Monday, May 10, 2021

Minu Uus-Meremaa

 


Uus-Meremaaga on minu side täiesti null ja ilmselt ta nulliks jääb ka. Ainult raamatu kaudu on seda sidet võimalik luua ja Henek Tomsoni variant sellest maast tundus täiesti sobilik alustuseks.

Igasugu ekstreemsustesse suhtun ma aukartuse ja ka põnevusega. Seega 3000 km jalgsirännakut on midagi sellist, mis paneb ahhetama ning üldiselt ei kujuta kuidagi ettegi, kuidas inimvõimed sellisele katsumusele vastu peavad. Raamatu autor võttis kätte ja matkas oma kahel jalal 145-e päeva jooksul ühest riigi otsast teise ja tegi seda ilma rahata. Täiesti hullumeelne plaan ja teostus ka. Kusjuures tegi ta seda suht vastupidisel aastaajal, s.t et enamus inimesi matkab ikka suvel, mil ilmaolud paremad. Ekstreemne see seiklus muidugi oli. Vahepeal oli tunne, et sellest lumest ta eluga ei pääse, kuid asjaolu, et raamat on olemas, hoidis koguaeg teadmist, et ta on ju olemas, ilmselt siples ikka välja.

Muidugi mulle meeldis see Uus-Meremaa lugu, kirjutatud oli ladusa sulega, kogemused ja nähtu kõik kenasti kirjas. Boonuse juurde andis nii paljude kohalikega kohtumine, kes teadsid pajatada lugusid ja legende. Siiski oli see seiklus nii põnev, et kui tuli episood maast ja rahvast, siis oli kiusatus üle kerida ja edasi seigelda koos Henekiga. Nii et minu jaoks varjutas seiklus seda üldist Uus-Meremaa elu. Seiklusest oleks aga tahtnud veelgi lugeda. Väga meeldisid mulle Maoori vanasõnad, mis on nii ilusad ja õiged.

Minu jõud ei ole ainult minu oma, vaid tuleb ka paljudest teistest.

Käi mööda oma kaugete unistuste rada, et nad kujuneksid su reaalsuseks.

 

Petrone Print, 2021

264 lk

 

Sunday, May 2, 2021

Meie mesilased

 


Raamatukogust raamatut valides pidasin maha dialoogi.

Mina: „Meie, mesilased“, selle ma võtangi!

Tema: Kas sul on mesilased?

Mina: Ei, ma kardan mesilasi.

Tema: Aga miks sa siis seda loed?

Mina: Autori pärast.

Krista Kivisaluga jagame ühte küla, oleme ühe küla inimesed, kuid väga intensiivse liiklusega maantee ja küllap ka tänapäeva moodne elu seda ühe küla tunnet väga  ei loo. Pigem on nii, et hajaasustusega külas inimesed enam üksteist ei tunne. Tunne on aga selles suhtes olemas, et tema loominguga tahan kursis olla küll.

Krista on ajakirjanik, kes tegi oma elus pöördelise muutuse, kolis maale tagasi ja hakkas mesinikus ning kirjutas raamatuks oma teadmised ja oskused. Ta ei pea end kogenud mesinikuks, kuid teemasse on sisenenud süvitsi. Raamat on väga informatiivne - mesilaste elust, nende toimimisest, kuidas neid saada jne - seda kõike oli lugeda väga huvitav. Kes seda oskaks arvata, et ka mesilastel võib kõht lahti olla! Praktilisi näpunäiteid on ilmselt kogu mesindusega seotud protsessi kohta, ja muidugi ka mõned katsetamist vajavad retseptid joogiks, söögiks ja ilurituaaliks.

Olen ikka mõelnud mesilaste, sipelgate jt selliste putukalaadsete peale, et kui läbimõeldud ja –tunnetatud on nende elu, nemad võivad olla hoopis see looduse kroon, kelleks inimene end peab. Minu lapsepõlvekodus olid ka aeg-ajalt mesilased ning mingid mõisted ning teadmised tulid tuttavad ette. Mälestusedki ärkasid ellu seoses mesilastega. Meil olid kas just alati, aga üsna sageli tigedad mesilased. Olen oma elu kiireima jooksu teinud mesilasega võidu: sumises teine ümber pea kindla plaaniga mind sutsata. Toimisin täiesti raamatust loetud õpetussõnadele vastupidiselt: vehkisin kätega ja jooksin elu eest. Suts jäi saamata, sest ta maandus minu pluusile, mille ma maha viskasin ja seejärel edasi silkasin J

Mesilasi ma ilmselt siiski pidama ei hakka, kuid targemaks sain küll. Mulle meeldib see „meie“ raamatu sari, mis tutvustab erinevaid maaelu tahke. Üldiselt on vist nii, et kirjutada võib ka saapatallast, kui see on kirjutatud haaravalt, siis sa ju loed. Seda enam pakuvad mesilased kui meistrid ainest! Väga hea sulejooksuga, isikliku lähenemisega, teadmisi täis meeldiv raamat!   

