Showing posts with label iiri kirjandus. Show all posts
Showing posts with label iiri kirjandus. Show all posts

Monday, April 6, 2026

Intermezzo

 


Sally Rooney „Intermezzo“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Varrak, 2025

394 lk

Olen lugenud Sally Rooney varasemaid raamatuid ja miski temas on, mis mind tema järgmist romaani haarama pani.

Peter ja Ivan on vennad, kellest vanem Peter on advokaat ja noorem tippmaletaja. Suhted omavahel on pigem külmad ning hiljutine isa surm neid ka ei lähenda. Kui Ivan armub endast tunduvalt vanemasse Margareti, ei suuda Peter kommentaare endale jätta ning suhtemõra süveneb veelgi. Samas on Peter ka ise kimbatuses, sest temagi armuasjades on omad keerdkäigud, nimelt armastab ta kahte naist ning ta ei ole kindel, kuidas kõik need olukorrad lahendada.

Rooney oskab erinevaid tundeid lahata iga kandi pealt. Ta harutab need lahti üsna peensusteni ja päris sügavuti. Tekst on tihe, dialooge vähe, ka dialoogina kõlavad vestlused on pandud n.ö ühte jorurusse, kuid sellega harjub üsna kiiresti. Raamatu tegelased ajavad kohati närvi, sest üksteisest räägitakse mööda, mõeldakse ühte, tehakse teist, kuid lõppude lõpuks see ongi elu. Inimesed on haavatavad, elavad leina erinevalt läbi, samas ka vanusest tulenevad eriarvamused ja tabud on teema..

See lugu oli temaatiliselt väga lihtne, võiks isegi öelda, et mina sind ja sina mind, ja mis sellest ikka, kuid selles oli mingi sõnulseletamatu sügavus. Siin ei juhtu justkui midagi. Pikk romaan koosneb peamiselt rääkimisest, mõtlemisest ja malet mängitakse samuti. Kuid neid omavahelisi täiesti argiseid suhteid lugeda ei olnud üldsegi igav, see liim, mis lugeja raamatukülge kleebib, oli täiesti olemas.

Mulle meeldis ja soovitan kõigile, kellele meeldib sügavam analüüsivam tekst.

Ideaalide omamine tähendab lihtsalt seda et sind motiveerib miski muu kui enese huvid. Lk 146

Kas inimlik seksuaalsus ei sisalda mitte alati haletsusväärset tuikavat ebakindlust, millele on kohutav mõelda? Lk 189

Monday, December 29, 2025

Kolmas tuli nii viimasel minutil


 


Claire Keegan „Kolmas tuli nii viimasel minutil“

Inglise keelest tõlkis: Krista Kaer

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

157 lk

Raamatu pealkiri kõlab kutsuvalt ja näib tervikuna. Tegelikult on siin üks lühiromaan „Kolmas tuli“ ja kolm lühijutustust, mis mahuvad pealkirja „Nii viimasel minutil“ alla.

„Kolmas tuli“ viib meid Iirimaa maapiirkonda, vaese pere ellu, kust isa viib tütre sugulaste juurde elama (üks suu vähem toita). Kinsellade peres saab laps tunda hoolitsust ja hoolimist, kuid ka selleski peres on saladus ja see suvi ei saa igavesti kesta.

„Nii viimasel minutil“ on lühijutustused naistest ja meestest, elust ja olukordadest, suhetest, kus midagi on valesti, aga keegi seda otseselt välja ei ütle.

Kõik lood kutsuvad lugema ning jäävad mõtetesse kinni. Ei saa öelda, et appi, kui hea, vaid see jõuab kohale pikkamisi.

Igatahes olid need mõnusad lugemisetunnid!

Kõik muutub millekski muuks, muutub mingiks versiooniks sellest,  mis see oli varem lk 28


Laul lühijutustusest "Antarktika" lk 138

Thursday, December 18, 2025

Üleastumised

 


„Üleastumised“

Inglise keelest tõlkis: Krista Kaer

Kirjastus: Varrak, 2025

278 lk

70-ndate Põhja-Iirimaa. Cushla elab koos alkohoolikust emaga, töötab katoliku kooli õpetaja ja ka poole kohaga baaridaamina ning on Belfasist pärit protestandi Michaeli armuke. Riiklik taust on segane: on katoliiklased ja protestandid, kelle vahel keeb vihkamine usulise kuuluvuse pärast. Sõjaväelised kontrollid, süütepommid, plahvatused, vaen ja vimm on igapäevased. Kõige selle keskel tahab naine uskuda, et tema armastus on õige, ning et ka n.ö vastaspooli on inimlikult õige abistada.

