Sunday, September 30, 2012

Ma teen su nii õnnelikuks




Anne Birkefeldt Ragde kirjutatud teos, mis on oma temaatikaga nii argipäevane, et kohe raamatu alguses tekkis äratundimsrõõm meie 70-80-ndate igapäevaelust- ja olust.

Romaan annab ajastutruu pildi 1965. aasta Norrast, mil heaoluühiskond alles hakkas ka seal kujunema. Naised olid veel enamasti koduperenaised, kelle lokivedelikuks oli õlu, kes keetsid-valgendasid pesu traditsioonilisel moel. Lapsed pidasid oma poppmuusika kaustikut ja käisid koolis. Mehed olid põhiliselt leivateenijad.  Olemas olid küll juba erinevaid kodumasinaid, kuid, kellel oli olemas näiteks sügavkülmik, siis oli see ikka uhkuseasi. Kirjeldatakse ühe plokkmaja trepikoja nelja korruse korterite elanike elu. Iga ukse taga elavad lisaks füüsilistele kehadele ka inimloomusele omased tunded: rõõm, naer, nutt, kadedus, õelus, igatsus, kurbus, õnnetunne,  saamatus, kellepeks, jne. Argiseid toiminguid kirjeldatakse hoogsalt, võttes läbi ükshaaval kõik korterid, millest igaühe näiliselt idülliline elu jääb väljapoole ust - uks varjab iga perekonna saladusi.  Kuid kõik nad lasevad endale paigaldada uudse asja, uksesilma - ukstagusega tahaks ju ikka kursis olla.

Kui meil on tavaks öelda, et ühe eestlase parim söök on teine eestlane, et ainult meil on kõige rohkem tööd jne., siis loetu põhjal tundub küll, et sellised tunded on omased ka norralastele : sinul on kõik lihtsam, ka pori on vähem pühkida. Ja tundub,et see  "pidevalt asja oma naabrite tegemistega" on üldse inimloomule omane. Vean kihla, et ta ei triigi ka käterätikuid ja voodipesu. Kuidas nad kõik mahuvad kitsale alale elama. - on kuidagi väga tuttavad raamatus ette tulnud laused.

 Kogu lugu on pandud kirja sorava jutustusena, mis on sisutihe ja mida on väga hea lugeda. Kui raamatuid liigitada temaatika poolest meeste-  ja naisteraamatuteks, siis see raamat on küll rohkem naisteraamat, kuid mitte selle sõna mingis imalas, vaid kõige paremas tähenduses.

Tuesday, September 25, 2012

Kersti sõber Miina

Selle lasteraamatu lugesin mõnda aega tagasi, nüüd, juba ammu täiskasvanuna. See on Aino Perviku esimene, 1961. aastal kirjutatud väga armas klassikaline tüdrukuteraamat . Tegelaste, linnatüdruk Kersti ja maatüdruk Miina  sõprusest, mille juurde kuuluvad ka riiud ja leppimised, ausus ja valed, enesekindlus ja ebakindlus. Käesoleval ajal on seda mõneti naljakas lugeda, sest olustik on sügavas nõukogudeajas ( tuletas meelde kolhoosiaegset lapsepõlve),  kuid temaatika on siiski aegumatu.

Kuid miks seda loetut üldse mainida? Mind kõnetas üks paljutähenduslik lause, mille ütles Ranna vanaisa Miinale ja tänapäeval, kui inimesed reisivad, avastavad uusi maid, on see eriti aktuaalne.

Jah, mida rohkem inimene maailmas käib või näeb, seda targemaks ja paremaks ta muutub! Kui on niisugune inimene, et oskab aru saada ja meeles pidada, mis ta on näinud või kuulnud. 

Lugemine on ka nii kui rändamine. 

Monday, September 24, 2012

Minu Kasahstan

Lugema asudes tuli kohe ette midagi tuttavlikku, on ju Kasahsan olnud "osake meie suurest kodumaast". Seda ütleb ka autor Katri Kuus meie asume eestlastena kasahhide jaoks kusagil vahepeal - oleksime nagu omad ning mitte päris võõrad. Ühine minevik seob endiselt.... Tõsi on, et osake ajaloost meil kattub mingil moel , kuid  samas on see  ikkagi väga kauge meist baltlastest.

