Wednesday, November 27, 2013

Harilikud äikesetormid



Raamatu valik on alati selline veider omamoodi protseduur – vaatad üht ja vaatad teist, ühel hetkel ei sobi mitte ükski, samas teisel vaatlusel on see esimene valik ikka hea. William Boyd´i Harilikud äikesetormid ilmus juba 2012. aastal, esialgu millegipärast ei tekkinud õiget tõmmet. Kuid meelde jäi  selle raamatu olemasolu õnneks küll. Nüüd, kui mõte asuda lugema sai küpseks, on rõõm, et ka tunne ei petnud. Oodatud kriminaalne lugu hakkas hargnema palju enamaks.
Klimatoloog Adam  Kindred ´i ootavad uued väljakutsed Londonis, aga nagu välk selgest taevast satub ta juhuste kokku langedes mõrva tunnistajaks ja suurde, halastamatusse mängu. Jah, juhused mängivad elus suuremat rolli, kui iial arvatagi oskaks. Šikist härrasmehest saab kodutu ja tagaaetav. Jahti peavad talle nii politsei kui pätid.  Adam püüab ellu jääda, ära kaduda anonüümsena suurde linna. Samas vaevavad kahtlused, kas anda end politseile üles? Miski tema sees ütleb, et mitte. Targa inimesena ta adub, et kasutada ei saa enam mitte mingeid tänapäevaseid hüvesid, ei pangakaarti, ei mobiiltelefoni. Niimoodi kaotakse kahekümne esimesel sajandil – sa lihtsalt keeldud selles osalemast lk 180. Kui Adam tapab söögiks esimese kajaka,  saabub mõistmine - ta on karastunud eluks tänaval.
Kui üks osa kirjeldusi on Adami siseheitlused, siis teine Londoni linnatänavad, kodutu neil tänavail - mis tähendab olla kodutu, kuidas muutud ise koos oludega. […] teda rabasid tugevad, vastukäivad tunded: metsik uhkus oma sitkuse ja leidlikkuse üle; kibe enesehaletsus selle pärast, et ta on sellisena lõpetanud. Jah, ma olen vaba […], aga mis minust saanud on ? lk 157. Et lugu segasem oleks, imbuvad loosse  narkarid, prostituudid, palgamõrtsukad, ja küll inimkonna madalam kiht paneb ka tähele üht kodutut. Aga kodutu pea töötab – mis edasi, elama ju peab kuidagi.

Kui vaadata kurjategijat kohtupingis, siis alati on õige natuke kahju sellest kössis inimesest. Ka selles loos on inimlikumaid külgi püütud juurde lisada eluhammasrataste vahele jäänutele.  Prostituut, kes annab oma lapsele söögiks õnnehelbeid, mis koosnes maishelvestest, banaanitükkidest, rummisortsust ja purustatud uinutavast tabletist, et laps ikka magaks, kui ema oma keha müüb või raskest tööst välja puhkab. Palgamõrtsukas, kes loetleb üles, kui palju ja kus on ta inimesi tapnud, kuid  oma koera terviserikke tõttu tõttab arstile ja hellitab teda hea ning paremaga.

Loos on väga erinevad liinid, peatükid on üles ehitatud selliselt, et põnevuse ja ootusärevuse moment ei kaoks kusagile. Uut lugema asudes esiotsa ei saanudki aru, millise tegelase tegutsemiskord on.  Kuigi raamat on algusest lõpuni põnev, siis otseselt midagi hirmutavat selles loos ometigi ei ole, halastamatule teemale on lisatud tajutav pehmendav nüanss. Ehk nagu ütleb Kaarel Kressa oma Päevalehes ilmunud artiklis  „Äikesetormide” võlu üheks põhjuseks on just jutustajahääl, mis laseb aimata kirjaniku suunurgas peituvat pisikest muiet. Mina tajusin ka seda muiet, siinkohal tooks paralleele muigega, mis tekkis  Vaarikalaevukesepõgenikku lugedes. Autorit ennastki võisid n.ö lõbustada ootamatud pöörded ja loo puänt.  Aga järelemõtlemiseks siiski on kodutus ja muidugi ootamatud, sinust sõltumatud  elukäigud. 


