![]() |
https://buduaar.tv3.ee/Article/article/lauri-rapp-kuidas-ma-taipasin-et-ei-tea-naistest-midagi |
Wednesday, April 24, 2019
Maailma lõpus on kohvik
Vesteldes rännukirega
nakatunutega, olen saanud selgeks, et number üks elamus, mis reisimisest jääb,
on rännuteel kohatud inimesed. Alles seejärel tulevad vaatamisväärsused,
kultuur ja muu sellega seonduv. Kui maailm on otsast otsani läbi käidud, siis
vast oleks põhjust jääda peatuma viimasesse käidud paika ja tunda end selles
sama hästi, kui maailma lõpus asuvas kohvikus kuldkliendina - terve maailma
jagu mälupilte oleks uhke omada küll.
Lauri Räpp on pannud kirja
mõned oma lood, mis seigeldes maailmas on talle mälusoppidest esile tõusnud.
Ütleb Laurigi, et teel kohatud inimesed on number üks tema reisiteel, need
kohtumised on omal moel ootamatud ja ka oodatud. Samas selgub loetust, et
maailm, mis on nii hoomamatult suur, võib olla ka üllatavalt väike, seda eriti
siis, kui kohtad suures metropolis tuttavat või kohtud reisiteel varemkohatud
reisiselliga. Võib olla siiski on üks salasilm neid käike jälgimas ja juhtimas?! Lauri lood on parasjagu lüürilised, värvikate kujundite ja toredate mõttevälgatustega.
Pisut nukradki omal moel, sest teel kohatud inimesed saavad olla kaaslased vaid
üürikeseks, eriti siis, kui plaan on kogu aeg liikuda ning see plaan ei pruugi
ühtida kaaslase teega. Seega on igal kohtumisel ka lahkumishetk. Sellesse
raamatuse on sattunud seigad Nicaraguast, Tansaaniast, Costa Ricast,
Vietnamist. Otsest reisiinfot siit ei leia, kuid toredaid mõtteid ja mõnusa
sulejooksu nautimist pakub see raamat küll.
Mõnikord lubatakse sulle unistust, aga sa leiad end õudusunenäost.
Mõnikord on jällegi nii, et lähed kuulama maad, aga eest leiad taeva. Lk 36
Nii nagu tuul ei suuda liigutada valgust, ei suuda me muuta ilma. Kui
sajab, siis sajab niikuinii. Aga see, kas me tantsime vihmas või saame seal
lihtsalt märjaks, on juba igaühe enda teha lk 136
Selline see maailm on. Mis ühe jaoks horisont, see teise jaoks pragu ukse
ja põranda vahel lk 176.
Kirjastus: Rahva Raamat,
2018
192 lk
Monday, April 15, 2019
Põhjamaad: ühe regiooni portree
![]() |
https://www.ullmannmedien.com/authors/rasso-knoller/ |
Vaatamata sellele, et laulame
Põhjamaast, me sünnimaast…, ei ole Eestimaad ametlikult arvatud Põhjamaade
hulka. Olgu sellega, kuidas on, kuid Põhjamaade poole on meil tõmme ilmselt
kogu aeg olnud. Minul küll on. Seega on üsna hea võimalus saada Rasso Knolleri raamatu kaudu sellest
regioonist parem ülevaade.
Nagu pealkiri ütleb, on
ülevaade ühest regioonist, ja sellesse regiooni kuuluvad Soome, Rootsi, Norra, Taani,
Island koos kõigi paikkondlike saareliste maalapikestega. Kõiki neid riike vaadeldakse koos ja eraldi, sh vaadatakse kaugesse aega tagasi ja
tänapäeva: kes valitsesid keda, kuidas keeled kujunesid, mida üksteisest
arvatakse, mis on kellegi edu pant jne. ning muidugi jõuluvana, milliselt
põhjala alalt on tema pärit. Kuna autor on sakslane, siis vaadeldakse kõike
sakslase perspektiivist ja võrdlused Põhjamaade ja Saksamaa vahel toovad
erisused nähtavale. Inimestele meeldib
otsida tagamaid ja seoseid oma käitumistele, iseloomule, üldiselt kõigele. Üsna
muhedas võtmes kirjutatut on hea lugeda ning raamat seob kenasti kõik need riigid
ühtseks kimbuks kokku.
