See kord sattus lugemislauale Austraalia
kirjanik Charlotte McConaghy tõenäoliselt
teine romaan.
Raamatu sündmustik viib meid Šotimaale.
Kaksikõed Inti ja Aggie on alati koos olnud. Oli aeg, mil nende ema soovitas
just Intil tugevamaks saada ning see ütlemine suunas noort naist pigem metsa
poole. Nimelt loodab Inti, et ta suudab asustada Šotimaa taas huntidega. Lisaks
on tal soov aidata terveneda õel, kes on kaotanud kõnevõime. Šotimaa külake aga
ei ole huntidest ja seega ka Intist nii väga vaimustuses. Selles tunnete
segaduses ja kitsarinnalisuses peab Inti leidma õige tee ja tegema valiku, seda
enam, et lugu kisub ka kriminaalseks. Lihtsam oleks süüdistada looma. Kuid kes
on metsikum, kas kahe- või neljajalgne?
Millegipärast mind hunditeema kõnetab – kui on
pealkirjas sõna „hunt“, on mul raamat valitud. Seda enam, et seekord on ka
kaanepilt suurepärane. Raamat ise oli nii ja naa. Põnevust jagus, armastus-story oli ka olemas, omajagu salapära ja
müstikat samuti. Kõige rohkem meeldis siiski loodusega kooskõla ja see taju,
mis Intis oli. Sündmused avalduvad jupiti, s.t tõde, mida lugedes teada tahaks,
koorub aegamööda. Aga lõpp läheb liiga seebilikuks ning kokkuvõttes minu ootustele
see lugu siiski ei vastanud. Iseenesest mõte, taastame metsiku looduse, on väga
hea, kuid need õelikud suhted ja suhtedraamad ei köitnud. Ja peab tunnistama,
tegin seda, mida pole ammu teinud: piilusin lõpplahenduse ära J
Kirjastus: Vesta, 2022
319 lk