Valge laev

 

Xavier Bouvet „Valge laev“

Prantuse keelest tõlkis Reti Maria Vahtrik

Kirjastus: Varrak, 2024

232 lk

 

Otto Tiefist on raamatuid ilmunud, kuid minu lugemislauale ei ole need sattunud. Raamat on seda tähelepanuväärsem, et autor on pesuehtne prantslane, kuid elab Tallinnas.

On 1944. aasta september. Saksa väed põgenevad Eestist ning idast läheneb Nõukogude armee. Seda vahepealset aega proovib ära kasutada väike grupp poliitikuid, et taastada Eesti Vabariik. Üks neist meestest on Otto Tief, rahuliku loomuga advokaat, kes omas Läänemaal Jaanika mõisa ning oli ka talupidaja. Naisel ja lastel oli eelnevalt võimalus evakueeruda Rootsi. Plaan oli temalgi järgneda, kuid tõotatud valget laeva oodati päevi ning hr Tiefi jaoks seda laeva ei tulnud. Tema elukäik koos vahevalitsuse loomise etappidega on selles raamatus.

Valge laev oli tõesti väga huvitav ja ka haarav lugemine.  On ju loetud varemgi küüditamistest ja vangilaagritest, aga siin tulevad konkreetsed tegelaskujud ka loole taha. Näiteks oli üllatav teada saada, kuidas SS-lasest liigkasuvõtja laevaga ülesõite korraldas, silme-ees endalgi unistus. Mida uskusid ja lootsid Tuglased, Under ja Adson. Või kuidas Tief tõesti püüdis vaid oma teravale mõistusele tuginedes päästa maad ja rahvast. Samas oli loosse toodud ka nõuka poole pealt Eesti Laskurkorpuse polkovnik Pallase reaktsioonid nähes laastatud kodumaad. Sõjas kaotavad kõik midagi.

Mina sain nüüd kindlasti ka targemaks, sest need tegelaskujud hakkasid silme-ees elama sedavõrd, et tegin veel lisaks loetule ka uurimistööd. Paraku mõni päris elu on kirevam kui väljamõeldud seiklusjutt, antud juhul toovad need üleelamised siira kahjutunde. Raamatu lõpus on kirjanik fantaseerinud, et mis oleks teisiti läinud, kui Tief oleks koos Maandiga laevale pääsenud ja tema edasine elu oleks vabal maal kulgenud. Jah, oleks ju võinud.  Raamatu lõpus on register ulatuslikust abimaterjalist, mis aitasid kaasa raamatu valmimisele, nende kogus tekitab aukartust.

 

Minu Omaan

Meeli Lepik "Minu Omaan"

Kirjastus: Petrone Print, 2011

311 lk

Kui aasta alguses oma visiooni tahvlit eelseisvaks koostasin, liimisin sinna ka helesinised rannad ja uhked mošeed. Juhtumisi sattus pildile ka tükike Omaani. Sellel visualiseerimise ajal ei olnud mul sellest reisist õrna aimugi. Aga võimalus tuli ja ütlesin jaa. Seega uurisin natuke Minu Omaani raamatut enne reisi ja koju naasnuna lugesin korralikult läbi.

Meeli läks Omaani tööle kruiisilaevale. Palju on selles raamatus kirjeldatud töökeskkonna probleeme, suhteid jms. Kuid samas on see ka päris korralik infoallikas sealse kultuuri ja kombestiku kohalt. Kuna reisisime n.ö omal käel, ilma giidideta, siis reisi ajal jäid mitmed tekkinud küsimused vastuseta. Sellest raamatust ma need vastused leidsin. Palju oli äratundmisrõõmu. Ööbisime meiegi Muttrah piirkonnas, mida kirjeldatakse selles loos üsna palju. Nii et mul oli Minu Omaani huvitav lugeda ka sellepärast, et ma olen ise siiralt huvitatud. 

Kuigi et meie nägime vaid ühte väikest nurgakest sellest maast, jätkub mul vaid kiidusõnu. Maanteed suurepärases korras, mitmerealised, valgustatud, vähe liiklust, palju kiiruskaameraid ja lamavaid politseinikke. Hea oli vaadata ilusaid hooldatud parke, valgeid pitsilisi maju. Kui mõned majad näisidki tühjad olevat, ei rikkunud need linnapilti. Äge Muttrah turg pakkus vastukaaluks linna valgele toonile palju värve ja kauplemise võimalusi. Ning veel ilus rannapromenaad, imekenad mustrid, mošeed ning väga head toidud – seda kõike jään mäletama hea sõnaga.  Suure miinusena võib välja tuua palju kodutuid kasse, kes nägid välja nagu luukered.  Ei tea, mis teema neil kassidega on?

