Minu Kasahstan

Lugema asudes tuli kohe ette midagi tuttavlikku, on ju Kasahsan olnud "osake meie suurest kodumaast". Seda ütleb ka autor Katri Kuus meie asume eestlastena kasahhide jaoks kusagil vahepeal - oleksime nagu omad ning mitte päris võõrad. Ühine minevik seob endiselt.... Tõsi on, et osake ajaloost meil kattub mingil moel , kuid  samas on see  ikkagi väga kauge meist baltlastest.

Autor sattus sinna kaugele maale oma abikaasa töö tõttu.  Tütred asuvad õppima ja ta ise, peale mõnda aega kestnud igavlemist, leiab töö kohalikus lasteaias, kus asjad ei käi sugugi nii, nagu on ta varem kogenud. Kuid esialgsest äramineku tahtmisest sai hiljem mõistmine ja  kiindumus selle maa ja rahva vastu. Mina muutusin Kasahstanis elades kindlasti tolerantsemaks ja mõistvamaks. Asjad ei ole siin mitte halvasti, vaid teistmoodi.

Lugu on kirjapandud minu jaoks "hea sulega" - ladusalt, hea lugeda. Ja kuna elati intensiivset elu, ei jäädud ainult ühe linna kogemusega, vaid püüti kogeda võimalikult palju, siis on ka teave Kasahstani kohta väga rikkalik.

Lahe lugemine!!!