Autor sattus sinna kaugele maale oma abikaasa töö tõttu.  Tütred asuvad õppima ja ta ise, peale mõnda aega kestnud igavlemist, leiab töö kohalikus lasteaias, kus asjad ei käi sugugi nii, nagu on ta varem kogenud. Kuid esialgsest äramineku tahtmisest sai hiljem mõistmine ja  kiindumus selle maa ja rahva vastu. Mina muutusin Kasahstanis elades kindlasti tolerantsemaks ja mõistvamaks. Asjad ei ole siin mitte halvasti, vaid teistmoodi.

Lugu on kirjapandud minu jaoks "hea sulega" - ladusalt, hea lugeda. Ja kuna elati intensiivset elu, ei jäädud ainult ühe linna kogemusega, vaid püüti kogeda võimalikult palju, siis on ka teave Kasahstani kohta väga rikkalik.

Lahe lugemine!!!


Thursday, September 13, 2012

Ma ei saa enam kunagi nooreks


Ma ei teagi, miks valisin riiulist just selle raamatu, võib-olla pealkirja pärast, mis on selline natuke nukraks tegev, kuid paika panev, otse lajatav. Daphne du Maurier´i "Ma ei saa enam kunagi nooreks" oli minujaoks väga mitmekülgne raamat - oli põnevust, seiklusi, armastust, vaatlusi enesesse,oma lähedaste analüüsi, looduskirjeldusi, huvitavaid võrdlusi- seega kõike, mida peaks üks minu jaoks hea raamat sisaldama.

Lugu on esitatud minategelase jutustusena, mis algab inglise kuulsa poeedi poja Richardi kavatsusega end ära uputada. Selline morbiidne algus. Paraku takistab teda juhuslik läheduses viibija, kes ei nõua suuri seletusi toimunu kohta, kuid avaldab siiski sellist mõju, mis paneb noormehe südant puistama. Selgub, et Richardil oli näiliselt olemas kõik- kodu, haridus, vanemad, puudu jäi ainult kodusest soojusest, tunnustusest ja arusaamast, et laps soovib olla vaba oma tegudes. Olin poisike ilma poisikese eluta. Vanemate külm ja rafineeritud käitumine said Richardile elutahte kustutajateks. Kuid tema päästja Jake osutus inimeseks, kellest sai talle edasine kaaslane, mingis mõttes ka juht ja isa aseaine. [...] nende näod näisid järsku uskumatult sarnased olevat, sulades lõpuks üheks. Koos rändavad nad Norra fjordides, purjetavad laevadel, kuid õnnetu laevahuku elab Richard üle üksi. Edasi  satub ta elama Pariisi, käib seal kohvikutes, vaatleb inimesi, armub neiu Hestasse ja hakkab kirjutama raamatut. Ta on oma kirjutatuga rahul, kuid kirjastaja nii ei arva, Richard jääb oma geniaalse isa varju.

Kogetu muutis teda ja aitas üle olla olnust. Nad ei suudaks mind enam vangis hoida, ei maja ega aed, ega mu isa vari. Kogu selle loo juures saab ta täiskasvanuks, tema mõttedki muutuvad ajaga, tekib vajadus turvalise elu järele ja lõpuks ta mõistab ka oma isa loomingu suurust ja tähtsust.

Lugu on haaravalt kirjutatud, kuid kerge seda lugeda ei olnud- pikad, kohati ülipikad laused ja nii mõnedki loetud read vajasid ülemõtlemist. Samas ei olnud selles raamatus midagi üleaarust, võrdselt nii monoloogi kui dialoogi. Kuidagi eriliselt meeldis Jake ja Richardi omavaheline vestlus. Nad täiendasid üksteist, Jake oli vajalik Richardile ja vastupidi. Jake´i rahulik, mittesundiv toon ja Richardi kuuletumine, kuid ka ise mõtlemise ja otsustamise võime tegid sellest paarist väga sümpaatse koosluse.  Igatahes- suurepärane lugemine!!!

Noor olemine on midagi, mida sa ei mõista, kuni see on sinult läinud, ja siis tuleb see välgatusena, jättes su veidi targemaks kui varem.

Tagasi vaadates oletan, et ma raiskasin oma aastaid [...] siiski, juhtugu mis tahes, mul on olnud mu aeg. Seda ei saa minult ära võtta.  


Monday, September 10, 2012

Minu Vietnam


Ikka sekka "minusid" ka.  Vietnam on samuti selline kauge riik, kus ise käinud ei ole ja pessimistlikult mõtlen, et vaevalt, et satungi. Kuid kui ei õnnestugi minna, siis Kristina Kallas oma kirjutatuga tõi selle eksootilise riigi lähemale küll.

