Monday, December 27, 2021

Vestlused Priiduga. Lahutus

 


Kui Heidit Kaio andis teada oma lahutusloo ilmumisest, olin ühes paadis nendega, kes arvasid, et kõike pole nüüd küll vaja paberile panna. Samas uudishimu, mis nüüd selle lahutuse tagamaad on, tegi ikkagi oma töö ja lugemise ma ette võtsin.😊

Raamat murdis kõik eelarvamused. Lahutusest oli siin muidugi juttu, aga kõik oli väga maitsekalt, leebelt ja analüüsivalt kirja pandud. Kusjuures ei tulnud sellist mõtetki, et tahaks pooli valida või üleüldse kummagi valikule hinnangut anda. Iga avameelne lugu on ju pisike õppetund ka teistele, ja neid lahutuse lugusid on siin raamatus peale Heiditi ja Wenna loo veel. Lisaks jagatakse ka natuke nõuandeid neile, kel sama teekond käes või ees. Iga lugu on nii unikaalne nagu on seda iga inimene. Ka kokkuleppel lahkuminek on siiski raske otsus ja emotsionaalselt kõigutab see mingil viisil kindlasti.

Tore lugemine!

Kirjastus: Pilgrim, 2021

182 lk

Iga suhe on sisimas otsus lk 170

Thursday, December 23, 2021

Ääremaa

 


Terhi Kokkoneni “Ääremaa” tundus tagakaane info põhjal selline, et tahaks kindlasti lugeda, on ju siin juttu suhetest ja Lapimaast.

Tegemist on tavalise psühholoogilise romaaniga, kus on manipuleerimist, petmist ja tõe otsimist. Karo ja Risto on abielupaar, kes on tulnud Lapimaale suhete silumiseks. Teel juhtub aga avarii. Kuigi nad sellest enam-vähem kergelt pääsevad, selguvad selle avarii pinnalt mõned tõsiasjad. Hakatakse nagu puzzlet uusi tükikesi olnust kokku panema.

Eeldasin, et just Lapimaad on selles loos kas siis kirjeldatud või kuidagi eriliselt sisse toodud. Selles osas ma pettusin küll, seda lihtsalt ei olnud. Ning see tõik, et kõik toimus Lapimaal, ei omanud minu arvates antud loo puhul üldse mingit tähtusust.  Ja ega suhtesaagagi midagi erilist ei olnud, või õigemini ei kerinud pinget selliselt üles, et muudkui loeks ja loeks. Samas mingi uudishimu ju üles küttis, sest tavaliselt ma raamatuid, mis mind üldse ei kõneta, lõpuni ei loe. Seekord lugesin, järelikult ikka mingi niidiotsake meeldis ka.  

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

183 lk

Monday, December 20, 2021

Eestimaa imelised paigad ja hetked

 

Foto sellest raamatust tegin ühes minu lemmikpaigas,
s.o Edasi tehisjärve juures.
 Järv on loodud juba aastakümneid tagasi tehislikult,
kuid loodus on asunud seda paika omamoodi kujundama, 
lihvima oma näo järgi.

Kuigi ma elan maal ja metsa minekuks on vaja vaid astuda üle kraavi, paeluvad mind looduse teemalised raamatud väga. Alati on tore näha neid erinevaid vaatenurki, mis pildile on püütud, lugeda neid toredaid seoseid, mida on osanud luua keegi teine, ja mis võib olla hoopis erinev minu nägemusest.

Aivo Oblikas on need seosed, mis on temal käidud paikadega tekkinud, pannud raamatusse. Minu jaoks oli siin tuttavaid paiku ja ka nägemata kohti.  Fotod on väga maagiliselt maalilised, ta on leidnud just selle õige hetke, mil loodus ise mängib hetke tabamisele hästi kaasa. Need väikesed lookesed fotode juurde on armsalt romantilised ja panevad märkama looduse salapära ning looma lugusid. Lisaks annab ta kaasa pisut õpetussõnugi selle kohta, millal, kus, kuhu on mõistlik minna, et tabada just seda parimat hetke.

Minu arvates on „Eestimaa imelised paigad ja hetked“ selline mõnus sirvimise raamat, mis sobiks ka neile, kes väga suured raamatusõbrad ei olegi.

Minul tekkis küll nüüd kindel soov minna rabasse enne ja pärast päikeseloojangut ning külastada Toolse linnust.

Inimestel on enamasti väga raske ennast hõõguvate süte lummast lahti

kiskuda, pilk jääb peaaegu iseenesest sooja värvivõbelusse kinni. Hõõguvad

söed räägivad ju alati lugusid. Et neid kuulda, tuleb lihtsalt piisavalt vaikselt

istuda ning üritada peast kõik muu välja saada.


Kirjastus: Varrak, 2021


Kuna see raamat kutsub meenutama ka enda erilisi hetki ja looduse märkamisi, siis panen siia foto Aa ranna vetevanade habemetest. Küllap nad jätsid oma varanduse hoiule ja läksid sügavamale suplema. Oli ju meri sel päeval nii tüüne ning patt oleks olnud jätta juhust kasutamata. Habemed olid ju hoitud :)



Thursday, December 16, 2021

Armastus

 


 Loone Ots autorina on mulle varasemast tuttav, ja tema debüüt, mis on ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja,  pakkus seetõttu vägagi huvi.

Taas üks viimase sõjaaja lugu. On 1942. aasta, mil Saksa väed on okupeerinud maa ning eestlastele on kohale jõudnud, et sakslased ei olegi loodetud päästjad, vaid samuti vaenlased. Salme Niilend varjab oma kodutalus juudist sõpra Isidori: Salme on noormehe ainuke usk ja lootus - lootus saada endale dokumendid ja uus päästev identiteet. Pakaselisel päeval asub Salme üsna ohtlikule teelkonnale, et jõuda Uku Masingu poole. Noor naine loodab, et Uku aitab Isidorile dokumendi hankida.

Mingil imelikul moel satuvad ühte teemat katvad raamatud mulle ette paari kaupa. Kui Juta Kivimäe "Suur tuba" kajastas ühe juudiperekonna elu sõjajärgsel perioodil, siis selles loos on samuti juudi-teema, selle rahvuse saatus teemaks. Olen sõjast üsna palju lugenud, aga minu arvates oli siin taas üks täiesti omamoodi vaatenurk ja ka süžee. Mulle meeldis, et loosse olid põimitud ka tegelikult olemasolevad isikud, see lõi tõetruuma mulje. Lisaks oli „Armastus“ väga hingestatud lugu, siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab  jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma olen õigel teel) külg,  sest enamasti see poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta.

Minu muljed raamatust on väga head - taas kord üks parimaid lugemisi. Sest see raamat paneb mõtlema, paneb neid kihte, millest lugu koosneb, lahti harutama.

Kuni Jumal on inimeses, seni inimene püsib lk 8

Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagenuile ja meie vaimu kinnituseks, et meie usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ümbritsevat kaledust. Võlutaim, mis annab vaadates ilu ja juues jõudu, surub pea püsti ka vastu su tahtmist, sätib su sammud õigele teele ja paneb su käed embama lootust ning rõõmu. See o n annetatud – see ei ole palk, vaid kink. Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks heliseb vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl üle kogu maailma ja kuulutaks head. Lk 59

Mees võib võita males. Naine võidab elumängud, sest tema käigud ei allu loogikale, kuid on vägagi hästi seotud emotsioonidega. Mängu skoori otsustab mängija tahe, ka oskused. Lk 223

 

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

272 lk

Monday, December 6, 2021

Minu Poola

 


Anna Tiido sattus Poola oma abikaasa, Harri Tiido diplomaadistaatuse tõttu, ja selle perioodi võtab ta kenasti raamatus kokku. Minu arvates oli see väga poliitiliselt korrektne  minu-sarja raamat. Siin oli kõik korralikult tasakaalus. Natuke ajalugu, natuke isiklikku olemist, kuhu minna, mida teha, mida peavad poolakad oluliseks jne. Väga meeldis seltskonnaelu osa, kõik need muljed sellest melust ja võimalustest. Anna elas Poolas aktiivselt ning see aktiivsus kajastub ka raamatus. Poola on ju suur maa ning  ülevaatlik, mitte millessegi aktiivselt keskendumata, saabki see raamat vaid olla.

