Monday, September 26, 2022

Hundijooks

 


 Kerstin Ekmani “Hundijooks” paelus mind kohe. Ma ei tea, mis teema mul huntidega on - kui need loomad kirjanduses mingil viisil figureerivad, on lugemissoov olemas.😉

“Hundijooks” on jutustus eakast jahimehest Ulfist. Jahil kĂ€imine on olnud elupĂ€evad tema jaoks kirg ja armastus ning osalt ka kohtustus, sest tema juhtida oli kohalik jahiselts ning ka elukutse oli metsaga seotud. NĂŒĂŒd mil aastaid juba turjal omajagu, kohtab ta metsas ĂŒhte hunti. Eks hunte on ju aegade jooksul ka varemgi kohatud, kuid see kohtumine muudab miskit vana mehe mĂ”ttemaailmas.

Tegemist on hĂ€sti jutustatud ja sĂŒgavalt puudutava raamatuga, mis paneb mĂ”tlema elu ja ajalikkuse ĂŒle ning muidugi jahipidamise eetilisuse ĂŒle. Kas jahipidamine vĂ”rdub vaid tapmisega vĂ”i on tegemist lĂ”buga vĂ”i hoopis millegi kolmandaga? Vanemas eas mĂ”tled, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tĂ”ekspidamiste vÀÀrilised, vĂ”i oled ise ajaga niipalju muutunud, et mĂ”istad paljude tĂ”ekspidamiste ekslikkust. Ulfi mĂ”tteid lugedes oli tunda pisukest kahetsust, kuid see kahetsus ei olnud Ă€ngistav, muserdav, vaid pigem selline eluinventuur, kust tahad vĂ€ljaheita kĂ”ik saasta, mida rohkem kaasas kanda pole vaja. Omaette armas oli siin suhteteema – oli vĂ€ga sĂŒdant soojendav lugeda, kuidas Ulf ja abikaasa Inga omavahel suhtlesid, hoolisid, arvestasid, omi mĂ”tteid jagasid ning neid ĂŒksteisega kohandasid. Et kĂ”ik liiga filosoofiline ei oleks, oli loos ka tibake kriminaalsust, mis meeled elevil hoidis, kuid ka see sĂŒndmus taandub lĂ”puks mĂ”istmise ja mĂ”istlikkuse taha.

KokkuvÔttes oli hÀsti rahuliku tempoga kulgev jutustus, mis puges hinge.

Mulle meeldis vÀga!

Kirjastus: Varrak, 2022

199 lk

 

 

Friday, September 23, 2022

Minu taluköök

 


Olen selle Meie-sarjaga kuidagi vĂ€ga sinapeal, enamus on loetud. Seekord siis Manona Paris ja „Minu taluköök“. 

Oli ladus lugemine, sest sĂ”na valdab Manona hĂ€sti. Siiski taluköögist jĂ€i lugu minu jaoks ĂŒsna  kaugele, pigem oli see eneseotsimise, oma kehaga leppimise lugu. VĂ”i siis kadus taluelu kehaprobleemide vahele Ă€ra, kuidas vĂ”tta. VĂ”i hoopis on kehateema kuidagi tugevam ja jÀÀb sellepĂ€rast domineerima `?. Igatahes on juba ammu teada, et kui kehakaal on rohkem kui 65, siis on see ĂŒsna sageli probleem ja ise enda aksepteerimine -olen selline nagu olen, ei ole kerge, kui mingid standardid on silme ees ja meedia survestab ilukultusega. Selle iseendaga leppimise ja mitteleppimise suhtes oli see vĂ€ga aus raamat. Kööki oli siin ikka ka ja muidugi seda vana autentset talu, mis on vÀÀrikas ja vÀÀrtus omaette.  Katsetamist vajavad aga mĂ”ned retseptid, mis on raamatusse nii juhuslikus laadis pikitud. Ka mĂ”ned Ă”petussĂ”nad ja soovitused on vĂ€lja toodud, mis on mĂ”istlik kĂ”rva taha panna.

Petrone Print, 2022

 

 

.

Monday, September 19, 2022

Lilledele vÀrsket vett

 


Kirjastuse „TĂ€napĂ€ev“ Punane sari on alati ĂŒllatusi pakkuv. Seekord lasin end ĂŒllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele vĂ€rsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul ĂŒsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, vĂ”ib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepĂ”lvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kĂ”ikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi kĂŒlastab, ta sĂ€ilitab matusekĂ”nesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sĂŒndmus. See on Violette lugu, mis hĂ”lmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist vĂ€ga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just lĂ€bi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema vĂ”ime uuesti elu alustada. Loosse on pĂ”imitud kirjandust, muusikat ning iga peatĂŒkk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud vĂ”i laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hĂ”rguks, ĆĄikiks. Mulle meeldis vĂ€ga, siin oli ĂŒllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu ĂŒle juurdlemist, mĂ”istmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. VĂ€ga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, vĂ”ib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mĂŒrki, mis kĂ”rvetab kĂ€nde. Lk 372

Kirjastus: TÀnapÀev, 2022

 491 lk

 

Thursday, September 15, 2022

Meie kĂŒla eided tuunivad Viljandit

 


Viljandi on linn, kus olen mitu puuda soola Ă€ra söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ĂŒhes raamatus, on piisav pĂ”hjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub hĂ€sti minugi maailmaga.

Raamat on vÀrviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema Ôuel olen korra kÀinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur folgifÀnn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin tema ummamuudu aeda, vÀrvitud ja absoluutselt omanÀolise stiiliga hoovi. Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. MÔned olulised taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma seostest vanade asjade uuesti kasutusele vÔtmisega ning rÀÀgivad ka Avest. Tekstid on kenasti kirja pannud Krista Kivisalu.

„Meie kĂŒla eided tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kĂ”netab vĂ€ga: pildid panevad ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sĂŒtitab uusi taaskasutusmĂ”tteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja kohvikus on kĂ€imata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.

Kirjastus: Helios, 2022

191 lk

Wednesday, September 7, 2022

NÔusolek

 


Teema: vanema mehe ja noore tĂŒdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nĂ€htud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „NĂ”usolek“  seda enam - see on aset leidnud pĂ€riselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku vĂ”rku. See n.ö vĂ”rk toimib pealtnĂ€ha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet ĂŒldse saab olemas olla? Raamat on sĂŒgav sisevaade tĂŒdruku lapsepĂ”lvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavĂ”rdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kĂ”igi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavĂ”rdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks ĂŒldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja ĂŒks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mĂ”jutatud saama. Noor laps ja tĂ€iskasvanud mees ei ole oma suhtes vĂ”rdses seisuses, ja nĂ”usolek selles eas ei tohiks vĂ”rduda nĂ”ustumisega. Just sellele „NĂ”usolek“ mĂ”tlema paneb. Laps oma tĂ€helepanuvajaduses, rumaluses vms vĂ”ib teha otsuseid, mis teevad terve ĂŒlejÀÀnud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tĂŒkid kokku eri eluetappide analĂŒĂŒsi kaudu. Lugu on hĂ€sti liigendatud ning lugemine kulges ĂŒhe jutiga, ĂŒhe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne kĂ€est Ă€ra panna, kui need 170 lehekĂŒlge lĂ€bi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut vÔiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka tÀiskasvanud. VÔib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused Ôpetavad teinekord rohkem vÔi on ennetavama mÔjuga kui elu ise.

Kirjastus: VÀrske RÔhk, 2022

170 lk

Wednesday, August 31, 2022

PÔdravalem

 


JĂ€nesefaktor sobis mulle hĂ€sti, ja Ă”nneks on  Antti Tuomainen kirjutanud ka jĂ€rje, seekord siis PĂ”dravalem. Kuuldavasti peaks kolmas osa ka tulema.

Tegevuspaik on sama, ka tegelased enam-vĂ€hem samad, mis JĂ€nesefaktoris.   Henri Koskinen on seikluspargi tĂ€nu matemaatilistele valemitele stabiilsele tasandile toonud, kuid surnu ĂŒlestĂ”usmine lööb senise elu taas sassi. Ka tarnijatega on raskusi ja ausal teel asju ajada on pea vĂ”imatu. Henri soov on tĂ€iendada seiklusparki uute, kulutĂ”husate atraktsioonidega, kuid silmajÀÀnud PĂ”dravalemi-nimeline atraktsioon, mis peaks olema tĂ”eline tĂ”mbenumber, on takistute taga kinni. Aga matemaatiline meelekindlus aitab siingi omajagu ning ausus on tee, mis ei vii eesmĂ€rgini.

Samasugune jantlik lugu on see teinegi osa. Natuke kriminaalne, pisut armastust, pisut kavalust ja kavaldamist, vennalike suhteid, andestamist ja mĂ”ista pĂŒĂŒdmist. Pisut rohkem on siin lahatud ĂŒhe seikluspargi hingeelu, ehk teisisĂ”nu, kuidas rahvalt nutikalt rohkem pappi vĂ€lja meelitada, sest milleks see seikluspark siis loodud on. KĂ”ik see jant hoiab aga kenasti nina raamatus ning mingil rahulikul moel loed ja ei imesta, et  ĂŒks lihtne seikluspargi lugu on sind kenasti taas endasse haaranud.

Kirjastus: Varrak, 2022

256 lk

Tuesday, August 30, 2022

JĂ€nesefaktor


 


Raamatu kaanepilt ja pealkiri on eristuvad ning tagakaane info lubab teistmoodi lugemist. Antti Tuomainen „JĂ€nesefaktor“.