Olen sattunud järjepanu mitut Iirimaa-teemalist raamatut lugema. Selle maa ajalugu on omamoodi keeruline ning nii hilisel ajalooperioodil toimunu on hirmutav. Keegi tapab kedagi ja keegi võtab vastutuse, aga mida see vastutus enam aitab, kui inimest enam ei ole. „Üleastumised“ ongi piiride katsetamise, nihutamise lugu. Piirid nii armastuses kui ka poliitilisel või usulisel maastikul. Astus ju Cushla omast maailmast Michaeli maailma, mis oli ühteaegu paeluv ja ohtlik.

Taas kord selline kulgev ja väga hästi jutustatud raamat, kus kõik erinevad emotsioonid ning paljud hirmutavad olukorrad esindatud. Samas püütakse õnnelik olla. On ju loomulik soovida elada tavalist elu ka siis, kui su ümber on nii palju valesti.  Armastuslugusid võib olla igat masti, aga selle loo teeb põnevaks ikkagi taust, see ümbrus, miljöö,  mis annab sisu argipäevale ning ilmestab suhteidki. Kirjutatud on üsna detailselt, s.t et kujutasingi reaalselt ette Iiri pubi sigaretisuitsu lõhna ja klaaside kolinat, Cushla ema joobnud lalinat ning Michaeli arrogantsust.   Lisaks jäävad meelde huvitavad nimed: Cushla, Eamonn, Davyl.

Mulle meeldis see lugemine! Lisaks kasvatas huvi Iirimaa vastu laiemalt.


Laul raamatust: 



Monday, December 1, 2025

Neli armastuskirja

 


Niall Williams „Neli armastuskirja“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Hea Lugu, 2025

352 lk

Isabel ja Nicholas kasvavad erinevates paikades Iirimaal. Elud neil on mingis  suhtes sarnased, kuigi kulgevad omi teid. Siiski on nende ristumise määratus olemas, sest eludel on olemas saatus ja ning selle määratuseni jõudmiseni tuleb läbida omad etapid.

Loomulikult ei peaks üldse pealkirja kõlas ja sõnumis kinni olema, aga minu jaoks tõotas „Neli armastuskirja“ imalat naistekat ja küllap minagi oleksin tast mööda kõndinud, kui Mae poleks raamatut Instagrammis kiitnud. Igatahes hakkasin kiitusel sabast ja asusin isuga lugema ning olen siiralt tänulik selle soovituse ees.  Sest selles raamatus on lisaks toredale süžeele ka ohtralt teksti ilu, siin on alguse ja lõpu ilu ning vahepeal on kulgemise, ettemääratuse ning mõistuse hääle ilu ja valu. Armastust on muidugi iga kandi pealt, vanemate armastus laste vastu ja vastupidi ning romantikat ka.  Samas on see ka elude lugu, mis libisevad sujuvalt üle aastate ning lugedes ei märkagi, millal lastest on saanud täiskasvanud, keda saavad saatuslikud valikud ja piiravad otsused. Samas on veidi aimata, kuhu see lugu võib välja viia, kuid siiski on lõpp täiesti teistsugune.

Igatahes taas üks imeline lugemiselamus!

Raamatus on palju tähenduslikke lauseid, neist mõned kirjutasin välja:

Abielunaised loovad oma mehi. Nad hakkavad pihta sellest tahumatust toormaterjalist, sellest prohmakaid tegevast, heade kavatsustega ja nägusast nooruslikkusest, millesse nad on armunud, ning alustavad siis neljakümne aasta pikkust vankumatut tööd, mida on vaja sellise mehe tegemiseks, kellega nad on suutelised koos elama lk 69

