Wednesday, April 24, 2019

Maailma lõpus on kohvik

https://buduaar.tv3.ee/Article/article/lauri-rapp-kuidas-ma-taipasin-et-ei-tea-naistest-midagi

Vesteldes rännukirega nakatunutega, olen saanud selgeks, et number üks elamus, mis reisimisest jääb, on rännuteel kohatud inimesed. Alles seejärel tulevad vaatamisväärsused, kultuur ja muu sellega seonduv. Kui maailm on otsast otsani läbi käidud, siis vast oleks põhjust jääda peatuma viimasesse käidud paika ja tunda end selles sama hästi, kui maailma lõpus asuvas kohvikus kuldkliendina - terve maailma jagu mälupilte oleks uhke omada küll.
Lauri Räpp on pannud kirja mõned oma lood, mis seigeldes maailmas on talle mälusoppidest esile tõusnud. Ütleb Laurigi, et teel kohatud inimesed on number üks tema reisiteel, need kohtumised on omal moel ootamatud ja ka oodatud. Samas selgub loetust, et maailm, mis on nii hoomamatult suur, võib olla ka üllatavalt väike, seda eriti siis, kui kohtad suures metropolis tuttavat või kohtud reisiteel varemkohatud reisiselliga. Võib olla siiski on üks salasilm neid käike jälgimas ja juhtimas?! Lauri lood on parasjagu lüürilised, värvikate kujundite ja toredate mõttevälgatustega. Pisut nukradki omal moel, sest teel kohatud inimesed saavad olla kaaslased vaid üürikeseks, eriti siis, kui plaan on kogu aeg liikuda ning see plaan ei pruugi ühtida kaaslase teega. Seega on igal kohtumisel ka lahkumishetk. Sellesse raamatuse on sattunud seigad Nicaraguast, Tansaaniast, Costa Ricast, Vietnamist. Otsest reisiinfot siit ei leia, kuid toredaid mõtteid ja mõnusa sulejooksu nautimist pakub see raamat küll.
Mõnikord lubatakse sulle unistust, aga sa leiad end õudusunenäost. Mõnikord on jällegi nii, et lähed kuulama maad, aga eest leiad taeva.  Lk 36
Nii nagu tuul ei suuda liigutada valgust, ei suuda me muuta ilma. Kui sajab, siis sajab niikuinii. Aga see, kas me tantsime vihmas või saame seal lihtsalt märjaks, on juba igaühe enda teha lk 136
Selline see maailm on. Mis ühe jaoks horisont, see teise jaoks pragu ukse ja põranda vahel lk 176.
Kirjastus: Rahva Raamat, 2018
192 lk

Monday, April 15, 2019

Põhjamaad: ühe regiooni portree

https://www.ullmannmedien.com/authors/rasso-knoller/

Vaatamata sellele, et laulame Põhjamaast, me sünnimaast…, ei ole Eestimaad ametlikult arvatud Põhjamaade hulka. Olgu sellega, kuidas on, kuid Põhjamaade poole on meil tõmme ilmselt kogu aeg olnud. Minul küll on. Seega on üsna hea võimalus saada Rasso Knolleri raamatu kaudu sellest regioonist parem ülevaade.
Nagu pealkiri ütleb, on ülevaade ühest regioonist, ja sellesse regiooni kuuluvad Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island koos kõigi paikkondlike saareliste maalapikestega. Kõiki neid riike vaadeldakse koos ja eraldi, sh vaadatakse kaugesse aega tagasi ja tänapäeva: kes valitsesid keda, kuidas keeled kujunesid, mida üksteisest arvatakse, mis on kellegi edu pant jne. ning muidugi jõuluvana, milliselt põhjala alalt on tema pärit. Kuna autor on sakslane, siis vaadeldakse kõike sakslase perspektiivist ja võrdlused Põhjamaade ja Saksamaa vahel toovad erisused nähtavale.  Inimestele meeldib otsida tagamaid ja seoseid oma käitumistele, iseloomule, üldiselt kõigele. Üsna muhedas võtmes kirjutatut on hea lugeda ning raamat seob kenasti kõik need riigid ühtseks kimbuks kokku.   
Pärast raamatu lugemist minu eelistustes muutusi ei tekkinud - endiselt jääb minu unelmatereisi sihtpunktiks Island, aga Taani läheks ka. Teiste maade pinnale on minu jalg rohkem või vähem astunud, kuid ega kordusreisidestki ära ei ütleks.  Põhjamaad on maalilised, natuke tuttavlikud, kuid samas nii erinevad.
Kirjastus: Argo, 2019
191 lk