Henri Koskinen on elukutseline kindlustusmatemaatik, kuid nĂŒĂŒd, mil suri tema vend, sajab talle kaela seikluspark SinuMinuFun koos kĂ”igi vĂ”lgade ja muude kohustustega. Selgub, et see juhtimine nii lihtne ei olegi, sest oma raha ootavad seikluspargile laenu teinud kurjategijad ning rahalist seisu parandada ei ole sugugi lihtne.Samas ilmselt teadis ka vend Juhani, et matemaatiline mĂ”tlemine aitab ĂŒle igast mĂ€est. Kuid kas ikka igast`?

JĂ€nesefaktor on tĂ”epoolest tĂ€iesti teistsugune raamat, see on nagu kompott Mika Nousiainenist, natuke on Tuomas Kyröt vĂ”i siis on kĂ”ik vastupidi. Igatahes on seegi lugu ĂŒsna ĂŒle vĂ”lli, kisub kohati kriminaalseks ning vĂ€ike armulugu on ka olemas. PĂ€ris klassikalisest  krimist on siiski asi kaugel, sest klassikalise krimi jaoks on sĂŒndmuste kulg kuidagi pehme ning sĂ”na otseses mĂ”ttes tapmine ei nĂ€i siin ĂŒldse kuriteona. Ilmselt on asi selles, et kui seda teeb n.ö hea, siis see oleks nagu hĂ€datapmine, mis omakorda pehmendab suhtumist. Igatahes mulle meeldis, sest siin on vĂ€ga kastist vĂ€lja mĂ”eldud ning kokku on saanud tore lugemine.

Olen kogemustest Ôppinud, et kui mingi asi mind morjendab, siis pean kÔigepealt leidma selle osategurid, sooritama arvutuse ja vaatama, mis on lÔpptulemus lk 128

Kirjastus: Varrak, 2022

294 lk

Monday, August 22, 2022

Hoia mul kÀest

 


JĂ€lle krimi lainel. Seekord Prantsuse autor Michel Bussi.

Mees, naine ja nende kuue aastane tĂŒtar  veedavad puhkust Reunioni saarel. KĂ”ik nĂ€ib parimas korras, kuid ĂŒhel pĂ€eval kaob naine ning juurdluse mĂ€rgid viitavad sĂŒĂŒdlasele, abikaasa Martialile. Mida teha, kui nĂ€id ilmselge sĂŒĂŒdlane`? Mees valib pĂ”genemise tee, haarab  kuueaastase Sofa ja ĂŒritab kaduda. PĂ”geneda saarelt nĂ€ib olevat vĂ”imatu missioon, sest saar ju.  Pagemisteele jÀÀvad laibad ja muidu ohtlikud olukorrad. Kas see kĂ”ik ikka tĂ€pselt nii on nagu nĂ€ib, see kĂŒsimus on kogu aeg Ă”hus ning paneb raamatu jĂ€rele haarama.

Krimi on ikka ja alati teada valik, sest miski on enne lugemist selge - keegi tapetakse, keegi on sĂŒĂŒdi ja ĂŒsna sageli on keegi ka sĂŒĂŒdi lavastatud. Selles loos tapetakse aga inimesei nagu kĂ€rbseid ning lugu keerab sedapidi, et raske on veenduda mehe sĂŒĂŒtuses, kuigi sĂŒĂŒdlase muljet ta kogu aeg ka ei jĂ€ta. Krimi on nagu riknenud kapsas, ikka kiht kihi haaval lĂ€hened söödavale osale. Eks selleski loos neid kihte on, mis sĂŒĂŒdi vĂ”i sĂŒĂŒtusekihte avavad ning ĂŒhtlasi vĂ”tavad ĂŒsna hĂ€sti oma vĂ”imusesse. Samas see krimikiht ei eristu millegi poolest, on kurikael, on kannatajad, on mineviku saladused, on ootamatud takistused,  mingit peadpööritavat seiklust ei arenenud. Minu jaoks oli parim osa raamatust Reunioni saare loodusekirjeldused. Isegi klĂ”psisin google lahti ja kogusin veidi infot. Kutsuvalt on seda saart kirjeldatud kĂŒll: vĂ€ike, mĂ€gine, lopsakas loodus, vulkaaniline ning natuke Havai sarnane, suurepĂ€rane matkajate paradiis.

Kirjastus: Varrak, 2022

328 lk

 

 

Monday, July 25, 2022

Raevukas lesk

 


Mitmed soovitajad panid haarama Minna Lindgreni „Raevukas lesk“ jĂ€rele. Need soovitajad kiitsid muhedat huumorit, ja suutĂ€is naeru kulub alati Ă€ra.

Seekord siis vananemise teema. Ullis on elanud kogu oma elu pealtnĂ€ha viksilt ja viisakalt, samas sisemise rahuloluga ei ole nĂŒĂŒd, mil aastaid on 74, kĂ”ik hĂ€sti. Ta kahetseb elus tehtud valikuid – ei ole hingekosutav olla 12 aastat pĂ”dura abikaasa hooldaja, seda enam, et see abikaasa ei pakkunud erilist lĂ€hedust ka siis, kui ta oli veel noor ja terve. NĂŒĂŒd vanuigi, mil abikaasa surnud, tunneb naine, et pole Ă”ieti elanudki ning otsustab sellega algust teha nĂŒĂŒd. Kust aga alustada? Esmalt tuleb ĂŒle vaadata sĂ”prade list ning kuidagi teha selgeks lastele, et veel ma ei ole seniilne ja ei vaja hooldekodu. Isegi selles vanuses vĂ”ib olla elul varuks nii mĂ”ndagi!?

Oli kĂŒll humoorikas raamat, kohati oli ikka vĂ€ga ĂŒle vĂ”lli keeratud see lugu, vĂ”ib olla isegi liigagi suurte liialdustega, mis kohati ka labasusse kaldusid. Aga mĂ”tteainet jagus! Mida on vanal inimesel oodata, kas ainult surma? Vanadusega kaasnev ei nĂ€i just lust ja lillepidu, aga elusast peast ei peaks ka surema, s.t ennast ei peaks tabudega piirama siis, kui kĂ€ed-jalad terved, mĂ”istus korras, vaim virge. Kindlasti on olemas igal see miski, mis silmad sĂ€rama ning mĂ”tte tööle paneb. Olen varemgi mĂ”elnud, et miks on mingid olukorrad, riietus, lollitamine, tantsimine jms vanainimses jaoks kohatud. Raamatus mingid ekstra coolid kohad ju kohatud nĂ€isid 😊 Kui vanainimene tantsib twisti miks see nĂŒĂŒd siis nii naljakas on, vĂ”i mis muudab miniseeliku vana naise jaoks ebasobivaks? VĂ”ib olla oleks elu ikkagi lĂ”busam, kui nii palju tabusid ĂŒhiskonnas ei oleks.

Igatahes raamat oli loetav. Huumorit armastavatele vanainimestele soovitaks kĂŒll, kui aga selle naljasoonega on kehvasti, siis parem jĂ€etagu lugemata.  

Kirjastus: Pegasus 2022

251 lk

LĂ”petuseks tore vanainimese disko 



Friday, July 22, 2022

Juureravi

 


Mika Nousiainen on Soome Backman vĂ”i on see vastupidi, igatahes on mul meeles veel 2013 loetud „VaarikalaevukesepĂ”genik“. Ja muidugi tuleb lugeda, kui mĂ€lus on head mĂ€lestused.

Pekka Kirnuvaara hambad pole kiita ja nii kĂŒlastab ta hambaarsti Onni Kirnuvaarat. Kahtlus, et hambaarst on Pekka vend, ostutub tĂ”eks. Koos hakatakse oma juuri otsima. Selleks juureks on isa, kes on mĂ”lemad lapsed kunagi hĂŒljanud. JĂ€ljed viivad Rootsi, Taisse ja Austraaliasse. Mida kaugemale rĂ€nnatakse, seda suuremaks suguvĂ”sa kasvab ning tasapisi selgub ka tĂ”de isa kohta. Ja ilmselgelt ravitakse siin hambaidki ĂŒsna usinasti.

Nii et pĂ”nevust jagub. Kuid lisaks pĂ”nevusele on siin nii muhe elufilosoofia, et see, kas ja kuidas isa leiti, ei omagi nii suurt ja sĂŒgavat tĂ€hendust. Pigem on see lugu leppimisest, erisustega kohanemisest, lĂ€hedusevajadusest, andestamisest. Soe ja mĂ”nus huumor vĂŒrtsitab seda kĂ”ike – ka kurvaks tegevad kohad on mahendatud eluterve huumoriga. Nii et ainult naljaraamat ei ole, aga tĂ”sisemad probleemid nĂ€ivadki muretumad, kui osata neisse suhtuda leebemalt. 