Lugedes tulid ka enda seosed Poolaga meelde. Nagu ütles Annagi raamatus, et eestlaste jaoks on Poola pigem transiidi maa ning kuna seda maad on üsna palju ja läbisõit võtab aega, siis tekib sageli ah see Poola tunne. Olen ka seda tunnet paar korda kogenud, sest päris ekstra Poola reisi pole ma kunagi teinud, küll aga läbisõidul oleme peatunud ja mõnest linnast põgusalt osa saanud. Meeldivad mälestused on Krakovist, sealne soolakaevanus oli kolossaalselt suur ja võimas ning lükkas ümber senised arusaamad kaevandustest. Kõige eredamad mälestused on aga Poola kiirteelt Varssavist Berliinini, mis kujunesid lausa seikluslikeks ning neid meenutan veel tänini.

Kirjastus: Petrone Print, 2021

192 lk

 

 

Thursday, December 2, 2021

Suur tuba

 


 

Juta Kivimäe on elukutselt kunstiajaloolane. Tema esimene ilukirjanduslik raamat "Suur tuba" on nii õnnestunud, et võitis käesoleva aasta romaanivõistlustel esimese koha. Kõlab ju hästi!

Tegevus raamatus viib 1957. aasta Tartusse. Ühiskorteris elavad Bobe ja Zeide, kelle juurde on ajutiselt saadetud kaheksa aastane Mintsi. Tüdruku vanematel on keeruline periood, ja kuhu siis veel, kui mitte vanavanemate juurde. Seda lugu jutustab Mintsi läbi oma lapsesilmade ning ta räägib kõigest, mis puudutab selleaegset elu, hiljutisi mälestusi, arusaamisi. Ta on oma jutustamistes üsna detailne ja see "lapsesuu" on tõetruu.  On ju nii, et lapse arusaam asjadest ja sündmustest on täiskasvanuist teisel tasandil, natuke kergem ja helgem. See maailm, mis läbi Mintsi silmade luuakse on põnev. Tegemist on juudi kogukonna looga, nende valikutega, saatusega sõja perioodil ning ka kaasaja ehk siis 57nda aasta looga, mil argipäeval olid silmad ja kõrvad ning sisemine tensor pidi peal olema igal jutul ja teol.

Need lapsesilmad ja ajastu meenutasid natuke Leelo Tungla seltsimees lapse lugusid. Kuid „Suur tuba“ oli palju detailsem, üksikasjalikum. See oli ühtlaselt voolav lugemine, ilma tõusude ja mõõnadeta, kuid hästi pildilik lugu, mis loob väga selge nägemuse tollest ajastust ja inimestest, hirmudest, kõhklustest, kuid ka sellest mis on moes, mis on väikekodanlik, mis on suursugune. Hästi palju on siin kõrvalisi tegelasi: naabreid, tuttavaid, naabrite tuttavaid jne, kes satuvad Mintsi vaatluse alla, ja need lapse vaatlused annavad hästi palju värve loole juurde.

Lisaks oli siin palju sõnu, mille tähendust ma ei teadnud, või mida ammu enam ei kasutata: näiteks margantsovka, tzimmes. Ning eraldi kiidan seda raamatut selle eest, et ta toob mälestusi esile. Mulle meenus vanatädi suur puhvetkapp, kus oli peal hiiglamasuur meepurk, millest mul lubati veidi maiustada.

Esimese hooga, kui raamatu avasin ja sealt vaatasid vastu pikad lausete read  (ei mingit dialoogi),  kartsin pikka heietust, mis ei köida. Tegelikult köitis vägagi. Kuna aga otseseid n.ö pingekohti raamatus ei olnud, ja ilmselt ka mingi isiklik hetkeseisund,  edenes see lugemine mul väga aeglaselt. Samas ei olnud mingi probleem jätta lugemine ka peatüki keskel katki, paari päeva pärast jätkates sain kiiresti samale lainele. Selles raamatus on mingi lainepikkus, millega pead ühtima. Ja minul see toimis.

Kirjastus: Varrak, 2021

263 lk

Thursday, November 25, 2021

Lauri Räpp: Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus

 


Lauri Räpp olevat Eesti populaarseim Instagrami luuletaja. Olen tema luuleridu sealt mõnikord lugenud ja need on meeldinud oma lihtsuses ja selguses. Raamat on nüüd pisut teisest ooperist: veidi isiklikum, sest siin on ka natuke lihtsalt tundelist ja mõtteainet pakkuvat teksti.

Üldiselt mulle meeldib tema sõnumi ja riimi lihtsus. Lugesin nad kõik pea järjest, vaid kahe õhtuga läbi ja nii järjestikku lugedes tekkis natuke déjà-vu tunne oma noorusepõlve salmikuga, kuhu olin kirjutanud armastusest, igatsusest, sõprusest jt tunnetest nõretavaid luuleridu, mõtteteri ja lookesi. Kui ma peaksin veel sellist salmikut, siis sellest raamatust oleks sinna kirjutada ümber päris palju. Kuna aga sellist salmikut mul enam ei ole, siis oli käeulatuses paber, kuhu ma ikkagi mõned read kirja panin.

Kord lootus naeratab

Siis naerab meie üle

Ja meie aina loodame

Et saame sellest üle.

 

Sa võid olla sadu erinevaid asju. Ja sa oledki. Kuid alati on keegi, kes näeb tuhandet, mida sa ei ole.

 

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

255 lk

Thursday, November 11, 2021

Ameerika pind

 +




Mõnikord mind hirmutavad paksud raamatud, kuid Jeanine Cummins´i  „Ameerika pind“ tutvustab end suure ja haarava loona ning muidugi tuleb see raamat minuga koju.

Mehhiko, kaasaeg, jõugud, migrandid – need on peamised selle loo märksõnad. Lydia on uuriva ajakirjanikuga  õnnelikus abielus  olev noor naine.  Paaril on poeg Luca, kelle 8 aastase taip on teravam kui pliiatsil.  Naine peab Acapulcos raamatupoodi, ja kui ühel päeval astub poodi Javier, kes on šarmantne, tark ja vaimukas, tekib Lydial temaga sõprussuhe. Lydia aga ei tea, et mees on allmaailmaliider ning kui tema mees avaldab Javierist raamatu, on tragöödia kindlustatud. Lydiast ja Lucast saavad migrandid, kes võtavad ette hullumeelse teekonna USAsse. Algab võitlus elu eest.

Haarav oli see lugu tõepoolest algusest lõpuni ning lugemises oli raske pause teha, sest süžee oli nii pingerikas ja põnev, ning ootamatud käigudki olemas. „Ameerika pind“ on hästi filmilik lugu, kuid raamatu eeliseks on palju rohkem kihte, kui ühel filmil iganes saaks olla. Üldiselt sedasorti raamatud lõpevad hästi, see tegi pisut muretumaks sellise karmi teema lugemise. Siiski teekond sinna hästini oli kõike muud kui kerge. Keda näiteks tapmise, suremise, vägistamise stseenid häirivad, neile ei soovita üldse lugeda, sest jõukude liikmed ei tee vahet naistel ja lastel ning neid kurjakuulutavaid kirjeldusi siin oli. Samas oli ka hoolimist, armastust ning halastust. Nagu ikka, igal pool on  inimesi igat masti. Ma ei tea, kas tegelikult on ka see Mehhiko kartellide värk nii hull, kuid mingi selgema pildi migrantidest, nende mineku põhjustest, teekonna raskustest, tõi see lugu küll. Eriti veel nüüd, kui taas on migrantide laine vallutamas ühte piiri. Nii et päevakohane, ja tegelikult on õudne mõelda, et keegi kusagil ei saa elada oma kodus rahus ja õnnes, et ta peab arutult põgenema ja oma elu eest kartma.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

485 lk

 

 

Monday, November 8, 2021

Päikesevalvaja

 


Maja Lunde “Päikesevalvaja” näeb lihtsalt võrratu välja - Lisa Aisato joonistustesse ei ole võimalik mitte ära armuda. Igal juhul on sellel raamatul selline kutsuv kombo olemas, millele on raske vastu panna. Lasteraamatuid on minu arvates igas eas väga värskendav lugeda.

