Wednesday, December 27, 2017

Valge maja

Aasta viimaseks lugemiseks sobis väga hästi väärika Mats Traadi „Valge maja“.
Martin Lundelin, noor arst sai suunamise väikesesse külakohta jaoskonnaarstiks. Esialgu end ebakindlana tundev mees saab omas ametis tegelikult hästi hakkama ning tal on kindel nägemus ja teadmine, et selles järveäärses haiglas saab inimesi ravida mudaga. Oma tahtmist asub ta kindlakäeliselt ellu viima.
Kuid peale selle on teemaks ka külaolustik, millised tingimused ning võimalused olid 70ndatel nõukogude Eestis. Näiteks arst sõitis ringi hobusega, haigla olmetingimuste parandamiseks tuli arstilgi käed külge lüüa, sealhulgas maad kaevata. Kuid probleemid ja tervisemured, need olid ka toona tänapäevaga võrreldes suhteliselt samad: ikka on väljakutsujail surm suu ääres – isegi siis, kui vaid pea lõhub valutada ja palavik ei alane. Lk 52
„Valge maja“ oli üsnagi „kotis“ lugemine, mitte ühtegi infokildu raamatu kaanel ei ole. Samuti jääb lugedes  hämaraks, millise kümnendiga on täpselt tegu. Hobusemehi mäletan maanteel sõitmas 70ndatel, nood võtsid mõnikord ka väikese koolitüdruku peale, kuid ilmselt ei olnud selline sõiduviis siis enam domineeriv. Lugedes küll mingid niidiotsad avanevad, näiteks on viidatud James Carterile, kes oli  USA president 1977–1981. Taustateadmine looks kindlasti selgema pildi.  
Selguse toob Piret Viires, kelle sõnul rajatakse Värska sanatooriumi ja Martini prototüübiks on doktor Ragnar Viir. Tegelikult viitab Värska sanatooriumile ka kaanekujundus, kuid seda ilmselt oskab taibata vaid see, kes on selle sanatooriumiga rohkem kursis. Ilmselt oli autori taotlus pigem näidata nõukogude ajastu tingimustes ühe järjekindla mehe usku ning sihikindlat tegutsemist oma plaani elluviimisel. Ja et isegi nõukogude aeg ei suutnud takistada neid, kes oskasid oma läbimõeldud plaane realiseerida.
Aga sellegipoolest oli ehtne ja aus lugemine, Eesti elu ja olu, meie lähiajalugu. Leidsin tekstist sellised toredad väljendid nagu käojaan ja tsiribitski, mis on teel pigem unustuste hõlma. Kuid leidsin ka selliseid sõnu, mille tähendusega jäin jänni ning otsisin abigi. Sõnale mültunud leidsin loogilise tähenduse – kinni kasvanud.  Kuid kuuseormad (lk 111), mis need veel on?
Üdini haaravat süžeed sellest loost ei leia, otsest intriigi ei ole ja kirgi ei küta, kuid alati ei peagi üllatavat põnevust raamatult ootama, teinekord on mõnus lugeda ka sellist rahulikku kulgemist ja kena kodust, lihtsat, ilma värvikate võrdlusteta emakeelt.
Mina jäin aastalõpu lugemisega, vaatamata väikesele virinale, rahule.

[…] igaüks peab võtma oma elu kui kohustust. Ja tee mis sa tahad – hirm on tarkuse algus lk 100
Kirjastus: EKSA
184 lk

Sunday, December 24, 2017

Jõulud jõuluraamatutega

Seekord haarasin raamatukogust kaasa paar jõuluraamatut, lootusega leida jõuluettevalimistustes hetk aega ja vaadata üle jõulutarkused. Lootus ainult lootuseks ei jäänud, tänaseks on raamatud läbisirvitud ja kohe kindlasti aitas see sirvimine mind pisut teise nurga alt läheneda saabuvale jõululaupäeva õhtule.

Neist esimene “Jõulurõõm” on kena sirvimise raamat, mille on koostanud Allan Espenberg. Luuletused, soovid, näpunäited ja mõned retseptid, on tegelikult minu põlvkonnale kõik tuttavad. Raamatu suurim väärtus on illustratsioonidena kasutatud vanad postkaardid, mille vanus on kindlasti enne minu aega.

Matthias JohannEiseni “Meie jõulud” seletab aga jõulude päritolu ja kombeid kenasti lahti. Rahvaluule kogumise meistrina on Eisen kokku koondanud pärimusi üle Eesti ja tegelikult ka kaugemalt. Raamat on esmakordselt ilmunud juba 1931. aastal. Väga tore oli lugeda nende paikade, millega olen seotud, traditsioone ja kombestikku.