Just kirjutamise stiililt vĂ”rdleksin Nousiainenit Backmaniga, kuid Backman on minu jaoks filosoofilisem. Siiski oli ka „Juureravi“ mĂ”nus lugeda. Selline ĂŒĂŒber-lahe ajaviide.                                                                                                                                         

Armastus ei erine kuigi palju juureravist. EesmĂ€rk on teha teisele inimesele head. See on vahel valus, vahel tulemuslik, tuleb minna sĂŒgavale enda sisse ja endast midagi anda lk 113

... kui  kellelgi teisel lĂ€heb hĂ€sti, ei  vĂ”ta see sinult midagi vĂ€hemaks lk 145

Mis hÔisates tuleb, seda on igemetest nÀha lk 239

Ja tĂŒkike Eestimaad ka raamatust: „Raske uskuda, aga inimesed jÀÀvad ellu ka Tallinna laeval.“ Eks see Tallinna kruiis ole omamoodi walkabout..... Mis oleks kui  sarnane giidiga ekskursioon korraldataks ka Tallinna laeval? Kus turistidele selgitataks ideed, mille kohaselt kahe maa vahelise alkoholiaktsiisi erinevus paneb aluse tihedale laevaliiklusele ning nii mĂ”nelegi kaunile vĂ”i inetule armuloole. Lk 302

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

367 lk

                                                                                                                                                                                                                                                                                             

 

 

Tuesday, July 19, 2022

Balti tragöödia

 


Sigfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ ilmus nĂŒĂŒd kĂŒll kordustrĂŒkina, kuid minu jaoks oli see tĂ€iesti uus avastus.

Raamatu sĂŒndmustik viib 19. sajandi lĂ”pu, 20. sajandi alguse LĂ€timaale Lobergi mĂ”isa ja haarab ka teisi LĂ€timaa mĂ”isaid. Aurel on Heidekampide pere viiest lapsest neljas. Raamatu alguses on Aurel vĂ€ike poiss, kes elab idĂŒllilist lapseelu mĂ”isas, kus mĂ€ngumaaks oli nagu lastele ikka puud, veed, metsateed.  Siiski tajub ta juba lapsena nĂ€htamatut klaasseina oma pere ja taluperede vahel. Ajad muutuvad, ning ajaloolised rahutud ajad jĂ”uavad ka Lobergi mĂ”isa, mil rahulik pereelu asendub ettearvamatute keerdkĂ€ikudega. AjaloosĂŒndmused, 1905. aasta revolutsioon,  Esimene maailmasĂ”da, 1917. aasta sĂŒndmused jĂ”uavad igasse maanurka ka LĂ€timaal. Aurel kogu selle elu keskel otsib ennast, oma suhet maa ja rahvaga, kuuluvust ja armastust.

Kui 13. sajandil Saksa rĂŒĂŒtlid tulid paganaid usku pöörama ja oma mĂ”isad meie maadele rajasid, tekkis nagu uus rahvus: baltisakslased. „Balti tragöödia“ annab suurema pildi baltisakslaste ajaloost ja elust-olust. Ma ei olegi kunagi mĂ”elnud, et baltisakslased olid nagu eestivenelased, kelle saatus on olla n.ö kahe heinakuhja vahel: ei ole enam pĂ€ris venelased ja pĂ€ris eestlaste hulka ka ei kuulu. Selles raamatus aga tĂ”useb seegi teema esile. Ja kui algasid vĂ”itlused sakslate-venelaste vahel, kui algasid revolutsioonid ning bolĆĄevikud tĂ”stsid pead, oli baltisakslastel raske valida pooli, raske otsustada, kelle poolt, kelle eest peaksid nemad vĂ”itlema. Keerulised ajad tĂ”id inimesi keeluliste olukordade ette.

„Balti tragöödia“ on ĂŒsna autobiograafiline - raamatu autor on ise pĂ€rit Lobergi mĂ”isast, seega on see atmosfÀÀr ja lugu tĂ”etruu. Raamatus on hĂ€sti palju tegelasi, kuna suguvĂ”sad olidki suured, aga kĂ”ik nimed on hĂ€sti meeldejÀÀvad ja lugedes segamini ei lĂ€he. Taustatekstis on palju olustikukirjeldusi ja ka loodus kĂ”neleb omasoodu ning aitab kaasa meeleolu loomisele. Meeleolu sealjuures on vahelduv, kord helge, siis nukker ning lĂ”puks lootusetus. Raamatu alguses oli esialgu kĂ”ik ilus, nii truudus, arm kui ka Ă”nn, kuid mida aeg edasi, seda sĂŒngemaks lugu muutub. Algab pĂ”letamine, hĂ€vitamine, maha laskmine, vĂ”itlemine. Raamatu lĂ”pus tundsin, et mind hakkab see tohutu vĂ€givald muserdama. Kuna see lugu on palju tĂ”sielusĂŒndmustega lĂ€bi pĂ”imunud, siis raske oli mĂ”istusel seda tohutut koledust, lootusetust, kurbust vastu vĂ”tta. Samas pani miski ikka ja jĂ€lle raamatu jĂ€rele haarama ning lugesin need 600 lehekĂŒlge lĂ€bi ĂŒsna kiiresti.  Baltisakslastest on vĂ€he kirjutatud, seega oli see vĂ€ga tĂ€nuvÀÀrt lugemine. HĂ€sti palju juurde annab ka raamatu lĂ”ppsĂ”na, mis avab kirjaniku ja selle loo tagamaid.

Oli hÀsti mÔjus raamat!

 

Sest maa, teavas ja jumal on ĂŒks, ning isegi liivatera ja rohukĂ”rs on osa Jumalast. Sa ei tohi vaid karta ega kahetseda, muidu laseb jĂ”ud sinust lahti. Sa pead kartmatult anduma: veele, maale, taevale – Jumalale, sa pead Teda usaldama, Temasse uskuma, siis kannab Ta sind, nii nagu kannavad sind vesi ja maa lk 172

 

Kirjastus: Hea Lugu, 2022

621 lk

Friday, July 15, 2022

Minu Setomaa

 


PĂ€rast vĂ€iksest Setomaa reisi lugesin lĂ€bi Annela Laaneotsa Minu Setomaa. Kui esialgu mĂ”tlesin, et oleksin pidanud ikka enne reisi lugema, vĂ”ib olla saanuks raamatust mĂ”ne teadmise selle kohta, kuhu minna ja mida vaadata, siis nĂŒĂŒd, pĂ€rast lugemist tĂ”den, et raamat reisiinfot ei jaga. Annela kirjutab peamiselt oma ĂŒlembsootskaks olemisest. Palju lehekĂŒlgi on pĂŒhendatud pealinikule, kas selle kandmine on vĂ”i ei ole vabaabielus olevale inimesele kohane. Samuti sootskaks olemisest, selle n.ö töö koormusest jms. Ta on uhke oma Setomaa ĂŒle ja on viinud Seto kultuuri laiematesse massidesse. Selle sootska ametiinfo eest olen tĂ€nulik, sest kuidas ĂŒhest noorest naisest kujunes tiitlikandja,  oli tegelikult pĂ”nev. 

Kuna mul olid teisesuunalised ootused, siis muus osas olen pisut kriitiline. Setomaa ei ole ainult ĂŒlembsootskad, seal on rohkem kĂŒlasid, kui mainitud Obinitsa, MikitamĂ€e ... Seal on peale endiste sootskade teisi olulisi inimesi veel, seal on vaatamisvÀÀrsusi ning see kuulus Seto kultuur... Selles osas olid ootused raamatule suuremad. Natuke hĂŒplik, palju hala pereelu korraldamise poole pealt, minu arvates ĂŒlekohtuselt palju kriitikat n.ö vĂ€lissetode kohta.  Aga loetud ta sai ja Ă€ratundmisrÔÔmu tundsin ikka ka: Obinitsa lauluema, Seto folk, tsĂ€ssonid ja nulgad. ÜleĂŒldse jĂ€ttis Setomaa oma jĂ€rvede, mĂ€giste-kurviliste teedega vĂ€ga hea mulje. Igal kandil oma vĂ”lud ja vĂ”rreldes LÀÀne-Eestiga hoopis teistsugune Eesti taas. 

Kirjastus: Petrone Print, 2019

248 lk

Tuesday, July 12, 2022

Looduse jÔud

 


Suvel on hea natuke meeli erutada ja lugeda midagi pĂ”nevat. Jane Harperi „Looduse jĂ”ud“ seda on. Kirjanik on Austraalia kodanik ning sinna viib ka raamatu sĂŒndmustik.

Ühe Melbourni firma töötajad, viis meest ja viis naist, lastakse vabasse loodusesse, et lĂ€bida ĂŒsna ĂŒrgne matkarada. Matka eesmĂ€rkina peaksid paranema töösuhted ja Ă”pitaks ka ĂŒksteist paremini tundma. Kaart, millele on mĂ€rgitud laagripaigad, on ette antud. Raja lĂ€bivad tĂ€ies koosseisus mehed, naised aga eksivad teelt ja naasevad  kadudega: ĂŒks on puudu. Asja asuvad uurima politseinikud Carmen ja Aaron. Kadumise pĂ”hjusi nĂ€ib olevat mitu. Naised hakkavad meenutama oma rĂ€nnakut ning paralleelselt kulgeb ka uurimise lugu.

Nii pĂ”nevalt ĂŒlesehitatud lugu haarab endasse koos naha ja karvadega :D. Niidiotsi on mitu, ning kahtlus pĂŒsib ĂŒleval kĂ”igi ja kĂ”ige suhtes pea lĂ”puni. Ei tea ju, kas on kriminaalsus mĂ€ngus, vĂ”i nagu ikka kadumiste suhtes, loodad lĂ”puni, et see on vaid tĂŒhipaljas eksimine. Loodusel siin on muidugi oma roll - lase punt tibisid matkama ja vaata, kui hĂ€sti nad toime tulevad ilma telefonilevi, vee ja toiduta tundmatus padrikus, kus kummitab nii palju ohtusid. Lisaks ilmneb ju raskustega vĂ”ideldes inimese tĂ”eline pale. Loo arenedes tekib ĂŒsna mitu kĂŒsimust. Kas lapsepĂ”lves kogetud ellujÀÀmislaagri teadmised on piisavad selleks, et ekstreemsustes hakkama saada? VĂ”i kuidas ĂŒldse ekstreemsetes oludes on vĂ”imalik hakkama saada, kui omavahelised suhted pole kĂ”ige paremad? Lisaks on nii uurijate kui ka matkajate meeltes piirkonnas tegutsenud kunagise sarimĂ”rvari ohvrid. MĂ”telmisainet siin on. Igatahes oli pingeline, pĂ”nev ja ĂŒsna lihtsakoeline lugemine, mis meeldis iga kandi pealt.