Lilli on 13 aastane tüdruk, kes mäletab päikest vaid ähmaselt. Tema praeguses maailmas on vaid vihm ja pori, vaesus ja viletus. Seda elu püüab veepeal hoida Lilli vanaisa, kes töötab kasvuhoones ja varustab inimesi köögiviljadega. Saaki tuleb küll vaid nii napilt, et küla lapsed sellest suurt kosutust ei leia, pigem lihtsalt aitab elus püsida. Lillil on kasvuhoonesse minek keelatud, kuid uudishimu tüdrukus saab võitu ja ta astub üle kasvuhoone läve. Nii satub ta nagu teise maailma.  Tüdruk teeb omalt poolt kõik, et see maailm saaks ka tema kodukohale omaks.

Ilus südamlik lugu, muinasjutt, kus hea vägi võidab kurja väe. Raamat näeb välja kena roheline ja ka sisu on hästi rohelisega, s.t loodusega kooskõlas. Minu arvates juhitakse selle loo kaudu tähelepanu kliimasoojenemisele ja arututele inimtegevuse tagajärgedele. Ma ei tea, kas lapsed sellest lugedes nii aru saavad? Võib olla peaks see olema vanemate ja laste kooslugemise raamat?! Võib olla ma alahindan lapsi. Kuid toredaid arutelusid on selle raamatu pinnalt võimalik pidada mitme kandi pealt, sest siin on mängus sõprussuhted, esimene armumine, orvuna kasvamine, headus, hoolimine, aitamine ja muidugi see looduse teema, mis saab siis, kui meie ilmastik püsib pikalt äärmuslikes oludes.

Iga illustratsioon on suurepärane täiendus tekstile. Ainuüksi nende piltide vaatamisest saab juba elamuse, sest nad näevad välja nii elusad.

Kirjastus: Rahva Raamat, 2021

199 lk

Thursday, November 4, 2021

Vaikne ookean

 


Kai Aareleid
on mul lugemissoovide listis olnud pikalt ja nüüd siis sain n.ö käe valgeks tema viimase romaaniga  „Vaikne ookean“.  Tegemist on mitme põlvkonna looga. On tütre Stella lugu, ema Emma lugu ja õige pisut ka vanaema Helene lugu. See on nagu põlvest põlve kantud naiste elu, kus korduvad ühed ja samad mustrid: suhted, kus on keegi veel mängus; südame- ja mõistusehääle vastandumine; sile argielu fassaad, mille taga on rahulolematust, kurbust, käegalöömist.

Need lood on dateeritud ja see aitab ajas kergelt orienteeruda. Mulle jäi suuresti mõistmatuks kirjutaja roll, ma lihtsalt ei saanud sellest aru, kuid muus osas olen küll positiivselt meelestatud. Sest siin oli seda tavalist elu kuidagi veidi romantilisemalt, poeetilisemalt kirjeldatud, sest nendel lugudel oli omamoodi igatsuse maik man. Samuti on siin palju tuttavlikku ja argist ning paralleelselt mõtled ka oma elule. Lisaks Leningrad, mis on minulegi natuke nostalgiline - oli tore lugeda ja ära tunda mõnda sealset kohta, kus olen viibinud.  Eraldi pluss punktid annaksin raamatu väljanägemisele, selline mõnus-kerge äralõigatud papiservadega formaat on käes hoida kuidagi eriliselt mõnus.

 

Kirjastus: Varrak, 2021

282 lk

Monday, November 1, 2021

Kodu keset aeda

 


Aleksei Turovski
on äärmiselt sümpaatne kõneleja ja olen aegamööda ka tema kirjapandud lugusid lugenud. Turovskil on sama fenomen, mis Fred Jüssil, Urmas Laansool, Hendrik Relvel, Tiit Pruulil – nad kõik on omal alal entusiastid, kes oskavad ka seda entusiasmi rahva heaks kasutada, nad ei hoia oma õhinat ja tarkust vaka all.
Raamatu autori jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega, ütleb tagakaane teave.   „Kodu keset aeda“ sisaldab ka seiku Turovski lapsepõlvest, ajast, mil ta hakkas märkama putukaid ja mutukaid. Ta oli oma Nõmme kodus nagu väike Gerald Durrell Korful. Selle raamatu iga lugu on iselaadne, erineva vaatenurgaga mõnele loomale, putukale, taimele. Mulle meeldis see mõnus jutustamise laad ja see informatiivsus, mis neist lugudest välja tuleb. Ja kirss tordil on poeg Mattiase lõppsõna, milles väljendub ka südamlik tänu heale papsile eeskujuks olemise eest.

Iga paik siin maapeal on kellegi kodu ja kellegi aed. Meil kõigil on oma aeg ja selle aja ühte imetillukest osa täitis see raamat oma parimal viisil.

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2020

191 lk

Thursday, October 28, 2021

Kirjad Buenos Airesest

 


Juba Eia Uusi  „Kirjad Buenos Airesest“ esmakordne nägemine loob lugeda-tahtmise tunde. Ja nüüd, mil olen raamatu kaaned sulgenud, olen lummatud sellest lugemisest :)

Vaatamata sellele, et Eia on väga palju maailmas ringi rännanud, on tema unistus ja ka märgatud märkide keel rääkinud veelnägemata Buenos Airesest. Sinna ta mõneks ajaks lendabki. Üürib elamise, kus mugavusi pole ja hakkab linna avastama ja kirju kirjutama maailmameredel seilavale sõbrale. Tema kirjad on hästi sensuaalsed, isiklikud, veidi poeetilised, täis märkamisi. Ta märkab inimesi, linnamelu, raamatupoode, kohtub huvitavate inimestega. Seda kõike lugedes tekib endal ka väike igatsus olla ja minna. Mulle meeldib tema tekst, see on nii vahetu, sügavalt südamest tulnud ja ehedalt läbi kogetud, kuid mulle meeldib ka raamatu välimus, mis suurepäraselt harmoneerub sisuga:  tekstisuurus, hästi kunstilised fotod, lehtede värv, mis loob tunde, et sirviksin seda ikka ja jälle.

 

Siia jõudes on tunne, nagu saabuksin saatusesse lk 10

… lille nuusutada või lindu kuulata on investeering tulevikku, mitte vaid katse hetkes tuju parandada lk 102

Kirjastus: Postimees, 2021

261 lk

Monday, October 25, 2021

Sittafordi saladus

 


„Kaksikportree“ tuletas meelde Agatha Christie olemasolu, ma ei ole ammu või kas üldse, tema kriminulle lugenud. Agneta Pleijel aga maalis Christiest sellise kuvandi, et pidin ka ühe väikese krimka sellepeale lugema.

Egas midagi, muidugi leiti laip ja see laip oli seekord politsei ridadest. Sittaford on talveperioodil üksilane paik, kus elanikke on vähe, kuid karta oli, et kurjategija võib olla nende hulgast. Vaatamata sellele, et küsitleda pole just palju, pole lahendust leida lihtne. Uurima asuvad nii politsei kui nooruke ajakirjanik, kes loodab puhastada oma kallima nime.

Krimi on krimi, eks ta kõditab pisut uudishimu, sest tahaks ju teada. Siiski ei olnud see minu teetass. Võib olla oli asi ka selles, et tundsin mingit kohustust, et pean lugema, kuna pole lugenud. Ja nende kohustuslike asjadega on nii… Ka ilma sundimata kohustuslike. Aga muidu inglise olustik, süžee, uurimine, see kõik töötas ja lisaks töötas kuidagi väga tänapäevasena.

Kirjastus: Varrak, 2005

256 lk

Wednesday, October 20, 2021

Tuleriit


Sain soovituse endiselt kolleegilt. Kuna tean tema lugemisemaitset, siis ma ei kahelnud soovitatu headuses. Kuna Ungari kirjandusega mul varasem side on väga väike, oli György Dragomani „Tuleriit“ seda ahvatlevam. 

