Naine nullpunktis

 

Nawal el Saadawi „Naine nullpunktis“

Araabia keelest tõlkis Üllar Peterson

Kirjastus: Varrak, 2026

158 lk

Firdaws ootab hukkamist. Ta ei soostu kohtuma kellegagi, kuid siiski vahetult enne otsuse täide viimist muudab meelt ja nõustub jutustama oma lugu Nawalile. Noore naise elukäik on kui musternäide islami naise elust: peks, verepilastus, igapäevane armutu töö oma isandate heaks. Islamimaailma naisel ei ole võimalik olla vaba ja väärikas, ta on allutatud mehele, ta on nagu kaup. Firdaws aga ei leppinud sellega. Omades keskkooli tunnistust lootis ta siiralt, et leiab tööd ja rakendust, kuid kõik teed viisid selleni, et oma keha müües tundis naine end kõige austusväärsemalt. Kuni vahele astus jälle mees…

„Naine nullpunktis“ oli ühe õhtu raamat, seda lihtsalt on võimatu enne käest panna, kui loetud. Niivõrd valusalt aus, ilustamata, mõtlemapanev, et ka pärast raamatu lõppu mõtlesin pikalt naiseks olemisest. Kummastav on mõelda, et seksiorjuses naine ei ole auväärne ega lugupeetud, samas mehed, kes seda teenus kasutavad, on vägagi lugupeetud. Igatahes see lugu on hullumoodi kriipiv. Eriti need kirjeldused, mil Firdaws paneb vaimu eralduma kehast, et vastu võtta pealesunnitud toimingud, millega naise hing ja kogu olemus ei taha leppida. Tema oskas selle nupukese valuga toime tulemiseks endas leida. Aga elu karastab ja mulle avaldas eriti muljet Firdawsi muutumine. Kui ta esialgu tundus olevat leplik, alalhoidlik, siis ajajooksul kasvas temas alistamatus ning tema otsus oli pigem surra kui elada vales ja vabaduseta. Ja just see Firdawsi sirgjoonelisus oli selle raamatu helgem pool.  

Mulle satuvad temaatiliselt sarnased raamatud ette millegipärast paari kaupa. Ka hiljuti loetud „Naine pole mees“ on teemalt sama, -  naiste elu patriarhaalses maailmas, - mis oli siiski leebem ja ilukirjanduslikum. Kultuurid, traditsioonid – igal maal oma, kuidagi raske on uskuda, et kusagil on naise elu nii hull. Nüüd tahaks küll peale lugeda islamimaade naiseks olemise rõõmsamat poolt. Kui see üldse eksisteerib?!

Jälle imelik öelda, et selle valu ja ängi lugemine mulle meeldis, aga meeldis.  👍

 

Elu ja mürgine uss - need ongi lahutamatud. kui rästik saab aru, et sul puudub nõel, siis ta neelab su alla. lk 60

Kõik inimesed surevad kord. Suren mina ja sured sina. Tähtis on hoopis aru saada, kuidas elada  lk 60

Naine pole mees

 

Etaf Rum „Naine pole mees“

Inglise keelest tõlkis Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

90ndate Palestiinas ei ole elamisväärne elu, toidupuudus, põgenikelaagrid, lisaks aastasadu juurdunud traditsioonid, mis on orienteeritud meeste õigustele. Kuid ka meestel on mõte suunduda tõotatud maale, Ameerikasse, kus elu peaks olema nende vastu lahkem. Nii võtab Isra pere vastu kosilase ja naiivne tüdruk, kes armastas lugeda raamatuid, on ühtäkki Brooklynis, abielus võõral maal, võõra pere keskel, sünnitab tütreid poegade asemel ja teenib perekonda. Paraku islamiusuliste juurdunud traditsioonid ja uskumused ei jää maha ka Ameerikas. Ka seal naitakse tüdrukud vastu nende eneste tahtmist. Naine on koduhoidja, mehe alam. Lugu jutustatakse läbi Isra, tema ämma ja tütre silmade läbi.

Islamimaade naiste õigustest ja õigusetusest olin lugenud varemgi, kuid see lugu tõi selle teema päris mitu tahku esile. Nii et lisaks mehe-kesksele maailmale, kus mees on leiva teenija ja naine kodu teenija, kahtlevad naised ka iseendis, teistes naistes ja peavad vanade traditsioonide jätkamist isegi normiks vaatamata sellele, et nad on ise seda kõike tunda saanud.

