Kimi Cunningham Granti raamatu „Need vaiksed laaned“ kaanepilt on kõnekas. Selline nõiamets on müstiliselt salapärane ning kütab ootused raamatule üles.
Ühes paksus-paksus metsas on maja, kus elavad kaheksa aastane tüdruk ja tema isa. Tüdruku side päris maailmaga on vaid läbi raamatute. See on raamatute juures hea asi. Nende kaudu saad kogeda kõikvõimalikke erinevaid inimesi ja igasuguseid kohti. Kõike seda oma mugavas ja turvalises kodus lk 97. Ta ei ole kunagi käinud poes, kinos, teatris, mänginud teiste lastega. Seni on ta näinud veel vaid kahte inimest peale oma isa. See kurblugu ulatub aastate taha, miks isa toona sellise valiku tegi. Nüüd aga kuhjuvad erinevad asjaolud, mis muudavad isa maailma ning selleläbi ka lapse oma. Nende ellu sisenevad veel mõned inimesed ning isa on dilemma ees, kuidas edasi?
Tegemist on väga kurva perekonna looga, millest ei puudu kriminaalsed elemendid, Afganistani sõda, traagiline õnnetus. Ebameeldivad sündmused panevad lugeja meeled valvesse ja juba paremate hetkede ootuses loed põnevusega. Nii et põnevust selles loos jagub. Kõik saladused kooruvad kiht-kihi haaval ning keeruline on isegi mõelda, kellele peaks kaasa tundma või kes toimis õigesti, kes mitte. Aastate tagused valikud olid väga keerulised ning mõjutasid nii mitut osapoolt. Samas see elu laante süles, näis tänapäeva infomürarikkusega võrreldes idülliline ja armas.
Üldjoontes mulle meeldis. Meeldis põnevus, loodusega koos hingamise rütm ning eelnenud elukildude jupitine poetamine. See oli pigem suur lugu, mis haarab elu nii mitut tahku. Aga jah, see väikese metshaldja kasvamise osa, keskkonna mõju lapsele ning selle üle mõtlemine meeldis vast kõige enam. Kas isa toonane otsus oli n.ö karuteene lapsele või pigem õnnistus? Keeruline küsimus.
… kõige julmem relv on inimese meel lk 118
Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad, 2022
287 lk
No comments:
Post a Comment