Monday, October 29, 2012

Eugenie Grandet



Millegi pärast selliseid vanu teoseid enam vabatahtlikult lugeda ei taha, kuid õnneks on olemas ka kohustused. Ja  tõepoolest - pettuda ei tulnud.
Honore de Balzac´i esimene realistlik lugu räägib ihnsast pereisast Felix Grande´st, tema allaheitlikust naisest, pisut kergeusklikkust, kuid kindlameelsest tütrest Eugenie´st ja tema onupojast Charles´ist. Isa oli kohutavalt ihnus, ta valitses kõige üle: söögi üle, isegi valguse üle toas, ainus mis talle tõeliselt korda läks oli raha ja kulla nägemine. Hullem kui venna surm oli venna pankrot. "Teil ei ole mingisugust varandust"- neisse sõnadesse oli koondatud kõik maailma õnnetused. "See noormees ei kõlba kuhugi, talle on surnud tähtsamad kui raha". Vastupidiselt isale oli Eugenie valmis kinkima kogu oma kulla Charlesile. Pärast öist stseeni, kus onutütar annetas onupojale oma varanduse, järgnes ta südagi tollele varandusele.

Edasi on antud kogu ajastu süngus (minu jaoks on 19. saj algus süngetes tumedates toonides), süvausklikkus. Üks lause, mille surev isa ütleb oma tütrele, kannab minu arvates ka tolle aja ristiusu olemust. "Kanna kõige eest hästi hoolt. Sa annad mulle seal üleval siis aru", ütleb Grandet tõendades selle oma viimase sõnaga, et ristiusk peab olema ihnurite religiooniks. Ja ilmselt vana Grandet taoline ihnur ei olnud tol ajal mingi erand. Vaatamata sellele, et mingisugused tunded olid pereisas olemas,  mõjutas siiski raha suhtumist oma naisesse, tütresse, vennapojasse.

Ootasin pikka balzacilikku sissejuhatust, kirjeldusi - neid küll oli, kuid mitte tüütavaks muutuvalt. Samas tegemist ei olnud kaalult mahuka vaid pigem sisutiheda teosega.

Monday, October 22, 2012

Et head haldjad sind hoiaksid

Et head haldjad sind hoiaksidKadri Hinrikuselt taas kord üks imearmas lasteraamat. Lugema kutsus eelkõige heade soovidega pealkiri - on ju heade haldjate soovimine parim ja armsaim kõigist soovidest.

Tegemist realistliku looga. 8-aastaste kaksikute Tuule ja Uku ema on surnud ja isa langenud masendusse. Laste tublidus ja usk, et ema on haldjaks muutunud, aitab neil igapäevaselt hakkama saada. Kõige selle taustal tekib ka isal tahe olla parem lapsevanem ja ta tõeliselt püüab. Koos mõningate äpardustega tuleb ta sellega ka toime.

Oma temaatikaga meenutab S.Rannamaa "Kadrit", ja kuigi käsitletev raamat on vanuseastmelt noorematele mõeldud, siis ometi on minu arvates  selline lasteraamat eatule lugejale. Laste tunded - rõõm, kurbus, sõprus, ühtekasvamistunne, armastus, igatsus on esile toodud lastepäraselt ja nii ehedalt, et paneb hetkekski aega tagasi keerama.

Ka oma kujunduselt väga ilus raamat, seega terviklik - kui selliseid raamatuid oleks rohkem, muutuks ka maailm paremaks paigaks.

Tuesday, October 16, 2012

Lila K ballaad



Blandine Le Callet´i "Nüüdisromaani" sarjas ilmunud romaan teemal, mis on tegelikult ka tänapäeval vägagi aktuaalne- on olemas elu asotsiaalne pool, millest küll räägitakse ja mida me kuigipalju märkame, aga kui palju me selle üle mõtleme? Lila K ballaad pani vägagi sellel teemal mõtlema. Lisaks on raamat vägagi nauditav - täis põnevust, huvitavaid võrdlusi, eneseanalüüsi, aga ka kurbust, igatsust.

Minajutustaja Lila K on tüdruk, kes on pärit asotsiaalsest perest. Ta on eraldatud oma emast ja viidud kasvama kinnisesse raviasutusse. Asotsiaalse emaga kasvades jäid arenemata kõik sotsiaalsed oskused - ta ei oska rääkida, kõndida ja on nii nõrk, et ei suuda ise süüagi. Säilinud on küll üksikud mälestustekillud lõhnadest, maitsetest aga ta ei oska neid seostada. Raviasutuses on talle määratud mentor, kes oma visadusega paneb teda maailma avastama. Lila osutub väga andekaks lapseks. Kuid  mälus on tal vaid üks - mälestus oma emast, kes ei saa ju olla halb. Ema ei teinud mulle seda. Ma olen selles kindel. Kui see oleks olnud tema, mäletaksin ma seda.... Ja Lilat hakkab kummitama  saada teada tõde oma ema kohta. Tal on plaan, mis õnnestub ka ellu viia. Ta oli minu ema, punkt, ongi kõik, ja ma teadsin, et ühel päeval näen teda jälle, isegi kui peab ootama palju kauem kui algselt arvatud. (lk.38)

Minu jaoks oligi väga muljetavaldav  tingimusteta armastuse teema. Ema peaks olema maailma kõige-kõige lähedasem inimene, aga kui hüljatuna saad teada valusa tõe, kas siis ikka südamepõhjas oskad andestada? Ma ei väida, et ema milleski ei eksinud; ma ütlen, et ta tegi, mis suutis. Ainult sel on tähtsust (lk 241).