Armastuses muutub kõik, ja kõik jääbki muutuma. Pole vagusiolekut, südamekella seiskumist, kus  õnnehetk jääbki igavesti kestma, on vaid iha ja vajaduse lakkamatult surisev edasiliikumine, mis kerkib ja langeb, kerkib ja langeb, tulvil kahtlusi, siis jälle veendumusi, mis muutuvad iga hetkega ning millest saavad jälle kahtlused lk 163

…tähendus peitub süžees, vormis, et see kuidas ja kellega me ka oma kõige lihtsamate tegemiste käigus kohtume, on imekeerukalt ja –peenelt mingisse suuremasse mustrisse klapitatud, et meil pole vaja teha midagi muud kui järgneda märgile …. Lk 231

Filmi treiler ka: 


Monday, October 7, 2024

Öine Innsbrucki rong

 


Denyse Woods „Öine Innsbrucki rong“

Tõlkis Eva Nilson

Kirjastus: Ersen, 2017

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad Frances ja Richard, endised armastajad, kes neli aastat tagasi kaotasid üksteist Sudaanis rongireisil. Mis siis toona juhtus, kuhu Richard kadus? Kumbki jutustab oma loo ja kolmas, kes pikutab naril, kuulab nende lugu ning paneb tähele, et need lood ei klapi.

Raamatu tagakaane tekst on kutsuv, sest lubatakse psühholoogilist põnevusromaani. Mingi pinge oli tõepoolest õhus, kuid see lugu jäi väga venima. Saan aru, kui keegi niimoodi tundmatusse kaob ning mingeid jälgi enam ei leia, on õudne, kuid see mantrana Richard on kadunud kordamine muutus tüütavaks ning oli ilma selle mantratagi selge, et olukord on Francese jaoks hull. Igatahes ei olnud see minu raamat. Teema ju iseenesest põnev, aga miskit jäi puudu. Lõpuni ma siiski ta lugesin ;)


Thursday, September 5, 2024

Poiss triibulises pidžaamas

 


John Boyne „Poiss triibulises pidžaamas“

Inglise keelset tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Helios, 2022

207 lk

Bruno elab koos ema, isa ja lootusetu juhtumiga, kes on juhuslikult tema tüütu õde, Berliinis. On 1942. aasta. Vüürer on andnud Isale ametikõrgendust ja pere kolib Ausvitsi. Esialgu näib 9-aastasele poisile seal kõik trööstitu, sõbrad jäid ju maha.  Tutvumine teisel pool aeda triibulises pidžaamas poisiga muudab elu  rõõmsamaks. Sõprus on midagi tõelist. Ühel päeval on traataia ees maas hunnik riideid ja Brunot ei ole kusagil…

Väga kurb raamat, lausa valusalt kurb. See raamat on kirjutatud lastele, ilmselt ikkagi vanemale koolieale, aga ma ei oskagi öelda, kas neid kõnetaks see lugu. Filmina vast küll. Raamat lõppeb ülimalt traagiliselt, kohutav on silme ette manada neid inimhorde, süütuid lapsi, keda aeti nagu loomakarja gaasikambrisse. Lapse aru ootas ju uut ja põnevat kogemust…  Samas jah, neid sõja kuritegusid ei pea unustama. Aga just seda lõpplahendust  on üsna raske taluda. Kõik need inimsuhted ja muu taust oli hea.

Thursday, January 25, 2024

Langenud

 



O'Doherty, Mel · "Langenud"

Tõlkinud: Piret Lemmeti

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

254 lk

70ndatel oli Michael alles laps, kuid ta mõistis, et emaga ei ole kõik korras. Nimelt käis ema piketeerimas ja oma lugu välja karjumas missa ajal kiriku ees, mis pealtnäha näisid hullusehoogudena. Keegi ei uskunud naist, kes oli üks tuhandetest või isegi rohkematest Iiri nunnadekodu ohvritest. Kolmkümmend aastat hiljem hakkab avalikkus vaikselt neid ema ja lapse varjupaiga lugusid lahkama ning mees mõistab ühiskonna silmakirjalikkust ning selle kuritöö suurust. Samas emaga läks nii nagu läks.