Kirjastus: Varrak, 2022

342 lk

 

Thursday, July 7, 2022

Rukis ja rahu

 


Selline ilmetu ja vana raamat tavaliselt lugejale raamatukogus nĂ€ppu ei hakka. Ma isegi ei tea, mis mind kĂ”netas, aga loetud Åsta Holthi „Rukis ja rahu“ sai.

SĂŒndmustik viib 17. sajandisse, Rootsi-Norra piirialadele, kuhu soomlased vĂ€lja rĂ€ndasid ja alepĂ”letamisega endale paksu laande pĂ”llumaid rajasid, eluasemeid ehitasid. Nii rajas ka  rÔÔmsameelne Pal sinna kodu ning kosis endale jĂ”uka talu Kertu. Pere kasvas, tööd ja tegemised kasvasid. Rahuloluga oli nagu oli. Pal oli romantiku hingega, kes armastas voolida ilusaid asju, samas Kertu oli praktilisema meelega ja alati ei mĂ”istnud mehe ilumeele vajalikkust. Siiski troonis nende elus kirg, armastus ja hoolimine, mis nĂ€is toona siiski midagi enneolematut. Vanemate kokku lepitud liitudest ei pruukinud sellist Ă”nnelikku elu juhtuda.

Mulle meeldivad jĂ€tkuvalt sellised tee tööd ja nĂ€e vaeva lood. Ja selles raamatus seda tööd ju oli, aga siiski oli peamine armastus, ĂŒksteisega arvestamine, kogukondlik arvestamine. MillegipĂ€rast kipume omistama praegusel ajale tarkuse, arukuse, mĂ”istuse, ja mĂ”eldes tollele vanale ajale arvame, et inimesed olid rumalamad, ei teadnud, ei osanud paljusid asju. KĂŒllap see nii oli ka, sest avastamata oli elekter, kirjaoskus ei olnud veel massidesse jĂ”udnud, kuid loodusega kooskĂ”las olemise suhtes oldi kindlasti toona targemad. Ka 17. sajandil unistati helgemast homsest, elati teatud mĂ”ttes progressi nimel, sest elu pidi ju arenema, talu kasvama, aidad tĂ€is olema, lapsed töökad olema. Mulle meeldis see Pali ja Kertu armastuse, talurajamise ja elamise lugu. Meeldis Meelis Joosti lĂ”ppsĂ”na – selline teadmine, mille saad otse raamatust lugeda, annab alati palju juurde. Kahju vaid, et triloogia teised osad ei ole eesti keeles ilmunud. Oli ilus ja rahulik lugemine.

…armastus pole vaid kallistused ja ilusad sĂ”nad. See on vaev ja mure ja tĂŒlidki. Armastuses on kĂ”ike. TagantjĂ€rele taipad, et kĂ”ik, mis tol korral haiget tegi, polnud ainult valu. See kuulub elu juurde. Lk 233

Kirjastus: Ilmamaa, 1996

247 lk

Thursday, June 30, 2022

MÀrkmed minu Àmmale

 


Taas uudishimu kĂŒlvav pealkiri: mis mĂ€rkmed need siis olla vĂ”iksid, mida Ă€mmale kirjutada!? Raamat Phyllida Law´lt.

Need mĂ€rkmed, mis on raamatuks vormunud, ongi pĂ€ris mĂ€rkmed pĂ€ris Ă€mmale. Phyllida Ă€mm Annie elas oma poja perega koos 17 aastat. Vananedes muutus kĂ”rvakuulmine töntsimaks ning minia hakkas ĂŒha enam suhtlema temaga kirjakeste teel. Phyllida mees leidis, et naine kulutab liiga palju aega Ă€mma mĂ€rkmetele ning torisedes provotseeris naist neist mĂ€rkmetest raamatut kirjutama. Kujutan ette, et see vĂ”is olla umbes nii: „Kirjutad siin oma monolooge, joonista neile juurde ka, saad kokku raamatu“😉. Oli see torin kuidas oli, igatahes sĂŒndis armas raamatuke, mis on tĂ€is sellist mĂ”nusat kodusoojust, kus on palju mĂ”istmist, heasĂŒdamlikkust, ĂŒksteisega arvestamist. MĂ€rkmed on nii olevikust kui ka minevikku pĂ”ikega. Parasjagu humoorikad ja vĂ€ga toredad. Suhted Ă€mmaga on ĂŒsna sageli selline irriteeriv teema, selle raamatu pĂ”hjal vĂ”ib vĂ€ita, et saab teistmoodi kĂŒll.

Tore, teistmoodi vaheldus oli see lugemine!

Kirjastus: Argo, 2022

111 lk

Monday, June 27, 2022

Need vaiksed laaned

 



Kimi Cunningham Granti raamatu „Need vaiksed laaned“ kaanepilt on kĂ”nekas. Selline nĂ”iamets on mĂŒstiliselt salapĂ€rane ning kĂŒtab ootused raamatule ĂŒles. 

Ühes paksus-paksus metsas on maja, kus elavad kaheksa aastane tĂŒdruk ja tema isa. TĂŒdruku side pĂ€ris maailmaga on vaid lĂ€bi raamatute. See on raamatute juures hea asi. Nende kaudu saad kogeda kĂ”ikvĂ”imalikke erinevaid inimesi ja igasuguseid kohti. KĂ”ike seda oma mugavas ja turvalises kodus lk 97. Ta ei ole kunagi kĂ€inud poes, kinos, teatris, mĂ€nginud teiste lastega. Seni on ta nĂ€inud veel vaid kahte inimest peale oma isa. See kurblugu ulatub aastate taha, miks isa toona sellise valiku tegi. NĂŒĂŒd aga kuhjuvad erinevad asjaolud, mis muudavad isa maailma ning sellelĂ€bi ka lapse oma. Nende ellu sisenevad veel mĂ”ned inimesed ning isa on dilemma ees, kuidas edasi?

Tegemist on vĂ€ga kurva perekonna looga, millest ei puudu kriminaalsed elemendid, Afganistani sĂ”da, traagiline Ă”nnetus. Ebameeldivad sĂŒndmused panevad lugeja meeled valvesse ja juba paremate hetkede ootuses loed pĂ”nevusega. Nii et pĂ”nevust selles loos jagub. KĂ”ik saladused kooruvad kiht-kihi haaval ning keeruline on isegi mĂ”elda, kellele peaks kaasa tundma vĂ”i kes toimis Ă”igesti, kes mitte. Aastate tagused valikud olid vĂ€ga keerulised ning mĂ”jutasid nii mitut osapoolt. Samas see elu laante sĂŒles, nĂ€is tĂ€napĂ€eva infomĂŒrarikkusega vĂ”rreldes idĂŒlliline ja armas. 

Üldjoontes mulle meeldis. Meeldis pĂ”nevus, loodusega koos hingamise rĂŒtm ning eelnenud elukildude jupitine poetamine. See oli pigem suur lugu, mis haarab elu nii mitut tahku. Aga jah, see vĂ€ikese metshaldja kasvamise osa, keskkonna mĂ”ju lapsele ning selle ĂŒle mĂ”tlemine meeldis vast kĂ”ige enam. Kas isa toonane otsus oli n.ö karuteene lapsele vĂ”i pigem Ă”nnistus? Keeruline kĂŒsimus.  

… kĂ”ige julmem relv on inimese meel lk 118

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2022

287 lk


Monday, June 20, 2022

Vestlused sÔpradega

 


Sally Rooney debĂŒĂŒt „Vestlused sĂ”pradega“ on nagu tema teine romaan „Normaalsed inimesed“, suhete teemal. Inimsuhted on alati keeruline ja pĂ”nev teema, selles pole kahtlustki.  

Selle loo keskmes on Frances ja Bobbi - noored naised, sĂ”brannad ning eksarmukesed. Ühel kirjandusĂŒritusel tutvuvad  nad Melissaga. See tutvus omakorda sĂŒnnitab lĂ€heduse Francese ja Melissa abikaasa Nicki vahel. Samas toimib sĂ”prussuhe teatud mÀÀral kĂ”igi nelja vahel. Siiski on neil kĂ”igil neljal iseeneses selgusele jĂ”udmine keerulisem, kui nad endale tunnistada julgevad.

