Katja Kettu „Ühe
kassi ülestähendusi“
Soome keelest tõlkis:
Kadri Jaanits
Kirjastus:
Koolibri, 2025
290 lk
Sündmused
raamatus viivad möödunud sajandi alguse Põhja-Soome, Vene piiriäärde
Näljanukile, kuhu seavad oma elu ühiskonna poolt põlatud kerjusplika Eeva ja
perepoeg Mahte. Neid seob tõeline hingeside, sestap lepib naine mehe
kommunismihulluse, ärakäimiste, ämma vastumeelsuse ning Mahte liiga leebe,
lepliku, unistajaliku loomusega. Ikka Eeva on see, kes teeb ja toimetab, püüab valitsevat
vaesust võita ning elu hoida. Seda enam, et on kelle eest hoolt kanda. Esimese
looga jookseb paralleelselt ka Kirjaniku lugu, kes on lisaks kriisile
armastuses ka loomisraskustes. Naasmine Näljanukile, oma vaarema koju, annab
tallegi uue loomingulise võimaluse.
Lugu on
lahendatud nelja osapoole vaatenurgast: Eeva päevikute, Mahte kirjade,
Kirjaniku sisekaemuse ja Kassi märkamiste kaudu. Eeva jutustab seda elu ja
meelsust, mis 1917. aasta paiku Soomes Vene piiri ääres valitses. Kass
pendeldab kahe ajastu vahel. Kirjaniku hingel on ka lapse kaotusvalu ning
bioloogiline kell, mis tiksub tema kahjuks. Tema päritolul on lugu, aga
Kirjanikuga näib see liin katkevat, ja ainus viis seda mingil viisil päästa on
kirjutada raamat.
Need perekonna
lood on pea alati kümme kümnest. Siin on „tee tööd ja näe vaeva“ ja unistus paremale
homsele olemas, ka ajalooline vaatenurk
ning naise vastu suunatud vägivalla teema olemas. Samas on see lugu
mütoloogiliste sugemetega, selles on nagu mingi nõiduse vägi ja salapära, mis
seob oma võrku ning paneb märkama märke. Väga meeldis mulle see murde tekst, mis tuli endagi
esivanemate kõnet meenutades osalt tuttav. Siinkohal kiidusõnad tõlkijale,
kujutan ette, et see töö lihtne ei olnud.
Oli taas
lugemiselamus, selline mis puudutas, pani sügavuti mõtlema erinevate ajastute elude
ja olude üle. Kõige krooniks on muidugi see hurmav kass raamatu kaanel.
Inimeste sõnadel on säärane vägi, et need tungivad
sisikonda, uuristavad end mõtteisse ja teevad sinna pesa lk 69.