„Langenud“ on küll ilukirjandus, kuid põhineb reaalsel ajalool, mil Iirimaal Corki linnas tegutses Bessborough Mother and Baby Home, mis pakkus n.ö varjupaika vallasemadele, ühiskonna häbiplekile.  Iirimaal toimunu suhtes on ilmunud raamatuid veelgi. Esmalt meenub Christina Baker Kline „Orvurong“. Igatahes taas ühe võika ajajärgu järelkajad. Traumeeritud ema, kelle lapse elu või surm oli koos ta ema aadressiga kirjas registreerimisžurnaalis lk 142, ei parane ning kannab seda ängi edasi ka oma järgmistele lastele. See oli täielik tragöödia, mis näitab taas inimkonna süngeimat palet. Michael otsib vastuseid nii ema kui isa käitumisele, meenutades oma lapsepõlve ja isaga koos elatud aastaid.

Minu jaoks oli see tõeliselt raskepärane lugemine nii oma stiililt kui sisult, see tähendab, et kirjanik rõhutab oma kirjutatuga kogu seda ängi ja teema süngust. Samas paar liini raamatus olid helgemad ka ning raamatu lõpp oli ju lootustandev.  Lihtne seda lugeda ei olnud, kuid pinge oli olemas ja ma olen alati müüdud, kui vaadatakse sügavale inimhinge, analüüsitakse ajastu mõjusid, mis võinuks olla teistmoodi.

Inimesed oleksid valmis teadasaamise, et sul on probleeme, silmanägemisest loobuma, ja torkaksid võimaluse eest neist teistele rääkida endal ise silmad peast lk 46

Inimesed ei hooli enne, kui see juhtub nende endi ukselävel lk 136

Monday, March 27, 2023

Proua Lazare

 


Kui võõramaa kirjanik puudutab ükskõik mis moel raamatus meie Eestit, olen ma siiralt huvitatud.  Tadhg Mac Dhonnagáin on Iiri kirjanik ja tema Proua Lazares on üheks mõtteliseks liiniks loodud side Eestiga.

Levana on uhkusega juut. Naine on väga kiindunud oma vanaemasse, Hana Lazaresse, kes põgenes lapsepõlves Eestist holokausti eest. Nüüd, mil vanaema on vana ja vaevleb hootise dementsuse käes, saab Levanale selgeks, et vanaema jutustatu Eesti päritolu kohta ei pruugi olla tõde. Oma segasuse hetkedel kõneleb vana daam hoopis tundmatut keelt. Noor naine paneb töösse oma sidemed, et välja selgitada see, mis päriselt oli.

Raamatu idee ja sündmused on huvitavad. Erinevaid ajastuliine ja tegevuspaiku on mitu ning kõigel neil on oma raudne roll loo kujunemisel.  Lugu on jutustatud lihtsalt ja üsna hoogsalt, kuid minu jaoks jäi puudu miski sõnulseletamatu. Eesti osa selles loos oli samuti olemas, kuid seda pigem mainimise tasemel. Samas on huvitav mõelda, et miks autor on holokausti teema toonud just Eestisse? See maa oleks ju võinud olla Poola, Saksamaa või mõni teine Euroopa riik?  Minu jaoks oli see raamat ikkagi armastuse ja ellujäämise lugu. Mõnikord on vaja selleks, et elada, teha enda omaks kellegi teine mina, ja sõda andis selleks võimalusi igal juhul. Tegemist oli ka üsna filmiliku raamatuga, ja kujutan ette, et hea filmi jaoks oleks siin ainest küll.

Vaatamata sellele, et mul natuke venis see lugemine (võib olla ei olnud aeg ja koht selleks õiged), oli selles raamatus teemasid päris mitu ja need pakkusid mõttelõnga üsna mitme kandi pealt. Esmalt ikkagi usu ja lootuse teema, palved neitsi Maarja poole, kas need aitavad väestada usku?; juutluse teema, kui kasvatada oma last juudi traditsioonide vaimus, kas siis temast saab juut? rahvakultuuri kogumise teema, pärimuse kandumise oluline roll põlvest põlve. Ja muidugi iiri nimed, nende hääldusele on raamatu lõpus pühendatud pea paar lehekülge. On ikka keerulised J

Tore on aga teada, et HeadRead selle aasta festivalile tuleb ka Tadhg Mac Dhonnagáin, kelle „Proua Lazare“ on esimene gaeli keelest eesti keelde tõlgitud teos.