 Suur osa "minu sarja" autoreid on kirjutamisel mõjutatud ikka kas oma elukutsest või hobist, s.t et nad näevad rohkem seda poolt, millega nad ise tegelevad. Nii ka Minu Vietnam autor näeb rohkem laste ja perede elu, kuna on ta ju ka ise ema ja see on igati  mõistetav. Enamiku jaoks on küll mõte, minna oma lapsepuhkust veetma Vietnami, meeletu. Ja mulle tundub, et talle enadalegi tundus elamine seal hullumeelsusena. Kirjeldatu põhjal võib järeldada, et Vietnam oma niiske kliima ja kohalike vastuvõtuga ei soosi just seal võõramaalasi.

Ma tahtsin saada omaks, kuid olin ja jäin võõraks ja see tehti mulle üsna valusalt selgeks.

Keele oskamine on kindlasti võti, mis avab väravad vietnamlaste maailma, kuid mulle tundub üha rohkem, et barjääre on veel mitu. Näiteks jõukusevahe - välismaalased on rikkad, vietnamlased vaesed ning vaeste ja rikaste sõprusest ei ole üldiselt kunagi midagi head välja tulnud. 

Kogu üldpilt Vietnamist loetu põhjal jäigi selline ekstreemne. Lugu on ladusalt kirja pandud, hea lugeda.  Natuke palju on negatiivset nooti kogu loos, kuid ega autor ei varjagi seda, et oli keeruline ja tuli ennast proovile panna. Igatahes lõpetuseks ütleb ta, et nüüd, kui ma olen teinud tagasivaate oma suhtele selle riigiga, tean üsna kindlalt, et lähen sinna tagasi [...] ja alati vaid külla, sest seal maal olen ma kõigest viisakas uudistav külaline. 

Tore lugemine!!! 




Sunday, September 9, 2012

Noore Wertheri kannatused

Pean mainima, et ilma otsese sunduseta seda raamatut lugenud vist ei oleks. Seda ilmselt ajastukauguse pärast  või lihtsalt mälestuste (lugenud Fausti) pärast. Aga ega kahetsema küll ei pea.

Tegemist on Johann Wolfgang Goethe kirjutatud klassikalise mina armastan sind ja sina teist, looga. Noor Werther armub imekaunisse Lottesse (kui ilusad nimed), kuid Lotte on kihlatud Albertiga ja seetõttu Werther oodatud vastuarmastust ei leia. Ta piinleb ja kannatab oma tunnete käes. Esialgu otsustab ta Walheimist ära kolida, et vabaneda armastusevalust, kuid ka uus elu ametnikuna ei lähe kuidagi ja Werther naaseb koju. Armastus Lotte vastu ei ole kuhugi kadunud. Suutmata toime tulla oma tunnetega ja tahtmata kellelegi haiget teha, teeb ta enesetapu. Ah, kuidas ma sinusse kiindusin, suutmata end sinust lahti rebida esimesest silmapilgust peale. 

Kogu lugu on kirja pandud Wertheri kirjadena oma vennale. Küllaltki lihtsas keeles, kergelt loetavana. Sellist oodi armastusele tänapäeval enam ette ei kujuta, kuid arvatavasti 18. sajandil kirjeldatigi selliseid tundeid nii puhtalt ja siiralt. Ainult, kas vastamata armastus peab lõppema enesetapuga? Vaimulikud süüdistasid autorit tollal pärispatuks peetud vabasurma ülistamises ja Leipzigis keelati raamatu müük sootuks ära.

End ise süüdi mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole õigus meid süüdi mõista.

Mõni jõuab logelemise ja laveerimisega kaugemale, kui teine purjetamise ja aerutamisega.

Tahaksin olla päeviline, peaasi, et mul hommikul ärgates oleks kindel päevakava, mingi sundus, mingi lootus lõpetatusele.

Thursday, September 6, 2012

Kauboi ja Wills



Monica Holloway kirjutatud tõsieluline raamat, mis on äärmiselt südamlik, ja ilma pisarateta seda lugeda ei saanudki. Lihtsalt jutustatud lugu, millesse on autor pannud kogu  armastuse oma lapse, loomade ja  pere vastu. Mingis mõttes võib seda pidada ka nõuanderaamatuks-   jõudu ja tuge võivad leida need, kes on sarnases olukorras.