„Vestlused sĂ”pradega“ on pigem noore inimese kujunemise ja sĂŒgavale enesesse vaatamise lugu, vĂ”i Ă”igemini ĂŒhe olulise eluetapi kulgemise lugu. Ehk siis peamiselt ĂŒhe 21 aastase naise lugu, mil noorusele omaselt ollaksegi teatud mĂ”ttes nagu peata kana - ei oska kuulda veel oma sĂŒdame hÀÀlt ning ka mĂ”istuse hÀÀl ei ĂŒtle seda, milline see ainuĂ”ige valik peaks olema. Esialgu oli tĂŒkk tegemist, et aru saada, kas Bobbi on poiss vĂ”i tĂŒdruk. Mingil ajal tekkis arusaam, et ikkagi naissoost ja homoseksuaalsuse teema on ka teatud mÀÀral olemas (see oli kĂŒll pigem kĂ”rvalnĂ€htus). Mulle meeldis, et armastust ei ole selles loos kuidagi lahterdatud bi- ja heteroseksuaalseks, armastus oligi armastus, sĂ”ltumata sugudest. Lugedes tekivad mingid ootused teatud tegelaskujude suhtes ja mina ootasin pisut teistsugust lĂ”ppu, aga samas ei olnud selles lĂ”pus midagi erilist vĂ”i imekspandavat.

Mingi imenipiga paelus ka selline klassikaline „mina ootan sind“ „ kas ta tĂ€na helistab“ „igatsen sind“ lugu enda kĂŒlge kĂŒll, s.t et pinge oli tĂ€iesti olemas, kuigi et jah, ega midagi n.ö hallist massist siin eristuvat ei olnud ja pikemas perspektiivis ta kindlasti meelde ei jÀÀ. Sellistest keelatud tunnetest, sisemistest heitlustest on kirjutatud ju palju.  Igatahes oli selline lihtne suvelugemine, suht vĂ€givallatu, kerge ja pigem helge. Suvi on ju helguse aeg.

Kirjastus: Varrak, 2022

275 lk

Thursday, June 16, 2022

Olen veel olemas



MĂ”nikord piisab sellest, et raamat on kuldkollast vĂ€rvi, kohvitassi ja kĂŒpsisega illustreeritud ja oledki kĂ”netatud. SeejĂ€rel kĂ€si haarab ja loed ilma tĂ€psema sisuga tutvumata. „Olen veel olemas“ Sven Strickerilt. 

Mortiza elujĂ€rg on paigas, tal on abikaasa, poeg ja kohvik. Negatiivse taagana kannab mees kaasas oma lapsepĂ”lve, aga see on seni pesitsenud vaid kusagil kauges mĂ€lusopis. Kui ootamatult astub uksest sisse tema isa Karlheintz teatega, et ema on juba mitu kuud tagasi surnud ning temagi soovib minna teispoolsusesse, elavduvad Moritzas lapsepĂ”lvemĂ€lestused. Seda enam on lugu keerukas, et isa pöördub poja poole ka oma elukĂŒĂŒnla lĂ”petamise palvega. On dilemma, mida teha!? Isa on ĂŒdini negatiivne, tĂ”rges kĂ”ige ja kĂ”igi suhtes. Milline otsus see ainuĂ”ige nĂŒĂŒd on? 

Peresuhetest see raamat kĂ”neleb. MillegipĂ€rast on nii, et oma pereliikmetega kĂ€itutakse ĂŒsna sageli palju halvemini kui vÔÔrastega. Selle loo pĂ”hjal ei teeks mitte ĂŒhtegi etteheidet Mortizale ega ka tema Ă”ele. Kui su lapsepĂ”lv on tĂ€is sallimatust, ignorantsust, kus armastus on vaid vaevu-vaevu tuntav, siis sellest kodust on ĂŒsna loogiline pĂ”geneda ning unustada. Paraku aga mĂ€lestusi vĂ€ga lihtsalt ei mata. Siiski ei jĂ€tnud ka Karlheintz mulle ĂŒdini halva muljet, lihtsalt on inimesi, kes ei oska oma tundeid nĂ€idata, vĂ”i oskavad teha seda ainult lĂ€bi virina ja hĂ€da. 

VĂ€ga lihtne ja voolav lugemine. Pean pattu tunnistama, et lĂ”pupoole isegi natuke liiga veniv ning mĂ”nest dialoogist lendasin hooga ĂŒle. Aga noh, ĂŒldjoontes polnud paha. Siin oli toredaid mĂ”tteid vananemisest, illusioonidest ja peresidemetest. Inimsuhted ju ongi kummaline sasipundar ning seda pundart ĂŒhe loo kestel harutada pole sugugi halb. 

Sa ei saa öelda eeslile, et hakka elevandiks. VĂ”id muidugi öelda kĂŒll, aga ei saa oodata, et see pĂ€riselt juhtuks lk 90

Kirjastus: Vesta. 2022

344 lk


Thursday, June 9, 2022

Elu ilmaveerel

 


Lenna meeldib mulle lauljana ning tema elukÀik jÀÀb kÔige paremas mÔttes meediast alati silma. Seega haarasin esimesel vÔimalusel tema raamatukese jÀrele.

Oma elust Setomaal, LÀÀne-Eestist vaadatuna kaugel ilmaveerel, ta jutustabki. Minu arvates tĂ€idab selline raamat igati aktsiooni „Maale elama“ eesmĂ€rki ja on kindlasti mĂ”jusamgi veel. Ta jutustab kĂ”igest: maaeluga kohanemisest, kitsekese ja jĂ€nese perre vĂ”tmisest, oma vÀÀrtushinnangutest, kooselust Lauriga, taas emmeks saamisest jm. Selline armas pingevaba lugemine, kohati naljakas ka, sest loomadega juhtub seiklusi ka kogenud loomapidajatel, mis siis veel algajatest rÀÀkida. VĂ€rske sÔÔm vaheldust muudele lugemistele oli see raamat igatahes. Ning kohe kindlasti mĂ”jub inspireerivalt ja julgustavalt neile, kes vĂ€hegi maale kolimise mĂ”tet on mĂ”lgutanud ning ka maakatele mĂ”jub vĂ€rskendavalt. Vahvalt naiselt vahva raamat.  

JES kirjastus, 2022

223 lk

Monday, June 6, 2022

Üksinda ookeanis

 


Slava Kurilov oli NĂ”ukogude Venemaal sĂŒndinud kasvanud okeanoloog. SĂŒgaval nĂ”uka-ajal, 1974. aastal osales ta kruiisil Vladivastokist ekvaatorile sĂ”itvalt laevalt pĂ”genemise mĂ”ttega. Tema unistustes olid alati olnud palmid ja idĂŒlliline rand. Selle unistuse poole pĂŒĂŒdles ta juba varases nooruses valmistades ette end nii fĂŒĂŒsiliselt kui vaimselt. Mees tegeles jooga ja teiste vaimu tugevdamise tehnikatega. Soodsal hetkel hĂŒppas ta ookeani, kaasas vaid lestad, mask ja hingamistoru. Ta oli kĂŒll kĂ”ik vĂ€ljaarvestanud, kuid keset ookeani see arvestus osutus pisut valeks. Algas meelierutav seiklus.

See pĂ”genemise teekond ja vĂ”itlus elu eest ookeanis oli ĂŒdini pĂ”nev ja Ă”udne ka. Kui ĂŒmberringi on vetevĂ€li, hiiglaslikud lained, orienteerumise mĂ€rke pole alati vĂ”imalik lugeda, siis jÀÀb loota vaid Ă”nnele. Kuna mees kirjutas raamatu, siis on ette teada Ă”nnelik lĂ”pp.

Mulle meeldis, et selles loos oli kirge ja emotsioone, k.a hirm ning kuidas sellega toime tulle. Ka raamatu vaimu kasvatamise osa oli arendav, viib ju sihikindlus sihile. PÔgenemine nÀis pigem vaimne eksperiment, katsumus, poliitilised pÔhjused jÀid tagaplaanile, kuid nad olid siiski olemas.

 

Kirjastus: Argo, 2022

199 lk

Thursday, June 2, 2022

UnenÀod ei tÀhenda midagi



Sattusin lugema Norra kirjaniku Ane Barmeni „UnenĂ€od ei tĂ€henda midagi“. EelkĂ”ige kĂ”netas pealkiri ja alles lugedes adusin, et tegemist on noortekaga. Ei olegi pĂ€ris noortekat ammu lugenud, seega vaheldus tavalugemistele. 
Seitsmeteistaastane Louise on tuleb Alesundist kodukĂŒlla puhkusele. Paraku algab puhkus vanaema matusega. Suhted ema ja Ă”ega on kuidagi puised ning tĂŒdruk otsustab minna suvel vanadekodusse tööle. See töö valik ja ka vabaajal Ă”llepudeli kummutamine on pigem soov pÀÀseda leinamĂ”tetest. Aasta tagasi hukkus tĂŒdruku eluaegne sĂ”ber ja esimene armastus Tormod. Vanadekodu töö paneb veelgi rohkem mĂ”tlema elu ajalikkuse ĂŒle ja muudab ĂŒleĂŒldist ellu suhtumist. 
 VĂ€ga lihtne ja eluline raamat, mis mĂ”tteaianet pakub mitme kandi pealt. Mind kĂ”netas just noore inimese oskus toime tulla dementse vanainimesega. Ilmselt just see vanainimese teema eristab seda lugu tavalisest noortekast, kus kĂ”ne all on ainult omavahelised suhted. Samuti on kirjanduses alati tore Ă€ratundmisrÔÔm mĂ”ne paiga vĂ”i nĂ€htuse suhtes, mida ise oled kogenud. Minul on Alesundi kogemus olemas. 
Ajaviiteks tĂ€iesti asjalik lugemine.  

 Kirjastus: Eesti Raamat, 2022 
191 lk

Monday, May 30, 2022

Seitsmes rahukevad

 


Olen tĂ€nulik meie kirjandusklubile, kes otsustas mai kuu lugemiseks valida Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“. Mul on see raamat mĂ”tteis olnud kĂŒll, kuid lugemiseni ei ole kuidagi jĂ”udnud. NĂŒĂŒd aga taganemise maad ei olnud.

