Veneetsia ämmaemand

Seekord sattus minu lugemislauale Roberta Rich´i „Veneetsia ämmaemand“. Raamatul on mõnus formaat, mida on hea kätte võtta ja mis kohe kutsub lugema.

„Veneetsia ämmaemand“ on lugu noorest juudipäritolu ämmaemandast Hannast, kelle mõistus, oskused ja suhtumine on ajast eest. On pime keskaeg, 1575. aasta, mil inimesed elavad piiravate tabude, uskumuste maailmas ja kuuletuvad pimestatult religiooni käskudele ja keeldudele. Hanna on ämmaemand, keda ollakse valmis appi kutsuma ka siis, kui see on tegelikult keelatud. Nimelt juutidel on keelatud kristlastele arstiabi anda. Kuid kui häda suur ja abi ei ole loota enam kusagilt, siis ollakse valmis riskima, sest Hannal on imeriistapuu - sünnitustangid.

Ühel ööl saab Hanna kutse minna appi kristlasest sünnitajale. Ta järgib oma südame häält ja astub keeldudele vastu.  Hanna riskib mitmel rindel, esmalt seadusest üleastumisega, siis sünnitaja naise ja vastsündinu eluga ning suure lunaraha küsimisega. Hanna armastatu Iisak on Maltal vangistuses ja Hanna loodab lunaraha eest oma mehe välja osta.

„Veneetsia ämmaemand“ on väga haarav ja põnev, kord saab kaasa elada Hanna seiklustele, siis Iisaki omadele. Ajastu süngus ja traagika on minu arvates siin väga hästi edasi antud. On ju teada, et keskajal varjutas inimmõtlemist pime usk ja teadmiste vähesus. Ellu said jääda vaid need, kes olid keskmisest nutikamad, haritumad, riskijulgemad ja kavalamad. Hanna ja Iisak seda kahtlemata olid. Kuid elada tahavad ka ahnepäitsid, liigkasuvõtjad, muidusööjad.

Raamatus olid küll mitmed seigad, mis tänapäeval näivad küsitavad ja lõpp kiskus ka liiga seebiseks ära, kuid sellegipoolest oli „Veneetsia ämmaemand“ hea lugemine.  

Kirjastus: Petrone Print

319 lk

 

 

Palved röövitud tüdrukute eest

Seekord sattus mulle näppu Jennifer Clementi „Palved röövitud tüdrukute eest“. See on täpselt selline raamat, millelt ei oska midagi oodata ja seda ootamatum on see, mida sa sellest lugemisest teada saad ning millised mõtteid tabad end pärast lugemist mõtlemast.

Mehhiko Guerrero osariigis valitseb anarhia, korruptsioon, seadusetus. Narkojõugud on allutanud oma hirmuvalitsemise alla politsei ja poliitika. Väikeses külas USA piiri ääres elavad enamasti emad ja tütred, mehed on läinud üle piiri tööle ning rahasaadetised ja kodu külastused harvenevad ajas. Ega neid mehi niiväga ei oodatudki, sest halvemal juhul võis saada sellistest külastustest kaasavaraks HIV. Ainsad kohalikud mehed elutsesid maasturites, sõitsid mootorratastega ja ilmusid välja eikuskilt, AK-47d õlal rippumas lk 12. Emad maskeerisid oma tütreid ja lasid neil poistena või inetutena välja paista. Ilu ei ole siin taevakingitus, ilu on siin tegelikult lausa eluohtlik, ilusad tüdrukud on saagiks narkoparunitele.

Ladydi kasvab emaga, samamoodi kasvavad ka tema sõbrad. Emad elavad teleri rütmis, kuulavad automootori mürinaid ja pagendavad oma tütreid peitu põldudele kaevatud aukudesse, et säästa lapsukesi sattumast röövijate meelevalda. Inimelu ei maksa sellel maal mitte midagi. Seda teavad nii raisakotkad, kes kontrollivad oma kullipilguga seda maapealset põrgut kui ka tüdrukud, kes kuulavad oma emade jutte ja tunnetavad ohte. Suureks võib kasvada ka ilma lapsepõlveta.

See on raamat lootusest keset lootusetust. Laps tajub asju oma noore ja veel rikkumata mõtlemisega. Tema hirme ei kontrolli veel kindlad faktid ja kinnitatud teadmised, temal on ema, kellele saab toetuda isegi siis, kui see ema ei näi just kõige toetavam olevat.

Soovitan!

Kirjastus: Toledo

215 lk

Andruse elu ja õnn

Kui jätkata mõttega: lugeda on vahva kui tuttav nimi on raamatus, siis tabas mind selleski raamatus äratundmisrõõm. Õnneks jäi see ka ainsaks äratundmiseks. Kaldun arvama, et Tarmo Tederi kujutatud Andrus ei olnud oma naissoost kaaslastele just kõige leebem ja parem kaaslane.

„Andruse elu ja õnn“ on  läbilõige Kihnu kaluri Andruse elukäigust, mis veereb kord üles, kord allamäge. Tema elus on õnnestumisi, ebaõnne, vintsutusi ja kannatusi. Oma olemuselt on Andrus lihtne, keskmisest nutikam, kuid omamoodi kiiksuga mees, kes armastab viina, naisi, kaklusi ja raha. Üks armastus rikub aga teist ja nii tuleb tal perega hüvasti jätta, kakluses saadud süüdistuse eest vangalamüüride vahel istuda ning õnnetu juhuse tõttu jupikesest oma käe otsast loobuda. Suurt, kanget ja tugevat meest ei murra aga miski, ja vaatamata ebaõnnestumistele jätkab ta eluteed üsna optimistlikuna. Üks tüüpiline mehelik unistus on tal ka: nii väga tahaks poega, pärijat.

Andrus on sündinud nõukogude aega ja tema elukäik jõuab välja tänapäeva. See raamat on nagu läbilõige mõjukamatest sündmustest lähiajaloos, mille sisse on osavalt seotud  Andruse elukäik või tegelikult vist vastupidi: Andruse elukäigu foonil tulevad esile ka muutused ühiskonnas. On ju kõigel, mis meid ümbritseb, olemas mõju meie argipäevadele, olgu selleks kõigeks siis kas loodusjõud või poliitilised jõud, mis muudavad maailma, inimeste otsuseid ja valikute võimalusi.  Lisaks on seotud taustaloosse kõik Eesti kuulsad Andrused.

Kui mõelda, et kas iga mees saab endale sepitseda ise saatust ja valada õnne, siis küllap ehk saakski, kui täpselt ette teaks, kuidas seda teha. Andrus proovis seda teha küll, näiteks tema ärivaist oli üsna terane. Vaatamata ebaõnnele ja saatuse poolt etteveeretatud katsumustele ei olnud Andrus üldsegi mitte anti-kangelane. Pigem äratas veidi kaastunnet ja tekitas soovi mõista.

Raamatu 102 lehekülge on täis tihedat ja ilusat teksti.

Mulle meeldis!

Vaata ka:

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/elu-ise/ 

https://loterii.blogspot.com.ee/2016/09/tarmo-teder-andruse-elu-ja-onn-2016.html