Veel räägivad:

Thursday, November 21, 2013

Kuu vaatab pealt



 
On täiskuu aeg ja paras aeg lugeda, mida see kuu siis pealt vaatab :D

Sara Evans on ilus, noor, leseks jäänud naine. Et hingevalu leevendada matab ta end töösse ning hakkab fännama ja unistama  kuulsast näitlejast Alex Flemingist. Juhuse tahtel saab unelm teoks ja Sarast saab Alexi koduabiline. Ei olegi raske arvata, et ühel päeval ka armastatu.  Nagu ikka, üks suhe ei pea nii kergelt ka toimima hakkama, vahele peavad tulema väikesed takistused. Aga happy end on juba lugemist alustades ette näha.

Kui ilusate tunnete pagasi üks väike nurgake on tühi, siis see raamat sobib asendama või täitma hetkekski (lugemise ajaks) seda tühjusetunnet. Selline ülevoolavate tunnetega ilus lugu, aga ei midagi enamat. Liiga lihtne ja etteaimatav. Ka need ootamatud takistused veidi naiivset laadi.  Kas just päris jenoveeva ehk hale lugu vagast naistest, aga sinna kanti küll. 

Monday, November 18, 2013

Sünnipäev



 
Juba esimesed sõnad raamatus olid pisut ebaharilikud, sealt tärkas huvi ja ainuüksi selletõttu, mida üks inimmõtlemine kõike küll välja ei mõtle, lugesin ikka lõpuni ka. Ma ei ole eriline fantaasiakirjanduse austaja. Kuid tavapäratud kirjeldused, ütlemised, arutlused olid need, mis tegid raamatu minu jaoks siiski loetavaks. 

Kaie Ilves on väga huvitava sõnakasutusega. Postiljon Peetruse kondise kassi kuusilmad karbiserva kohal pöörduvad närviliselt paremale, siis vasakule. Või palju pitsilisi asju, lisaks sellele, et kardinad olid pitsilised, sadas ka pitsilist lund (nii ilus). Või päikese kirjeldus: Siis polnud päevades enam üldse valgust. Jõuetu hapu päike nagu aspiriinitablett tõusis taevasse justkui vastu tahtmist lk 36.   Põnev oli jälgida, kas selline mitmetahuline, ebaharilik sõnakasutus ka lõpuni vastu peab. Minu arvates pidas küll. 

Aga lugu ise. Fantaasiaküllane olemine kusagil kõrvalises maaasulas nimega Lodumets. Võib oletada, et tegemist on väikese aleviku ja selle ümbrusega. Väikeste poodide asemele on tekkinud Konsum, postkontori aset täidab kandekeskus, emad-isad käivad välismaal tööl või on pered kolinud ära. Kõik olid linnas. Selles ei olnud midagi imelikku lk 45. Silma hakkas ka kirjeldatud vaesus, Ottol viledaks kulunud kampsun, Postiljon Peetruse logisev Sputnik jne, kuid telefon on ometigi puutetundlik.  Jah inimesed selles loos on  imelikud. Aga lisaks inimestele on siin ka imelikud loomad. Postiljon Peetruse kass, kes kõneleb telefoniga, põldhiir Enn, kes töötab NATOs, konn proua Holtzmann jt. Esialgu oli raske neist sotti saada. Aga kuna raamatu lõpus on tegelaste loend, et midagi segamini ei läheks, siis piilusin ikka üsna sageli.
Vanaisa majas valmistutakse sünnipäevaks, kuid sünnipäevalast nagu polegi…

Eks nii on, et autor kirjutab mõeldes millelegi ja lugeja tõlgendab seda oma kogemustepagasi ja arusaamisega. Nii et ei pruugi lugeja mõte autori omaga kokku minna või vastupidi. Igatahes minu jaoks jäi paljugi segaseks. Minu tõlgenduses on selles loos  väikese maakoha elu traagika ja ka koomika.
 Aga kui ka seda minu kirjapandud lugu veidi segasemaks ajada -  raamatus Peetrus leidis Manfredi juurest käsikirja ja ei osanud sellega muud peale hakata kui see esimesse ettetulevasse kirjastusse saata, ta ei saanud seda ju ometi ära visata lk 52 :D


Aega ja ruumi on lihtne ära eksida, teatud asjaoludel, sa ju tead, ja nad kõik ongi seda teinud, veidi ära eksinud, igaüks omal kombel lk 179.