Nagu ĂŒtleb pealkirigi, seitse aastat on möödas sĂ”jast. NĂ”ukogude kord on korralikult kanda kinnitanud, kuid inimestel on meeles veel iseseisev riik ning leppimist olukorraga ei ole. Viie aastane tĂŒdruk elab oma lapseelu ĂŒmbritseva paistel. Ta nĂ€ib ĂŒksildane vaatamata sellele, et tal on vanemad, vanaema, koer, kanad, naabri-Aime. Pere tĂ€iskasvanud on hĂ”ivatud riigikorra ning olme muredega. Laps peegeldab aga kĂ”ige paremini seda, mis hetkel on. Nii kumab vĂ€ikese tĂŒdruku mĂ€ngust kĂ”ik kaasaegne, k.a kolhoosid, kĂŒĂŒditamine, metsavendlus. Laps on nagu kĂ€sn, kes imab endasse seda, mida nĂ€eb ja kuuleb. Kuna lugu on kirjutatud lĂ€bi lapsesilmade nĂ€htu, siis jĂ€i minule siiski ĂŒldmulje vaatamata raskustele, helge. Lihtsalt lapse nĂ€gemuses ei ole veel seda koorma kandmise raskust, lapse silmad vĂ”tavad mure maha, pisendavad eluraskusi, poliitilist korda ning lapse arusaam on vahetu ja siiras.

Tekst on hĂ€sti tihe ja vajab pĂ€riselt kohalolu ning mĂ”ttega kaasa töötamist. Lugeda ei saa n.ö ĂŒlejala ja kiiruga, vastasel juhul ei jĂ”ua mĂ”te kohale. Rosinakohad olid minu jaoks murdekeel dialoogides, mis oli kuidagi vĂ€ga vahetu ning andis piltlikkust juurde, ja samas oli ka nostalgia, sest ka minu isa kasutas palju selliseid sĂ”nu.  Mingis mĂ”ttes haakus see lugu Margus Tabori „Mamma lugudega“, seda just selle keelepruugi ja dialoogide humoorikuse poolest, ja muidugi Leelo Tungla „Seltsimees laps“ oli analoogne lugu.

Kui kuld, teemandid ja tarkade kivi juba kÀeulatuses, ei siis hooli kangelane enam koormahobustest, juhtkoertest, naistest, lastest ega oma kÔhunahast. Lk 23

Raamatud ei olnud nagu pearĂ€tikud, pesuvannid, palitud ja vildikaloosid, mille juures on tĂ€htis, millest tehtud, palju maksab ja kas vastu peab. Tehtud olid nad paberist ja papist, maksid vĂ€hem kui muud asjad, vastu ei pidanud nad ĂŒldse – kartsid tuld ja vett, hiiri ja rotte, vĂ€ikesi lapsi ja paberikoisid. Ja ometi olid nad ka asjad – rasked, nurgelised, nad mĂŒtsatasid maha kukkudes, nende vastu vĂ”is enda valusasti Ă€ra lĂŒĂŒa, aga oli ĂŒks ja  peamine, mis neid eriliseks tegi – kui sa nad sĂŒlle vĂ”tad, siis ei ole sul sĂŒles mitte hunnik paberit ja pappi, vaid vÔÔrad inimesed, suuremad linnad, kaljumĂ€ed, tĂŒhjad vĂ€ljad, koletised ja lohemaod ning ise muutud sa hiiglaseks, kes seda kirjut elu ĂŒhest toast teise kannab, lubab ja keelab. Kui aga asi juba vĂ€ga hulluks lĂ€heb, tuul ulub, veri voolab ja mĂ”rtsuka nĂ€ole saatanlik irve tekib, vĂ”etakse mitu lehte ĂŒhekorraga vĂ”i lĂŒĂŒakse raamat hoopis kinni ja igal juhul ollakse vĂ”itja lk 78

Kirjastus: Eesti Raamat, 1985

191 lk

 

Friday, May 20, 2022

Mida siit nÀha vÔib

 


Lasin end taas „Moodsa aja“ sarjal ĂŒllatada. Seekord siis saksa kirjandus, Mariana Leky „Mida siit nĂ€ha vĂ”ib“.

Luise on raamatu alguses kĂŒmne aastane tĂŒdruk, kes elab kĂ”rvalises kĂŒlas koos isevĂ€rki inimestega. Vanaema Selma, Elsbeth, optik, Frederik, ema ja Alberto, Palm, koer Alaska jt. – nad kĂ”ik mĂ”jutavad vĂ€ikest tĂŒdrukut oma vaadete ja ellusuhtumisega vĂ€ga. Luisel on vedanud, sest teda ĂŒmbritseb soojus, hoolimine, armastus. Raamatu lĂ”puks on Luisest saanud 35 aastane naine, ja „Mida siit nĂ€ha vĂ”ib“ ongi Luise kasvamise, arenemise ja armastuse lugu.

Taas ĂŒks omanĂ€oline raamat, mis eristub vĂ€ga huvitavate karakterite ja meeleolu loomise poolest. Eksistensiaalsed kĂŒsimused, miks olnud asjad on juhtunud, miks elud on kulgenud nii nagu nad on kulgenud, elu ajalikkus ja omamoodi tĂ€henduslikkus, poevad hinge ning panevad mĂ”tlema selle kĂ”ige ĂŒle ka pĂ€rast raamatu sulgemist. Mulle meeldis, et kĂ”ik tegelased on sisimas head, et nad oma nĂ”rkusehetki tunnistavad, nii on vĂ”imalik nende kĂ”igi vastu tunda poolehoidu. Lugu on ĂŒhtlaselt voolav, pinge ei tĂ”use ega lange, samas on see miski olemas, mis puudutab ja paneb seda lugu armastama. Ka vĂ”imatuna nĂ€iv armastuslugu on isetu ja armas. Selles loos on natuke „VĂ€ikese printsi“ – nĂ€ha silmale nĂ€htamatut, ning pisut vĂ”rdleks ka „Seitsmenda rahukevadega“, seda just lapsesilmade lĂ€bi nĂ€htu osas. Samas meeleolud on siiski oluliselt erinevad. Neid kuldseid lauseid, mis puudutavad, neid on siin samuti palju. „Mida siit nĂ€ha vĂ”ib“ on selline tore kombo, mida kujutaks ette ka mĂ”nusa filmina.

Mulle meeldis ja soovitan!

Armastus saab su kĂ€tte,..., ta astub sisse nagu kohtutĂ€itur ....  Sisse astuv armastus, ..., kleebib arestimiskleepsu kĂ”igele, mis sul on, ja ĂŒtleb: „See kĂ”ik ei kuulu nĂŒĂŒd enam sulle.“ Lk 142

Lennujaamad kihavad hoolikalt varjatud tĂ”dedest, mis tahavad viimasel hetkel pĂ€evavalgele tulla. KĂ”ikjla oli nĂ€ga inimesi, kes kallistasid ĂŒksteist, ja ma lootsin, et nad tegid seda sellepĂ€rast, et pĂ€evavalgele oli tulnud tĂ”de, mis ei osutunud kaugeltki nii Ă”udsaks ja hirmutavaks, kui nad olid kartnud. Aga vĂ”ib olla kallistasid inimesed ĂŒksteist nii kĂ”vasti ainult selleks, et mahavaikitud tĂ”el poleks mingit vĂ”imalust vĂ€lja pÀÀseda ega veel viimastel meetritel haisu ja lĂ€rmi levitada. Lk 177

LĂ€biv lause raamatus: Kui me midagi vaatame, vĂ”ib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ie pĂŒĂŒa seda nĂ€ha, et saa se kuhugi kaduda.

Ja lĂ”puks ĂŒks tore mĂ€ngu mĂ”te:

SarnasusemĂ€ngu puhul nimetasime meie optikule kaks asja, mis ei kuulunud kokku, ja optik pidi nad omavahel ĂŒhendusse viima. „Matemaatika ja vasikamaks“ ĂŒtlesin mina. „MĂ”lemad tuleb lĂ€bi seedida,“ ĂŒtles optik, „ja kumbki ei maitse sulle.“ Lk 41

Kirjastus: Varrak, 2022

262 lk

Monday, May 2, 2022

Seitsme pĂ”lve mĂŒsteerium

 


Uusi kuulsusi, kes ise enda sisemise jĂ”uga suudavad endale nime teha,  meil aeg ajalt tekib. Ants Rootslane kahtlemata on tuntud nimi, pĂŒĂŒan ka mĂ”ista tema fenomeni. Uudishimu on ju edasiviiv jĂ”ud.

