Anna Tiido sattus Poola oma abikaasa, Harri Tiido
diplomaadistaatuse tõttu, ja selle perioodi võtab ta kenasti raamatus kokku.
Minu arvates oli see väga poliitiliselt korrektne minu-sarja raamat. Siin oli kõik korralikult tasakaalus.
Natuke ajalugu, natuke isiklikku olemist, kuhu minna, mida teha, mida peavad
poolakad oluliseks jne. Väga meeldis seltskonnaelu osa, kõik need muljed sellest
melust ja võimalustest. Anna elas Poolas aktiivselt ning see aktiivsus kajastub
ka raamatus. Poola on ju suur maa ning ülevaatlik, mitte millessegi
aktiivselt keskendumata, saabki see raamat vaid olla.
Lugedes tulid ka enda
seosed Poolaga meelde. Nagu ütles Annagi raamatus, et eestlaste jaoks on Poola
pigem transiidi maa ning kuna seda maad on üsna palju ja läbisõit võtab aega,
siis tekib sageli ah see Poola tunne.
Olen ka seda tunnet paar korda kogenud, sest päris ekstra Poola reisi pole ma
kunagi teinud, küll aga läbisõidul oleme peatunud ja mõnest linnast põgusalt
osa saanud. Meeldivad mälestused on Krakovist, sealne soolakaevanus oli kolossaalselt
suur ja võimas ning lükkas ümber senised arusaamad kaevandustest. Kõige eredamad
mälestused on aga Poola kiirteelt Varssavist Berliinini, mis kujunesid lausa
seikluslikeks ning neid meenutan veel tänini.
Kirjastus:
Petrone Print, 2021
192 lk
No comments:
Post a Comment