Sunday, April 14, 2019

Ela ja lase elada

https://www.tvtime.com/en/show/336504/episode/6367086

Ela ise ja lase teistel ka elada, see lause on ilmselt iga inimese suust vähemalt korra välja lipsanud. Seega kõlas ka Hendrik Groeni „Ela ja lase elada“ tuttavlikult hästi ning äratas huvi, et mis kontekstis on selle raamatu pealkiri tekkinud.
Tegevuspaik on Holland ja unistustes ka Itaalias. Arthur Ophof on viiekümne aastane härrasmees, kelle elatud elu on suhteliselt kiretu. Abielu on lastetu, tööle sõites tuleb passida ummikus, ainsaks meelelahutuseks on reedesed sõpradega kokkusaamised. See ei ole elu, mida Arthur elada tahaks, ning ta otsustab teha elus kannapöörde. Millal siis veel, kui mitte nüüd, mil tööandja andis omal moel tõuke tagant. Nimelt sai härra Arthur koondamise ja kopsaka hüvitise ka sinna juurde. Uueks unistusteeluks oleks parim paik Itaalias, kus päevad läbi chilli ja lilli pakuks hingele praegusest palju rohkem.
Kuigi Arthur on kesksel kohal, antakse sõna ka tema naisele Afrale, küll kaldkirjas ja pisut lühemalt, kuid piisavalt selleks, et mõista, et mehed on Marsi ja naised Veenuse elanikud, kes lihtsalt on millegipärast maapeal kokku saanud. Niivõrd erinevad on need mõttemaailmad. Üks tahab olla ning elada rahulikult, omas tempos, diivanil ja koos õllega, teine ei lase olla. Üks tahab kägiseda, teine ei kannata seda käginat. Lõpuks tundubki mehele, et kusagil mujal on maitsvamad pudrumäed, voolavamad piimajõed ning käginavaba atmosfäär. Samas on ahvatlev ka naisele ilma sellise lebotajata elada ja olla.
Musta huumorit täis raamat mulle täitsa meeldis. Selline muhe ja ülevõlli, mis kvalifitseeruks ka kriminaalsuse alla, kui pidada pettust kriminaalseks. Muidugi võib ka kaevuda sügavamale teemasse ja mõelda, et miks me laseme sellel käginal, mis kunagi kõlas  muusikana kõrvadele, muutuda tüütuks ja häirivaks ning miks me seda lebotamist, mis meile kunagi meeldis, enam ei salli.  Aga jah, jõuad sa kõikidesse asjadesse sügavuti mõelda. Nii lihtsalt kujuneb mõnikord. Naerda, või vähemalt muiata selle teema üle, on ikka ja alati tore ning seda see raamat pakub.
Olen alati õhinas, kui väliskirjanduses mainitakse eestlast, selles raamatus libiseb kirst suvevalguse kätte Arvo Pärdi „Peegel peeglis“ saatel. Lk 254
Õnnel on etteteadmata, kuid piiratud säilivusaeg lk 198
Teie, kes te rahus elata tahate! Ärge võtke ette midagi, ärge tehke plaane, ärge usaldage ega kartke kedagi lk 225
Kirjastus: Eesti Raamat, 2019
261 lk

Monday, April 8, 2019

Raamatuseljad luuletavad: Kahekõne



Kuhu ma lähen, mu järv?
Kas sina tead?
Mine, kuhu süda sind kutsub!
Nii kaugele, kui jalad viivad.
Nii näen sind ikka.