Sunday, November 17, 2013

Üks suur õnnelik pere



 
Minu lugemised käivad kuidagi vooludena - natuke kergemat ja natuke raskemat, aga ikkagi kirjandus :D Sellise kergema hulka kuulub viimati loetud Lisa Rogak´i soe ja südamlik raamatuke.
Kellele meeldivad loomad, siis nunnu-meetri kõrgele tõstmiseks on see ainuõige raamat. Pügalad ikka tõusevad juba ainuüksi neid pilte vaadates. Koer ja kitsetall, kana ja pardipere, koer ja mägrapoeg - sellised huvitavad koosolemised. Millegipärast toimub mõnikord looma mõtlemises selline pööre, et keemia tekib hoopis teise liigikaaslase vastu. Samas teinekord on jälle kaasaaidanud inimese käsi. Lood on kõik lihtsad, lühikesed, ka lastele arusaadavad. Asjalikkust lisavad  mõned huvitavad loomafaktid.
Selline tore, lihtne, armas vahepala. 

Kui kuuled pardi prääksumist, on tegemist ilmselt emapardiga, sest enamik isaparte on tummad.

Monday, November 11, 2013

Minu Kopenhaagen



 
Ilus tänapäevase muinasjutu algus. Elu oli kiire ja rutiinne,  ja siis, ühel ilusal päeval sattus Kati sõbrannade soovitusel pilku heitma tutvumisportaalile ja sealt jäi pilk peale Martinile. Kui Minu Albaania oli nagu hoiatus - ärge looge interneti toel tutvusi, siis Kati Nielseni kirjutatu ja kogetu on küll selline, mis võtab need pidurid maha. Õnneks on ilusaid kogemusi ka.

Kui lugu on Taanist, ega siis muinasjutulisusest mööda ei pääsegi. On ju Anderseni muinasjutud osake Taani kultuuriloost. Andersen on kirjutanud, et armastusest vabanev jõud muudab kalasabaga näki inimeseks lk 14. Minu arvates iseloomustab see väga hästi ka Kati kirjutatut. Armastusest saadud jõud teeb imet, muudab argipäeva peoks ja paneb märkama erilist seal, kus seda tavaolekus nagu polegi. Kuna kirjutaja on ilmselgelt õnnelik, siis seda õnnelikku olemist õhkub igast kirjapandud sõnast. Loetus on midagi, mis puudutab naisinimese hinge. Veidike muinasjutulisust ja samas ka ilustamata tegusat argipäeva.

Teisest kultuuriruumist läinuna tõusis päevakorda ka taanilik küsimus. Mitte „olla või mitte olla”, vaid kuidas olla? Kui taanlaste olek oli vaba, siis Kati jaoks oligi kõige keerulisem hygge olek, ehk siis oma tegemiste ja vaba oleku nautimine. Raske on sobituda võõra maa seadustega, kuid kui „mõnusolek” on selgeks saadud, siis muu sobitumine tuli kuidagi iseenesest. Siht silme ees ja sujuvalt saab selgeks keel, ka töö leidmine ei olnud kõige vaevalisem.

Siiras huvi  selle maa ja kultuuri kohta on tuntav igast kirjeldusest, igast ettevõtmisest, mis on ka ladusalt kirja pandud. Värvikalt on iseloomustatud isegi üksikuid tänavaid ja sellega seotud olulisi isikuid. Lisaks on palju ajaloolist tausta, mille lugemine isegi veidi, veidi tüütuks muutuks.
Eriti armas on tütre mõtete kirjapanek. Läksid ju võõrsile ema ja  tütar. Tavaliselt lihtsalt võetakse lapsed kaasa, võib olla küsitakse eelnevalt ka, mida laps sellest arvab, ja minnakse ning ollaksegi. Lapse kogemus on vahetu ja siiras ja „mina” raamatute kontekstis väga värskendav.
Kui sageli me sildistame, et eestlased on sellised ja soomlased sellised, siis Kati tütar tõdeb väga elutargalt, igal pool on igasuguseid inimesi, olenemata sellest, mis riigis elatakse või mis koolis käiakse lk 260.