Saanud teada oma lapse diagnoosi (autismispektri häire) teeb Monica loomapoest äkkostu ja ostab akvaariumi. Tahtsin majja midagi usaldusväärset ja elusat. See on edasiste loomaostude seast esimene, edasi lisanduvad erakvähid, hamstrid, jänes. Ema loodab, et tegelemine loomadega aitab lapsel õppida uusi oskusi, muutuda seltsivamaks- sotsialiseeruda ühiskonda. Wills ihkab endale koera. Ja kord jõulude ajal see juhtubki, nenede perre saabub Kauboi. Kauboi tõstis pead, nagu öeldes, ta on nüüd minu, minge elage oma elu.

Peatselt hakkabki  Wills edusamme tegema. Nad täiendavad üksteist- häbelik, ettevaatlik poiss ja ülemeelik koer. Kauboist saab selline lahe tegelane, kelle abil leiab poiss endale sõpru, vabeneb hirmust ujuda jne. Aastaid ei julgenud ta magada oma voodis, kuid koos Kauboiga on turvaline,- tema käpad ümber poisi rinna.

Väga palju on kirjeldatud tundeid, mida tunneb üks ema, kelle laps on teistsugune: mida teevad teised lapsevanemad, kui avastavad, et minu laps ei ole tavapärane, kuidas reageerivad klassikaaslased, kuidas õpetajad. Mida tunned siis, kui sulle ütleb üks lapsevanem, et ehk ei saa ta kodus küllalt armastust.

Nad elavad Los Angeleses, väga huvitavad on mõningad faktid sealse koolikorralduse kohta. Ka seal vaevab mure emasid, millisesse kooli laps vastu võetakse. Nii on seal näiteks professionaalne koolikohtade otsija, kes aitab otsida lapsele sobiliku koolikoha. Ta polnud veel ühtegi perekonda hätta jätnud. Samuti on üllatav, et ka koeri müüakse loomapoest, nagu hamstreid ja küülikuid.

Lõpp on ühtepidi kurb, kuid teisest küljest - edusammud olid tehtud. Mitte miski, isegi mitte vähk, ei suuda hävitada armastust. 

Enim meeldinud mõttetera: Lapsed on erakordselt vastupidavad. Me peame jätma ruumi usule, Monica.

Tuesday, September 4, 2012

Liblikapüüdja


Viimastel aastatel on uudistest läbi käinud mitmesuguseid maniakaalseid lugusid, kus on avastatud vangistatud naisi-lapsi. Kes oskaks mõelda, mida võiks tunda üks vangistaja ja millistel kaalutlustel ta seda teeb. John Fowlesi "Liblikapüüdja" avab väga hästi nii vangistatu kui vangistaja mõtteid - romaani sündmusi esitatakse esimeses pooles vangistaja ja teises vangistatu pilgu läbi.

Vangistajaks on üksildane ja erakliku olemisega mees, kes kollektsioneeris juba lapsepõlvest saati liblikaid.  Minajutustaja Frederick Clegg on jälginud  pikemat aega kunstiüliõpilasest tütarlast  Mirandat, kellesse on ta omamoodi armunud. Sundmõtteks saab tüdruk kinni püüda. Ta hakkas tegema oma plaani elluviimiseks ettevalmistusi, mõeldes igale nüansile. Samas kogu selle aja keskel ei võtnud ma mõeldut kordagi tõsiselt. Esialgu oli pigem see unistus. Minu unistustes maalis tema pilte ja mina hoolitsesin oma kollektsiooni eest. Neis armastas ta alati mind ja minu kollektsiooni. Mirandast sai uus liblikas tema kollektsioonis.

Teine osa on Miranda päevik, mis kajastab tema tundeid, mõtteid nii vangistajast, kunstist , vabadusest kui ka sellest, kuidas vangistus muudab inimest.  Imelik asi, ta lummab mind, ehkki tunnen tema vastu kõige sügavamat põlgust ja jälestust. Lõpuks saab vangistajast inimene, keda vangistatu lausa ootab, et mitte olla üksinda. See on veider, isegi jube, ent meie vahel on mingi side.

Kogu sündmustik algusest lõpuni on põnev-  kas vangistatu suudab oma veenmisoskusega (muud tal ju ei ole) vangistajat murda. Samas ka väga õudusttekitav ja mõtlemapanev- kaotatud vabadus, kuidas hakkame  hindama seda, mida meil enam ei ole.