Pärast raamatu lugemist minu
eelistustes muutusi ei tekkinud - endiselt jääb minu unelmatereisi
sihtpunktiks Island, aga Taani läheks ka. Teiste maade pinnale on minu jalg
rohkem või vähem astunud, kuid ega kordusreisidestki ära ei ütleks. Põhjamaad on maalilised, natuke tuttavlikud,
kuid samas nii erinevad.
Kirjastus: Argo, 2019
191 lk
Sunday, April 14, 2019
Ela ja lase elada
![]() |
https://www.tvtime.com/en/show/336504/episode/6367086 |
Ela ise ja lase teistel ka elada, see lause on ilmselt iga inimese suust vähemalt korra välja lipsanud. Seega
kõlas ka Hendrik
Groeni „Ela ja lase elada“ tuttavlikult hästi ning
äratas huvi, et mis kontekstis on selle raamatu pealkiri tekkinud.
Tegevuspaik on Holland ja
unistustes ka Itaalias. Arthur Ophof on viiekümne aastane härrasmees, kelle elatud
elu on suhteliselt kiretu. Abielu on lastetu, tööle sõites tuleb passida
ummikus, ainsaks meelelahutuseks on reedesed sõpradega kokkusaamised. See ei
ole elu, mida Arthur elada tahaks, ning ta otsustab teha elus kannapöörde.
Millal siis veel, kui mitte nüüd, mil tööandja andis omal moel tõuke tagant.
Nimelt sai härra Arthur koondamise ja kopsaka hüvitise ka sinna juurde. Uueks
unistusteeluks oleks parim paik Itaalias, kus päevad läbi chilli ja lilli pakuks hingele praegusest palju rohkem.
Kuigi Arthur on kesksel
kohal, antakse sõna ka tema naisele Afrale, küll kaldkirjas ja pisut lühemalt,
kuid piisavalt selleks, et mõista, et mehed on Marsi ja naised Veenuse
elanikud, kes lihtsalt on millegipärast maapeal kokku saanud. Niivõrd erinevad
on need mõttemaailmad. Üks tahab olla ning elada rahulikult, omas tempos, diivanil
ja koos õllega, teine ei lase olla. Üks tahab kägiseda, teine ei kannata seda
käginat. Lõpuks tundubki mehele, et kusagil mujal on maitsvamad pudrumäed,
voolavamad piimajõed ning käginavaba atmosfäär. Samas on ahvatlev ka naisele ilma
sellise lebotajata elada ja olla.
Musta huumorit täis raamat
mulle täitsa meeldis. Selline muhe ja ülevõlli, mis kvalifitseeruks ka
kriminaalsuse alla, kui pidada pettust kriminaalseks. Muidugi võib ka kaevuda
sügavamale teemasse ja mõelda, et miks me laseme sellel käginal, mis kunagi kõlas
muusikana kõrvadele, muutuda tüütuks ja
häirivaks ning miks me seda lebotamist, mis meile kunagi meeldis, enam ei
salli. Aga jah, jõuad sa kõikidesse
asjadesse sügavuti mõelda. Nii lihtsalt kujuneb mõnikord. Naerda, või vähemalt
muiata selle teema üle, on ikka ja alati tore ning seda see raamat pakub.
Olen alati õhinas, kui
väliskirjanduses mainitakse eestlast, selles raamatus libiseb kirst suvevalguse
kätte Arvo Pärdi „Peegel peeglis“ saatel. Lk 254
Õnnel on etteteadmata, kuid piiratud säilivusaeg lk 198
Teie, kes te rahus elata tahate! Ärge võtke ette midagi, ärge tehke
plaane, ärge usaldage ega kartke kedagi lk 225
Kirjastus: Eesti Raamat,
2019
261 lk
Monday, April 8, 2019
Raamatuseljad luuletavad: Kahekõne
Kuhu ma lähen, mu järv?
