Aasta viimaseks lugemiseks sobis väga
hästi väärika Mats Traadi „Valge maja“.
Martin Lundelin, noor arst sai
suunamise väikesesse külakohta jaoskonnaarstiks. Esialgu end ebakindlana tundev
mees saab omas ametis tegelikult hästi hakkama ning tal on kindel nägemus ja teadmine,
et selles järveäärses haiglas saab inimesi ravida mudaga. Oma tahtmist asub ta
kindlakäeliselt ellu viima.
Kuid peale selle on teemaks ka
külaolustik, millised tingimused ning võimalused olid 70ndatel nõukogude
Eestis. Näiteks arst sõitis ringi hobusega, haigla olmetingimuste parandamiseks
tuli arstilgi käed külge lüüa, sealhulgas maad kaevata. Kuid probleemid ja
tervisemured, need olid ka toona tänapäevaga võrreldes suhteliselt samad: ikka on väljakutsujail surm suu ääres –
isegi siis, kui vaid pea lõhub valutada ja palavik ei alane. Lk 52
„Valge maja“ oli üsnagi „kotis“
lugemine, mitte ühtegi infokildu raamatu kaanel ei ole. Samuti jääb lugedes hämaraks, millise kümnendiga on täpselt tegu.
Hobusemehi mäletan maanteel sõitmas 70ndatel, nood võtsid mõnikord ka väikese
koolitüdruku peale, kuid ilmselt ei olnud selline sõiduviis siis enam
domineeriv. Lugedes küll mingid niidiotsad avanevad, näiteks on viidatud James
Carterile, kes oli USA president 1977–1981.
Taustateadmine looks kindlasti selgema pildi.
Selguse toob Piret Viires, kelle
sõnul rajatakse Värska sanatooriumi ja Martini prototüübiks on doktor Ragnar
Viir. Tegelikult viitab Värska sanatooriumile ka kaanekujundus, kuid seda
ilmselt oskab taibata vaid see, kes on selle sanatooriumiga rohkem kursis. Ilmselt
oli autori taotlus pigem näidata nõukogude ajastu tingimustes ühe järjekindla
mehe usku ning sihikindlat tegutsemist oma plaani elluviimisel. Ja et isegi
nõukogude aeg ei suutnud takistada neid, kes oskasid oma läbimõeldud plaane
realiseerida.
Aga sellegipoolest oli ehtne ja
aus lugemine, Eesti elu ja olu, meie lähiajalugu. Leidsin tekstist sellised
toredad väljendid nagu käojaan ja tsiribitski, mis on teel pigem unustuste
hõlma. Kuid leidsin ka selliseid sõnu, mille tähendusega jäin jänni ning
otsisin abigi. Sõnale mültunud
leidsin loogilise tähenduse – kinni kasvanud.
Kuid kuuseormad (lk 111), mis
need veel on?
Üdini haaravat süžeed sellest
loost ei leia, otsest intriigi ei ole ja kirgi ei küta, kuid alati ei peagi
üllatavat põnevust raamatult ootama, teinekord on mõnus lugeda ka sellist
rahulikku kulgemist ja kena kodust, lihtsat, ilma värvikate võrdlusteta
emakeelt.
Mina jäin aastalõpu lugemisega,
vaatamata väikesele virinale, rahule.
[…] igaüks peab võtma oma elu kui kohustust. Ja tee mis sa tahad – hirm
on tarkuse algus lk 100
Kirjastus: EKSA
184 lk