Õlle ohverdamine jõuluõhtul. Varblas läks perenaine õllekannuga lee äärde ja kallas õllevahu leekivile, enne kui andis kellelegi kannust juua. Sinnasamasse valas peremees leekivile natuke viina ja jõi siis alles ise. Lk 95

Varblas lükati vankrid ja reed jõuluõhtul küljeli ja hobuseriistad viidi tuppa, et Vanapagan ei saaks öösel nendega sõitma minna lk 35

Mulle ei tulnud küll neist miski enam tuttav ette, aga lugeda möödunud aegade uskumusi oli väga lõbus ja ka mõtlemapanev: elu on nii kiires ja suures muutumises, et vaatamata püüdele seda ükskõik millisel viisil talletada, jääb mingi infokillukene ikka talletamata.  Ja kuigi me püüame vägagi vanu traditsioone hoida, on vana-aja kombed suuresti möödanik ja need tarkused jäävadki pigem kas muuseumiseinte või raamatukaante vahele.

Muidugi ei ole võimatu neid proovida mingilgi moel ennistada. Või vähemalt oma kodukandi kombestikku ise tundma õppida, neid teistelegi tutvustada, ettelugeda. 
Ettelugeda jõulukombeid jõuluõhtul pereringis - ja ongi uus traditsioon algatatud.


Soovin et Te saaksite veeta jõulud nendega, kes on Teil südames, mõttes ja meeltes! 

Rahulikke jõulupühi kõigile! 

Thursday, December 21, 2017

Verev keskpäevataevas

Seekord avastasin Simon Sebag Montefiore loomingut. „Verev keskpäevataevas“ on tema Moskva sarja kolmas raamat, mis sobib lugemiseks sarjaväliselt samuti väga hästi.
Raamatu tegevustik viib stalinistlikule Venemaale. Benja Golden, juudiverd kirjanik, mõistetakse Gulagi vangilaagrisse poliitilise kurjategijana, see on kõige raskem tiitel üldse tolleaegses kuritegelikus registris. Soovides midagigi muuta, ühineb ta kurjategijatest moodustatud karistussalgaga, et võidelda sakslaste vastu ja proovida ära teeninda selleläbi lunastus, olgu siis see lunastus kas elu või surm.  Kriminaalidest kurjategijad treenitakse ratsaväelasteks ning ühel 1942. aasta kuumal juulikuu päeval saadetakse salk missioonile, millest tagasiteed ei näi olevat. Seda enam, et kaasvõitlejad on ebausaldusväärsed kõrilõikajad, kellel puudub kaasatundmise ja halastamise võime ning lõpuks ei ole võimalik arugi saada, kes on ustav kodumaale, kes enese alalhoiule, kes oma elajalikele instinktidele. Ometigi on ka tingimustes, kus tingimusi ei ole, võimalik märgata tähti ja kuud ning armastadagi. […] trööstitusest võib välja purskuda kiituslaul elule ja armastusele lk 181
Siiski ei ole see ainult Benja lugu, lisaks sellele hargnevad Stalini tütre kirglik armumislugu sõjakorrespondendi vastu, avanevad Stalini suhted tütrega (perega) ning olustik Kremlis – ja seda kõike kümne kuuma suvepäeva jooksul. Samas näidatakse selles loos sõda pisut teises valguses, teise nurga alt. Ja selleks nurgaks on liitlasvägede: itaallaste, rumeenlaste osalus Stalingradi lahingus, kasakate, ratsaväe, vene vägedest ülejooksikute roll sõjas. Samuti Stalini isaroll ja tütre kuldpuuris elamise roll. Perekond, tunded ja sõprus on kodanliku sentimentaalsuse ilmingud lk 319 Ning hirmu roll otsuste tegemisel – homset ei pruugi neil kellelgi olemas olla.
Kui jätta välja kõik sõjaga seonduv, siis kontrastina ja eriliselt helgena mõjusid kirjeldatud päevalillepõllud, stepituuled ja avarus, voogav Doni jõgi, hetk armastust ning ainuke tõeliselt ustav sõber - hobune Hõbesokk. Tegelikult oligi mul hobustest kõige rohkem kahju, sest loomad ei manipuleerinud kellegagi, neid kasutasid inimesed kui vahendeid. Ning eriline oli ka kirjanikuhärra natuur: tundlik, romantiline, kohanemisvõimeline ja visa. […] temast on saanud lausa tillukeste asjade nautimise meister ning see ongi elamisekunst lk 29
Tegevusliine on raamatus mitu, esmalt näib omavaheline seos olevat vaid sõjas, kuid lõpplahendus võtab kõik liinid kenasti kokku. Ja lõpplahendus on selline, mis on omane ühele korralikule bestsellerile: ohtrate kokkulangemiste jada. Sõda on üle kallaste ajav jõgi, mis uhub kõik oma ettearvamatute kärestike vahus kaasa, paisates kokku mõeldamatuid sündmusi ja uskumatuid inimesi lk 144
Minu mälusoppides on alles mälestus nõukaaegsetest sõjafilmidest ja see raamat jooksis küll peas nagu üks nendest filmilintidest, nii selgelt visualiseeritud. Vaatamata sellele, et tegelasi oli tegelikult palju, osad tuttavad ajalooõpikutest, osad väljamõeldud, said need tegelasedki kõik oma kindla näo, kuju ja hääle.  Karastatus sõjafilmide nägemisest tuleb kindlasti selle raamatu lugemisel kasuks, sest mingid stseenid on siin ikka päris võikad. Õnneks päris kõike nii otsesõnu ei kirjeldata, kuid häirivaid kaadreid on. Samuti on kohtutav mõelda, et see kõik on mingil moel olnud päriselt - sõda, repressioonid, koonduslaagrid on olnud päriselt. See mis on raamatus lugejale häiriv, see ongi lihtsalt ainult häiriv, rohkemat ei midagi.
Kui palju on tõde, kui palju väljamõeldist, sellest kirjutab autor raamatu lõpus. Kuid ega selles ei olegi vahet, lugu on vägagi tõetruu ja haarav.
Mõnikord annab armuloo lühidus sellele plekitu puhtuse, nii et sellest saab kohe legend – ja pärast ei suuda enam miski sellega võistelda lk 320