Raamatu sündmustik viib Rumeeniasse, kus kolmeteistkümneaastane Emma elab orvuna internaatkoolis. Ta ei tea oma vanaema olemasolust, kuid ühel päeval vanaema välja ilmub ning viib kõhkleva tüdruku endaga kaasa. Algab nende kahe kooselu. Vanaema on erakliku ning nõialiku olemisega naine, kelle minevikku on jäänud palju sellist, mida sealse ühiskonna arusaam ei tolereeri ja ei andesta. Tasapisi koorub vanaema lugu ning ka tõsiasi, et need kaks (vanaema ja lapselaps) on vägagi sarnased.

See raamat haarab ikka täiega enda võimusesse ning lahti ei lase. Isegi see ei loe, et siin on veidrust, maagiat, täiesti ebareaalseid asju, kuid need näivad nii tõesed ja usutavad, et hea märkamise korral võib ju tõesti nii olla, et üks silm seal puudevõras jälgib sind või näed jahus hoiatavaid märke. „Tuleriit“ on täpselt selline lugemine, mis nihutab mingeid piire ka lugejas. Märkide märkamise, mõistmise, tähelepanu kontsentreerimise piire. Vähemalt minuga see sündis, tunnen nii. Selle loo aega, millal sündmused aset leidsid, ei ole otsesõnu öeldud, kuid seda võib aimata, et Rumeenia viimase diktatuuri, Nicolae Ceaușescu aeg. Aeg, mil õhus  oli liiga palju hirmu, vaenu, vihkamist. See on hästi tundeline lugu, ning need tunded on talletatud pisiasjadesse, nüanssidesse, jahusse, kividesse, kohvipaksu, leivapurusse, ebaharilik on põimunud argipäevaga. Ja nagu tagakaanel Nicole Bary ütleb, keskendub romaan üleminekutele: teismelise täiskasvanuks saamisele ja diktatuurilt demokraatiale. 

Sellel raamatul on nii palju tahke, millele hiljem mõelda, ning üks neist on kindlasti see ajastu, millest tahad rohkem teada. Samuti oli mulle tundmatuid sõnu, mida googledasin, näit džörsi, renkloodploom. Ning lisaks seik, kuidas vanaema ja Emma põletavad oksi, vääriks järele tegemist kasvõi mingis muus kontekstis. Võta oks ja kirjuta sellele mida soovid tagurpidi ning põleta ära. Siis pidavat soov täituma. Kui soovid mõnest ebameeldivast tundest vabaneda, kirjuta see tunne vms oksale õigetpidi ja põleta see oks ära. 

Lisaks meeldis mulle väga ka raamatu lõpus olev tõlkija Leelo Jõulu koostatud lühikokkuvõte autorist. Üsna sageli on nii, et kui autor tundub huvitav isiksus, siis tahaks temast natukene rohkem teada, ja siis on tore leida see teave raamatu lõpust.

Valu aitab mäletada, aga nii, et me siiski ei mäleta ainult valu, vaid kõike, sest peab mäletama kõike, sest on ainult see, mida me mäletame, ja seda, mille me ära unustame, ei ole enam, see kaob minevikust, kaob maailmast lk 74

Praegu pole vaja olla kangekaelne, vaid kaval ja valelik, ma ei peaks mõtlema mitte valule, vaid valele, valele ja tõele, sellele, et kui tahta, võib üks olla teine ja vastupidi, tuleb vaid tahta ja see ta ongi, üks on valge kivi, teine must, ja pole vahet, kumma valin, sest kui surun sõrmed selle ümber ja selle peopessa peidan, kaob see minu pihku, saab minu omaks ja sellest peale tean ainult mina, mis värvi see on, võin sellega teha, mida tahan lk 202.

Kirjastus: Draakon&Kuu, 2020

430 lk


Thursday, October 14, 2021

Kaksikportree


 

Mulle sümpatiseerivad lood, millel on päris elu taga, ja Agneta Pleijeli „Kaksikportree“ seda on.

On aasta 1969, kui Agatha Christie lapselaps palub maailmakuulsal kunstnikul Oskar Kokoschkal maalida tema vanaema. Maal on mõeldud vanaema 80. sünnipäeva kingituseks. Mõlemad osapooled nõustvad ideega veidi vastumeelselt, kuid mida rohkem edeneb maal, seda enam avanevad mõlemad ning esialgne skepsis asendub oodatud protsessiga, mis tähendab, et algselt kolmest plaanitud seansist saab kuus. Jah, küllap on lähema tutvuse jaoks ikka vaja rohkem südamesse pugeda, kui seda võimaldanuks vaid kolm kohtumist.

Kaksikportree oli südamlik, pisut nukker ja hingestatud lugu. Lisaks maalile valmis ka kaks kirjanduslikku portreed: kaks inimest avasid end teineteisele nagu möödaminnes, seik siit, seik sealt, ja nii koorusid möödunud aastad, elud, millesse jätsid jälje sõjad, armumised, ihad, pettumused. Vanadus on möödapääsmatu ja üks mõte raamatust on nagu rosin, mis annab vananemisele kuidagi kaunima tähenduse: Nad mõlemad kannavad noorust endaga kaasas nagu korvi. Nagu vaarikalt tulles. Jäädakse seisma, valitakse üks mari ja pistetakse põske. Lk 14

Mulle meeldis väga see rütm, elufilosoofia ja toon, kuidas lugu on kirja pandud. Mõned mõtted kirjutasin ka välja.

Inimene võib kirjutada selleks, et rääkimisest pääseda lk 10

Näha tähendab armastada. Nägemise vabadus tuleb seestpoolt. Ärge hoolige sellest, mida kaasaeg maalib, vaid andke edasi, mis sünnib teie sisemas. Lk 125

Maalimine on tehnika. Ja inspiratsioon. Aga põhiolemuselt on see vestlus. Kunst tähendab vahemaa vähendamist tegelikkuse ja selle tajumise vahel. Lk 164

…inimese vabadus on peaaegu olematu. Juba üksnes sellega, et ta laseb end sünnitada, on inimene sisse kirjutatud definitsioonidesse ja tingimustesse, millest ta kunagi ei pääse lk 180

Kirjastus: Varrak, 2021

199 lk

Thursday, October 7, 2021

Kus lendab part

 


Olav Osolini „Minu esimene elu“ meeldis mulle väga, ja tema uue raamatu ilmumisel teadsin kohe, et seda ma loen. Osolini sõnaosavus on ju kõigile teada ja seega oli üsna loogiline, et kaen ka tema krimiromaani.

Raamatu sündmustik viib meid Lõuna- Eestisse, kus ühest hotellist leitakse Katrin Pautsi laip. Endine baari turvamees, nüüdne nooreminspektor Samuel Part ja kahtlase minevikuga vaneminspektor Mart Sapiste asuvad asja uurima. Neist viimane püüab igal hetkel näidata, kes on boss. Igatahes ühel hetkel enam laipa pole ja lugu võtab segasemaid pöördeid.

Osolin on Osolin ka selles loos, ta on humoorikas, teravmeelne ja mõtteerk ning teatud ühiskonna kitsaskohad on kenasti loosse pikitud. Aga muus osas, sorry Osolin, pinget ei pakkunud. Süžee oli minu jaoks igavavõitu ja ei saavutanud vajalikku hoogu. Kostus kuidagi nagu Kättemaksukontor nr 2 ja ei hakanud kujutluspildis elama nii nagu eeldasin. Elust enesest tegelased ning sündmused oli väga hea võte ja tore oli seegi, et autor isiklikult luges ette(see on see tuntud meedia-kirjanike võlu).  Selle võrra lugemine edenes ka aeglasemalt, sest autori hääl peas ei lasknud silmadega üle ridade vaadata. Raamatu esimene osa oli tegelikult paljutõotav, kuid jah, minu jaoks juba lõpuosa läks langevas joones ja Osolin luges seda ette juba üle rea. Kuna esimene raamat mulle tõesti väga meeldis, siis see krimilugu kõlas pigem peibutuspardina J

Kirjastus: Varrak, 2021

223 lk

Thursday, September 30, 2021

Maailma kauneim sõna

 


Kahandan praegu suvel kokkukuhjatud raamatuhunnikut.  Selles hunnikus oli ka Emmi Pesoneni debüüt „Maailma kauneim sõna“, mis on väga lihtsa ja armsa kaanekujundusega raamat ja küllap suvel valides tundus see kaanepildil olev rattaneiu argiselt inspireeriv.