Kõige tähtsam ime juures on osata see ära tunda lk 217

Kirjastus: Varrak, 2023

294 lk

Monday, December 19, 2022

Sellised väikesed asjad

 


Claire Keegani „Sellised väikesed asjad“ viib 1985. aasta Iirimaa väikelinna. Söekaupmees Bill Furlong elab seal oma naise ja viie tütrega üsna ilusat elu. Mees on linnas vajalik, sest sütt vajab külmal ajal iga pere. Nii ta vurab oma söeautoga perest peresse, täites klientide tellimusi. Ühel varahommikul nunnakloostrisse sütt viies näeb ta seal midagi, mis muudab tema mõttemaailma. Mees peab sisemisi heitlusi, kas sekkuda või mitte?

„Sellised väikesed asjad“ on väike armas raamatuke, mis sõltumata lehtede arvust sisaldab endas küllalt palju mõtteainet. On üllatav, et aasta 1985 näis nii mitmete asjaolude poolest 1885. aastana. Minu silme ees kangastusid pikkades tualettides naised ja väikesi ärisid täis tänavad ning selline lokkav vaesus, mille tõttu noortel tüdrukutel oli lihtne sattuda tuhkatriinu staatusesse,  mis siiski ei tohiks olla omane 20. sajandi lõpuveerandile. Samas raamatu saatesõnadest selgub, et ka tegelikkuses  tegutsesid nunnakloostrid Iirimaal raamatus kirjeldatud kujul 1996. aastani. Lugu ise on aga väga südamlik, mis suunab lugeja mõttedki jõuluaegsetele heategudele. Nii et minu arvates väga hea lugemine just jõuluperioodil.

Kui sa tahad elus edeneda, ei tohi mõningatest asjadest välja teha lk 55

Kirjastus: Varrak, 2022

126 lk

Monday, June 20, 2022

Vestlused sõpradega

 


Sally Rooney debüüt „Vestlused sõpradega“ on nagu tema teine romaan „Normaalsed inimesed“, suhete teemal. Inimsuhted on alati keeruline ja põnev teema, selles pole kahtlustki.  

Selle loo keskmes on Frances ja Bobbi - noored naised, sõbrannad ning eksarmukesed. Ühel kirjandusüritusel tutvuvad  nad Melissaga. See tutvus omakorda sünnitab läheduse Francese ja Melissa abikaasa Nicki vahel. Samas toimib sõprussuhe teatud määral kõigi nelja vahel. Siiski on neil kõigil neljal iseeneses selgusele jõudmine keerulisem, kui nad endale tunnistada julgevad.

„Vestlused sõpradega“ on pigem noore inimese kujunemise ja sügavale enesesse vaatamise lugu, või õigemini ühe olulise eluetapi kulgemise lugu. Ehk siis peamiselt ühe 21 aastase naise lugu, mil noorusele omaselt ollaksegi teatud mõttes nagu peata kana - ei oska kuulda veel oma südame häält ning ka mõistuse hääl ei ütle seda, milline see ainuõige valik peaks olema. Esialgu oli tükk tegemist, et aru saada, kas Bobbi on poiss või tüdruk. Mingil ajal tekkis arusaam, et ikkagi naissoost ja homoseksuaalsuse teema on ka teatud määral olemas (see oli küll pigem kõrvalnähtus). Mulle meeldis, et armastust ei ole selles loos kuidagi lahterdatud bi- ja heteroseksuaalseks, armastus oligi armastus, sõltumata sugudest. Lugedes tekivad mingid ootused teatud tegelaskujude suhtes ja mina ootasin pisut teistsugust lõppu, aga samas ei olnud selles lõpus midagi erilist või imekspandavat.

Mingi imenipiga paelus ka selline klassikaline „mina ootan sind“ „ kas ta täna helistab“ „igatsen sind“ lugu enda külge küll, s.t et pinge oli täiesti olemas, kuigi et jah, ega midagi n.ö hallist massist siin eristuvat ei olnud ja pikemas perspektiivis ta kindlasti meelde ei jää. Sellistest keelatud tunnetest, sisemistest heitlustest on kirjutatud ju palju.  Igatahes oli selline lihtne suvelugemine, suht vägivallatu, kerge ja pigem helge. Suvi on ju helguse aeg.