Tagasi koju

Ann Josephson „Tagasi koju“

Inglise keelest tõlkis Raili Puskar

Kirjastus: Amor, 2002

255 lk

Jared naaseb kodukülla, et leida siit taas hingerahu. Tema stardiplatvorm ellu oli üsna kesine, kuid aastate jooksul saavutas ta elu, mis tõi rahalise sõltumatuse. Sellegipoolest ihkas mehe hing seda sama kodu, mis lapsepõlves. Endisest kodupaigast leitud tükike kangast äratab mälestused ning Jared laseb õmmelda endale analoogse lapiteki, milliseid tema emagi kunagi õmbles. Tekki hakkab õmblema Althea. Lisaks valmivatele lapiruutudele süttib ka ilus armastus.

Mesimagus lugu, otsast otsani kirge ja armastust täis. Lihtne ja ladus, veereb sirgjooneliselt ilusa lõpu poole. Kui siit mingeid õpetussõnu otsida, siis oleks see eht eestlaslikult öeldes: tänasida toimetusi ära viska homse varna,  või teisisõnu: kõik mida teha tahad, tee kohe, homne päev on teadmata. 

Valisin väikese formaadiga ja vahva pealkirjaga (reisida on tore, aga koju tagasi tahaks kindlasti) raamatu reisiraamatuks. „Tagasi koju“ aitas mul kenasti kolmel lennul aega viita. Ise tulin koju, kuid raamat jäi  minust maha Ramzu villa külalistemajja Thoddoo saarel Maldiividel. Loodetavasti avastab raamatu järgmine kaasmaalasest reisisell.  

Öine Innsbrucki rong

 

Denyse Woods „Öine Innsbrucki rong“

Tõlkis Eva Nilson

Kirjastus: Ersen, 2017

Öises Innsbrucki rongis kohtuvad Frances ja Richard, endised armastajad, kes neli aastat tagasi kaotasid üksteist Sudaanis rongireisil. Mis siis toona juhtus, kuhu Richard kadus? Kumbki jutustab oma loo ja kolmas, kes pikutab naril, kuulab nende lugu ning paneb tähele, et need lood ei klapi.

Raamatu tagakaane tekst on kutsuv, sest lubatakse psühholoogilist põnevusromaani. Mingi pinge oli tõepoolest õhus, kuid see lugu jäi väga venima. Saan aru, kui keegi niimoodi tundmatusse kaob ning mingeid jälgi enam ei leia, on õudne, kuid see mantrana Richard on kadunud kordamine muutus tüütavaks ning oli ilma selle mantratagi selge, et olukord on Francese jaoks hull. Igatahes ei olnud see minu raamat. Teema ju iseenesest põnev, aga miskit jäi puudu. Lõpuni ma siiski ta lugesin ;)

Mul on hea meel, et ema ära suri

 

Jeannette McCurdy „Mul on hea meel, et ema ära suri“

Tõlkis Hanna-Leana Kuus

Kirjastus: Varrak, 2024

326 lk

Juba 6. eluaastast oli selge, et Jeannettest peab saama näitleja. Ema panustas sellesse ideesse kogu oma läbilöögivõime, aja ja kire. Ühtepidi lõi ta ju tüdruku ellu võimaluse ja andis tulevikuks teatud kindluse, kuid teisalt olid selle surumise tagajärjed just mitte meeldivad. Jeanette hakkavad painama juba üsna noores eas ärevushäired, anoreksia, buliimia.

Seekord oli lugemisel Jeannette McCurdy autobiograafiline lugu. Pealkirjad on tõmbenumbrid, magnet lugemishuvi äratamiseks. „Mul on hea meel, et ema ära suri“ kõlab kohutavalt, samas ausalt.  Sellist ema nagu Jeannettil, võib võrrelda looduskatastroofiga, kes laastades teeb oma töö ja asemele jäävad varemed, mida ajajooksul saab üles ehitada, kui hästi läheb. Jeannette ema tegi kõike seda, mida  emad reeglina ei tee. On ju pea täiskasvanut inimest dušši all pesta, tema intiimosi kontrollida, e-kirju kontrollida, välimust kujundada, kindlasti rohkem kui liig. See on haiglaslikult perversne. Lausa kuritegelik oli ahvatleda last saledama piha nimel vähem sööma. Tüdruku vaimne tasakaal ning ka tervis said just nartsissistliku ema algatuste toel rikutud. Nii et hästi aus raamat just tunnete kirjeldamisel, mil Jeannette idealiseerib oma lapseea tundeid ning kirjeldab hilisema ea hingehaavasid ning püüdlust parandamise poole. Paranemine ei ole siiski lihtne tulema - ema vari hakkab aegade jooksul peakohalt kaduma, kuid hirmud on Jeannette hinge taotud tugevama õigusega ning kõik need kapsalehega tõtt vaatamised, näppude kurku ajamised ja enesesüüdistamine on tugevalt kinnistunud.  Kummaline on ka see, et olgu see ema milline tahes, lapse armastus on siiski tingimusteta.