Suhtun igasugu voodoo, nĂ”iduse, selgeltnĂ€gemise jne seotuga skeptiliselt. Absoluutselt ei eita, aga tĂ€ielikult ei mĂ”ista ka. Samamoodi ma ei mĂ”ista, kuidas saab inimene, kellel on karisma kuid haridust ei ole,  hakata psĂŒhholoogiks, nĂ”ustajaks vms.😏 Rootslasega ĂŒldjoontes see nii on, kuid nĂ”u tuleb mitmes vallas. Muidugi oli selles raamatus ka tĂ€iesti aktsepteeritavaid, loogilisi mĂ”ttekohti, kuid oli ka kulmu kergitamise kohti. Ei hakkagi siinkohal vĂ€lja kirjutama, mis mind kulmu kergitama pani. Üldjoontes selline lugemine vast toonust ikka tĂ”stab, vĂ”i vĂ€hemalt tĂŒkki kĂŒljest Ă€ra ei vĂ”ta. Minul ei vĂ”tnud. 😃  Aga ma ei saa aru sellest seitsme pĂ”lve mĂŒsteeriumist vabanemisest. VĂ”ib ju olla, et vanavanavanavanemate patud nuheldakse nĂŒĂŒd minu pĂ”lvkonna kaela, aga kui ma seda tĂ€pset pattu ei tea, kuidas ma sellest siis vabanen. 😇

JES kirjastus, 2021

294 lk

Thursday, April 28, 2022

Õpetaja

 


Ma ei ole „otse ja ausalt“ sarja raamatuid mitte ĂŒhtegi lugenud, aga  Gedi PĂ”deri raamat „Õpetaja“ pani enda jĂ€rele haarama vaatamata sellele, et minul selle elukutse esindajatega otsene suhe on Ă”pilaseaegne. Samas on mul hĂ€id tuttavaid, kes on tĂ€nagi Ă”petajad ning kĂŒllap mingil moel haakub minu töö ĂŒks rollidest pisut Ă”petaja omaga.

See on Ă”petaja Gedi lugu ja nĂ€gemus. Ta analĂŒĂŒsib hĂ€sti palju iseennast, tunnistab vigu ja Ă”ppetunde ning mĂ”istab, kuidas neid vigu parandada. Samas ta ka kiidab ennast kui miskit on hĂ€sti lĂ€inud ning möönab, et meil eestlastel on see enesekiitmine kuidagi hĂ€biasi. Minu arvates oli see natuke ka nagu hingeabi raamat, mis aitab tĂ”sta positiivsust eneses, sest Gedi peab oluliseks endast positiivse mĂ€rgi maha jĂ€tmist. Ja kui seda mĂ”tet nagu mantrat korratakse, siis mĂ”jub see toonust tĂ”stvana. Nii et ĂŒldjoontes selline lihtne ja aus raamat, mis vaatab Ă”ige pisut Ă”petaja ameti telgitagustesse ning sisendab usku ja lootust neile, kellel ei ole  töömotivatsioon ja ka tööeetika nii kĂ”rged.

Õpetaja amet on keeruline ja minu varasemat arvamust see lugemine ei mĂ”jutanud. See töö on neile, kellel on kutsumus, kes armastavad lapsi, kes oskavad ajaga kaasas kĂ€ia, kohanduda kiirest ning kes on head inimesetundjad. Mina vĂ”tan kĂŒll mĂŒtsi maha selle ameti pidajate ees.

JES kirjastus, 2022

208 lk

Monday, April 25, 2022

Parandada elavaid


 

Taas olen oma lugemistega Punase sarja juures. KĂ”ik ikka  tĂ€nu sĂ”brannale, kes soojalt soovitas. Maylis De Kerangal ja „Parandada elavaid“.

Nagu ĂŒtleb ka raamatu pealkiri, on raamatu teema teatud mÀÀral proosaline:  parandada surmale mÀÀratu abil elavaid.  Noor surfar Simon satub autoĂ”nnetusse ning saab trauma, millest elulootust enam ei ole. Vanemad peavad tegema otsuse, kas aidata Simoni organite abil kedagi elule. Aega on vĂ€he.

„Parandada elavaid“ on totaalselt teistsugune raamat just temaatika mĂ”ttes. Ma ei ole kunagi lugenud nii detailset ja sĂŒgavuti minevat lugu sellest, millised tunded valdavad lĂ€hedasi, kui nad peavad langetama maailma raskeima otsuse: anda oma lapse organid doonorlusse. Samuti ei ole lugenud sellest, kuidas ja mil mÀÀral on mĂ”jutatud patsiendiga toimuvast arstid, Ă”ed, sĂŒsteemide haldajad; millised emotsioonid valdavad haiget, kes on elanud aastaid teadmisega, et kui uut elundit ei tule, siis teda varsti ei ole, kuid samas sĂ”ltub ju sinu elus pĂŒsimine ainult kellegi surmast (kas see mĂ”te saab olla ĂŒldse vastuvĂ”etav?).  MĂ”tteainet on selles raamatus hĂ€sti palju. Samuti on meditsiinilisi termineid, haigla protseduuride kirjeldusi, kuid see kĂ”ik on kuidagi vĂ€ga Ă”ige ja vajalik, et mĂ”ista sĂŒndmusi iseenesest. Mulle meeldis, et kirjanik on vĂ”tnud endale reporteri rolli ja nagu kĂ”rvaltvaatajana ta analĂŒĂŒsib ĂŒhe ja teise tegelase kĂ€itumist ja ka mĂ”tlemist.

Seda raamatut ei saa kindlasti lugeda rannas lebotades ja n.ö ĂŒhe silmaga. „Parandada elavaid“ nĂ”uab tĂ€it tĂ€helepanu, sest laused on pikad, sisutihedad, sĂŒgavad, kuid siiski haaravad endasse ĂŒsna kiiresti, sest selles loos on see miski, mis endasse tĂ”mbab, olemas. Mind lummasid taas kord autori inimhingede inseneriliku tarkusega lahtiseletatud tegelased ning ikkagi ka raamatu teema. Ei ole vĂ”imalik teada, kas selliseid valikuid tuleb elus kunagi teha, aga see tĂ”enĂ€osus on alati olemas. Noor inimene kindlasti ei mĂ”tle, et digiloos on vaja teha ĂŒks klikk ja lubada oma organid doonorlusse. See raamat tuletab seda meelde. Üks parimaid raamatuelamusi sellel aastal.

Kirjastus: TÀnapÀev, 2018

 

Thursday, April 14, 2022

HĂ€llilaul

 


Punane raamat on sedasorti sari, mis ĂŒllatab, millelt ei tea, mida tĂ€pselt oodata. Seekord soovitas sĂ”branna ja vĂ”tsin tema soovitust kuulda 😊 Leila Slimani „HĂ€llilaul“.

Myriam ja Paul on noor ambitsioonikas abielupaar. PĂ€evad lastega ajavad naise hulluks ning ka soov end tööalaselt kehtestada viib neid lapsehoidja palkamise mĂ”ttele. SĂ”elale jÀÀb Louise. Lapsehoidja majja saabumisega lisandus nagu uus pereliige, kes sujuvalt kĂ”ik kohustused endale vĂ”ttis ning noored lapsevanemad tajuvad elu mugavamat poolt, kus sa ei pea ise organiseerima, tegema, sĂ€ttima – selle kĂ”ik vĂ”tab lapsehoidja oma Ă”lule. Kuid mida sĂŒgavamale pereellu tungib Louise, seda enam hakkab töötama mĂ”te: see on liiga hea, et tĂ”si saab olla.

Raamat algab tegelikult mingis mĂ”ttes loo lĂ”pplahendusega, s.t mĂ”rv on ette teada. MĂ”rv on muidugi kujutlematult vĂ”igas. Õnneks edasi on puhas psĂŒhholoogia, hakkab hargnema Louise lugu, mis ja miks kĂ”ik toimus. Sellised psĂŒhholoogilised lahtimuukimised mulle tavaliselt meeldivad, ja meeldis ĂŒldjoontes ka seekord, kuid midagi jĂ€i just lĂ”puosas puudu. Seda lahtimuukimist oleks saanud teha veelgi sĂŒgavamalt ja veelgi rohkem. Praegune lĂ”pp „lĂ€hme vanni“ oli nagu meh? Leila, sa ei pugenud ikka pĂ€riselt selle Louise pĂ€he?! Aga kiire lugemine, kaasahaarav – seega mina julgen soovitada kĂŒll.

 

Kirjastus: TÀnapÀev, 2018

168 lk

Monday, April 11, 2022

Meie teie vastu

 


Taas saab rÀÀkida Fredrik Backmanist, sest tema “Karulinnale“ on ilmunud jĂ€rg. Ma fĂ€nnan teda tĂ€ielikult ja pĂŒĂŒan nii, et ma ĂŒhtegi Backmani vahele ei jĂ€ta. Lugemata jĂ€tmine oleks kindlasti kaotus J

Nii et taas kord oleme Karulinnas, kus kĂ”ik vanad tegelased elavad oma erilist elu. Kogukonna vaim on jĂ€tkuvalt tugev ja hokiteemad endiselt pĂ€evakorral, sest hoki on sealsete inimeste eluviis nii otseselt kui kaudselt. Kuna aga konkurentsi pakub HĂ€rjala vĂ”istkond ja ĂŒleĂŒldse nĂ€ib kogu valla raha, töökohtade jaotus voolavat HĂ€rjalasse, siis rivaalitsemist on. Lisaks on kogukonna liikmetel saladusi, mida nad ei taha avalikustada, kartes saada hukka mĂ”istetud. Elu sĂ”idab nagu alati sajaga sisse…

Juba „Karulinn“ oli pisut tĂ”sisem lugu ja siin see tĂ”sidus jĂ€tkub. Tegelasi on palju, kuid kĂ”ik nad on meeldejÀÀvad, erilised karakterid ja nende meeles pidamine pole raske. Backmani ĂŒks vĂ”ludest on see, et tal on absoluutselt oma stiil, ta ei aja asja keeruliseks, paneb nii nutma kui naerma ning oskab inimest imehĂ€sti mĂ”ista, paljaks koorida ja riidesse panna, ning sellest n.ö paljaks koorimisest ei jÀÀ halba maiku. Ainult Bakcman tuleb selle peale, et tundmust kirjeldada sĂ”nadega:  abielusĂ”rmuse alune nahk kĂŒlmetab“ vĂ”i vaikust kirjeldada: „vĂ”iks kuulda Ă”lekĂ”rre kukkumist vatile“. Ta armastab oma tegelasi vĂ”rdselt, annab neile usku ja lootust, ei hĂ€bista kedagi ning on mĂ”istev ka nende vastu, kes esmapilgul nagu mĂ”istmist ei vajagi. Mina kĂŒll vahepeal kiskusin juukseid ja mĂ”tlesin, et miks nad kĂŒll nii kĂ€ituvad, miks nad peavad nii Ă”elad, vĂ€givaldsed, isekad olema. Seega tekib palju kĂŒsimusi, aga vastuseta ei jÀÀ lĂ”puks neist ĂŒkski.  Lisaks pastakas ja paber on lugemisel hĂ€dapĂ€raselt vajalikud elemendid –  lauseid, mĂ”ttekatkeid, mis eriliselt kĂ”netavad, neid on palju.