Kirjastus: Varrak, 2022

275 lk

Monday, February 15, 2021

Normaalsed inimesed

 


Varraku sari “Moodne aeg” alati minu huviorbiidis olnud ja sealt olen leidnud pärleid, mida mäletan siiani. Seekord valisin noore iiri kirjaniku Sally Rooney juba teise romaani „Normaalsed inimesed“.  Eks uudishimu eelkõige, mis muud, ajendas valima. Omistame ju enamasti elukogemuse tõttu (kirjutamis)oskuse just vanemale inimesele.

Raamatu kandvad tegelased on Marianne ja Connell. Erinevatest varanduslikest klassidest ja ka kooli-populaarsuse pingereas vastandlikest oludest pärit noored sõbrunevad ja hiljem tärkab ka armastus. Siiski, ühed koolid saavad läbi ja tulevad uued ning eluteed hakkavad neid pillutama kokku-lahku. Kord ollakse sõbrad, siis armastajad, siis arvab üks, et ta on sõber, teine peab end samaaegselt ikkagi armastajaks. Üksteisest üle ja ümber on raske saada ka siis, kui seda teadlikkult proovida. Teineteisele ollakse vajalikud emotsionaalses ja seksuaalses mõttes. Võib olla ongi see armastus?!

Seega on „Normaalsed inimesed“ raamat noorte inimeste eludest, mis on just vanusest tulenevalt täis dramaatikat ja kõhklemistega seotud tähenduslikkust. Teiste inimeste arvamuste olulisus või ebaolulisus on üks teema, mis lugu mõjutab.  Kaaslaste silmis populaarsuse võitmine ja kõige piinliku varjamine on teatud eas väga aktuaalne. Tahaks ju varjata seda, mis kellegi silmis võib imelik näida. Kasvamine on protsess ja selle protsessiga käib kaasas omakorda protsess, mis aitab aru saada, kes või mis on esmatähtis.  Mulle meeldis, et kõrvaltegelased olid olulised, kuid nad jäid piisavalt teisejärguliseks, ja lasid Mariannel - Connellil särada. Nemad võeti küll n.ö alasti. Nende hirmud, kahtlused, iseloom ja ka see, kuidas nende hirmud ja üleolekud mõjutasid üksteist. Lugu ise on lihtne, armas, sirgjooneline, kuid siiski etteaimamatu. Tegelased sümpaatsed kordamööda, kord tundub, et Marianne käitub nõmedalt, siis mõtled sama Connelli kohta. Võib ju näidata, et ma olen ükskõikne ja lasen teisel olla ja minna, aga kui hinges on armastus, siis mõnikord on ka iseendast raske aru saada.

Kui ma esialgu mõtlesin, et liiga kerge sisuga raamat „Moodsa aja“ sarjas, siis veidi rohkem lugedes muutsin arvamust. Ikkagi oli selles loos omamoodi sõnulseletamatu sügavus, mille üle mõelda ning raamatu mõte : ma annan su vabaks, sest ma armastan sind ja ma tahan, et sa oled õnnelik, on ju ilus. Olustike kirjeldustes on poeetikat ja see tänapäeva lovestory on lihtsalt armas.  Ning ausalt öeldes tuletas see lugu meelde enda neid nooruseagseid tundeid, mida enam isegi ei mäletanud. 

Kogemuse sõnadesse panek on võimas tunne, nagu püüaks selle purki kinni, nii et see ei saa enam kunagi tema juurest päriselt lahkuda lk 140