Millegipärast on raamat liigitatud ulmekirjanduse valdkonda. Mina ulmet ei näinud, kõik oli vägagi realistlik, kui välja arvata, et tegemist oli tulevikuühiskonnaga - hooldeasutus kujutas endast väga kinnist asutust, kus hoolealused olid kaamerate pideva jälgimise all.

Tõeliselt hea lugemine!!!

Sunday, October 14, 2012

Sillamäe passioon



Andrei Hvostovi tagasivaade oma minevikku igas mõttes. Siin on siskaemuslikke  vaatlusi enesesse, meenutusi, analüüsi ja kriitikat nõukogudeaegse elu kohta.
Kui kirjanik ei meenuta just nostalgiaga oma lapsepõlve, siis mulle tekitas selline tagasivaatamine nostalgiat küll. Ilmselt mitte küll päris üheaegsed, kuid enam-vähem, näeme asju erinevalt. Ja loomulikult elu Läänemaal või Sillamäel erinesid kindlasti oluliselt. Arvatavasti on mingi osa ka sellel (nagu loetu põhjal järeldasin), et talle ei meeldinud oma kodukoht, mulle meeldis. Minu jaoks ei tundunud tühjad poed, pikad järjekorrad või muud nõukogudeaegsed veidrused midagi imelikku, see lihtsalt oli nii - teisiti ei kujutanud ettegi. Kuid eks ka autor nendib fakti, et nii oligi.
Lugu on kirjapandud väga otsekoheselt, ilmselgelt natuke Elisabeth Jõhvilikult (Elisabeth Jõhvi- nõukogude aegne estraadinähtus), algab ühe teemaga, vahepeal käib ka kusagil ära, kaldub natuke teemast kõrvale, kuid lõpuks jõuab ikka selleni, mida öelda tahtis.
Mulle absoluutselt ei meeldi ebatsensuursed väljendused kirjanduses, siin neid paraku ikka oli. Ilmselt ei oska jagada arusaama, et kirjanik väljendab nii oma maailmavalu? Või mida?
Kui kirjanik ütleb, et mõnikord on selline tahtmine, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve, siis mulle näib, et meie lapsi see ilmselt praegusel ajal ei huvitaks. Kui meile, nõukaaja inimestele, tekitab loetu mingeid seoseid, tuttavaid olukordi, äratundmisrõõmu, siis tänapäeva inimesele on käsitletud temaatika arvatavasti ebahuvitav, igav. Võib-olla kunagi hiljem, kui meie lapsed on vanemaks saanud, nende huvid teisenenud?
Kui mõtelen sellele, kas raamat meeldis või ei meeldinud, siis ühtepidi nagu meeldis, aga kirjaniku väljatoodud  lapsepõlvefantaasiaid ei oleks ma sellesse ajamasinasse kaasa võtnud. See oleks pigem teine teema.

Sunday, October 7, 2012

Seltsimees laps ja suured inimesed

Leelo Tungal on kirja pannud oma lapsepõlve loo, esitades selle nähtuna läbi lapsesilmade. Lugu on ju tegelikult  kurb (ema vangistamine, ärevad-rasked ajad) , kuid ometi jäi üldmulje raamatust, kui väga humoorikast, kaasahaaravast, lõbusast lugemisest, mis on vürtsitatud autorile ainuomase huumoriga. Pean mainima, et neid kohti, kus ma lausa kõva häälega naersin ikka oli...  Kindlasti on lisandunud tõsielule ka kirjanikule omast fantaasiat, kuid ajastupilt on esitatud tõetruult ja värvikalt kirjeldatud seigad toovad selle kõik paremini esile. Hämmastav on autori sõnade seadmise  ja ajastu edasikandmise oskus selliselt, et üldpilt 50ndatest ei jäänud sugugi masendav.

 Kõik suured inimesed on alguses olnud lapsed, kuid vähesed neist mäletavad seda.- on öelnud Antonie de Saint-Exupery. On ääretult tore, et Leelo Tungal mäletab lapseks olemist - vastasel juhul ei oleks meil sellist suurepärast raamatut.

Lenin ja Stalin kõlasid kenasti [....], aga Engels - vaat see oli juba midagi! Kahju, et memme ja tata ei taibanud mulle sellist imeilusat nime panna [....] ütlesin tatale, et kui mul vend sünnib, siis paneme talle kindla peale nimeks Engels...

Ja ka väga kaunilt kujundatud raamat. 2008. aasta 4.aprilli Eesti Päevalehes on küll Jaak Urmet väitnud, et raamat on ülekujundatud. Ilu ei ole kungi liiga palju!!!

Sunday, September 30, 2012

Ma teen su nii õnnelikuks




Anne Birkefeldt Ragde kirjutatud teos, mis on oma temaatikaga nii argipäevane, et kohe raamatu alguses tekkis äratundimsrõõm meie 70-80-ndate igapäevaelust- ja olust.