Amanda elab tavalise noore vallalise inimese elu. Kui tema ellu saabub Onni, pääseb valla tõsisem armumine ja tõsiasi, et mehel on neli last, kes igapäevast vanemlikku hoolt vajavad. Amanda senine elu on muutub totaalselt, sest üksi elamise võlu: puhtus ja kord, asendub kaosega ning selgub, et Onnigi ei olnud kõike talle usaldanud.

Ma ei tea, mis kiiks see on, aga mulle meeldib lugeda sellisest orav-rattas olemisest. Olen vist see tee tööd ja näe vaeva eestlane.  Inimesele pandud või ootamatult osakssaanud ülesanded panevad mõnikord tegutsema teistsuguse, tahtejõu energiaga, millest võib saada uue armastuse energia või hoolimise energia, kuidas võtta. Korraga liiga palju kohustusi võib ajada hulluks, eriti, kui kõik need kohustused lihtsalt sajavad kaela, samas võivad need kohustused mõjuda nii, et sa hakkad seda hullumeelsena näivat elu armastama.  Nii oli ka Amanda puhul. Nii et see lugu oli ühe perekonna multitaskimise, aga eelkõige ikka armastuse, kasuvanemluse ja vaimsete probleemidega hakkamasaamise lugu.

Väga lihtne, köitev ja sirgjooneline lugemine. Parasjagu tore öökapiraamat, mis enne und liigselt närve ei kõdita, meeli ei eruta. Loed ja hingadki korraks ühe teistsuguse perekonna elu rütmis.

Ega siin ei olegi midagi rääkida rohkem, tuleb ise lugeda.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

251 lk

Monday, September 20, 2021

Ilus Elviira

 


Seekord valisin riiulilt Mudlumi burleskse jutustuse. Sõna burleskne minu tähelepanu tõmbas ja kuna ma Mudlumilt midagi varem lugenud ei ole, siis tegin katsetust. Kõige pealt peaks rääkima, mida see burleskne tähendab. Googli abil ütleb eki.ee et jämekoomiline, seega siis jämekoomiline, jantlik lugu.

"Ilus Elviira" on jutustus ilusa nimega naisest Elviira, kellel ei ole läinud just kõige paremini - elu on teda pisut räsinud, tema valikud ei ole alati õnnestunud, kuid lootus õnne leida  ei kao. Või mis see õnn ongi? Kui pealtnäha võibki õnn peituda vaid  meessoo tähelepanus ja lõbusas elus, siis aga selgub tõsiasi, et ilu on kaduv ning meessugu ei ole alati altruistlikult meelestatud.

Selline õnnetuke lugu siis. Päris kahju hakkas sellest Elviirast, sest tahtis ta ju alati parimat, aga millegipärast mööda allakäigutreppi oli lihtsam astuda kui selle trepimademel olla. Ja kui sa sel trepil juba oled, siis üles tagasi saada ilma toeta ei ole kerge. Seda tuge Elviiral ei olnud ja ega ta seda nii väga ei otsinud ka, või kui otsiski, siis valest kohast. Siiski ei olnud see lugu sada protsenti õnnetuke, selles oli omamoodi soojust ja mingil määral optimismigi ning õpetlik (kuidas oma elu mitte elada) on see lugu samuti.

Minu jaoks oli selle raamatu võlu tekst – ilus emakeel, mis voolas läbi pikkade kirjelduste ja manas silme-ette selle olemise, milles Elviira parasjagu oli. Selline lugemisenaudingu tekst, 

Kui palju elus antakse üldse seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Lk 37

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus, 2015

230 lk

Thursday, September 16, 2021

Ära lõigatud

 


Kõige igavam igavus on terve päeva kestev laevasõit, mitte midagi teha ei ole 😉 Päeval ju magada ei taha ja kaua sa merd ikka vaatad. Olin absoluutselt ettevalmistamata, kuid õnneks minu laps oli rohkem ette mõelnud. Kui ma igavuse üle kurtsin, võlus ta oma kotist välja Sebastian Fitzeki „Ära lõigatud“ ja minu päev oli sisustatud.

Nii et krimka. Kohtupataloog Paul leiab lahkamistööd tehes laiba koljust kapsli, mille seest omakorda leiab sedeli tütre nimega. Selgub, et tema Hannah on röövitud. Samal ajal leiab Helgolandil olev koomiksikunstnik Linda rannast laiba ja telefoni. Uudishimu saab ettevaatusest võidu ja naine helistab telefonil olevale ainsale kontaktile. Nii satub Paul Lindaga ühendusse ja selgub, et just Linda on see, kes peab aitama Paulil olukorda lahendada.

Ütleme nii, et tegemist oli päris võika krimiga. Siin lahatakse laipasid, vägistatakse, piinatakse ja tapetakse. Pöörded loos on ka ootamatud, kuid lõpuks selgub tõde, nagu ikka, samas lõpplahendus oleks võinud kogu selle õuduse peale Pauli jaoks natuke helgem olla. Siiski ei olnud see lugu ainult tapmine ja tagaajamine, vaid koorub ka sügavam tõde meie karistussüsteemide vastuolude kohta. Mingil seletamatul moel võib lapsevägistaja teatud asjaoludel saada vaid tingimisi karistatud, kuid majanduskuriteo toimepanija istub see-eest aastaid vangis. Riik vs inimene, süsteem vs inimhing.  

Igatahes jooksid judinad üle keha, kohati oli ikka väga hirmus, kuid ega pooleli jätta ka ei saanud. Närvid olid korralikult pingul, kuid enne kui laev sildus, oli mul raamat läbi ja pinge ka langenud.

Tasub lugeda ja loetu üle mõtiskleda!

Kirjastus: Helios, 2020

351 lk

 

Monday, September 6, 2021

Lugu kadunud lapsest

 


Ootasin väga Elena Ferrante Napoli-sarja viimast raamatut. Kolm esimest meeldisid mulle väga ja seda lugemiselummust tahtsin veel tunda. Ning muidugi loo areng, millises suunas see liigub, mis saab Lilast, mis saab Lenust? mis saab Napolist? Kõik need küsimused jäid pärast kolmandat osa õhku.

Lugu jätkub sealt, kus ta kolmandas osas pooleli jäi. Elu on taas Lila ja Lenu teineteisele lähendanud. Elatakse kõrvu ja nii on peresidemed, suhted läbipõimunud. Siiski ei mängi elu neist ühele kätte just parimaid palasid. Kõige armsaima kadumine on ilmselt maailma kõige hullem kaotus. Ja kaotusvalu on korvamatu, see muudab kogu tajutavat maailma. Samas on ka lohutajate elu keeruline, sest selle tunde sisse ei oska minna, kui seda ise omal nahal ei koge.

Ferrante jutustab hästi voolavalt ühte elulugu, minnes kord detailsemaks, samas läheb sujuvalt üle aastate. See on ehtne naiste lugu, aga mitte mingis n.ö naisteka tähenduses. Kuidas ühildada emadust ja tööpõldu, kuidas olla ema ja armuke samaaegselt, kas sinisilmsus on armastuse kaasomand, kas päritolu määrab sinu olemuse, kas kaotusvalust on võimalik üle saada, kas tühjapesafaasist on võimalik toibuda, kas haridus teeb sind teisest paremaks …, need ja palju teisi küsimusi tekib lugedes. Eks vastused saab igaüks tõlgendada oma arusaamise põhjal. Vaatama sellele, et laused on pikad ja sisutihedad, haarab see lugemine jäägitult. Selles on palju kurbust, ängi, kuid ka inimhinge uurimist ja analüüsi. Samuti on siin palju Napolit, seda kaost meenutavat keskkonda, mis muutub läbi mõjuvõimsate isiksuste selle suva järgi selliselt, millist Napolit need kurikuulsad inimesed soovivad näha.

Kui eelnenud osad panid pooli valima, kas Lila või Lenu, siis kohati kaldus vaekauss mõistlikkuse ehk siis Lenu poole. Viimane osa kuidagi kallutab seda vaekaussi Lila poole. Sest mõistlikkusse mahub palju kadedust, omakasu, auahnust, samas siiski ka leppimist, kuid kas üks kaalub teised üles?