Ladusalt ja huvitavalt jutustatud raamat, kus raamatu pealkiri viitab otseselt reeglile, mida tüdrukutele maast madalast õpetatakse. Meestel on vabadus, õigused ja hääl, naiste ülesanne on kuuletuda, kannatada ja vaikida. Kõige olulisem on pääseda häbist kogukonna ees. Lugu on osaliselt autobiograafiline – Etaf on Palestiina immigrantide tütar.

Nii et raamat naiste raskest elust, aga mulle meeldis, et loo helgem pool olid raamatud: nii Isra kui ka tema tütar armastasid lugeda, see oli nagu tee teise maailma, põgenemine argipäevast. Samas jäi mõte „naise elus ei ole valikuvõimalust“ liiga kordavaks, seda serveeritakse väga erinevas kastmes ja mõjub natuke propagandana. Samamoodi ka mõte, et islamimaades ongi naised ainult orjad ja teisejärgulised. Vahest on islaminaiste elus mingigi helgem moment ka olemas.

Aga ikka soovitan!

 

Revolutsioonid ei sünni rahulolust. Kui üldse, siis peituvad kõige kauni juured kurbuses või vähemalt rahulolematuses. Lk 204

Loodame parimat

Carolina Setterwall „Loodame parimat“

Tõlkis: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat, 2019

Carolina leiab ühel hommikul oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese Ivaniga üksi. Nad olid noored, armunud, töötasid palju, tegid kompromisse, elasid ja olid…. miks siis nüüd nii? Mahajääjatele on määratud kanda süükoormat, tunda lootusetust, leina ja leida võimalus alustada algusest.

"Loodame parimat" vaatab ühe armastuse lõkkele löömise lugu ja leinaga toime tulekut kahe paralleelse ajajoonena. Üks lugu näitab suhte algust, armumist, pere loomist ja teine kirjeldab elu pärast mehe lahkumist, leinaga toime tulekut, leppimist, eneseotsinguid.

Raamat on autobiograafiline ja kõik kirjeldatud tunded on ehedalt kogetud. Seda valu ja süütunnet ei olegi vist võimalik välja mõelda sellisel kujul nagu siin romaanis esitletud. Midagi ei ole ilustatud, viha, kadedus teiste õnne üle, emotsionaalne tuimus ja suutmatus igapäevaeluga toime tulla on ausalt lahti räägitud. Isegi kui on võimalik surmaks valmistuda, on see alati ootamatu, kuid lähedase äkksurm on šokk, mis niidab jalust, halvab mõistuse. Lisaks kasvatab ka süütunnet, sest igas elus on olnud hetki, mis ei ole olnud kõige idüllilisemad, armsamad, sõbralikumad. Ja nüüd leinas need hetked võimenduvad ja sa kasvatad kahtlust, et kui sa oleksid teisiti teinud, olnud, öelnud, võib olla siis oleks olnu olemata. Carolinal oli tugivõrgustik tugev, aga ka see tugivõrgustik ei saa ära võtta seda valu ja muuta olnut. Ma ei olnud Carolinaga kõiges ühel lainel, aga ma tunnen, et mõistsin tema otsuseid.

Hästi valus ja aus raamat, puudutab väga, sest sellisteks hetkedeks ei ole me valmis. Aeg on ravim, ja siin loos selle ravimi toime pikkamisi ka ilmneb. Seda lugu oli raske lugeda, sest see kurbus imbub ka enesesse, kuid samas (loodetavasti) teeb vaimu tugevamaks.

Nii et meelelahutus see ei olnud.

Algul olin kurb. Siis vihane. Siis tühi. Siis uuesti kurb. Praegu olen vihane, aga see muutub varsti jälle. Lk 325

 

  

Hingamise kiige

 

Herta Müller „Hingamise kiige“

Saksa keelest tõlkis Tiiu Relve

Kirjastus: Koolibri, 2010

240 lk

Ma tean sa tuled tagasi, sellised sõnad andis vanaema Oskar Patiorile 1945. aastal kaasa, kui patrull mehe kaasa viis. Need vanaema öeldud sõnad oli ainuke ravim, vastupanujõud ja tugi mehe elutahtele. Pärast viite laagriaastat mees naases kodumaale, vaim ja keha igaveseks kurnatud. Rumeenia sakslaseid, mehi vanuses 17 kuni 45, küüditati Nõukogude töölaagrisse sunnitööle, see oli karistus Rumeenia fašistliku diktaatori Antonescu valitsemise eest.  