Romaan annab ajastutruu pildi 1965. aasta Norrast, mil heaoluühiskond alles hakkas ka seal kujunema. Naised olid veel enamasti koduperenaised, kelle lokivedelikuks oli õlu, kes keetsid-valgendasid pesu traditsioonilisel moel. Lapsed pidasid oma poppmuusika kaustikut ja käisid koolis. Mehed olid põhiliselt leivateenijad.  Olemas olid küll juba erinevaid kodumasinaid, kuid, kellel oli olemas näiteks sügavkülmik, siis oli see ikka uhkuseasi. Kirjeldatakse ühe plokkmaja trepikoja nelja korruse korterite elanike elu. Iga ukse taga elavad lisaks füüsilistele kehadele ka inimloomusele omased tunded: rõõm, naer, nutt, kadedus, õelus, igatsus, kurbus, õnnetunne,  saamatus, kellepeks, jne. Argiseid toiminguid kirjeldatakse hoogsalt, võttes läbi ükshaaval kõik korterid, millest igaühe näiliselt idülliline elu jääb väljapoole ust - uks varjab iga perekonna saladusi.  Kuid kõik nad lasevad endale paigaldada uudse asja, uksesilma - ukstagusega tahaks ju ikka kursis olla.

Kui meil on tavaks öelda, et ühe eestlase parim söök on teine eestlane, et ainult meil on kõige rohkem tööd jne., siis loetu põhjal tundub küll, et sellised tunded on omased ka norralastele : sinul on kõik lihtsam, ka pori on vähem pühkida. Ja tundub,et see  "pidevalt asja oma naabrite tegemistega" on üldse inimloomule omane. Vean kihla, et ta ei triigi ka käterätikuid ja voodipesu. Kuidas nad kõik mahuvad kitsale alale elama. - on kuidagi väga tuttavad raamatus ette tulnud laused.

 Kogu lugu on pandud kirja sorava jutustusena, mis on sisutihe ja mida on väga hea lugeda. Kui raamatuid liigitada temaatika poolest meeste-  ja naisteraamatuteks, siis see raamat on küll rohkem naisteraamat, kuid mitte selle sõna mingis imalas, vaid kõige paremas tähenduses.

Tuesday, September 25, 2012

Kersti sõber Miina

Selle lasteraamatu lugesin mõnda aega tagasi, nüüd, juba ammu täiskasvanuna. See on Aino Perviku esimene, 1961. aastal kirjutatud väga armas klassikaline tüdrukuteraamat . Tegelaste, linnatüdruk Kersti ja maatüdruk Miina  sõprusest, mille juurde kuuluvad ka riiud ja leppimised, ausus ja valed, enesekindlus ja ebakindlus. Käesoleval ajal on seda mõneti naljakas lugeda, sest olustik on sügavas nõukogudeajas ( tuletas meelde kolhoosiaegset lapsepõlve),  kuid temaatika on siiski aegumatu.

Kuid miks seda loetut üldse mainida? Mind kõnetas üks paljutähenduslik lause, mille ütles Ranna vanaisa Miinale ja tänapäeval, kui inimesed reisivad, avastavad uusi maid, on see eriti aktuaalne.

Jah, mida rohkem inimene maailmas käib või näeb, seda targemaks ja paremaks ta muutub! Kui on niisugune inimene, et oskab aru saada ja meeles pidada, mis ta on näinud või kuulnud. 

Lugemine on ka nii kui rändamine. 

Monday, September 24, 2012

Minu Kasahstan

Lugema asudes tuli kohe ette midagi tuttavlikku, on ju Kasahsan olnud "osake meie suurest kodumaast". Seda ütleb ka autor Katri Kuus meie asume eestlastena kasahhide jaoks kusagil vahepeal - oleksime nagu omad ning mitte päris võõrad. Ühine minevik seob endiselt.... Tõsi on, et osake ajaloost meil kattub mingil moel , kuid  samas on see  ikkagi väga kauge meist baltlastest.

Autor sattus sinna kaugele maale oma abikaasa töö tõttu.  Tütred asuvad õppima ja ta ise, peale mõnda aega kestnud igavlemist, leiab töö kohalikus lasteaias, kus asjad ei käi sugugi nii, nagu on ta varem kogenud. Kuid esialgsest äramineku tahtmisest sai hiljem mõistmine ja  kiindumus selle maa ja rahva vastu. Mina muutusin Kasahstanis elades kindlasti tolerantsemaks ja mõistvamaks. Asjad ei ole siin mitte halvasti, vaid teistmoodi.

Lugu on kirjapandud minu jaoks "hea sulega" - ladusalt, hea lugeda. Ja kuna elati intensiivset elu, ei jäädud ainult ühe linna kogemusega, vaid püüti kogeda võimalikult palju, siis on ka teave Kasahstani kohta väga rikkalik.

Lahe lugemine!!!


Thursday, September 13, 2012

Ma ei saa enam kunagi nooreks


Ma ei teagi, miks valisin riiulist just selle raamatu, võib-olla pealkirja pärast, mis on selline natuke nukraks tegev, kuid paika panev, otse lajatav. Daphne du Maurier´i "Ma ei saa enam kunagi nooreks" oli minujaoks väga mitmekülgne raamat - oli põnevust, seiklusi, armastust, vaatlusi enesesse,oma lähedaste analüüsi, looduskirjeldusi, huvitavaid võrdlusi- seega kõike, mida peaks üks minu jaoks hea raamat sisaldama.

