutul inimesel silme ees, see segunes öösel unenägudesse lk 29. Kas sellist hingemaad ongi olemas, kui süda on ühes paigas ja hing teises?! Sellise dilemma ees olid vaid vanad. Lapsed kasvasid juba ameeriklasteks, neid ei kutsunud kodune keel ja Eestimaa muld.
Seda raamatut lugedes seostusid (just Aadu elujärje sisseseadmise looga) mulle Tammsaare Tõde ja õiguse Andres ja Mobergi Väljarändajate tetraloogia Karl Oskar. Kõik kolm vintsket meest rühmasid hullu moodi tööd teha, kasvatasid põlde, hooneid, pudulojuseid ja jõudehetkeil paitas nende meeli enamasti rahulolu tehtud töödest. Kuid mida rahulolevamalt tundsid end mehed, seda rohkem kuhtusid nende naised. Seega, pisut nukrust on selles raamatus olemas küll, kuid üldmulje jääb siiski optimistlik. Just lõpplahendus jätab kuidagi väga hea tunde ning võtab varasemad sisemised heitlused positiivsemalt kokku: võib olla oli see jumala tahe, et sa sellel ajal pead just elama sellel maal, sest ainult sellises elus saad sa olla hoitud. Kõik need loodusekirjeldused ja inimese sisemised heitlused õnne otsinguil, kõhklused ja kahtlused,  on kirjeldatud väga kaunilt ja ladusalt, selges emakeeles. Ning on tunda, et autor on kõik kirjeldatud tundmused ise läbi tundnud.
Küllap ei olegi meil suguvõsa, keda selline väljarändamise teema ei puudutaks. Mindi sajand tagasi ja minnakse nüüdki. Sain mõned aastad tagasi kirja ühelt Peterilt, kes ütles, et ta on mulle mitmenda põlve sugulane. Selle kirjaga sain teadmise, et ka minu suguvõsast on mindud juba 20. sajandi alguses Ameerikasse ja nende järeltulijad ei ole enam eestlased. Seega puudutas see raamat mind ka otseselt.
Oli suurepärane lugemine!
Kõik suured sammud sünnivad väiksete tõugete sunnil, nii et pärast on raske vahet teha väikeste ja suurte elusündmuste vahel lk 31
Tark on inimene, kes oskab jätta homse päeva mured selle päeva tarvis, mis pole veel sündinud lk 236
Kirjastus : Orto
312 lk

Wednesday, January 17, 2018

Madame Bovary



Arvatakse, et kui elu jooksul 100 raamatut lugeda, peaks nende hulgas olema ka Gustave Flauber´i „Madame Bovary“.  Vaatamata sellele, et selle raamatu põhjal on lavastatud nii filmilinale kui teatrilavadele, on see kirjandusklassikasse kuuluv lugu minust seni mööda käinud. Kuid ega ükski aeg ei ole lugemiseks hilja.
Raamatu tegevus viib Flauber´i kaasaega, 19. sajandisse. Väikese provintsilinna arst kosib endale kaasaks kena Emma. Heasüdamlik ja kergeusklik mees jumaldab oma naist, kuid ei oska naisele oma tundeid näidata. Naine on rahulolematu: mees on tümikas, päevad on igavad, oleks vaid päevades rohkem luulet, loodust ja renessaansi.  Üks kutse kõrgema klassi ballile muudab tema argielu veelgi trööstitumaks (kusagil ju oli glamuuri, säravamat elu) ning üha enam satub madam masendusse. Nooruke Leone näitab oma kiindumust, kuid see pole see mida hing ootab, ja lõpuks sünnib lapski, kuid Emma on loodud vaid tõelise armastuse tundmise jaoks ning ka emadus ei paku talle pinget. Oma eluarmastuse loodab madam leida Rodolphes. Kuid alati ei tunne armastajad oma tunnet võrdselt, vastuarmastust ei pruugi suhtes olla.
Raamat kulgeb vaheldumisi romantismiaegseid õilsaid tundeid ja tavalist argielu kirjeldades. Lugu on eluline ja küllap on tänagi nii, et sul võib olemas olla kõik, aga hinges ikka ei tea, mida tahaks ning paraku ei oska ka oma rahulolematusest kõneleda sellele, kellele peaksid. Sisemine rahulolematus ongi vaid enda sees, kuid kaaskondsed ei saa aidata, kui oma rahulolematusest ei kõnelda. Madame Bovary jaoks oli see suur viga. Küllap teeme ka ise aeg-ajalt selliseid vigu ja teame kõik mõnda sellist madam Bovaryd. Nii et eile ei olnudki midagi nii väga teisiti kui on täna. Kõik taandub ikkagi suhtlemisele või mittesuhtlmisele.
Minu arvates on laias laastus kahte tüüpi raamatuid, milles leiad oma lugemismõnu üles. On raamatud, mille süžee jookseb nii hoogsalt, et loedki ühe hooga, panemata tähele üksikuid sõnu, kuni raamat läbi. Kuid see teine tüüp, selles asetub lugemisemõnu kaunilt viimistletud lausetesse, erilistesse sõnadesse. Mulle pakkus „Madame Bovary“ selle teise kriteeriumi järgi elamuse. Raamatust leiab üsna palju noobleid-peeneid sõnu, mida me argielus ei kasuta (apoteoos, barkarool, skrofuloosne).
19. sajandi meeleheitel koduperenaise lugu kõnetab ka tänapäeval.
Kirjastus: Eesti Raamat
288 lk