Üks mõte raamatust:
Kati tööjuurde toodud plakat tsitaadiga: Kujutlege elu pallimänguna, milles teil tuleb pidevalt viit palli õhus hoida. Need pallid on Töö, Perekond, Tervis, Sõbrad, Vaim. Peatselt saate aru, et Töö on kummipall, mis põrkab tagasi, kui selle maha pillate. Aga ülejäänud neli palli on klaasist. Kui mõni neist maha kukub, on see pöördumatult  kriimustatud, plekiline, täkestatud, rikutud või koguni purunenud. Need pallid ei saa iialgi endiseks. lk 231.

P.s  Kes on Hoo Sii Aanesen, ka see väärib lugemist

Sunday, November 10, 2013

Minu Stockholm



Ootasin põnevusega Minu Stockholmi  saabumist. Stockholm on ju meile geograafiliselt  nii lähedane linn ja enamasti arvame kõik, et me teame tast piisavalt palju, mis sellest, et korra või paar on sinnapoole kiigatud. Minu teadmised ja kogemused selle linnaga ei ole eriti suured. Seega lootsin siis natuke oma kogemustepagasile selgitust saada ja Rita Ahonen avardas senist pilti päris hästi.
Kui inimene nõukaaegsest olemisest satub suurde ilma, siis halenaljakad juhtumised on küll garanteeritud. Ja neid, kord suuremaid ja siis väiksemaid äpardusi Rital ikka juhtus. Raamatule andsid need naljad rõõmsa nüansi juurde.
Kuid lisaks naljale, annab autor oma visaduse ja erinevates olukordades toimetulekuga  kinnituse, et tubli naine saab igal juhul hakkama.   Kogu loos on olevik minevikuga läbi põimitud, mis annab loetule efekti juurde. Kauge aja tagant kõike ju ei mäleta, aga kui meenutama hakata, siis tulevadki esile killud, millest saab kokku ühtse ajastupildi.  Väga toreda tervikliku mulje jättis ka Rita esitatud Rootsi haridussüsteemi kirjeldus. 
Kuna 192. leheküljel käsitletakse väga pikka perioodi, siis mõned teemad jäid siiski minu arvates hüplikuks. Näiteks abikaasa oli, oli, ja siis kadus kogu loost.  Ilmselt ei olnud Heiki oluline osa Rita   kogemustepagasist. Või vähemalt näib, et  ühise kogemuse ja kogemise aega ei olnud  palju, sest enamus tegevusi toimub sõprade ja tuttavate toel.
Sellegipoolest, raamatu autor on väga hästi hakkama saanud nii oma kooli loomisega, kui ka selle raamatu kirjutamisega. Seega on kindel, et vanniga ta merel enam ei uju, „jalge alla” on ajaga saadud ikka kindlam pinnas, s.t on tal rohkem eneseusku, julgust, tarkust, kogemust selleks, et kõigega toime tulla. 

P.S Kuidas sai Rita Ahonenist  Rita Heinot Ahonen – see väärib lugemist :D

 Loe ka:
.

Thursday, November 7, 2013

Viimane kiri Rootsi



 
Elatud on juba aastaid võõrsil või siis ehk juba kodus. Asjad edenevad nii, kuidas Karl Oskaril jõudu ja pealehakkamist on, ja seda tal on. Seda on kogu Ameerikas. Teaduse ja tehnika kiire areng jõuab ka Karl Oskari koju ja annab pisutki hõlpu Kristinale, kes saab nüüd perele riided kokku vuristada õmblusmasinal. Kristina on leppinud kõigega, ka sellega, et tema eluaastad siin võõral mandril ei kesta kaua. Ta palub vaid, et saaks lapsed veidigi suuremaks kasvatada, kuid tema jõud on raugenud. Keha on kurnatud sagedastest rasedustest ja igatsusest. Kristina tundlik natuur ei olnud selleks kõigeks loodud. Karl Oskar sai aru, et Kristinal on raske, aga ta ei mõistnud tema hingeseisundit lõpuni. Armastatud kaasa surm murrab ka tema sihikindluse ja teotahte.
Inimene on kord nii loodud, et otsitakse ja igatsetakse paremat, aga kas see uus on alati parem? Ühtemoodi surelikud ollakse nii vanal kui ka uuel maal, nii kodus kui võõrsil.