Lugu on esitatud minategelase jutustusena, mis algab inglise kuulsa poeedi poja Richardi kavatsusega end ära uputada. Selline morbiidne algus. Paraku takistab teda juhuslik läheduses viibija, kes ei nõua suuri seletusi toimunu kohta, kuid avaldab siiski sellist mõju, mis paneb noormehe südant puistama. Selgub, et Richardil oli näiliselt olemas kõik- kodu, haridus, vanemad, puudu jäi ainult kodusest soojusest, tunnustusest ja arusaamast, et laps soovib olla vaba oma tegudes. Olin poisike ilma poisikese eluta. Vanemate külm ja rafineeritud käitumine said Richardile elutahte kustutajateks. Kuid tema päästja Jake osutus inimeseks, kellest sai talle edasine kaaslane, mingis mõttes ka juht ja isa aseaine. [...] nende näod näisid järsku uskumatult sarnased olevat, sulades lõpuks üheks. Koos rändavad nad Norra fjordides, purjetavad laevadel, kuid õnnetu laevahuku elab Richard üle üksi. Edasi  satub ta elama Pariisi, käib seal kohvikutes, vaatleb inimesi, armub neiu Hestasse ja hakkab kirjutama raamatut. Ta on oma kirjutatuga rahul, kuid kirjastaja nii ei arva, Richard jääb oma geniaalse isa varju.

Kogetu muutis teda ja aitas üle olla olnust. Nad ei suudaks mind enam vangis hoida, ei maja ega aed, ega mu isa vari. Kogu selle loo juures saab ta täiskasvanuks, tema mõttedki muutuvad ajaga, tekib vajadus turvalise elu järele ja lõpuks ta mõistab ka oma isa loomingu suurust ja tähtsust.

Lugu on haaravalt kirjutatud, kuid kerge seda lugeda ei olnud- pikad, kohati ülipikad laused ja nii mõnedki loetud read vajasid ülemõtlemist. Samas ei olnud selles raamatus midagi üleaarust, võrdselt nii monoloogi kui dialoogi. Kuidagi eriliselt meeldis Jake ja Richardi omavaheline vestlus. Nad täiendasid üksteist, Jake oli vajalik Richardile ja vastupidi. Jake´i rahulik, mittesundiv toon ja Richardi kuuletumine, kuid ka ise mõtlemise ja otsustamise võime tegid sellest paarist väga sümpaatse koosluse.  Igatahes- suurepärane lugemine!!!

Noor olemine on midagi, mida sa ei mõista, kuni see on sinult läinud, ja siis tuleb see välgatusena, jättes su veidi targemaks kui varem.

Tagasi vaadates oletan, et ma raiskasin oma aastaid [...] siiski, juhtugu mis tahes, mul on olnud mu aeg. Seda ei saa minult ära võtta.  


Monday, September 10, 2012

Minu Vietnam


Ikka sekka "minusid" ka.  Vietnam on samuti selline kauge riik, kus ise käinud ei ole ja pessimistlikult mõtlen, et vaevalt, et satungi. Kuid kui ei õnnestugi minna, siis Kristina Kallas oma kirjutatuga tõi selle eksootilise riigi lähemale küll.

 Suur osa "minu sarja" autoreid on kirjutamisel mõjutatud ikka kas oma elukutsest või hobist, s.t et nad näevad rohkem seda poolt, millega nad ise tegelevad. Nii ka Minu Vietnam autor näeb rohkem laste ja perede elu, kuna on ta ju ka ise ema ja see on igati  mõistetav. Enamiku jaoks on küll mõte, minna oma lapsepuhkust veetma Vietnami, meeletu. Ja mulle tundub, et talle enadalegi tundus elamine seal hullumeelsusena. Kirjeldatu põhjal võib järeldada, et Vietnam oma niiske kliima ja kohalike vastuvõtuga ei soosi just seal võõramaalasi.

Ma tahtsin saada omaks, kuid olin ja jäin võõraks ja see tehti mulle üsna valusalt selgeks.

Keele oskamine on kindlasti võti, mis avab väravad vietnamlaste maailma, kuid mulle tundub üha rohkem, et barjääre on veel mitu. Näiteks jõukusevahe - välismaalased on rikkad, vietnamlased vaesed ning vaeste ja rikaste sõprusest ei ole üldiselt kunagi midagi head välja tulnud. 

Kogu üldpilt Vietnamist loetu põhjal jäigi selline ekstreemne. Lugu on ladusalt kirja pandud, hea lugeda.  Natuke palju on negatiivset nooti kogu loos, kuid ega autor ei varjagi seda, et oli keeruline ja tuli ennast proovile panna. Igatahes lõpetuseks ütleb ta, et nüüd, kui ma olen teinud tagasivaate oma suhtele selle riigiga, tean üsna kindlalt, et lähen sinna tagasi [...] ja alati vaid külla, sest seal maal olen ma kõigest viisakas uudistav külaline. 

Tore lugemine!!! 




Sunday, September 9, 2012

Noore Wertheri kannatused

Pean mainima, et ilma otsese sunduseta seda raamatut lugenud vist ei oleks. Seda ilmselt ajastukauguse pärast  või lihtsalt mälestuste (lugenud Fausti) pärast. Aga ega kahetsema küll ei pea.

