Tuesday, June 26, 2018

Naine meie vahel


„Naine meie vahel“,  Greer Hendricksi ja Sarah Pekkaneni ühislooming, eeldab tüüpilist armukolmnurga lugu, kuid pealkirja põhjal on mõnikord väga vale eeldada. Ka raamatu kaaneinfo on väga kesine, nii et ehtne avastamisrõõmuga raamat.
Vanessa ja Emma olid Richardi jaoks mõlemad Nellied, kuid Vanessa oli enne kui Emma. Karismaatiline, šarmantne ja üüberrikas mees võimaldas naisele elu, millest enamus võivad vaid unistada. Kui Richardile tekib Emma, siis pole Vanessa kindel, kas ta on pääsenud või armukade. Ja pole see Emmagi lihtsameelne sinisilmne talleke.
Kui enne lugemist võib isegi pahaks panna, et nii vähe taustainfot on raamatu kaanel, siis pärast lugemist tuleb tõdeda, et ega sinna ei olegi midagi suurt kirjutada. Sellel lool on niipalju ootamatuid keerdkäike, et kellegi konkreetse mainimine ja lahkamine kaotaks lugemise võlu.  Kusagil poole raamatu pealt proovisin ka lõppu piiluda, aga sellel puudus igasugune mõte, sest lõpplahendusest ei ole võimalik aru saada eelnevat lugemata. Lugu rullub lahti aeglaselt, haarab enda külge täiega ja on põnev kui kassi-hiire mäng. Kord tundub, et hiir on juba kassi lõugade vahel, kui samas on see kass oma rumalusest hiire lahti lasknud ning mäng jätkub. Nii et tegemist on psühholoogilise põnevikuga, mis keerutab seda lugu selliselt, et raske on aru saada, kes kellele võrku koob ja kes on suurem psühhopaat.  Või on hoopis suurim võrgukuduja keegi kolmas. Raamatu lõppedes on peas hästi palju segadust, sest lõpuks ei saagi aru, kes oli see tegelik ohver, kes on rohkem süüdi, kes jõhkram ja milline kättemaksuliik on julmem.
Kui sisetunne ütleb, et midagi on valesti, siis nii ka ilmselt on. Mõni elu on pealtnäha liiga ilus selleks, et selle sisu ilus kindel enam olla ei julge. Ning raha rohkus kujundab küllap iga inimest. Sellised mõtted tekkisid lugedes.
Tekst annab väga hästi seda meeleolu, seda steriilsust, külmust ja peensusteni läbimõeldut edasi. Ei ole siin tundelisi emotsioone ja ka tegelaskujudest ei ole ükski lõpuni helge. Ikka pigem kalkuleerivad, ka need, kes on kaitsepositsioonil.
Natuke meenutab see lugemine 2017. aastal loetud J. P. Delaney „Eelmine tüdruk“. Ilmselt see tundekülmus ja kaks naist loovad seoseid.
Me kõik laome oma meenutuste vahele kihtide viisi soovunelmaid, neid filtreid, mille läbi tahame vaadata oma elu lk 112
Tõde on ainus tee, mis viib edasi lk 371
Kirjastus: Varrak
375 lk

Sunday, June 24, 2018

Hästijätt


Minu lugemised käivad täiesti juhuslikult paaris. Kui viimati loetud „Emapiim“ oli peamiselt kahe naise lugu, siis Siiri Sisaski „Hästijätt“ on samuti lugu kahest naisest ning on samuti autobiograafiline. Kusjuures seda pealkirja lugesin ma  korduvalt „hüvastijätt“, sest silm haarab ja mõistus mõistab juba tuntud sõna. See „hästijätt“ on kummaline pealkiri.
Raamat ise aga sugugi kummaline ei ole. „Hästijätus“ on Siiri ja tema vanaema elude paralleelsed lood ehk teisisõnu on siin vanaema päevikusse kirjapandud lood, millele Siiri leiab analooge oma elust. On üsna sageli nii, et lähedastega mingid mustrid korduvad ja juhused mängivad suurt rolli. Ülevaatlikult käiakse läbi aeg enne sõda kuni tänapäevani ja ajastu peegeldub väga hästi nendest vanaema kirjadest.
Siiri Sisask, ja ilmselt ka tema vanaema, olid multitalendid, kes jätavad ühtaegu väga jõulise ja väga hapra naise mulje. Ka raamatu tekst ja tähelepanekud on väga Siirile kohased. On inimesi, kes märkavad märke enda ümber, kes oskavad tähele panna juhuseid ja neid seostada. Väga ilusasti kirjutab ta vaikusest.
Esiteks usun, et mitte ainult muusika ei sünni vaikuses, aga ehk ka kogu muu teave ja kõikide mustrite jadad. Või mida nimetatakse kunstiks?
Inimene küsib, kust võtta aega vaikusele? Aega ju lihtsalt pole! Ja ma olengi mõelnud, et aeg on Jumal, mida-keda pole inimesel, kes oma aja ära raiskab… lk 119
Meie ümber on veel palju nähtamatut, ka muusikat, mida inimkõrv ei kuule. Kui oskad kuulata – kuuled, sest iga liikumine tekitab muusikat ja universumis liikumine on alaline lk 115 (vanaema tsitaat)
„Hästijätt“ on just selline raamat, mida võib sirvida siit ja sealt, mõtiskleda möödunud aegade üle, kuulata vaikust ja siis taas edasi lugeda.
Kirjastus: Petrone Print
142 lk

