Langenud

 

O'Doherty, Mel · "Langenud"

Tõlkinud: Piret Lemmeti

Kirjastus: Eesti Raamat, 2023

254 lk

70ndatel oli Michael alles laps, kuid ta mõistis, et emaga ei ole kõik korras. Nimelt käis ema piketeerimas ja oma lugu välja karjumas missa ajal kiriku ees, mis pealtnäha näisid hullusehoogudena. Keegi ei uskunud naist, kes oli üks tuhandetest või isegi rohkematest Iiri nunnadekodu ohvritest. Kolmkümmend aastat hiljem hakkab avalikkus vaikselt neid ema ja lapse varjupaiga lugusid lahkama ning mees mõistab ühiskonna silmakirjalikkust ning selle kuritöö suurust. Samas emaga läks nii nagu läks.

„Langenud“ on küll ilukirjandus, kuid põhineb reaalsel ajalool, mil Iirimaal Corki linnas tegutses Bessborough Mother and Baby Home, mis pakkus n.ö varjupaika vallasemadele, ühiskonna häbiplekile.  Iirimaal toimunu suhtes on ilmunud raamatuid veelgi. Esmalt meenub Christina Baker Kline „Orvurong“. Igatahes taas ühe võika ajajärgu järelkajad. Traumeeritud ema, kelle lapse elu või surm oli koos ta ema aadressiga kirjas registreerimisžurnaalis lk 142, ei parane ning kannab seda ängi edasi ka oma järgmistele lastele. See oli täielik tragöödia, mis näitab taas inimkonna süngeimat palet. Michael otsib vastuseid nii ema kui isa käitumisele, meenutades oma lapsepõlve ja isaga koos elatud aastaid.

Minu jaoks oli see tõeliselt raskepärane lugemine nii oma stiililt kui sisult, see tähendab, et kirjanik rõhutab oma kirjutatuga kogu seda ängi ja teema süngust. Samas paar liini raamatus olid helgemad ka ning raamatu lõpp oli ju lootustandev.  Lihtne seda lugeda ei olnud, kuid pinge oli olemas ja ma olen alati müüdud, kui vaadatakse sügavale inimhinge, analüüsitakse ajastu mõjusid, mis võinuks olla teistmoodi.

Inimesed oleksid valmis teadasaamise, et sul on probleeme, silmanägemisest loobuma, ja torkaksid võimaluse eest neist teistele rääkida endal ise silmad peast lk 46

Inimesed ei hooli enne, kui see juhtub nende endi ukselävel lk 136