Kirjastus: Petrone Print, 2021

160 lk

 

Thursday, April 29, 2021

Ematiigri võitlus

 


Nagu jätkuna Celeste Ng raamatu „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ teemale lugesin Amy Chua „Ematiigri võitlust“. Lastekasvatamine on omamoodi keeruline ülesanne, milles on väga palju nüansse, ja need teiste lood panevad mõtlema enda tehtu või tegemata jätmiste üle. Amy Chua on õigusteaduste professor ning raamat on tema päris kogemustest.

Amy sõnul erinevad lastekasvatamise kultuurid Aasias ja Läänes totaalselt. Lääne kultuur soosib vabakasvatust, lapse arvamust, sundimatust, Aasia kasvatusmeetodid seevastu hõlmavad rohkem sunnimeetmeid ja on Lääne kultuurist veelgi rohkem edule orienteeritud. Amy on abielus juudirahvusest mehega ja neil on kaks kena tütart. Tütred on andekad ja neile sisendatakse päevast päeva tubliolemise vajadust. Tüdrukud harjutavad päevas tundide viisi klaverit ja viiulit. Ema pühendab laste õppimise ja harjutamiste jälgimiseks tohutult palju aega, energiat sundimiseks, palkab parimaid õpetajaid, suunab erinevatele konkurssidele, et tütardest saaksid maailma parimad. Paraku läks nii, et ühe tütre peal meetodid töötasid hästi, teise puhul aga mitte.

Minul oli neist lastest igal juhul kahju. Parafraseerides Eesti filmiklassikuid ütleks, et need tema meetodid on mulle vastuvõetamatud. Kindlasti peab sundima, aga kusagil on piirid, või siiski ei ole? Kohati tekitas see lugemine ka tunde, et selline pressing õigustab end. Kui laps on saanud eduelamuse just tänu sundimisele, on ta siiski lõpuks tänulik selle sundimise eest. Ilma peale käimiseta tuleb loobumine vast kiiremini? Samas on selline lapse pidev kontrollimine, küsitlemine, peale pressimine ka klass omaette oskust ja tahtmist. On väga raske mõelda, et mis see õige on. Võib olla minu enda lastest jäid kasvamata andekas flöödimängija, raamatuillustraator ja kitarrivirtuoos sellepärast, et minus ei olnud sundimise jõudu?! Igatahes pakub see raamat mõtteainet.

Kirjastus: Postimees, 2021

193 lk

Monday, April 19, 2021

Ta tuleb

 


Katrin Johansoni varasemad romaanid olen kõik läbi lugenud, ja kuigi ma lühijuttude fänn tavaliselt ei ole, siis seekord võtsin nad lugemiseks.

Kümme lugu, kus on viis meest, viis naist, ja mis moodustavad teatud mõttes omamoodi läbilõike ühiskonnast. Igal neist kandamiks  elupagas, kus on omad kogemused, eluõnn ja –õnnetused, karma või saatus. Üks on kõigil ühine – surm on silmapiiril või silmapiiri taga, aga puutumata ta ei jäta. On ju nii, et kui on sünd, siis on ka surm, kuid kunas, millistel asjaoludel, millal ta meid külastab, see on meil õnneks teadmata. Neis lugudes terendab vikatimees erinevates situatsioonides. Kui ühest olukorrast pääsed, võib tulla teine ja kui teist ei tule, võib tulla esimene tagasi. Ta võib olla ootamatu või oodatud, kuidas keegi suhtub.

Mulle läksid need lood väga korda, neis oli see miski, mis pani mõtlema, ja ausalt öeldes kulges mõni lugu ka minu vaimse taluvuse piirimail. Siiski see asjaolu ei vähenda nende meeldimist. Selline piiripealne lugu oli Jackist. Kui mängu tulevad loomad, siis süda heldib kuidagi eriliselt ja kahjutunne on ka topelt suurem.

Ei ole taaskehastuseks kaotatule, sest ei saa olla aseaineks sellele, mis ei hävi, mis jääb alatiseks alles. Lk 150

Suurepärane!