Thursday, June 21, 2018

Emapiim


Läti kirjandust satub ette ikka väga harva ja seepärast tundus pärast Nora Ikstena romaani „Emapiim“ nägemist, et tuleb lugeda. Tegemist on autori kolmanda romaaniga, mis on tõlgitud eesti keelde. „Emapiim“ põhineb autori enda elulool ja on imearmsas formaadis, hea väike kätte võtta.
Raamatu sündmustik viib muidugi Läti-maale, kus kordamööda saavad sõna 1944. aastal sündinud ema ja 1969. aastal sündinud tütar. Ema on haritud günekoloog, kes oli teadmiste ja suhtumise poolest oma ajast ees, kuid nõukogude ajast ei tohi ometigi keegi ees olla. Seega ta pagendati kõrvalisse maakohta, kus rahvas ülendas pagendatu pigem imearsti staatusesse. Samas elas ta nagu teises mullis, mis selle maailmaga hästi ei haakunud. Tütar oleks olnud hea meelega vanaema laps, sest emas ei olnud seda sooja emalikkust, mis oli ema emas. Kuid kui tuli sunniviisiline maale kolimine, vahetusid rollid ja tütar pidi pigem ise ema eest hoolitsema. Kolmas naine loos on tüdruku vanaema, ema ema, kes püüab anda oma lapselapsele seda hoolt ja armastust, mida tema tütar ei suuda. Põhiline tegevusaeg raamatus on 70-ndad kuni vabaduseni välja, mil loodi ka taas-iseseisev Läti.
Eriliselt jäi meelde üks seik, kus tütrele kingiti hamstrid, kes omakorda paljunesid, kuid isahamster võttis kätte ja sõi pojad ära. Minu arvates sobiks kujundlikult öelda kogu nõukogude süsteemi kohta raamatu seigaga: nagu hamster kes sööb oma pojad (rahva) ära.
Hästi ajastutruu raamat, nõukogude ajal elanutele on palju äratundmist, sest eks meie maal oli ju pea sama kõik, mis Lätis. Igatsus oma vaba riigi järgi, mille süstisid lastesse vanemad, tuleb kaasa emapiimaga ja kuidagi püsib ka vaatamata propagandale. Siiski iga põlvega see emapiima mõju, see teadmine nõrgeneb. Ajastu, mis allutas-painutas talente oma tahtmise järgi. Kuid kui see talent ei tahtnud nii painduda, kui seda sooviti, siis ta murdus. Ja selles loos murdus ema.
Juba pealkiri „Emapiim“ ütleb, et tegemist on hästi naiseliku raamatuga ja nii see on, kogu lugu on väga naisekeskne. Naiseliku hoole ja hoolitsuse, emaduse teema on ajastuülene, ja selles raamatus on seda hoolt hästi palju. Ema ema hool ja armastus lapselapse vastu, mure tütre pärast. Tütre ja ema vastastikune hool ja armastus.   
Mulle meeldis väga see raamat. See fragmentaarsus, need tähelepanekud, rütm ja ühtlane  voolavus. Hästi haarav ja „eisaakäestärapanna“ lugemine. Kurb muidugi ka, aga siiski mitte üleliia kurblik, pigem on ka argipäevades olemas väikeseid rõõmukillukesi vaatamata üldisele ajastu kurvameelsuse foonile.
Kõike tuleb alandlikkusega võtta, ka traatharju, siis tekib uus hingejõud lk 202
Kirjastus: Hunt
224 lk