Inimesed on palju kergemini loetavad, kui nad ise arvavad. Lk 224

Kirjastus: Varrak, 2021

231 lk

Thursday, October 26, 2017

Tuba



Emma Donoghue „Tuba“ on mul ammu lugemisplaanis olnud, aga need plaanid on mõnikord nii suured, et paratamatult tuleb teha valik. Olen väga rahul ja rabatud ühteaegu, sest võin jälle öelda, et midagi nii šokeerivat ja köitvat ei ole ma ammu lugenud. Kuigi tegelikult olen küll, aga raamatutega on nii, et üks rabandus võib tulla teise otsa - raamatulood on lihtsalt nii etteaimamatud, korda minevad, mõjuvad.
Väike Jack on sündinud Tuppa, teist maailma tema jaoks ei eksisteeri. Ta on viie aastane, tal on Emme, Kapp, mõni mänguasi, munakooreuss, televiisor, tuttavate plekkidega Vaip, katuseaken kust saab piiluda taevasse ja mõned eluks vajalikud esemed veel. Ta on sündinud Vana Paganast. Vana Pagan on mees, kes vangistas Emme 11m² tuppa, kes toob neile süüa, mõne pühapäevakingituse, kelle pärast peab poiss aeg-ajalt Kappi minema, kellelt saab hädapärast midagi paluda. Aga seda saab vaid teha Emme, sest Vana Pagan Jacki ennast näinud ei ole.  Kõik, mis jääb väljapoole Tuba, on lapse arvates väljamõeldis, ebareaalne. Emmet ja Jacki seob eriline lähedus - vaid nemad kaks on teineteisele olemas. Emme jutustab lugusid, neil on oma jooksurada, omad rituaalid, omad mängud. Emme mäletab Toale eelnenud elu ja tahab seda tagasi. Jack tahab teha seda, mis Emmele head teeb. Emme plaanib riskantset põgenemist. Aidata saab vaid väike Jack.
Raamatu esimene pool on vangistuse lugu, teine pool juba elu väljaspool. Mis on pärast pikki vangistusaastaid keeruline nii emale kui lapsele. Laps on väljakistud omast kookonist, kus ta on harjunud olema ja elama oma õnnelikku lapseelu. Ta igatseb räpast vaipa, tuttavaid plekke, lõhnu. Elu väljapool näib hirmutav, seal on trepid, kust tuleb osata alla ronida, mesilased kes nõelavad, teised inimesed kes küsivad-pärivad-paluvad. Ka Emme jaoks on vabanemine raske. Ma ihkasin kõik need aastad kellegi seltsi. Aga nüüd tundub, et ma suuda kellegi seltsis olla lk 310. Väljapool on teised elureeglid. Vangistatud ema-laps tekitavad sensatsiooni, toovad kannatanud tähelepanu keskmesse. Ka sellega ei ole lihtne toime tulla.
See lugu ei ole kurjategija keskne vaid pigem emast ja lapsest, hoolitsemisvajadusest ja sellest, et vangistuses olles on kaks inimest teineteisele kingituseks. Detailselt on kirjeldatud läbi Jacki silmade nende päevakava, emme püüdlust luua lapses mingitki moodi aimdust välisest maailmast. See on elu, kus elueesmärk saab olla vaid: hoida oma mõistus ja teod kontrolli all,  et lapsele halba ei juhtuks; et ise suudaks püsida stabiilne ja lapse jaoks olemas olla.
Raamatu mõte on hirmutav, samas läbi lapse silmade esitatuna on selles ka omamoodi kergus ja helgus olemas, laps lihtsalt ei oska veel näha elu traagiliselt ja vaid temal  tekivad lihtsad  filtrita küsimused. Kirjutatud on nii tabavalt ja tõetruult, et mitte hetkekski ei mõelnud: nii ei saa ja ei oska laps mõelda. Võib-olla päris elus Jackid ei oska, aga kirjaniku loodud Jackile ei saa isegi mittelapselikke võrdlusi pahaks panna.   Millegipärast on minu jaoks kõige rusuvam ja kestma jääv mõte:
Vanaema ütleb, et teda on veel. „Keda?“ „Temasuguseid inimesi, maailmas.“ „Jah, palju keerulisem on see, et palju rohkem inimesi on kusagil vahepeal.“ „Kus?“ „Kusagil hea ja halva vahepeal,“ ütleb ta. „Neis on koos osakesed mõlemast.“ Lk 313 Isegi selle Vana Pagana kohta ei saanud öelda, et ta on üdini halb. Kuigi et ta oli ju. Ja mis kõige hullem: selliseid Vana Paganaid on ju palju. Siinkohal meenub John Fowlesi "Liblikapüüdja", mis on kirjutatud küll teise vaatenurga alt, aga mõte - orjastada üks inimene - jääb samaks.
Üks tähele pandud mõttetera, mis jääb minu jaoks eriliselt kõlama:
Ma märkan, et maailmas on inimesed peaaegu alati pinges ja neil ei ole aega. Isegi Vanaema ütleb seda sageli, aga tema ja Kasuvanaisa ei käi ju tööl, nii et ma ei tea, kuidas töötavad inimesed oma tööd teevad ja elada ka veel  jõuavad. Toas oli minul ja Emmel kõigeks aega. Aega määritakse vist hästi õhukese kihina nagu võid maailmale – teedele ja majadele ja mänguväljakutele ja poodidele -, nii et igale kohale on õige pisut kantud ja kõik peavad järgmise koha juurde kiirustama lk 283
Kirjastus: Hea Lugu
319 lk
Vaata youtubest ka raamatu ja filmi treilerit.