Ma vaatasin tähti ja kuud ja mõtlesin, et need, keda ma armastan, võivad neid samuti vaadata. Kuumaagia lk 330
Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.
349 lk

Sunday, December 17, 2017

Rebecca



Küllap sellepärast, et elu huvitavam oleks, koostatakse erinevaid nimekirju, väljakutseid. Üks selline on nimekiri sajast raamatust, mida peaks inimene elujooksul lugema. Tuleb tunnistada, et minulgi neist on paljud lugemata ning esitamata endale väljakutset, valisin seekord lugemiseks nimekirjast Daphne Du Maurieri “Rebecca”, mis on ilmselt üks kuulsaim tema romaan.
Noor ja kogenematu proua van Hopperi seltsidaam abiellub pärast põgusat tutvust Maxime de Winteriga. Pärast mesinädalaid suundutakse noore kaasaga koju Manderleysse. Manderley on suur uhke mõisakompleks, mis on kuulus oma suurejooneliste pidude ja olengute korraldamise poolest. Nooruke mõisaproua satub paika, milles on ei ole kohta ja inimest, mis või kes ei oleks seotud eelmise proua de Winteriga.  Rebecca vari on kui suur must pilv noorukese proua de Winteri kohal ning noorel perenaisel on raske kohaneda. Seda enam, et seda ei näi toetavat ka härra de Winter ning teenijaskondki ei tundu olevat meelestatud kõige rõõmsamalt uue tulija vastu.
See lugu viib meid aega, mil naised olid väljapeetud daamid, mehed härrad ning erisusi samas klassis ei pooldatud. Raamatu minajutustaja on noor proua de Winter, kuid peategelane, kelle ümber elu käib ja kes kõike mõjutab,  näib olevat siiski Rebecca. Kummitusliku ja tugeva natuuriga eelmise perenaise aura muudab noore proua alandlikuks, allasurutuks, hirmunuks, seda enam, et kogenematu oli ta nagunii. Siiski varjutab ka Rebecca mälestust saladusteloor ja uus proua de Winter satub nende saladuste, mis on lausa kriminaalsed, keskmesse.
Selle raamatuga oli nii, et algus ei saanud vedama, keskel ei saanud pidama ning lõpuosa muutus juba aimatavaks. Pärast lõppu tuleks algus uuesti lugeda, sest esialgu ei osanud algust seostada ja oli end raske haakida loo külge. Edasi läheb põnevaks ning lugemine edenes hoogsalt. "Rebecca" on väheste lembestseenidega ilus armastuslugu, mis on varjutatud kriminaalse looga. Siiski armastus võidab ja mõnikord tuleb selle õigeni jõudmiseks elada soovimatut elu, sellist elu, mida sa igavesti endale tunnistada ei tahaks, mida tuleb varjata, et mitte kaotada uut saabunud õnne.
Loo olustik meenutas mulle üsna tugevalt „Jane Eyre“, kuigi „Rebecca“ on ilmunud sada aastat hiljem ja ei olnud nii sünge kui "Jane Eyre". 
Kes tahab lisaks raamatule ka filmi vaadata, siis youtubes on seda võimalik teha: 
https://www.youtube.com/watch?v=cqkChR44vkA 
https://www.youtube.com/watch?v=h7Atb503JwY 
Kirjastus: Hea Lugu
480 lk