Kirjastus: Varrak, 2021

150 lk

 

Friday, April 9, 2021

Surmahaigus

 


Koleda pealkirjaga raamat, kuid Mart Juure soovitus, Mae on lugenud, Põhjamaade romaan on juba kolm kindlat argumenti, mis paneb raamatut haarama. Nina Lykke “Surmahaigus”.

Viiekümnendates eluaastates perearst Elin on abielus olnud Aksliga üle kahekümne aasta. Lapsed on pesast lennanud ja nüüd elatakse oma argist elu. Aksel on suusaspordi hull, kes eksisteerib Elini jaoks justkui ajuti – tema kirg on number üks elus ja muud asjad tulevad selle sabas. Elin ise aga otsib üha enam tuge alkoholist. Enne Akselit käis Elin Bjorniga. Kui nüüd Bjorn end ootamatult Facebookis Elinile nähtavaks teeb, taastub side kahe eksi vahel ning kõikide osapoolte elu muutub jäädavalt. Või kas ikka saab lõhkuda seda, millel on tugev vundament?

Kõigepealt peab ütlema, et koleda pealkirja taga on väga kaasahaarav ja eluline lugu, muud koledust siin polegi. Nina Lykke on suurepärane inimhingede insener. Ta annab arstile, kui ühe elukutse esindajale, inimliku mõõte juurde. Oleme ju harjunud mõtlema-ütlema „ise arst“, nagu arstil inimlikus plaanis ei olekski elu ja probleeme. Kuid see lugu siin paljastab perearsti töö telgitaguseid ning annab aimu patsientide värvikirevast läbilõikest, nende pseudo ja pärisprobleemidest. 

Tegelikult ei ole arstindus selle loo põhiteema, teemaks on ikkagi peresuhted, aga need kaks kuidagi täiendavad üksteist ja loovad sellise mõnusa kombo. Ega ei ole ju raske arvata, kuhu viib välja abieluaastate rutiin, kus naine hakkab näägutama ja mees vasakule vaatama. Kõik pisiasjad on hästi  märgatud ning filosofeeritakse tänapäeva pinnapealsuse, saavutusevajaduse jm sellise põhjal.. Nautisin tõesti iga sõna ja iga mõttevälgatust.

Selle asemel on keha nagu karjuv titt ja mitte keegi ei tea, mis tal viga on. Mähe on kuiv, laps on söönud, ema on käepärast, ja ometi titt karjub. Selline on ka keha, eriti kui me vanaks saame: ta karjub, ja me ei tea, miks lk 89

Käime ringi ja teeme näo, nagu oleksime surematud ja haavamatud, aga naha all voolab veri ja iga hetk on võimalik katastroofiks. Iga minut ja sekund võib kõik käriseda, keegi ei saa end turvaliselt tunda niinimetatud argipäevas, mis on meie arvates kivisse raiutud, aga tegelikult kirjutatud liivale, ja kohe saabub hiidlaine Lk 155

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

253 lk

Sunday, April 4, 2021

Armastus hädaolukorras

 


Sari „Moodne aeg“ on üldjuhul üks minu lemmikutest, seega ei tekkinud  Daniela Krieni „Armastus hädaolukorras“  ilmumisel üldse kahtlusi, et seda ma lugeda ei tahaks.

Viis naist, viis elulist lugu, mis kõik on nagu omaette lood, aga põimuvad siiski elujooksul tekkinud kokkupuutepunktide kaudu. Igale naisele veeretab elu ette iselaadi katsumusi, millest mõni on katastroofiline, mõni ainult väike konarus teel, kuid erineva raskusastmega katsumustesse võib suhtuda ühtemoodi valulikult, see sõltub vaid valulävist. Paula oli pealtnäha õnnelikus abielus, aga kui sureb laps, on selle leinaga raske toime tulla ja Paula valib enesehävitajaliku tee. Judith on arst, kes soovib oma ellu meest, kuid tema soov mitte sünnitada, seab kaaslase vajaduse kahtluse alla. Brida on kirjanik, kes tunneb end pere rüppesse aheldatud ja ei leia enam loomingulist väljundit. Malika on viiuldaja, kelle šansid edule, lapse saamise soovile katkevad siis, kui mees ta maha jätab. Jorinde on Malika õde, kellel on kõik see, mida Malika oskaks paremini hinnata.