Tegemist on Johann Wolfgang Goethe kirjutatud klassikalise mina armastan sind ja sina teist, looga. Noor Werther armub imekaunisse Lottesse (kui ilusad nimed), kuid Lotte on kihlatud Albertiga ja seetõttu Werther oodatud vastuarmastust ei leia. Ta piinleb ja kannatab oma tunnete käes. Esialgu otsustab ta Walheimist ära kolida, et vabaneda armastusevalust, kuid ka uus elu ametnikuna ei lähe kuidagi ja Werther naaseb koju. Armastus Lotte vastu ei ole kuhugi kadunud. Suutmata toime tulla oma tunnetega ja tahtmata kellelegi haiget teha, teeb ta enesetapu. Ah, kuidas ma sinusse kiindusin, suutmata end sinust lahti rebida esimesest silmapilgust peale. 

Kogu lugu on kirja pandud Wertheri kirjadena oma vennale. Küllaltki lihtsas keeles, kergelt loetavana. Sellist oodi armastusele tänapäeval enam ette ei kujuta, kuid arvatavasti 18. sajandil kirjeldatigi selliseid tundeid nii puhtalt ja siiralt. Ainult, kas vastamata armastus peab lõppema enesetapuga? Vaimulikud süüdistasid autorit tollal pärispatuks peetud vabasurma ülistamises ja Leipzigis keelati raamatu müük sootuks ära.

End ise süüdi mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole õigus meid süüdi mõista.

Mõni jõuab logelemise ja laveerimisega kaugemale, kui teine purjetamise ja aerutamisega.

Tahaksin olla päeviline, peaasi, et mul hommikul ärgates oleks kindel päevakava, mingi sundus, mingi lootus lõpetatusele.

Thursday, September 6, 2012

Kauboi ja Wills



Monica Holloway kirjutatud tõsieluline raamat, mis on äärmiselt südamlik, ja ilma pisarateta seda lugeda ei saanudki. Lihtsalt jutustatud lugu, millesse on autor pannud kogu  armastuse oma lapse, loomade ja  pere vastu. Mingis mõttes võib seda pidada ka nõuanderaamatuks-   jõudu ja tuge võivad leida need, kes on sarnases olukorras.

Saanud teada oma lapse diagnoosi (autismispektri häire) teeb Monica loomapoest äkkostu ja ostab akvaariumi. Tahtsin majja midagi usaldusväärset ja elusat. See on edasiste loomaostude seast esimene, edasi lisanduvad erakvähid, hamstrid, jänes. Ema loodab, et tegelemine loomadega aitab lapsel õppida uusi oskusi, muutuda seltsivamaks- sotsialiseeruda ühiskonda. Wills ihkab endale koera. Ja kord jõulude ajal see juhtubki, nenede perre saabub Kauboi. Kauboi tõstis pead, nagu öeldes, ta on nüüd minu, minge elage oma elu.

Peatselt hakkabki  Wills edusamme tegema. Nad täiendavad üksteist- häbelik, ettevaatlik poiss ja ülemeelik koer. Kauboist saab selline lahe tegelane, kelle abil leiab poiss endale sõpru, vabeneb hirmust ujuda jne. Aastaid ei julgenud ta magada oma voodis, kuid koos Kauboiga on turvaline,- tema käpad ümber poisi rinna.

Väga palju on kirjeldatud tundeid, mida tunneb üks ema, kelle laps on teistsugune: mida teevad teised lapsevanemad, kui avastavad, et minu laps ei ole tavapärane, kuidas reageerivad klassikaaslased, kuidas õpetajad. Mida tunned siis, kui sulle ütleb üks lapsevanem, et ehk ei saa ta kodus küllalt armastust.

Nad elavad Los Angeleses, väga huvitavad on mõningad faktid sealse koolikorralduse kohta. Ka seal vaevab mure emasid, millisesse kooli laps vastu võetakse. Nii on seal näiteks professionaalne koolikohtade otsija, kes aitab otsida lapsele sobiliku koolikoha. Ta polnud veel ühtegi perekonda hätta jätnud. Samuti on üllatav, et ka koeri müüakse loomapoest, nagu hamstreid ja küülikuid.

Lõpp on ühtepidi kurb, kuid teisest küljest - edusammud olid tehtud. Mitte miski, isegi mitte vähk, ei suuda hävitada armastust. 

Enim meeldinud mõttetera: Lapsed on erakordselt vastupidavad. Me peame jätma ruumi usule, Monica.

Tuesday, September 4, 2012

Liblikapüüdja


Viimastel aastatel on uudistest läbi käinud mitmesuguseid maniakaalseid lugusid, kus on avastatud vangistatud naisi-lapsi. Kes oskaks mõelda, mida võiks tunda üks vangistaja ja millistel kaalutlustel ta seda teeb. John Fowlesi "Liblikapüüdja" avab väga hästi nii vangistatu kui vangistaja mõtteid - romaani sündmusi esitatakse esimeses pooles vangistaja ja teises vangistatu pilgu läbi.