Väga hea lugemine!!!




Sunday, September 2, 2012

Minu Amsterdam


 http://www.raamatumaailm.ee/sites/default/files/minu-amsterdam_cover_new_erdk.jpg

Kuna reisivõimalusi ei ole just sageli, siis igatsuse kaugete maade ja kultuuride järele aitab igati leevendada Minu sari - tekitab tunde, et olen vähemalt ühe jala väikese varbaga seal maal ära käinud.

Nii on ka Margot Roose "Minu Amsterdam" just see reisiraamat, mis on väga informatiivne ja lennuka fantaasia toel jõuan end ettekujutada autorikirjeldatud maal. Holland ei ole ühe eestlase jaoks just väga tundamatu maa ja midagi on kuuldud varemgi. Kuid ka neid ennekuuldud nähtusi on selles raamatus kirjeldatud ennekuulmatust vaatenurgast.

Raamatu autori viis Amsterdami armastus. Kuna Holland on meie mõistes väga vabameelne maa (legaalne prostitutsioon, eutanaasia jne.), siis on väga tore, et autor ei ole kinni mingites stampides ja on julgenud korraldada ka n.ö ajakirjanduslikke eksperimente ja ise osaleda pisut hullumeelsetes ettevõtmistes. Nii osales ta näiteks üritusel alasti ja ratta seljas, millega võideldakse liigse autostumise ja kütusetööstuse vastu. Ettevõtmine lõpeb sama märkamatult, kui algas - teeäärsel välul panevad ratturid ilma liigsete sõnadeta riided selga tagasi. Ja maailma suurimal fetišipeol- uudishimulik, nagu ma olen, tahaksin ikka näha, mis seal tegelikult toimub ja kas kõik see kära on üldse põhjendatud.

Väga meeldivaks teeb raamatu ka see, et sekka on paistud pisut isikliku elu seiku, kuid see osa ei ole muutunud domineerivaks. Samuti on  väikesi võrdlusi Eestiga, kuid seda mitte stiilis, et "meil on parem kui teil". Nii ongi "Minu Amsterdam" üks igati lahe lugemine.

Õnne poeg

Herbjorg Wassmo  järg raamatule "Dina raamat". Teine raamat on Dina poja Benjamini lugu. Nagu teose esimene osagi on raamat algusest peale kaasahaarav, ladusalt kulgev ja jätab ka lõppedes tunde- mis edasi? Samas, nagu esimene osagi, ei ole ta mingi kiirlugemine- iga lause on omaette väärtusega.

Dinat saatis surm alates tema lapsepõlvest, paraku ka tema poega tabab sama saatus. Lapsena on ta tunnistajaks ühele kohutavale sündmusele (Dina laseb maha oma armastatu), üleelatu saadab teda kogu ülejäänud elu. Lapsele tundub, et tema on juhtunus süüdi. Ta otsustab nähtu siiski endateada jätta ja selle koormaga edasi elada.  Õnneks on Benjamin terava mõistusega tark poiss. Ta asub Kopenhaagenisse arstiks õppima, kus peale raamatutarkuse õpib ka elu ja armastust tundma. Ta kohtub seal kahe naisega, kes talle muljet avaldavad- välilaatsareti põetaja Karnaga ning ilusa ja targa professoritütre Annaga, kes paraku on tema parima sõbra pruut. Karna sünnitab Benjaminile tütre, kuid ise sureb sünnitusel. Benjamin tunneb süüd Karna surmas, kuid ei oska lapsega midagi peale hakata. Ometi jätkub tal halastust toetada Karna ema.
Pärast seiklusrikast üliõpilaselu pöördub ta tagasi (nüüd juba arstina) oma kodukohta, kaasas ka väike ematu tütar.  

Läbivaks teemaks on ka ema ja poja suhted. Poja igatsus ema järgi, nende harvad kohtumised ja vastuseta jäävad küsimused kumavad läbi kogu teose. Inimõiguse suurimaks puuduseks on pimesi silmanägemise usaldamine - ja tühjuse ja valgete laikude kompenseerimine meelte abil. Nii näeme alati ainult maailma ühte poolt. Välimist. Nii üksikasjades kui ka laias laastus. Ja kuna me oleme nii harjunud silmamõõtu kasutama, unustame teised küljed. Ma tundsin Dinat seestpoolt vähe.