Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult
lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba
põnevusega järgmist osa.
Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud
sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse,
Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri
ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu,
reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt
enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud
inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid
saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.
Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja
mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise
lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“
lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist,
pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist,
eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud
lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse
kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid
härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega:
linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad
maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.
Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele
sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot,
kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle
proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus.
Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii
et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin
seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks. Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu
on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad
suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias
viibimise tunde.
Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga
palju halba lk 72
Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered
hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui
rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas
oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent
sooja see enam ei andnud.
Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest
ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv
ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära
lk 273
Kirjastus: Rahva Raamat, 2023
528 lk