Raamatuselja luule



Ühel olematul suvel
ma nägin maailma algust.
Ja varjude taga on valgus,
taevas ja maa.
Ühel viivul vikervalgel,
kahe hingetõmbe vahel.
Ma mõtlesin su välja
taevasinine lill.
 Igatsen sind. 



Sunday, April 7, 2019

Kustutatud poiss

https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-44520162

Valimiste valguses, meedia kajastuses ja üleüldse on mul tekkinud tunne, et tolerantsuse ja sallivusega on meie maal omaette teema. Seega olin kindel nähes Garrard Conley autobiograafilist romaani „Kustutatud poiss“,  et seda ma pean lugema.
„Kustutatud poiss“ on raamatu autori seksuaalsuse lugu. Garrard on pärit tõsiusklikust perest, tema vanemad on baptistid ja ta ise lööb innukalt kirikutegevuses kaasa. Mingis vanuses tärkab seksuaalsuse tajumine - ta ei ole selline nagu teised poisid. Sisemiste vastuolude survel püüab ta enesele valetada, kuid elada teadmisega, et see milline ma olen, on väär, lootusetu, tulevikuta, on raske. Eriti veel siis, kui proovid seda meeleheitlikult varjata, salata, peita, ja mida rohkem peidad, seda suuremat süüd tunned. Süükoorma teeb raskemaks Gerrardi suhe jumalaga, kelle silmis tuli patust puhas olla. Suutmata tõde varjata, paljastab ta end vanematele. Sellele järgneb muidugi teadagi mis: kindel soov häbiplekilist poega varjata ja ümberravida. Selleks saadetaks üheksateistkümne aastane noormees teraapiaprogrammi „Tegutsev Armastus“, mis pidi Garrardi ümberorienteerima.
Nii et mõtted, tunded, süükoorem on selle raamatu sisu. Proovitakse vaadata lapsepõlve ja selle taha, kuid ega siin mingit sellist mustrit, mis otseselt orientatsiooni tagamaad avaks ja veelgi enam, neid muudaks, ei ole. Tegutsev Armastus on nagu AA rühm, kus püütakse suude puhtaks rääkimisega vabaneda „pahest“, millest siiski vabaneda ju ei saa. Lihtne on sõimata, naeruvääristada, sildistada ja pidada ebanormaalseks, kuid mis see normaalsus siis on? Kas rassism ja orjapidamine on normaalsus, või peksmine, varastamine, vägistamine, valetamine? Tegelevad ka heteroseksuaalsed inimesed paljude pahedega, mis ei kannata päevavalgust.
Väga hingekriipiv lugu, mis paneb ka enda sisse vaatama, oma tolerantsiga tegelema ja mõtlema, et kõigil peaks olema õigus võimalik olla õnnelik.
Võib olla peaksid seda raamatut lugema ka näiteks  Jaak Madisson ja Varro Vooglaid. Kuulates nende sõnavõtte tekib küsimus, kuidas nad võivad selles nii kindlad olla, et nende olemasolevatest ja tulevastest lastest ei ole keegi homoseksuaalne?
Siinkohal meenub Anne Radge Neshovi saaga, kus kolmest pojast üks oli homoseksuaalne. Selles loos oli õnnelik vaid homoseksuaalne vend, sest üksildus ja oskamatus suhteid luua võib tabada ka heteroseksuaalseid, ja sellised need ülejäänud vennad olid.
„Kustutatud poiss“ põhjal on valminud ka film, ja nagu ma olen aru saanud, oleks see film napilt jõudnud ka meie kinolinadele.
Kirjastus: Pegasus, 2019
286 lk