Inimestel, kes tunnevad saatusest määratuna end kunstile ja iseäranis kirjandusele pühendama, on arusaam: me töötame, nagu oleks meid pidulikult ametisse seatud, kuigi tegelikult ei ole keegi meid kunagi millekski volitanud, olema autoriseeninud iseennast autoriks, ning paneme pahaks, kui teised ütlevad: see pisike asi, mille sa tegid, ei huvita mind, on õigupoolest igav, kes sulle õiguse andis. Olles aastaid lootnud ja kartnud, et Lila kirjutab, panin ma mõne päeva jooksul kirja loo, mida olin kogu selle aja igas pisiasjas ette kujutanud. Ma tegin seda, sest kõik, mis tuli temalt või mille ma talle omistasin, tundus mulle juba lapsepõlvest alates tähtsam, paljutõotavam kui see, mis tuli minult. Lk 386-387

Minu arvates on selle sarja geniaalsus just jutustamislaadis. Et isegi sündmused, mis su elus juhtuvad ei ole nii tähtsad, kui suhtumine, kuidas sa neisse sündmustesse suhtud, kuidas sa kohaned, käitud, milliseid valikuid teed, kuidas sa aktsepteerid muutusi. Minusse endasse jäid pärast lugemist segased tunded ja mõtlen nüüd, mil raamatu lugemisest on möödas mõned päevad Lila ja Lenu saatustele.

Tore artikkel Ferrante loomingust on ilmunud ajaleht Postimees/raamatud vahendusel.

Suurepärane lugemiselamus!

Kirjastus: Varrak, 2021

397 lk

Saturday, September 4, 2021

Mees nimega Ove

 


Olen jälle ringiga Fredric Backmani juures tagasi, avastasin, et „Mees nimega Ove“ on mul täiesti lugemata. Olen huviga jälginud nii instagrammist kui blogidest, mida lugejad Backmanist arvavad. Paljud peavad just Ove raamatut parimaks, ja sellele tahtsingi kinnitust leida.

Ove on üks vana toriseja, kes arvab teadvat, kuidas on õige elada. Muutuva maailmaga on raske kohaneda ja sõprussuhteidki on pisut autistlike joontega mehel keeruline luua. Ega ta neid ei otsigi, sest tal oli ju oma Sonja, kes elule mõtte andis. Nüüd kui Sonjat enam ei ole, siis on selle elumõttega keeruline. Paraku ei ela ta metsas ja pidevalt tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Suhted võivad ju pealtnäha hapud olla, kuid selle rutiini armastava ja iseteadva mehe pealispinna alt koorub välja südamlik mees.

Selles loos on janti vast pisut vähem kui näiteks Britt-Marie loos, või vanaema loos ning neid teisi tegelasi oli ka vähem  ja põhirõhk on ikka Ovel.  Backmani võlu seisneb minu jaoks tähenduslikes lausetes. Teinekord mahutab ka tema lihtlause mitut mõtet. Näiteks lause see oli maailm, kus inimesed aegusid enne, kui nad läbi kulusid lk 84, kõlab ikka väga õigelt kaasaja kohta. Nagu naelapea pihta tabatud!  Backman oskab inimest lugeda, oskab tajuda ja tähele panna ümbritsevat, elu muutusi ja selle mõju inimestele, ning ta hoiab ikka nõrgemate poole. Eks nii ka Ove puhul: üksildane mees vajab sõpra ka siis, kui tema pealispind näitab midagi muud. Ja kui seda sõprust järjekindlalt pakkuda, siis hakkab sulama ka kõige paksem jääkiht südame ümbert. Natuke meenutas Ove mulle torisejat Kyrö „Kõike head, Toriseja!“ loost. Küllap need torisejad ongi sarnased: peavad end targaks ja teisi rumalaks, ei usalda elu ega kedagi.

Süžee on lihtne ja etteaimatav, kuid see ei vähenda lugemisemõnu. Raamatu lõpus saab ka mõne pisara poetada. Aga mis parata, selline ongi elu. Toogu see Backman ükskõik missuguseid keerdkäike oma loosse, teda on ikkagi hea lugeda. Ma ei oska võrreldagi, milline mulle nüüd kõige rohkem meeldis. Vast Karulinna lugu, või ikkagi Ove? Ei ole veel otsustanud. Ei oskagi otsustada.

Mootorid annavad sulle alati seda, mida oled ära teeninud. Kui sa kohtled neid lugupidavalt, siis nad annavad sulle vabaduse, aga kui sa käitud nagu jobu, võtavad sult vabaduse lk 45

Kui sa kedagi armastad, siis on see nagu majja sissekolimine. Algul võlub sind maja uudsus, sa oled igal hommikul üllatunud, et see kuulub sulle, justkui kardaksid, et äkki tormab keegi uksest sisse ja teatab, et juhtunud suur eksitus ja tegelikult pole üldsegi ette nähtud, et sina nii toredas majas elaksid. Aga aastate jooksul fassaad kulub, puit praguneb ja sa hakkad seda maja armastama mitte selle täiuslikkuse, vaid hoopis ebatäiuslikkuse pärast. Sa õpid tundma kõiki selle nurki ja soppe. Kuidas vältida võtme luku sisse kinnijäämist, kui väljas on külm. Millised põrandalauad nõtkuvad natuke, kui nende peale astutakse, ja mismoodi kapiuksi avada, et need ei kääksuks. Just need väikesed saladused teevadki sellest sinu kodu lk 289-290

Kirjastus: Tänapäev, 2016

319 lk

Thursday, September 2, 2021

Minu Haapsalu

 


Minu lugemisejärg jõudis Haapsaluni. Otseloomulikult on Aidi Vallik õige inimene kirjutama sellest linnast, on ta ju kindlasti rohkem kui pool puuda soola sealmail ära söönud.

Minu arvates see minu raamat läks nüüd veidi kastist välja. Pigem oli Aidi elulugu see, mis köitis. Tema lugu oli väga värvikas: punkist rokini ja raskustega võideldes ikka tähtede poole. Linn oli küll ka koguaeg kohal, sest teda kujundasid, mõjutasid kindlasti inimesed, kes teda ümbritsesid, kodud, mis talle peavarju pakkusid, töökohad, mis leiva laulale tõid. Minu arvates raamatu alguse osas oli seda linna pisut rohkem olemas, kuid edasi sai isiklik elu võidu ja linna elu-olu jääb vähemaks. Kõik olulised teemad (pitssall, muinasjutupäevad, pitsilised majad jne), mis Haapsalu puudutavad, olid kaetud, kuid jäid tagaplaanile. Sellegipoolest meeldis mulle see lugemine, huvitava isiksuse elust on alati tore teada saada. Ning minu jaoks oli raamatus palju ka äratundmisrõõmu. Olen ka kaudselt ühel eluperioodil selle linnaga seotud olnud.

Minu esmased kokkupuuted Haapsaluga olid 87ndal aastal. Mäletan raudteevaksalit, kus vene prouad kandsid suuri sumadane, et rongile minna. Bussipiletite jaoks oli üks väike luuk, rongikassasid mitu ja see rongiootajate kamp tegi jaama kuidagi tähtsamaks, suursugusemaks. Ma isegi ei usu, et neil prouadel kübarad peas olid, aga nüüd mõeldes võis see nii olla. Toona sinna linna sattusin vahetevahel, sest elasin Haapsalu rajoonis ja kõik olulised asjaajamised viisid sinna, ka minu tütred saabusid siia ilma sealses haiglas. Haapsalus töötas (töötab siiani) maailma parim lastearst dr Vare. Mitmeid kordi on tantsitud rahvatantsu lossihoovis ja staadionil, marsitud rongkäigus mööda Posti tänavat.  Täna mul Haapsaluga enam sellist sidet ei ole, pigem on ta minu jaoks suve linn: suvi tundub kuidagi õige, kui olen kasvõi kord seal käinud. See on nagu täpp suvi i-tähele. Muutused selles linnas on olnud väga suured ja positiivsed. Üks Eesti kauneimaid väikelinnu.