Wednesday, September 7, 2016

Avantüür



Kui raamatul on nii eriline väljanägemine, siis seda kohe peab lugema – sellise esmamulje jätab Audrey Magee debüütromaan „Avantüür“.  Esmamuljes õnneks pettuma ei pea, lugemiselamus oli võimas.
Tegemist looga Teise maailmasõja aegadest. Saksa tüdruk Katharina ja Saksa sõdur Peter abielluvad, kummalgi esilagu mõttes vaid omakasupüüdlikud eesmärgid: Katharina soovis saada lesepensioni, Peter aga rindelt pikemat puhkuseaega. Esialgu fiktiivsena mõeldud abielust kasvab kiiresti välja armastus. Kuid Peter peab tagasi Venemaale sõtta minema ja Katharina oma elu edasi elama Berliinis, kus ta elab koos oma natsismiideedest ajupestud vanematega.
On sõda, mis muudab elusid. Edasi antakse ühelt poolt nappide katketega sõjakoleduste keskmest Peteri vintsutusi, millele vastandub Berliini natsiaegne glamuur. Peter on esilagu patriootlikult meelestatud, ta usub suure Saksamaa võimsusse ja sõja ülla eesmärgi õigsusesse. Võit näib kindlamast kindlam. Katharina  on uhke oma mehe üle ja usub, et Saksamaa võidab sõja ning Peter naaseb.
Väga huvitav on jälgida, kuidas muutuvad olud muudavad inimeste käitumist ja valikuid. Kusjuures need valikud muutuvad sõjaolukorras ja ellujäämisinstinkt jääb alati peale. On üsna inimlik võtta hukkunu jalast vildid, võtta temast allesjäänud toiduained, ning lõpuks suutmata pidevat nälga ja külma taluda, anda end vaenlasele vangi. Sellised olid Peteri valikud.  Samas näib ebainimlik kolida juutide uhketesse elamistesse, kanda nende riideid, lasta end mõjutada kasuahnusest, pugeda neile, kust midagi saab. Selline oli Katharina elu. Samas tuli neil mõlemal, vaatamata oma senistele veendumustele,  anda lõivu oma au ja väärikusega.
Raamat koosneb peamiselt dialoogidest, vahele ka Peteri ja Katharina kirjad, mis on südamlikud, üksteisele lootust sisendavad, kuid mitte lõpuni ausad – absoluutse tõe eest prooviti üksteist säästa. Tõde võib olla valusam. Minu arvates näidatakse siin raamatus sõda ka pisut teises valguses, täiesti tavalise sõduri vaatenurgast, kellel ei ole taganemisteed mitte kusagile. Otsekoheselt ja usutavalt on kirjeldatud nälga, piina, alandust ja lootuse kahanemist.
Kuigi raamatu teema on väga raske ja jube, on lugu  haaravalt põnev, lugemine edeneb kiiresti ja mulle väga meeldis kogu see kontseptsioon: raamatu ülesehitus, psühholoogilisus, omapärane välimus, loo loogiline ülesehitus, tutvustav tekst tagumisel kaanel, ka teksti suurus . Lugedes oled nagu filmis, nii ehtsalt toovad need dialoogid sündmustiku esile. 
Raamat sobib neile, kes otsesõnu kirjeldatud sõjakoledusi liiga häirivaks ei pea.
Kirjastus: Petrone Print
352 lk
Veel on lugenud: 
https://triinuraamatud.wordpress.com/2016/08/23/audrey-magee-avantuur-petrone-print-2016/ 
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/09/nadala-raamat-audrey-magee-avantuur.html 
http://maemaailm.blogspot.com.ee/2016/05/avantuur-magee.html 
http://kirjandusfestival.tartu.ee/audrey-magee