Vangistajaks on üksildane ja erakliku olemisega mees, kes kollektsioneeris juba lapsepõlvest saati liblikaid.  Minajutustaja Frederick Clegg on jälginud  pikemat aega kunstiüliõpilasest tütarlast  Mirandat, kellesse on ta omamoodi armunud. Sundmõtteks saab tüdruk kinni püüda. Ta hakkas tegema oma plaani elluviimiseks ettevalmistusi, mõeldes igale nüansile. Samas kogu selle aja keskel ei võtnud ma mõeldut kordagi tõsiselt. Esialgu oli pigem see unistus. Minu unistustes maalis tema pilte ja mina hoolitsesin oma kollektsiooni eest. Neis armastas ta alati mind ja minu kollektsiooni. Mirandast sai uus liblikas tema kollektsioonis.

Teine osa on Miranda päevik, mis kajastab tema tundeid, mõtteid nii vangistajast, kunstist , vabadusest kui ka sellest, kuidas vangistus muudab inimest.  Imelik asi, ta lummab mind, ehkki tunnen tema vastu kõige sügavamat põlgust ja jälestust. Lõpuks saab vangistajast inimene, keda vangistatu lausa ootab, et mitte olla üksinda. See on veider, isegi jube, ent meie vahel on mingi side.

Kogu sündmustik algusest lõpuni on põnev-  kas vangistatu suudab oma veenmisoskusega (muud tal ju ei ole) vangistajat murda. Samas ka väga õudusttekitav ja mõtlemapanev- kaotatud vabadus, kuidas hakkame  hindama seda, mida meil enam ei ole.

Väga hea lugemine!!!




Sunday, September 2, 2012

Minu Amsterdam


 http://www.raamatumaailm.ee/sites/default/files/minu-amsterdam_cover_new_erdk.jpg

Kuna reisivõimalusi ei ole just sageli, siis igatsuse kaugete maade ja kultuuride järele aitab igati leevendada Minu sari - tekitab tunde, et olen vähemalt ühe jala väikese varbaga seal maal ära käinud.

Nii on ka Margot Roose "Minu Amsterdam" just see reisiraamat, mis on väga informatiivne ja lennuka fantaasia toel jõuan end ettekujutada autorikirjeldatud maal. Holland ei ole ühe eestlase jaoks just väga tundamatu maa ja midagi on kuuldud varemgi. Kuid ka neid ennekuuldud nähtusi on selles raamatus kirjeldatud ennekuulmatust vaatenurgast.

Raamatu autori viis Amsterdami armastus. Kuna Holland on meie mõistes väga vabameelne maa (legaalne prostitutsioon, eutanaasia jne.), siis on väga tore, et autor ei ole kinni mingites stampides ja on julgenud korraldada ka n.ö ajakirjanduslikke eksperimente ja ise osaleda pisut hullumeelsetes ettevõtmistes. Nii osales ta näiteks üritusel alasti ja ratta seljas, millega võideldakse liigse autostumise ja kütusetööstuse vastu. Ettevõtmine lõpeb sama märkamatult, kui algas - teeäärsel välul panevad ratturid ilma liigsete sõnadeta riided selga tagasi. Ja maailma suurimal fetišipeol- uudishimulik, nagu ma olen, tahaksin ikka näha, mis seal tegelikult toimub ja kas kõik see kära on üldse põhjendatud.

Väga meeldivaks teeb raamatu ka see, et sekka on paistud pisut isikliku elu seiku, kuid see osa ei ole muutunud domineerivaks. Samuti on  väikesi võrdlusi Eestiga, kuid seda mitte stiilis, et "meil on parem kui teil". Nii ongi "Minu Amsterdam" üks igati lahe lugemine.

Õnne poeg

Herbjorg Wassmo  järg raamatule "Dina raamat". Teine raamat on Dina poja Benjamini lugu. Nagu teose esimene osagi on raamat algusest peale kaasahaarav, ladusalt kulgev ja jätab ka lõppedes tunde- mis edasi? Samas, nagu esimene osagi, ei ole ta mingi kiirlugemine- iga lause on omaette väärtusega.

Dinat saatis surm alates tema lapsepõlvest, paraku ka tema poega tabab sama saatus. Lapsena on ta tunnistajaks ühele kohutavale sündmusele (Dina laseb maha oma armastatu), üleelatu saadab teda kogu ülejäänud elu. Lapsele tundub, et tema on juhtunus süüdi. Ta otsustab nähtu siiski endateada jätta ja selle koormaga edasi elada.  Õnneks on Benjamin terava mõistusega tark poiss. Ta asub Kopenhaagenisse arstiks õppima, kus peale raamatutarkuse õpib ka elu ja armastust tundma. Ta kohtub seal kahe naisega, kes talle muljet avaldavad- välilaatsareti põetaja Karnaga ning ilusa ja targa professoritütre Annaga, kes paraku on tema parima sõbra pruut. Karna sünnitab Benjaminile tütre, kuid ise sureb sünnitusel. Benjamin tunneb süüd Karna surmas, kuid ei oska lapsega midagi peale hakata. Ometi jätkub tal halastust toetada Karna ema.
Pärast seiklusrikast üliõpilaselu pöördub ta tagasi (nüüd juba arstina) oma kodukohta, kaasas ka väike ematu tütar.  