P.s Sel suvel ma paraku Haapsallu ei jõudnudki, seega paneb täpi i-le seekord raamat.  😊

Kirjastus: Petrone Print, 2020

264 lk.

 

 

Monday, August 23, 2021

Rannaraamat

 


Rannailmad on sellel hooajal lõplikult otsas, aga mina jõudsin alles nüüd Emily Henry „Rannaraamatut“ hakata lugema.  Rand ei ole küll tingimus raamatu lugemiseks, kuid kaanepilt kutsub küll järgima. 😉

Kirjaneitsi January on pärast oma isa maise elu lõppemist eriti murtud, sest ta on pettunud armastuses, isas ning lisaks näpistab ka rahanapus. Ainus lahendus, mis aitaks mõtteid koondada ja raha teenida, on uue raamatu kirjutamine. Ta sõidab isalt pärandusena saadud majja Michigani järve ääres. Seal aga selgub, et tema naabergi on kirjanik: hurmav Augustus Everett, kellega tal oli kooliajal põgus kokkupuude. Ka nüüd on võimatu olla ja elada seal ilma hr Gusi nägemata.

Kui raamatu tagakaas mainib, et mõnikord näib, et enam hullemaks ei saa elu minna, siis ausalt öeldes seda hullu elu ma selles loos küll ei näinud. Pigem on selline sirgjoones kulgev story, mis kõlab lõpuks nagu ood armastusele. Natuke kõhklusi, kartusi, et miks ta ei tule, kas ma ikka ei meeldi talle, äkki olen liiga pealetükkiv, on kõik selle armumise osa. Minul ei tekkinud mitte kordagi kahtlusi, et õnnelikku lõppu ei tule. Kõik märgid, kogu suhtelmise vorm viitasid sellele. Selles suhtes ongi see hästi positiivne ja mõnus lugu. Ilus ja armas pealekauba, samas mitte sugugi liiga imal. Mõnikord on hingele hea lugeda siirast ja armast suhetelugu. Romantika loeb! Lovestory kõrval tegeletakse selles raamatus ka lugude loomisega.  Peategelased on ju kirjanikud. Lisaks on toredaid mõtteid lugude loomisest, kirjandusest, lugemisest ning mõned raamatus mainitud laulud kuulasin ka youtubes ära.

Üks pesueht ranna raamat see oligi, selline kerge ajaviide, millelt võib vahetevahel pilgu lainetesse ja mööda teisi inimesi lasta. Mina magasin raamatuga rannas hetked maha, kuid happy end on raamatul sellegipoolest 😊😊.

...kõigil on midgi sitasti. Mõnikord on kellegi teisest asjast mõtlemine peaaegu et kergendus lk 99

Just seda olen ma alati lugemise juures armastanud, see ongi mu üldse kirjutama inspireerinud. See tunne, et uus maailm mässib end su ümber nagu ämbikuvõrk ja sa ei saa end enne liigutada, kui kogu lugu on end sulle nägevaks teinud. Lk 104

Inimesed olid keerulised. Nad polnud matemaatikavõrrandid, nad olid tunnete ja otsuste ja halva õnne kogumid. Maailm oli samuti keeruline, üldses mitte kanunilt udune Prantsuse film, vaid õudne katastroofiline segadus, milles särasid täiuslikkuse ja armastuse ja mõttekuse täpikesed lk 292

Kirjastus: Varrak, 2021

325 lk

Wednesday, August 4, 2021

Blumthalid

 


Esmalt köitis mind selle raamatu juures autor. Jose Manuel Milhazes Pinto on portugallane ja on abielus eestlannaga. Selline abielu ei ole midagi tavatut, küll aga on tähelepanuväärne, et eestlanna vanavanemad olid andunud kommunistid ning hr Pinto on nende loo vorminud raamatuks.

Erich Sõerd ja Leida Holm Blumthal olid noored idealistid, nad uskusid siiralt kommunistliku režiimi õiglusesse. Osaleti Eesti (luhtunud) kommunistlikus riigipöördes, täiendati end kommunismialaselt Nõukogude Venemaal ning omast arust oldi partei ustavad teenrid. Stalini aeg oli aga umbuslik kõige suhtes, nii sattusid tulihingelised kommunistidki repressioonide alla. Leida veetis aastaid sunnitöölaagris. Saksa ajal sattus ta koonduslaagrissegi, kuid visa naine elas üle kõik repressioonid. Siiski see tema usku nõukogude õiglusse pealtnäha ei vähendanud. Samas eelistas ta hoida oma üleelamised endale ja elas äärmiselt tagasihoidlikult.

Raamatu kirjutamisel on tuginetud perekonnaliikmete mälestustel ning väga palju on tehtud tööd arhiivides ja kasutatud sealseid materjale. Väga tõsine lugemine oli. Mind paneb imestama inimloomus. Leida oli saanud vintsutada igal rindel, kuid kas see oli aade või uhkus, mis ei lasknud tal oma ideedest loobuda, sellest ei saanud ma aru. Samas oli see pisut teistsugune vaatenurk ajaloolistele sündmustele ja ühe inimese elukäigule. Oleme enamasti harjunud lugema neist, kes olid n.ö kulakud, külakurnajad Nõukogude proletariaadi silmis, aga ühes pesuehtsast komministist ja tema võimalustest ei ole nii palju raamatuid kirjutatud. Või ei ole mina neid lugema sattunud.

160 lk

Kirjastus: Hea Lugu, 2021  

Wednesday, July 28, 2021

Karulinn

 


Ma ei tea  kedagi, kes teaks kedagi, kes suudaks Bacmanile vastu panna. Nii ka mina. Fredrik Backmanilt on taas uus romaan ja seda ma igal vabal minutil viimased paar päeva lugesin.

Seekord kutsub Backman meid ühe väikelinna, nimega Karulinn, hingeelule kaasa elama. Selle linna au ja uhkus on hoki – hoki rütmis siin elatakse ja hingatakse, hokilt oodatakse palju, ehk siis teisisõnu, võidud tooksid linnale au ja kuulust, mis omakorda kindlustaksid sponsorite toetuse, aitaksid sellesse eraklikku paika tuua investeeringuid, mis vähendaks omakorda tööpuudust. Kõik lootused on pandud juunioride meistritiitli võitmisele. Võit terendabki, kuid üsna tiitlivõistluse eelõhtul peetakse maha pidu, kus kahe noore inimese vahel juhtub midagi, mis muudab kogu meeskonna, kogu linna elu. Sõprussuhted, peresidemed ja usaldus pannakse proovile. Dilemma ongi keeruline, keda uskuda, kui on sõna sõna vastu. 

Backman oskab lugu üles ehitada nii, et selles on niipalju argielu, hoolimist, armastust, austust, erinevaid olukordi, mis liigutavad südamest, ja muidugi hokit. Samas seda hokit võib võtta isegi sümbolina. Selleks, et meeskond-kogukond saaks hästi toimida, peame üksteisega arvestama, üksteist austama. Kui meeskonnas on mõra, siis mõnikord on raske jääda ausaks iseenda ja teiste vastu. Mulle meeldis, et kirjanik armastab kõiki oma tegelasi võrdselt, et ta ei ole loonud sellist keskset tegelast, kellele omistad enamuse tähelepanust. Siin sai ühtemoodi kaasa elada Mayale kui ka Benjaminile, Mirale ja Davidile, tervele kogukonnale. Lõpplahenduski mõjutas kogu linna, kas siis otseselt või kaudselt. Ja see lõpplahendus oli ka nagu kirss tordil, kõik eelnevad märgid näitasid lahenduseks midagi muud.