Valus raamat, aga väga vajalik!

Mu eluülesanne on olnud teha ema rõõmsaks, olla see, kes ta tahab, et ma oleksin. Aga kui ema enam pole, kes siis mina peaksin olema?

Täiskasvanute valelik elu

 

Elena Ferrante „Täiskasvanute valelik elu“

Itaalia keelest tõlkis Tiina Randviir

Kirjastus: Varrak, 2024

280 lk

Giovanna kuuleb pealt, kuidas tema isa avaldab emale arvamust, et tütar hakkab üha enam muutuma tädi Vittoria nägu. Aga milline tädi on, kas ta on inetu? See tüdruk jääb tüdrukut vaevama, ei ole ju ta kursis oma isapoolsete sugulastega. Selgub, et need juured on pärit vaesest Napolist ning elu seal ei kulge rikkama linnaosaga ühes rütmis.

Nagu oma varasemas loomingus jälgib Ferrante siingi ühe tüdruku arengut ja kujunemist erineva varalise võimu taustal. Kuidas käituvad inimesed rikkas Napolis ja kuidas vaeses - päritolu määrab suuresti sinu staatuse. Sellise teadmise keskel tekib kasvueas tüdruku hinges segadus ning kahe selle vastandliku maailmaga toimetuleku ja tõlgendamise tagajärjel sünnivad need otsused, mis näivad tüdrukule parimad.

Ferrante on ilmselgelt läbinisti äratuntav oma kirjutamise stiili poolest. Tema teksti on nauditav lugeda, sest see atmosfäär, mille ta loob, on ainuomaselt ferrantelik. Ta oskab inimhinge hästi lugeda ja lahti seletada. Lugedes tajud seda Napolit, kus ma ju tegelikult käinud ei ole, ikkagi nagu päriselt, sest need hääled, lõhnad, kogu see temperament on kirja pandud nii, et neid on tõepoolest tunda.  Teismelise probleemid välimuse ja seksuaalsuse teemadel ning vanematega suhtlemisel on edastatud nii, et need ei alaväärista mitte kuidagi noorust ja neid pealtnäha trotslikke otsuseid. Kuna Giovanna on suur lugeja, siis minu arvates kõlab see raamat natuke nagu lugemise propageerija -  lugemine teeb targaks. Luges ta ju lisaks enda huvile selleks, et poisile meeldida , et tal oleks jututeemasid ja et ta näiks targemana.

Igatahes sai seegi raamat liiga kiiresti otsa, tahtnuks olla selles Napoli-elu rütmis veel ja veel J

….surnud on nagu katkised asjad, näiteks televiisor, raadio, mikser, ja kõige parem on neid meenutada nii, nagu nad olid tervena, sest ainus vastuvõetav hauakamber on mälestus lk 57

…koledad asjad, millest sa kellelegi ei räägi, muutuvad koerteks, kes öösiti pead närivad, kui sa magad lk 97

 

Poiss triibulises pidžaamas

 

John Boyne „Poiss triibulises pidžaamas“

Inglise keelset tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Helios, 2022

207 lk

Bruno elab koos ema, isa ja lootusetu juhtumiga, kes on juhuslikult tema tüütu õde, Berliinis. On 1942. aasta. Vüürer on andnud Isale ametikõrgendust ja pere kolib Ausvitsi. Esialgu näib 9-aastasele poisile seal kõik trööstitu, sõbrad jäid ju maha.  Tutvumine teisel pool aeda triibulises pidžaamas poisiga muudab elu  rõõmsamaks. Sõprus on midagi tõelist. Ühel päeval on traataia ees maas hunnik riideid ja Brunot ei ole kusagil…

Väga kurb raamat, lausa valusalt kurb. See raamat on kirjutatud lastele, ilmselt ikkagi vanemale koolieale, aga ma ei oskagi öelda, kas neid kõnetaks see lugu. Filmina vast küll. Raamat lõppeb ülimalt traagiliselt, kohutav on silme ette manada neid inimhorde, süütuid lapsi, keda aeti nagu loomakarja gaasikambrisse. Lapse aru ootas ju uut ja põnevat kogemust…  Samas jah, neid sõja kuritegusid ei pea unustama. Aga just seda lõpplahendust  on üsna raske taluda. Kõik need inimsuhted ja muu taust oli hea.