See on lugu, kuidas sunnitöö Venemaa avarustes inimesi kurnab, kuni kuhtuvad kõik emotsioonid, kuhtub keha, järele jääb vaid kest. Samas on eluvaim sees ja see sunnib olelusvõitluseks ka oma baraki, laagri saatusekaaslaste vahel. Keegi on soositum, mingid tööd säästavad rohkem, mõnele tööle sattumine tähendab kindlat surma. Lisaks lootusetusele purevad  lutikad, täid ning nälg vaevab koguaeg. Raske töö kurnab, aga võib olla on mingil viisil ka nagu lunastus.

Herta Mülleri raamat tugineb märkmetele, mille ta kirjutas laagris ellujäänud mehe mälestuste põhjal. Märksõnad: aus, õudne, kohutav kehtivad selle loo puhul. Kirjutatud on napilt, kuid neil lausetel on nagu televiisor küljes, see kujutluspilt neist lühikestest ilmekatest ridadest on hirmuäratavalt selge. See lugu ei jutusta tegevusi, vaid pigem ühe mehe mõtteid olukorras, kust pole väljavaated lootusrikkad.

Ilus ja kole, aga väga hea ja puudutav lugemine.

Püsivad asjad ei raiska ennast, nad ei vaja muud kui ühtainsat, igavesti sedasama suhet maailmaga. Stepi suhe maailma on varitsemine, kuu suhe säramine, ümisejate suhe põgenemine, rohukõrte suhe kiikumine. Ja minu suhe maailma on söömine. Lk 155

Õnne jaoks on vaja eesmärki. Pean eesmärgi otsima, olgu see kas või lumi aiapostil lk 197

Päikeseuskujad

 

Piret Jaaks „Päikeseuskujad“

Kirjastus: Varrak, 2026

292 lk

On 1812. aasta Ussisaarel. Mõisad survestavad talupoegi andamitega ning Venemaa keisririigi mõjud ulatuvad ka väikesele saarele. Ida ja Maria on ühtehoidvad õed,  neist Idal on kadunud emalt päritud teadmised ravitseda inimesi, Mariat peetakse veidi ullikeseks. Kui Maria saab jumalasulaselt valgustuse, hakkab ta jutlustama inimestesse usku. Elu saarel on rohkem kui raske – talupojad on mõisnike arvates harimatu kõnts ning koormise norme aina suurendatakse. Ka Marie ja Ida elu satub surve alla.

„Päikeseuskujad“ on Vormsi rootslaste lugu, millel on sügav ajalooline tõepõhi all. Igal ajastul on omad muutused, mis enamasti on valitsevale klassile soodsad, alamatele mitte. Kui vana maailm hakkab kreeni vedama, tekib soodne pinnas uute usuliikumiste tekkeks. Rasketel aegadel otsitakse ikka kusagilt lootust. Piret Jaaks on kõik selle lootuse, inimliku ellujäämissoovi, kohalikud traditsioonid, lood ja legendid põiminud mõnusasse hästiloetavasse vormi. Nii et see ei ole mingi kuiv ajalooline romaan.  Raamat on ühest küljest lihtne lugeda, sest tekst on ladus, lugu on haarav, analüüsib inimest erinevates elupiltides, teisalt on alati raske lugeda hulludest olukordadest, mille ees seisad hirmuvärinal, kus on ainsad valikud: jää või mine, võitle või põgene.

Minu kindel soovitus!