„Karulinn“ oli pisut teistsugune, natuke tõsisem Backman. Kusjuures üldiselt ma ei nimeta mitte ühtegi raamatut autori nime järgi, aga Backman eristub kuidagi nii palju, et tema looming ongi Backman.😊 Ma isegi ei oska öelda, milline tema raamat on minu lemmik, sest iga kord pärast lugemist on tunne, et tahaks kirjanikku kallistada selle eest, kuidas on ta oma loo üles ehitanud, millised karakterid sisse toonud, kuidas ta oskab näha inimese kõige salajasematesse soppidesse, kuidas ta oskab erinevaid inimtüüpe lugeda ning kuidas ta oskab võtta kaitsva ja lootustandva positsiooni just nende suhtes, kes seda eriti vajavad.  Muidugi on Backmani  kerge lugeda, tema mõttekäigud on lihtsad ja loogilised, kuid siiski  väga üllatavad. Samas on lugeda ka keeruline, sest pliiats ja märkmik peavad olema pidevalt käepärast. Neid lauseid, mis on nagu säravad pärlid ja mida ei taha kuidagi unustustehõlma lasta vajuda, neid on üksjagu. Ma lihtsalt armastan Backmani ja ootan kannatamatult uusi lugusid.💖

Kaks asja suudavad meid meie vananemises eriti hästi veenda: lapsed ja sport lk 38

Töölistest ei piisa, kellegi peavad ka ideed olema. Kolletiiv toimib vaid siis, kui see ehitatakse tähtede ümber lk 77.

Mida sport meile anda saab? Me paneme sinna kogu oma elu ja millele me loota saame, parimal juhul? Mõnele hetkele….. mõnele võidule, mõnele sekundile, mil me tunneme end suuremana, kui me tegelikult oleme, mõnele üksikule korrale, kus me kujutame ette, et oleme…. Surematud lk 101

Inimkonnal on palju mürke, kuid miski neist pole kangem kui uhkus lk 161

See, milleks ei sa iial valmis olla, kui sa lapse saad, on tundlikkus. Mitte tunne, vaid tundlikkus. Ta ei teadnud, et võib tunda nii palju, et suudab hädavaevu omaenda naha sees olemas olla lk 206

Viha võib olla tõeliselt ergutav tunne. Maailm võib muutuda nii kergemini mõistatavaks kui ka vähem kohutavaks, kui jagada kõik sõpradeks ja vaenlasteks, endiks ja teisteks, heaks ja halvaks. Kõige lihtsam asi, millega üht rühma ühendada, pole armastus, sest armastus on raske, see esitab nõudmisi.  Viha on lihtne lk 243

Armastus, mida vanem oma lapse vastu tunneb, on harukordne. Kõiki teisi inimesi me hakkame armastama, aga siinkohal see ei kehti. Seda armastust oleme tundnud igavesti, armastanud juba siis, kui last veel olemaski polnud. Ükskõik kui palju end selleks ette ei valmista, tabab kõiki emasid ja isasid esimesel hetkel täielik šokk, kui tunnete tulvavesi neist üle uhub, nii et pind kaob jalgel alt. See on arusaamatu, sest seda ei saa millegagi võrrelda. Otsekui kirjeldaks liiva varvaste vahel või lumehelbeid keele peal kellelegi, kes on elanud terve elu pimedas toas. Hing lendab uppi lk 315

… iga laps on südamesiirdamine lk 315

Kirjastus: Varrak, 2021

368 lk

Wednesday, July 21, 2021

Kõik see maailm

 


Minu viimase aja lugemiste pealkirjad sisaldavad sõna “kõik”: „Kõik võib veel hästi minna“, „Kõik,mida ma ei mäleta“ ja nüüd siis Sigrid MacRae „Kõik see maailm“. Seekord kõnetas mind teema, mulle lihtsalt meeldib kangelaslikest inimestest lugeda.

Sigrid MacRae on pärit Hoyningen-Huene aadlisuguvõsast, mille juured ulatuvad otsapidi ka Eestisse (Eesti mõnda paika mainitakse vaid paaril korral). See raamat siin on tema vanemate lugu, mis hõlmab nende armumise faasi ja jõuab välja sõjaga toime tulemiseni, kui hukkunud on pereisa. Sigrid on kirja pannud selle loo tuginedes erinevatele materjalidele ja vanemate kirjadele. 

Aimee on ameeriklanna ja Heinrich baltisakslane, kelle liidust sünnib kuus last, neist viimane, raamatu autor, juba sõjaperioodil. Mees on tark, erudeeritud, kuid meelelaadilt romantik ning selle oma õige koha leidmine valmistab talle raskusi. Kui teda kutsutakse natsi-armee ridadesse, siis ta nõustub. Rinne viib teda Prantsusmaale ja lõpuks Venemaale. Sealt ta enam tagasi ei tule. Aimee on astunud kindlameelselt oma abikaasa kõrval ning kui sõda jätab ta lastega üksinda, siis on abiks toime tulekul tema tarmukus ning ääretu vastupidavus. Sõda ju paiskas segi kõik, lõhkus kodud, manas inimestele ette nende õiged paled, poolitas pered ning pani proovile igas mõttes. Aimee oli aga visaduse etalon, ikka ja jälle alustas ta otsast peale, korraldas, keetis, küpsetas, abistas teisi. Selline kõigi ema. Vaatamata hädale, vaesusele, viletsusele hoidis ta perekondlikke traditsioone au sees ning olid elustandardid, mida hoiti ja millest ei loobututud ka rasketel aegadel.

Mulle meeldis raamatu alguse poole romantiline meelelaad, mil saadeti üksteisele tundelisi kirju, hoiti peretraditsioone ning mäletati möödunud aegu. Ja mulle meeldis Aimee, kes oli omade nimel valmis minema läbi traataia. Lisaks meeldis ka, millistes doosides lasti osa saada sõjast ja sellega kaasnevast. Ega meie, rahuaja lapsed, ei kujuta seda elu päris õigesti ette ka siis, kui oleme lugenud, filme vaadanud, lugusid kuulnud. Sellise raamatu lugemine toob mingil moel maapeale tagasi selles ilusast elust, mis meil ju tegelikult on, ja tuletab meelde, et me ei peaks võtma kõike nii iseenesest mõistetavalt, et me võiksime hinnata rohkem inimlikke väärtusi enese ümber, milleks on rahuaeg, headus, sõprus, lugupidamine, traditsioonid.

Sel põrunud elul on üks eelis: nii ohtrate murede küüsis lakkab inimene muretsemast lk 258

Kirjastus: Eesti Raamat, 2015

318 lk

 

Thursday, July 15, 2021

Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas

 


Reisiraamatuid on mulle alati meeldinud lugeda, see annab võimaluse osa saada teiste kogemuse kaudu neist paigust, kuhu ma ilmselt ise minna ei saa. Ja tegelikult pole alati see ise käidud või käimata jäämine põhjuseks, miks lugeda. Sellised kerged reisiraamatud on puhkus, lõõgastus ja uute unistuste süttimiseks absoluutselt vajalikud. 

Kertu Jukkum on oma reisihullusega kohe kindlasti väga inspireeriv. Mulle meeldib tema elufilosoofia: kui saan, siis haaran ohjad ja viin kõik oma unistused ellu. Seda energiat ja elurõõmu on tal vast keskmisest eestlasest rohkem. Vähemalt loetu põhjal võib järeldada, et kui ta rõõmusab, siis südamest ja kui on kurb, siis ka kogu täiega, s.t pooltoonid ei käi tema kohta. Lisaks oskab ta ka nauditavalt oma lugu ja seiklusi jutustada. Tõsi, palverännaku lugu meeldis mulle rohkem, sest selles oli rohkem sügavust ja põhjalikkust. Aga ilmselgelt oli ka palverännaku tempo oluliselt aeglasem. Nelja kuuga käia läbi nii palju riike ja kogeda nii palju erinevaid kogemusi on parasjagu väljakutset esitav tegemine.  See tempo vaatas ka raamatust vastu - riigid ja muljed vahetusid vast liiga kiiresti. Kuid sellegipoolest mulle meeldis. 

Reisides tekib ikka see moment, et kahju on mõnest paigast lahkuda ning tahaks neid hetki hoida mälus igavesti. Kui käia ühest paigast teise, ühest riigist teise, jääb lõpuks mällu mälestuste virr-varr, peas on kõik segamini, mis ja kus midagi oli, seda pärast enam ei mäletagi. Kuid oma reisi läbikirjutamine loob kindlasti ka kirjutaja peas mingi mälestuste selguse. Mina sain küll oma väikestele reisidele sellest loost tuge, s.t et kui mõttepoeg peas on sündinud, siis tuleb minna.😀

Iga suurem väljakutse muudab inimest. Saavutus anna lootust ning õpetab lk 84

Kirjastus: Postimees, 2019

204 lk