Naine meie vahel

„Naine meie vahel“,  Greer Hendricksi ja Sarah Pekkaneni ühislooming, eeldab tüüpilist armukolmnurga lugu, kuid pealkirja põhjal on mõnikord väga vale eeldada. Ka raamatu kaaneinfo on väga kesine, nii et ehtne avastamisrõõmuga raamat.

Vanessa ja Emma olid Richardi jaoks mõlemad Nellied, kuid Vanessa oli enne kui Emma. Karismaatiline, šarmantne ja üüberrikas mees võimaldas naisele elu, millest enamus võivad vaid unistada. Kui Richardile tekib Emma, siis pole Vanessa kindel, kas ta on pääsenud või armukade. Ja pole see Emmagi lihtsameelne sinisilmne talleke.

Kui enne lugemist võib isegi pahaks panna, et nii vähe taustainfot on raamatu kaanel, siis pärast lugemist tuleb tõdeda, et ega sinna ei olegi midagi suurt kirjutada. Sellel lool on niipalju ootamatuid keerdkäike, et kellegi konkreetse mainimine ja lahkamine kaotaks lugemise võlu.  Kusagil poole raamatu pealt proovisin ka lõppu piiluda, aga sellel puudus igasugune mõte, sest lõpplahendusest ei ole võimalik aru saada eelnevat lugemata. Lugu rullub lahti aeglaselt, haarab enda külge täiega ja on põnev kui kassi-hiire mäng. Kord tundub, et hiir on juba kassi lõugade vahel, kui samas on see kass oma rumalusest hiire lahti lasknud ning mäng jätkub. Nii et tegemist on psühholoogilise põnevikuga, mis keerutab seda lugu selliselt, et raske on aru saada, kes kellele võrku koob ja kes on suurem psühhopaat.  Või on hoopis suurim võrgukuduja keegi kolmas. Raamatu lõppedes on peas hästi palju segadust, sest lõpuks ei saagi aru, kes oli see tegelik ohver, kes on rohkem süüdi, kes jõhkram ja milline kättemaksuliik on julmem.

Kui sisetunne ütleb, et midagi on valesti, siis nii ka ilmselt on. Mõni elu on pealtnäha liiga ilus selleks, et selle sisu ilus kindel enam olla ei julge. Ning raha rohkus kujundab küllap iga inimest. Sellised mõtted tekkisid lugedes.

Tekst annab väga hästi seda meeleolu, seda steriilsust, külmust ja peensusteni läbimõeldut edasi. Ei ole siin tundelisi emotsioone ja ka tegelaskujudest ei ole ükski lõpuni helge. Ikka pigem kalkuleerivad, ka need, kes on kaitsepositsioonil.

Natuke meenutab see lugemine 2017. aastal loetud J. P. Delaney „Eelmine tüdruk“. Ilmselt see tundekülmus ja kaks naist loovad seoseid.

Me kõik laome oma meenutuste vahele kihtide viisi soovunelmaid, neid filtreid, mille läbi tahame vaadata oma elu lk 112

Tõde on ainus tee, mis viib edasi lk 371

Kirjastus: Varrak

375 lk