Kui ma sageli kurdan, et lugemise aega napib vĂ”i tuleb lugedes uni peale, siis seekord ei lugenud muud tegemised ja uni samuti – lugesin kahe jutiga J Ma lihtsalt kaifisin!

…inimesed eelistavad alati lihtsat valet keerulisele tĂ”ele, sest valel on ĂŒks kindel eelist: tĂ”de peab avaldama kĂ”ik, mis juhtus, valet peab olema ainult kerge uskuda lk 18

…kui keegi Ă”petab sind vĂ€iksena metsas olema, siis sa omandaksid nagu veel ĂŒhe emakeele lk 52

Osa lapsi ei saa iialgi oma vanematest pÀris vabaks, nad juhinduvad vanemate kompassist, elavad oma vanemate silmadega. Kui juhtub midagi hirmsat, saavad inimestest enamasti lained, aga mÔnest saavad kaljud. Lained visklevad tuule kÀes edasi-tagasi, kaljud vÔtavad hoobid vastu ja seisavad liikumatult paigal, oodates tormi lÔppu lk 164

Meie spontaansemad reaktsioonid on harva meie uhkeimad hetked. Öeldakse, et inimese esimene mĂ”te on kĂ”ige  ausam, aga enamasti ei ole see ju tĂ”si. Enamasti on see ainult kĂ”ige rumalam. Miks me muidu jĂ€rele mĂ”tleme? Lk 244

Inimesi on nĂŒĂŒd kahte sorti: mĂ”ni vajab rohkem aega ja mĂ”ni vajab rohkem mĂ”istust. See viimane sort on lootusetu, aga  vĂ”ib olla tasuks oodata ja vaadata, kui palju neid esimest sorti inimesti on, enne kui hakkame neile midagi pĂ€he peksma lk 292

Ma ei taha, et sa minu pÀrast kakled! Ma ei taha, et sa teed midagi minu eest! Ma tahan, et sul oleks minusse USKU. Ma ei taha, et sa mind kuhugi viiks, ma tahan sinu tuge, et suudaksin jÔuda sinna ise! Lk 357

Kirjastus: Varrak, 2022

392 lk

Monday, April 4, 2022

Ei öelnud, et kahetseb

 


Kui vĂ€ga sageli ma ĂŒhelt autorilt loen vaid nii tutvumise mĂ”ttes ĂŒhte romaani, siis Tommi Kinnunen on autor, kelle looming on mind rohkem haaranud ning tema looduga tahan ma tahan tingimata kursis olla. Seekord siis rĂ€nnakuromaan „Ei öelnud, et kahetseb“.

Teine maailmasĂ”da on lĂ”ppenud ja segipaisatud elud pĂŒĂŒavad taas leida turvapaika ning naasta oma koju. Ireene koos paljude teiste naistega oli sakslaste teenistuses. See teenistus oli erinev, kes oli lĂ”butĂŒdruk, kes armuke, kes haavade plaasterdaja, masinakirjutaja jne. Ühine nimetaja kĂ”igil: sĂ”jale kaasa aitaja, nad tegid oma tööga armee toimimise vĂ”imalikuks. KĂŒll kaudselt, aga siiski.  Kaugelt PĂ”hja-Norrast Narvikist Soome kulgev kodutee on pööraselt pikk ning seda lĂ€bitakse jalgsi. Naised kĂ”nnivad lĂ€bi kauni looduse, mil igal sammul on oht sattuda miini otsa, saada hukkamĂ”istetud kaasmaalaste poolt, lisaks toidupuudus, valu kĂ”ndimisest ning samas ei tea nad, kas neil ongi seda kodu, kuhu naasta.

RĂ€nnakuromaan on see lugu igas mĂ”ttes. Lisaks otsesele rĂ€nnakule mööda Lapimaa metsi, lĂ€bi mahapĂ”letatud kĂŒlasid, on see rĂ€nnak ka iga naise sisemuses. Kangastub möödunu ning ootel on tulevik, kuhu mĂ”te rĂ€ndab kiiremini kui fĂŒĂŒsiline keha seda suudab. Lisaks mure on kaaskannatajate pĂ€rast, kas ja kes suudab, ning kui ei suuda, mis saab siis?

Mulle meeldib vĂ€ga Kinnuneni stiil, ta loob nappide lausetega suure, vĂ€ga mitmekihilise pildi, paneb vĂ”imatuna nĂ€iva kuidagi nii toimima, et sellest allaandjana vĂ€lja tulla oleks vĂ€ga vale. Mingil hetkel tundsin kĂŒll, et see kĂ”ik on nii kohutav, ebainimlik, liiga karm ning Ukraina uudiste foonil veel eriti rusuv, kuid ma ei saanud ka loobuda lugemisest. Sest selles loos on ka nii palju tahke, mille ĂŒle pikemat mĂ”elda, mida proovida mĂ”ista ning minu arvates peaks ka lugeja tundma, kuidas tĂ”useb empaatia kĂ”igi natuke „valesti“ otsustajate vastu. Sest inimene ju elabki juhuslikkuses, valikud tehakse vaid juhuse ja hetke tahtel, mis paraku mĂ”jutavad. Minevik aga kannab igavesti.

Mulle vÀga meeldis! Ja soovitan neile, kes suudavad raamatulugusid endast lÀbi lasta oma vaimu murdmata.

Kas ongi vÔimalik teise otsuseid kunagi pÀriselt mÔista, isegi kui ta ise kÔik Àra rÀÀgib? See oleks vaid seletamine ja lÀbi kurna laskmine. Lk 205

…nagu pooltuttava matustel sa vaid vaatad leinavate omaste musti riideid ning arvutad kokku kohvilaual serveritud kĂŒpsisesorte ega saa aru, et varem vĂ”i hiljem kĂŒlastab lein ka su enda kodu. Lk 245

Kirjastus: Varrak, 2022

254 lk

Monday, March 28, 2022

Kadunud maa

 

Pilk jÀÀb praeguses maailma keerulises olukorras peale raamatutele, mis kajastavad mingilgi mÀÀral ĂŒkskĂ”ik kumma sĂ”ja osapoole elu. Nii jĂ€in lugema Julia Phillipsi „Kadunud maa“ tutvustust, mis lubab viia lugeja Venemaa kirdeossa, KamtĆĄatka poolsaarele.

Ühel augustiĂ”htul kaovad KamtĆĄatka poolsaare rannalt kaks vĂ€ikest tĂŒdrukut. Uurimine ei vii mitte kusagile. Keegi midagi kĂŒll nĂ€gi, kuid sellest ei piisa. Selgub, et aastaid tagasi on sealt veel ĂŒks tĂŒdruk kaotsi lĂ€inud, kelle kadumine keerati uurimisorganite poolt mittekriminaalseks. Nii elavad inimesed teatud hirmu ja kaotusega, sest kunagi ju ei tea. Raamat teeb aastale ringi peale, algab augustiga ja lĂ”ppeb juuliga, s.t iga peatĂŒkk on ise kalendrikuu, mis viib tĂŒdrukute kadumist ajas ĂŒha edasi. 

VĂ€ga omamoodi raamat oli. TĂŒdrukute kadumine eeldaks kriminaalset lugu. Tegelikult see kadumine jĂ€i vaid suuresti faktiks, pigem koondub selle kadumise ĂŒmber palju muud elu. Siiski raputab ja hirmutab see sĂŒndmus kogu sealset ĂŒhiskonda.  Minu arvates oskas autor meisterlikult portreteerida inimest. Ta toob inimese ootusi ja lootusi kuidagi eriliselt vĂ€lja. Mulle meeldis, et iga peatĂŒkk on nagu omamoodi novell, mis mingit otsapidi haakub eelmisega. Ning lisaks muidugi KamtĆĄatka loodus, Petropavlovksi linn, millest ei loe just sageli. Sealne piirkond on pĂ”imunud pĂ”lisrahva (korjakkid, itelmeenid, eveenid) ja vene kultuuriga ning sellest pĂ”kkumisest ja kultuuriliste erinevuste taustaga on see lugu samuti lĂ€bi imbunud. Ning lisaks ka nĂ”ukaaegset taaka ning tĂ€napĂ€evast elu, mil kĂŒlad tĂŒhjenevad sealgi ning vanadest traditsioonidest tuleb kĂŒmne kĂŒĂŒnega kinni hoida selleks, et need ei hĂ€viks.  Nii et kokku tuleb selline omamoodi kombo, mis teeb lugemise nauditavaks. 

Kirjastus: Postimees, 2021

372 lk