Miks ei suuda inimene jätta maaslamajat löömata, kui tal selleks võimalus avaneb, miks peab ta teise, kes kuidagi endast ohtu ei kujuta, oma räpaste sõrmede ja mürgiste sõnadega puruks litsuma, nagu oleks ta väike sitikas, kes äratab tallamisiha. Kas tõesti vaid selleks, et saada tunnistust iseenda jumalikkusest? Lk 203

Säärased ongi kõik inimesed, nad koosnevad iseenda kihtidest nagu muld, ja kusagile kõige alla jääb alati alles see väike laps, kes ilmuks uuesti, kui me vaid lubaksime –, vahetu ja siiras nagu päikesekiir lk 270

Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse

 

Irene Solá „Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse“

Katalaani keelest tõlkis Pire Kivi

Kirjastus: Varrak, 2026

151 lk

 

Selles loo keskmes on naised, kes on läbi sajandite elanud Clavelli talus. Nad on kõik teatud mõttes õnnetukesed: kes sünnitas väärarenguga lapsi, kes oli ise füüsilise puudega, kellel on süda nagu marutõbisel, kellel on võime näha rohkem kui peaks. Talu ise on nõiduslik paik, kus on omad deemonid ja kummitused, mis aegade möödudes on möödunud põlvede jäänukina sinna oma pesa sisse seadnud. Talus elanud naised on läbi sajandite sünnitanud tütreid, saanud valede meestega lapsi, elanud üle tuisud ja tormid, meeste sõjaretked, näljaajad, keetnud köögis rupskitest ja soolikatest roogasid, sõlminud kuradiga lepinguid.  

On raamatuid, mis tervitavad oma lugejaid kohe esimesest leheküljest ja avanevad kiiresti ning on raamatuid, mis nõuavad kannatlikku süvenemist, eelhäälestatust ja ka eelteadmisi. Käesolev raamat vähemalt minu jaoks kuulub sinna teise kategooriasse. Ei olnud see lugemine mulle kerge ja tegelikult ma seda loetut lõpuni ei mõistagi.

Tekst iseenesest oli tore, selline voolav, kaunis ja isegi poeetiline, vaatamata veriste ja mädanevate haavade kirjeldustele. Pikad laused, mis algasid A-st ja jõudsid välja piltlikult öeldes kuu peale, olid kohati hoomamatud,  sest lause esimese otsa mõte oli lõppu jõudes kaduma läinud. See tegi lugemise raskeks. Keeruline on minu jaoks alati maagia, selles loos surnuteriik, kuhu eksis ära ka elav inimene ning kõik need möödunud aegade deemonid ja kummitused, kellega ma üldse ei suhestu (iga lahkunud hing jäi kummitusena elamisse kommenteerima järgmiste naiste elu). Esialgu tundus mulle, et sellel lool pole ei saba ega sarvi, sest raske oli aru saada, kes on kes, kas räägib surnu või elus inimene.  Aga kui rohkem mõtlema hakata, siis mingid niidiotsad ma siiski leidsin, vaatamata sellele, et loo üldmulje on udune. Ilmselt mõjutas seda ka erinevate katalaani legendide, folkloori kasutamine.

Minu raamat see ei olnud, kuid kes armastavad maagiat, keerulisemat teksti või ka väljakutset, siis seda see raamat pakub.  

Te naised klammerdute kohtade külge …. Te panete end nende külge ketti nagu koerad. Mineviku, majade, laste, asjade külge lk 35

Maia

 

Anni Blomqvist „Maia“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

186 lk

Ongi käes Tormisaare Maia lugude kolmanda raamatu kord. Pärast sõjapaos oldud kuid kolib pere tagasi oma Tormisaarele. Seda argist kodust elu on juba igatsema hakatud, sest külas on hea, aga kodus kõige parem. Maia toimetab argitoimetusi, sünnitab lapsi, Janne hoolitseb kõige selle eest, mis meeste pärusmaa. Õnn aga tuleb ja läheb ning elu saadab teele hetki ja sündmusi, kus pisarad on vaid kurbuse väljenduseks. Südi pere ei kaota lootust isegi siis, kui selle raamatu viimased jõulud peab veetma laudas.

Jätkuvalt paneb imestama Janne ja Maia ühtehoidmine ja koos toimimine. Mees on perepea, pere tugi ja tarkus, naine alalhoidlik pere kooshoidja, kes on üsna allaheitlik ja enesekriitiline. Samas oli see vist ka ajastule kohane. Tarka meest eraklikul saarel on väga vaja, merel ei saa toimetada uisapäisa, tuult ja hoovusi peab oskama lugeda, muidu ei ole saarel võimalik ellu jääda. Mingis mõttes isegi imetlen toonase elu lihtsust.

Raamatus on suur tekst ja lugemine lausa lendas käes. Ühe õhtu raamat.

Oli lahe lugemine! Jätkuvalt!

Ootan neljandat lugu!