Monica Holloway kirjutatud tõsieluline raamat, mis on äärmiselt südamlik, ja ilma pisarateta seda lugeda ei saanudki. Lihtsalt jutustatud lugu, millesse on autor pannud kogu armastuse oma lapse, loomade ja pere vastu. Mingis mõttes võib seda pidada ka nõuanderaamatuks- jõudu ja tuge võivad leida need, kes on sarnases olukorras.
Saanud teada oma lapse diagnoosi (autismispektri häire) teeb Monica loomapoest äkkostu ja ostab akvaariumi. Tahtsin majja midagi usaldusväärset ja elusat. See on edasiste loomaostude seast esimene, edasi lisanduvad erakvähid, hamstrid, jänes. Ema loodab, et tegelemine loomadega aitab lapsel õppida uusi oskusi, muutuda seltsivamaks- sotsialiseeruda ühiskonda. Wills ihkab endale koera. Ja kord jõulude ajal see juhtubki, nenede perre saabub Kauboi. Kauboi tõstis pead, nagu öeldes, ta on nüüd minu, minge elage oma elu.
Peatselt hakkabki Wills edusamme tegema. Nad täiendavad üksteist- häbelik, ettevaatlik poiss ja ülemeelik koer. Kauboist saab selline lahe tegelane, kelle abil leiab poiss endale sõpru, vabeneb hirmust ujuda jne. Aastaid ei julgenud ta magada oma voodis, kuid koos Kauboiga on turvaline,- tema käpad ümber poisi rinna.
Väga palju on kirjeldatud tundeid, mida tunneb üks ema, kelle laps on teistsugune: mida teevad teised lapsevanemad, kui avastavad, et minu laps ei ole tavapärane, kuidas reageerivad klassikaaslased, kuidas õpetajad. Mida tunned siis, kui sulle ütleb üks lapsevanem, et ehk ei saa ta kodus küllalt armastust.
Nad elavad Los Angeleses, väga huvitavad on mõningad faktid sealse koolikorralduse kohta. Ka seal vaevab mure emasid, millisesse kooli laps vastu võetakse. Nii on seal näiteks professionaalne koolikohtade otsija, kes aitab otsida lapsele sobiliku koolikoha. Ta polnud veel ühtegi perekonda hätta jätnud. Samuti on üllatav, et ka koeri müüakse loomapoest, nagu hamstreid ja küülikuid.
Lõpp on ühtepidi kurb, kuid teisest küljest - edusammud olid tehtud. Mitte miski, isegi mitte vähk, ei suuda hävitada armastust.
Enim meeldinud mõttetera: Lapsed on erakordselt vastupidavad. Me peame jätma ruumi usule, Monica.
No comments:
Post a Comment