Läbi nelja osa käsitletakse peaaegu ühe inimpõlvepikkust perioodi, kus lisaks perekonna loole on palju ajaloolist tausta 20. sajandi keskpaiga Ameerika elu, olu, muutumise, arenemise kohta. Aastatest minnakse üle, aga milleski katkendlikku tunnet ei jää. „Tee tööd ja näe vaeva” on läbivaks jooneks igas osas. Kas tuleb ka armastus? Armastus on, on Karl Oskari ja Kristina, Kristina ja Jumala,  Karl Oskari ja uue kodumaa vahel, kuid Kristina leppis vaid armastusega oma mehe ja laste vastu, uus kodumaa jäi talle võõraks. Mis sellest, et leppimine tuli. See maa muutis neid kõiki, kuid ka nemad muutsid Ameerikat ja sealsete elanike elu. Suured indiaanlaste elualad said asustatud võõramaalastega, kes kodustasid selle endale. 


Kui tavaliselt aegu hiljem pärast lugemist ei mäleta sisu ja tegelasi, mäletad vaid tunnet  – oli hea raamat, siis selle tetraloogia puhul küll mälu suures plaanis millegagi alt ei vea. Peale emotsiooni mäletad ka teatud nüansse. Karl Oskar ja Kristina on tegelaskujud Rootsi kirjandusest ning sama olulised, kui Eestile Vargamäe Andres või Norrale Kristina Lauritsatütar. 


Informatiivne:

Monday, November 4, 2013

Asunikud



Tetraloogia kolmandas osas on alanud argipäev Ameerikas. Esialgsed plaanid ei lähe täpselt nii nagu mõeldud oli. Ajutises palkmajas tuleb elada plaanitust kauem. Raha ei jätku, nii nagu loota võis. Äpardumisi ja ebaõnne tuleb ka siin „Ameerigas” ette. Kuid Karl Oskar on täis tööindu, tulevikuplaane ja uhke saavutatu üle. On kirjutatud esimesed kirjad kodumaale ja ka vastused saadud. Uhkusenoodiga annab Karl-Oskar ülevaate oma töödest ja edusammudest. Tema kirjapilti ja sõnavarasse imbub üha enam võõraid, inglisepäraseid väljendeid.
Tekivad esimesed kaasmaalastest naabrid. Kogukond kasvab ja areneb. Paraku ei tuldud  siia üksnes elama, siin ükskord ka surrakse. Tuli valida sobiv paik kalmistu jaoks, ja ei lähegi palju aega, kui esimene lähedane saab maetud võõrasse mulda. Karl Oskari kullaväljadelt saabunud vend Robert on oma rännakutel nakatunud surmatõppe.
Kui kodumaal oldi kammitsetud eelarvamustest, siis siin ollakse paljuski vabamad. Kristina sõprus Ulrikaga poleks Rootis kõne allagi tulnud. Siin aga on ta valmis seisma ka naabritega tüllimineku hinnaga oma sõpruse ees. Isegi oma järjekordselt sündinud lapsele paneb ta sõbranna nime. Jah,  Ameerika on Kristinat muutnud, kuid igatsus oma vana kodumaa järgi ei ole kusagile kadunud, mis sellest, et kolm viimati sündinud last on juba ameeriklased, kellest üks hakkab kandma ka ameerikapärast nime.
Paraku katkematu töörügamine, enesele mittehõlpu andmine on neist teinud enneaegu vanad inimesed. Kristina sünnitused on üha raskemad ja neist toibumine võtab rohkem aega. Karl-Oskar veab oma jalga järgi ja adub ka ise, et jõud hakkab raugema, mis sellest, et ta peaks olema mees oma parimais aastais. Kristina usub ettemääratusse - kõik on Jumala tahe, inimene on vaid Kõigevägevama tööriist. Sellest tingituna  said nad osalisteks Ameerika ümbermuutmisel.

Kas see on määratud või vaba tahe, aga lugeda jääb tetraloogia viimane osa.