Thursday, December 14, 2017

Raamatuseljaluule: Jõuluks koju

Jõuluks koju
kõik see pere -
isad ja pojad
õed ja vennad
kassid ja hiired
kodutud koerad
ja üksikud hinged -
kõik on emadele kallid!

Nüüd ja igavesti!


Sunday, December 10, 2017

Teibitud suu

Muutub maailm, muutuvad haigused. Ühe sellise tänapäevahaiguse, anoreksiaga koos elamisest on kirjutanud raamatu  Eliis Grigor.
"Teibitud suu" on ühe tütarlapse julge tunnete väljendus ajast, mil ta viibis ravil Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Mida tunneb, mõtleb, soovib üks haige tüdruk ehk teisisõnu, mis toimub ühe noore, kena ja targa tütarlapse peas, see on kirjapandud päevikuvormis, väikeste katketena. Kaashaiged on saanud selles loos anonüümsed tabavad nimed selle toiduaine järgi, millega nad end elus hoiavad.
Kasulik lugemine kõigile, ka neile, kellel otseselt söömisehäiret ei esinegi. Kasvõi juba sellepärast, et ühegi häire eest ei ole me ise ega ka meie lähedased kaitstud. Päris konkreetse  kogemuse lugemine aitab kindlasti rohkem mõista, ja just mõistmisest jääbki meil teinekord vajaka. 
Kirjastus: Otto Wilhelm
128 lk

Monday, December 4, 2017

Kurva poeedi naine



Seekord tallasin juba tuttaval raamaturajal: olen lugenud ka Lone Theilsi „Saatuslikku merereisi“. „Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg eelnimetatule. Ühine on vaid uurija ja muidugi kirjaniku käekiri.
Nora Sand on taas detektiivi rollis. Uuriva ajakirjanikuna tuleb tal lahti harutada Iraani põgeniku kadumise lugu. Iraanist on Taani põgenenud kuulus luuletaja Manash, kes teel olles kaotas ühenduse oma naisega. Kõik allikad viitavad sellele, et naisega võib olla midagi halba juhtunud. Nora asub asja uurima, sest ta haistab lugu ja loomupärane õiglusetunne on tugev tegutsemise motivaator. Kui pealtnäha keegi Aminast midagi kuulnud ei olegi, siis ometigi on keegi kuulnud. Jäljed viivad pagulaskeskusesse, kus illegaalsed põgenikud on uue maa meelevallas. Ka kuritegeliku maailma meelevallas. Illegaalne – see tähendab teadmata kadunud ja nende teadmata kadunutega saab arendada teadust, terveid tööstusi. Illegaalid on hea materjal proovimiseks, katsetamiseks. Nüüd on juba palju ette ära öeldud😉
Krimile omaselt on lugu põnev ja järk-järgult avanev, kuid mitte hulluksajavalt närvesööv. Pigem ikka kaldub sinna rahulikumate krimkade poole. Umbes raamatu poole peal on juba kergelt aimata, millega võib otseselt tegu olla, kuid lõpplahendus pakub pinget sellegipoolest. Keeruliseks teeb lugemise rohkete ametkondade külastamine, palju sõitmisi, erinevate kohtade mainimine - seega on loos palju nimesid, kellest paljud jäävad lõpplahenduse tarvis siiski kõrvalisteks. Suhtelugu on ka, aga seekord seguneb see ametialase eluga ja on pigem selline uimane. Tundub, et Nora ei tea ise ka täpselt, mida ta suhtelt ootab ning keda ta vajab.
Nagu ka eelmise loo puhul, olen ka seekord mõne koha suhtes kergelt skeptiline. Silma jäid telefonikõned, kus tehti järelepärimisi täiesti salajasele infole telefonitsi ja see vajaminev info ka saadi.  Sellisel moel oleks iga suvaline naine võinud väita, et ta on Nora Sand 😉
Aga muidu on teema väga mõtlemapanev ja muidugi pagulaskriisi ajal ülimalt päevakohane: inimesed, kes põgenevad vihma käest räästa alla.
Kirjastus: Varrak
327 lk