Läbivaks teemaks on ka ema ja poja suhted. Poja igatsus ema järgi, nende harvad kohtumised ja vastuseta jäävad küsimused kumavad läbi kogu teose. Inimõiguse suurimaks puuduseks on pimesi silmanägemise usaldamine - ja tühjuse ja valgete laikude kompenseerimine meelte abil. Nii näeme alati ainult maailma ühte poolt. Välimist. Nii üksikasjades kui ka laias laastus. Ja kuna me oleme nii harjunud silmamõõtu kasutama, unustame teised küljed. Ma tundsin Dinat seestpoolt vähe.




Thursday, August 30, 2012

Dina raamat



"Põhjamaade romaan" on siiani minu lemmik sari. Võib olla just selle tammsaareliku- tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, pärast.  Lugemisega on nii, et kui kohe ikka mõte haakub, siis saad kuidagi ühele lainele loetuga ja nii mööduvad tunnid ja tunnid ja sa loed ja loed.

Nii oli ka Herbjorg Wassmo triloogia esimese raamatuga. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Põhja-Norras.  Lugu algab Dina lapsepõlvega. Tema ema saab traagiliselt surma, selles on kaudselt süüdi Dina.  Üleelatu saadab teda kogu elu ja surnud ema hing on mingis mõttes kogu aeg temaga. Isa soovib vabaneda oma metsikust türest ja paneb ta mehele vanale Jacobile, kes äratab Dinas (kes oli alles laps) naise. Dina oli õppinud uut mängu mängima. Talle oli see tuttav hobusekoplist. Kanalaudast ja kajakate paaritumisest kevadel. Jacob oli tema mäng. Metsik tüdruk, avastanud endas kire, kasutab mehi ja oma tšellot kire jahutamiseks. Ühel ööl saabub Jacob koju vigastatud jalaga, millest tekib gangreen. Dina sai aru, et mees oli teda petnud: reetmine oli meisiliga tema kahvatusse näkku kirjutatud. Ja Dina otsustab olla Jumal ja lõpetada haige piinad, ühtepidi ka selleks, et päästa end kooselust sandiga.  Üleelamiste tõttu kaotas ta oma hääle. Jälle oli Dina seotud ühe surmaga ja ka Jacobi hing jäi Dinat saatma tema edasistes tegemistes.

 Eriline side on tal oma tšelloga, ta mängib, kui tunneb selleks sisemist tungi.Esimesed akordid kõlasid nagu disharmooniline protest. Siis voogasid helid ruumi nagu hellitus. Melanhoolne tšellohääl. Iha ja möödapääsmatu vajaduse ohjeldamatu elamus.

Dina on ääretult jõuline naine- tark ja uhke, samas taltsutamatu ja väga sensuaalne,  kes on üle kõigist saatuselöökidest, mis tema teele paisatakse. Salapärane, metsik ja kohati lausa pöörane Dina, kes millegipoolest meenutab "Tuulest viidud" Scarlett O´Harat. Loetu annab ka endale elujõudu ja tekitab ma saan hakkama tunde. Kogu raamat on täis erinevaid tsitaate Vanast Testamendist, mis kohati jäävad  maise ja ebamaise piirile.

Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.

Wednesday, August 29, 2012

Dorian Gray portree



Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud ja halvasti kirjutatud raamatud. 

Oscar Wilde`i suurepärane  teos, milles räägitakse ülevatest tunnetest, kõrgematest seltskondadest, kus on ette antud omad käitumisnormid ja kõik teistsugune on tabu. Lugema hakates, tekitas veidi kõhedust, et kas ikka suudan mõista suurt maailma klassikut ja kas ei ole liiga palju peidetud ridade vahele, millest on raske aru saada. Tegelikult kogu lugu on väga kaasahaarav, täis pikitud erinevaid mõtteteri, millest mõnda tuli lugeda siiski kaks korda, et tabada kogu mõtet.

Doryan on imeliselt nägus noormees, kes saab oma ilust teadlikuks, kui kunstnik Basil teda maalib. Ateljees kohtub ta lord Henryga, kes omakorda lummab Doryani oma maailmavaatega. Ta paneb Doryani tajuma oma ilu. Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulised. Aga mida jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Mõeldes ilu, nooruse ja vanaduse üle, soovib ta oma portreed vaadates, et see hakkaks tema eest vananema. Ja see soov täitus- Doryan elab ebamoraalset elu, priiskavat ja ennasthävitavat, ja mida rohkem teeb ta pattu, seda rohkem muutuvad tema näojooned maalil. Lõpuks jääb talle ainult tema rikutud iseloom. Kas teadlikkus oma suurepärasest välimusest ja igavese nooruse ihalus rikkus tema iseloomu?

Kurb mõelda, et geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. See seletab ka, miks me kõik enda harimisega nii suurt vaeva näeme.

On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus sünnivad ka maailma suurimad patud.

Tõeliselt veetlevaid inimesi on ainult kahte tõugu: need, kes teavad absoluutselt kõike, ja need, kes ei tea absoluutselt midagi.

Tuesday, August 28, 2012

Pippa Lee eraelu

Sulge aken




Igapäevase postituse järel näib, et oi- kui kiire lugeja. Tegelikult on need juba varasemalt loetud ja muljet avaldanud raamatud.

Rebecca Miller`i Pippa Lee eraelu on ühe naise elu hargnemise lugu. Pippa on juba keskikka jõudnud naine, kes on abielus endast kolmkümmend aastat vanema mehega. Tal on kaks täiskasvanud last ja turvaline elu. Ometi tunneb ta, et midagi on, millega hing ei ole rahul. Üha rohkem hakkab ta mõtlema oma lapsepõlve, oma vanemate peale.