Kas sina tead?
Mine, kuhu süda sind kutsub!
Nii kaugele, kui jalad viivad.
Nii näen sind ikka.
Raamatuselja luule
Ühel olematul suvel
ma nägin maailma algust.
Ja varjude taga on valgus,
taevas ja maa.
Ühel viivul vikervalgel,
kahe hingetõmbe vahel.
Ma mõtlesin su välja
taevasinine lill.
Igatsen
sind.
Sunday, April 7, 2019
Kustutatud poiss
![]() |
https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-44520162 |
Valimiste valguses, meedia
kajastuses ja üleüldse on mul tekkinud tunne, et tolerantsuse ja sallivusega on
meie maal omaette teema. Seega olin kindel nähes Garrard Conley
autobiograafilist romaani „Kustutatud poiss“, et seda ma pean lugema.
„Kustutatud poiss“ on raamatu
autori seksuaalsuse lugu. Garrard on pärit tõsiusklikust perest, tema vanemad
on baptistid ja ta ise lööb innukalt kirikutegevuses kaasa. Mingis vanuses tärkab
seksuaalsuse tajumine - ta ei ole selline nagu teised poisid. Sisemiste
vastuolude survel püüab ta enesele valetada, kuid elada teadmisega, et see
milline ma olen, on väär, lootusetu, tulevikuta, on raske. Eriti veel siis, kui
proovid seda meeleheitlikult varjata, salata, peita, ja mida rohkem peidad,
seda suuremat süüd tunned. Süükoorma teeb raskemaks Gerrardi suhe jumalaga,
kelle silmis tuli patust puhas olla. Suutmata tõde varjata, paljastab ta end
vanematele. Sellele järgneb muidugi teadagi mis: kindel soov häbiplekilist
poega varjata ja ümberravida. Selleks saadetaks üheksateistkümne aastane
noormees teraapiaprogrammi „Tegutsev Armastus“, mis pidi Garrardi
ümberorienteerima.
Nii et mõtted, tunded,
süükoorem on selle raamatu sisu. Proovitakse vaadata lapsepõlve ja selle taha,
kuid ega siin mingit sellist mustrit, mis otseselt orientatsiooni tagamaad
avaks ja veelgi enam, neid muudaks, ei ole. Tegutsev Armastus on nagu AA rühm,
kus püütakse suude puhtaks rääkimisega vabaneda „pahest“, millest siiski
vabaneda ju ei saa. Lihtne on sõimata, naeruvääristada, sildistada ja pidada
ebanormaalseks, kuid mis see normaalsus siis on? Kas rassism ja orjapidamine on
normaalsus, või peksmine, varastamine, vägistamine, valetamine? Tegelevad ka heteroseksuaalsed
inimesed paljude pahedega, mis ei kannata päevavalgust.
Väga hingekriipiv lugu, mis
paneb ka enda sisse vaatama, oma tolerantsiga tegelema ja mõtlema, et kõigil
peaks olema õigus võimalik olla õnnelik.
Võib olla peaksid seda
raamatut lugema ka näiteks Jaak Madisson
ja Varro Vooglaid. Kuulates nende sõnavõtte tekib küsimus, kuidas nad võivad
selles nii kindlad olla, et nende olemasolevatest ja tulevastest lastest ei ole
keegi homoseksuaalne?
Siinkohal meenub Anne Radge Neshovi
saaga, kus kolmest pojast üks oli homoseksuaalne. Selles loos oli õnnelik vaid
homoseksuaalne vend, sest üksildus ja oskamatus suhteid luua võib tabada ka
heteroseksuaalseid, ja sellised need ülejäänud vennad olid.
„Kustutatud poiss“ põhjal on
valminud ka film, ja nagu ma olen aru saanud, oleks see film napilt jõudnud ka
meie kinolinadele.
Kirjastus: Pegasus, 2019
286 lk
Subscribe to:
Posts (Atom)