Väga hästi kirjutatud lood, kus kedagi ei mõisteta hukka, iga naine toimib omas kestas nii nagu oskab. Need lood lahkavad naiseks olemist, mehe toe vajadust erineval moel ning aitava mõista naise rolli ühiskonna laiemalt. Kas naine peaks valima karjääri ja sünnitamise vahel; kas peremudel pärsib loomingulisust või annab vabadus rohkem ainest; kas naise valik saab olla vaid vahetada kutsumus kohustuste vastu; kas üldse on õigus kedagi hukka mõista, kui ta toimib mõnikord teisiti, kui ühikond tolereerib? Sellised mõtteid tõi see lugmine. Mulle meeldis väga neist lugudest osa saada, sest need olid hästi elulised, tundlikud,  nii erinevad, nagu ei saagi kaks elu kunagi ühesugused olla.

Lugesin n.ö ühe soojaga, sest lihtsalt ei raatsinud midagi muud enne ette võtta, kui raamat läbi. Ja nüüd, kui olen lugenud ja paar päeva nende lugude üle mõelnud, siis mõjub raamatust leitud mõttetera kuidagi eriti otsekoheselt. Tahaks ju kõike, aga inimvõimetel on kahjuks piirid ja on loomulik, et mõni naiseks olemise tahk peab kannatama, jääma puudulikuks.

Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõsimeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata? Lk 130

Kirjastus: Varrak, 2021

229 lk

Monday, March 29, 2021

Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin

 


Celeste Ng „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“: New York Timesi menuraamat, hingekriipiv lugu ühe perekonna saladustest. Kõik need kolm, pealkiri, menuk ja saladused,  on paeluvad ja loovad tunde, et seda tahaks lugeda. Raamat viib 70-ndate Ameerikasse.

Marilyn ja James Lee ning nende kolm last – pealtnäha on kõik hästi. Kui ühel ööl jääb kadunuks pere keskmine laps Lydia, muutub kõik ja päevavalgele ujuvad nii ema kui isa soovunelmad. Nimelt soovis ema, et just Lydia peaks saama selleks arstiks, mis temal omal ajal teostamata jäi. Samas Jamesi hinges on meeles nooruse asotsiaalsus ning tema pushib tütart sotsialiseeruma, olema populaarne ja aktiivne. Seda enam, et James on Hiina juurtega ning ühiskonnas erisusi omaks hästi ei võeta. Niidirull on tõmmatud veerema juba varases lapseeas ning see sasipundar läheb aastatega üha rohkem sõlme. Pidurit ei oska keegi tõmmata enne, kui on hilja. Järvest leitakse Lydia surnukeha ja iga pereliige püüab selle olukorraga toime tulla omamoodi. See saab olema katsumus.

See lugu raputas üsna korralikult läbi ja andis ka teatud õppetunni. On ju väga uhke öelda, et minu laps on geenius, minu laps õpib viitele, võitis aineolümpiaadi, sai spordivõistlustel esikoha, esines suure auditooriumi ees, valiti välja jne. See on iga lapsevanema uhkus. Aga kas see laps siis on vähem armas, kui ta seda kõike ei ole? Me omistame saavutustele tihtipeale liiga suure tähelepanu ja armastus tuleks nagu välja teenida. Samas on suunamine vajalik, aga kust maalt see suunamine muutub maniakaalseks? Nii naine kui mees on soovidega olendid ja ega me ei soovi ju keegi, et need lapsepõlvetraumad, mis meid tabasid, saaksid osaks lastele. Seega peaks igati normaalne olema, et sa proovid neid innustada nii, et ajalugu ei korduks. Aga siingi, kust maalt see suunamine muutub lapsele koormavaks? Ja kas vanemad üldse peavad teadma, mida lapsed tahtma peavad? Tahame ju parimat, aga see parim ei pruugi sobida lapsele.

Väga psühholoogiline, mõtlemapanev, emotsionaalne raamat. Mulle meeldis, et kirjutatakse iga pere liikme tunnetest ja lõpuks on ka selge, millisel ajendil Lydia oma teo sooritas. Samuti on raamatu lõpus olemas lootusekiir allesjäänutele. Ma kohe olin mitu päeva selle lummuses ja proovin kodus oma lapse kallal vähem targutada. Minu arvates peaks seda raamatut lugema kõik lapsevanemad.

… et raamat või kleit tähendas midagi enamat kui lugemismaterjali või hilpu; et tähelepanuga käisid kaasas ootused, mis meenutasid lund, mis aina sadas ja kogunes ja sind oma raskusega lömastama hakkas lk 241

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

270 lk