Kaheksas elu (Brilkale) II osa

 

Nino Haratischwili „Kaheksas elu  (Brilkale)“ II osa

Tõlkis Elina Adamson

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

727 lk

Raamatu esimeses osas tuttavaks saanud Stasia, Katherine, Kostja jt elavad endiselt Gruusias. Sõda on lõppenud ja elu on mingis mõttes stabiliseerunud, kuid  seda rahu on järeltulevatel põlvedel keeruline endas leida. Sündmused algavad Hruštšovi aegse sulaga ja jõuavad välja tänapäeva, mil raudne eesriie on langenud, piirid ja võimalused avanenud, samas Gruusias tõstavad pead taas rahutused. Igas peatükis, nagu ka raamatu esimeses osas, keskendututakse erinevatele tegelastele. Ning muidugi on alles vaarisa šokolaadi retsept, ka see imbub vaikselt loosse nagu mõrumagus suguvõsa legend.

Mõtlen siin, et ameerika kirjanduse puhul mul enamasti ei teki mingeid seoseid selle maaga, sama ka inglise, saksa vm Euroopa riigi kirjanduse suhtes. Kuid Gruusia tuleb selles raamatus nii ehedalt esile – kõik see kultuur, inimesed, temperament, lood ja laulud. Jah, ajaloolist tausta on siin jagatud ohtralt, aga miski muu seletamatu toonitab seda veel. Kas see tuleneb sellest, et Nino on emigreerunud grusiinlane ja igatsuse kaudu oma kodumaa vastu sünnib emotsioon tugevam, ma ei ta, aga seegi lugu kõlab nagu ood Gruusiale.

See oli tõeline lugemise lummus – raamat haaras endasse ning konkurentsi ei pakkunud talle üksi muu ahvatlus. Kuidagi nii hästi tasakaalus on siin ajalooline taust, tegelaste storyd ja mingi magusvalus igatsus ka.

 

Tõel on lugematu hulk versioone ja need kaotasid kõik oma kuju, niipea kui need suhu võtta, pudenesid nagu vana leib ja jätsid keelele õrna järelmaigu lk 252

Ma olin tahtnud elada üht elu. Oma elu. Olin tahtnud minevikku, mis oleks kuidagi kasutatav, mida saaks õhtuti näiteks mu Berliini sõpradele natuke sentimentaalsemateks puhutud anekdootideks muuta, või vähemalt mõnel lahendusele orienteeritud teraapiaseansil rakendada. Jah, sellist elu oleksin pidanud elama. Lk 652

Kaheksas elu: (Brilkale)

 

Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba põnevusega järgmist osa.

Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse, Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu, reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.

Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“ lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist, pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist, eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega: linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.

Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot, kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus. Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks.  Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias viibimise tunde.

 

Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga palju halba lk 72

Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent sooja see enam ei andnud.

Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära lk 273

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

528 lk

Ootamise aeg

 

Cazaleti kroonika esimene osa on saanud nüüd järje. Esimene osa sellest Jane Elizabeth Howardi autobiograafilisest saagast oli minu lugemislaual 2020ndal aastal. Muljed raamatust olid head, seega ei olnud küsimustki – teine osa huvitas väga.

Selle raamatu sündmustik algab aasta pärast „Valguse aastad“ tegevusi. Sõda on nüüd juba päriselt pead tõstnud, esimesed sammud astunud ning perekond võtab vastu otsuse, et parim paik sõjapakku minna on taas vendade lapsepõlvekodu Home Place. See osa keskendub rohkem järeltulevale põlvele, s.t vendade lastele, nende võimalustele ja valikutele. Noor inimene unistab ikka suurelt, kuid sõda paneb ka nende unistuste täitumise võimalikkusele üsna sageli pitseri peale. Nii kulgeb konarlikult Edwardi tütre Louise näitlejaks saamise tee. Samas Ruperti tütre soov on saada kirjanikuks ja tema järjekindlus märkmeid teha viib teda oma unistusele lähemale. Hughi tütar Polly ei oma veel kindlat elukutsevalikut, kuid omad kahtlused ja unistused on temalgi. Tee unistuste poole ei kulge valututult, sest mure lähedaste pärast, sõja kulgemise pärast, mõjutab noorte inimeste elusidki.

Sündmused raamatus kulgevad kuidagi rahulikult, ka need, mis tegelikult võiksid ärritada, kurvaks teha. No näiteks insest, ravimatu haigus, teadmata kadunuks jäämine…  Kuid kõik need omavahelised suhted, siirad salasoovid ja unelmad, milliseid tundmusi tekitas sõda, keda sundis alalhoidlikuks ja keda kannustas tegudele, seda oli mõnus lugeda. Kuna tegemist on ikkagi Inglise kõrgema keskklassi inimestega, siis joonistuvad siin välja n.ö peenema perekonna kombed, harjumused ja tavad. Samas muutis sõda ka kõrgklassi elu, kasvõi juba toidulaua kasinuse ja küttedefitsiidi võrra. Noorte elu kulgeb vaatamata oludele julgemalt, uljamalt, moodsamalt ning ka see põlvkondade vaheline konflikt, mis aitaks leppida uue põlvkonna mõtteviisiga,  on selleski loos päevakorral. Perekonna saaga on suur, paljuhaarav lugu, see katab ühe perekonna mitmeid erinevaid liine, ja nii eladki neile kõigile eraldi kaasa.

Mulle väga meeldis. Cazaleti kroonika on tõeline sisutihe lugemisnauding. Nimesid on siin üsna palju, kuid spikker raamatu alguses aitab kenasti meeles hoida ja sotti saada sellest, kes on kes.

Muusika raamatus: Greenleeves

Marche Militaire

Kirjastus: Varrak, 2023

541 lk