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Tunne, et ta tütar kehastas nõiaväel kõike seda, mis temas endas oli valesti, ei lahkunud mu emast kunagi. Seda võib nimetada ühe ema haiglaseks kiindumuseks oma lapsesse, mille mõjud saatsid teda tema edasises elus: abikaasa valikul, käitumises oma lastega, oma abikaasa ja armukesega. 


Tal lihtsalt ei saanud minust küllalt, ta ei suutnud minu kudistamist, nuusutamist, suudlemist ja näppimist lõpetada. 

    Ta tõi mulle minu lutipudeli ning ma lamasin ja jõin, vaadates ainiti aknast välja nagu väikelaps. Viimane lutipudel, mille ma tühjaks jõin, oli siis, kui olin kuueteistkümneaastane.

Tegevus raamatus kulgeb rahulikus tempos, mingit põnevust otseselt ei ole. Rohkem ikka juurdlev, arutlev, täis mineviku heietusi. Kuid samas elatakse ikkagi hetkes. Mõnus lugemine!




Monday, August 27, 2012

Shantaram

Juba raamatu autor on erandlik - see on inimese, kes on aastaid veetnud kinnipidamisasutuses, kirjutatud lugu.  Gregory David Roberts kirjeldab värvikalt  enda lausa uskumatuid seiklusi, üleelamisi, mis on ilmselgelt pisut ülevindi keeratud.  Algusest peale väga köitev, kaasahaarav. Raske oli käest ära panna ja argiste kohustuslike toimingutega tegeleda.  "Shantaram" oli just see, mis pani pikemalt loetu üle järelemõtlema- kas heategevus ja kuritegevus saavad olla sünonüümid? Kas heategusid tehakse tõesti heast südamest või mingil egoistlikul kaalutlusel?

Põgenenud vanglast satub peategelane Indiasse Mumbaisse, kus ta asutab vaeste linnaosas kliiniku ja  hakkab neile andma arstiabi. Teda usaldatakse kui arsti- ometi ei ole ta seda.  Samas ei saa ta hakkama ilma kohaliku maffia toeta. Värvikalt ja ilmselt ka tõepäraselt kirjeldatakse elu slummides, vaesust, surma- lihtsalt elu. Kogu oma olekuga ja hoolivusega teenis Shantaram ära ääretu lugupidamise nii slummiasukate kui ka maffia bossude hulgas. Siiski kogu tema tegevus ei olnud vaba kuritegevusest, kuid seda nüüd õilsatel eesmärkidel. Läbi raamatu kahe osa kumab ka armastuse teema- kiindumus natuke müstilisse  ja salapärasesse naisesse. See on raamat väärikusest, inimlikkusest, elutahtest.

Raamatu kahes osas jätkub põnevust kuni lõpuni. Samas mõnikord on nii, et teine osa hakkab natuke venima. Minu jaoks Afganistanis sõdimine oli pisut liigne- lihtsalt sündmustikku väga palju ja tervikpilt jäi natuke kirju.

Eredamaid mõtteid:
Minevik heiastub lõputult kahe peegli vahel: ere sõnade ja tegude peegel, ja tume peegel tulvil kõike, mis me tegemata või ütlemata jätame.

"See- kui sind kuulatakse - tõeliselt kuulatakse-, on paremuselt teine asi maailmas." "Mis on siis kõige parem?" "Seda teab igaüks.  Maailma parim asi on võim." "Oi, kas tõesti?" küsisin naerdes. "Kuidas seksiga on?" "Ei. Kui bioloogia kõrvale jätta, taandub seks võimule. Sellepärast seda nii väga himustataksegi".

Kui tahad inimese mõjuvõimu hinnata, pead hindama teda nii sõbra kui vaenlasena.

Optimism on armastuse lähisugulane ja kolmes punktis täpipealt armastuse moodi: see on pealetükkiv, sel pole humorimeelt ja see ilmub välja kohtades, kus sa seda kõige vähem oodata oskad.

Sunday, August 26, 2012

Minu Suriname

Suriname- pean tunnistama, et siiani minujaoks täiesti tundmatu riigike, aga millest olen lummatud ka lihtsalt lugedes raamatut. Hiljaaegu tõstatas Petrone Print oma Facebooki lehel küsimuse, kui kaua peaks inimene kohapeal elama, et saaks piisava ülevaate sealsest maast ja rahvast, siis minu arvates on autori intensiivselt elatud kümme kuud ka täiesti piisavad. Igatahes selle tunnistajaks on loetud raamat. Kõik need džungliseiklused on kirjeldatud pisukese huumoriga ja kujutlusvõime hakkab kohe tööle. Eriti hulljulge ettevõtmine tundub retk džunglisse koos ämma ja äiaga, mille puhul autor arvab, et parim viis oma tulevasi sugulasi tundma õppida on nendega džunglireisile minna.  Väga eestlaslik on minu arvates ka autori tahe midagi ära teha selle maa heaks, mis paraku ei läinud küll õnneks- aga mõte maailma parandada on juba väärt iseenesest. Igatahes üks võrkkiige võiks ka endal kodus rippuda, kuigi oma öist und võrkiiges ei kujuta ette. Mõnus lugemine!!!