Vatla kool 100

Tahan lihtsalt öelda, et ilmunud on ühe kooli, millega olen seotud, lugu. Ma ei ole seal õppinud, kuid minu lähikondsed on ja sellepärast olen alati olnud huvitatud selle paiga ajaloost ning pean kalliks neid mälestusi. Vatla kool oli eriline: mõnus mõisa hoone, kena park ning samas kompleksis veel kaks hoonet, mille ühest seinast teise ei näe (selle tekkeloo kohta on olemas ka legend). Sellises koolis õppida oli kindlasti väga teistmoodi kogemus - majaga käisid kaasas treppide naksumised, mõisaparuni aegsed laemaalingud, igasugused sopid, nurgatagused jms. Koolil täitunuks tänavu 100 aastat, paraku lõppes selle kooli lugu 94ndal tegutsemisaastal. Raamat võtab kokku kenasti kooli eelloo ning kirjutab lahti kõik lennud, neist 89. lend oli viimane. Samuti on sõna saanud ka mõnede aastakäikude vilistlased. Uurisin neid fotosid ning lugesin tuttavaid nimesid, äratundmist oli palju. Probleemid kaheksakümnendatel ka üsna samad, mis tänapäeval: raha vähe, remondivajadus suur. Nagu paljudes teistes paikades Eestimaal, oli kooli hiilgeaegadel õpilasti kaugel üle saja, ja siis ühelt maalt algas langus, igal aastal astus kooli üha vähem õpilasi, kuni neid jäid nii kasinalt, et omavalitsus kooli enam otstarbekaks ei pidanud. Nii et see raamat on mingis mõttes ka ääremaa lugu, maal elu hääbumise lugu. Võib olla muutuvad veel ajad ning maaelu muutub taas atraktiivseks. Praegu on aga hea, et ühe paiga 100 aastat on raamatus ning võib olla on ajalugu korduv ning laste arv Vatlas kasvab sedavõrd, et taas on kooli vaja. 

Raamatu koostajate seltskond, kes on koondunud nime taha MTÜ Vatla Kooli Vilistlane, on ära teinud väga suure töö. Kõik see lugu ladusalt kaante vahele panna,  väärib kindlat kiitust! Hinne 5 :)

399 lk

Buddha pööningul

 

Ma ei väsi kordamast, et sari „Moodne aeg“ on erilisi üllatusi täis. Seekord siis Julie Otsuka, kes on Ameerikas elav jaapanlanna.

Konkreetne süžee, kus on konkreetsete tegelaste plejaad, sellel raamatul puudub. On vaid fakt, et umbes 100 aastat tagasi läksid noored jaapanlannad n.ö pimesi mehele USA-sse, San Franciscosse. Raamatus kirjeldatakse meie-vormis seda mineku teekonda, noorte tüdrukute (neist osad olidki alles lapsed) unistusi ja unelmaid ning saabumise reaalsust, mil sadamas ootasid pildilt nähtu põhjal hoopis teistsugused mehed ja neid tabas oodatust hoopis teistsugune elu. Raamatus kirjeldatakse tekstilõikude kaupa naistega toimuvat, nende üksikuid eluetappe Ameerikas, ning siis algab sõda ja Jaapan ning USA on vaenujalal ning jaapanlaste kohtlemine muutub vaenulikuks, neid hakatakse ümberasustama.

Väga teistmoodi lugemine oli. Omal moel tõesti poeetiline, mis tõi kuidagi eriliselt naiseks olemise valud ja ka võlud esile. Ühelt poolt pettumus oma elus, meestes, raske töö ja vähe rõõme, kuid kui need mehed kaovad, tekivad uued hirmud seoses mehe puudumisega. Naine on sõltuvuses mehest just olme pärast. Samas ühel käputäiel naistest on tunne hinges parem. See raamat oli kui võimaliku unelma purunemise tõestus – noorena on sul silme-eest elu kulgemise unelm, ja see on kujundatud ju mingite hetkemõjutuste ajel. Selles loos pidasid jaapanlannad paremaks variandiks abielluda Ameerikas võhivõõraga kui vananeda koos koduküla talumehega.

Lugeda oli neid voolavaid lauseid üllatavalt mõnus. Alati mulle ei istu sellised „kastist välja“ raamatud, aga see siin oli mõtlemapanev, haarav ja annab mingil moel ajaloolise õppetunni ka meile, kellele jääb kahe kauge riigi suhete teema võõraks. Raamat on lehekülgede arvult väga väike, aga minu arvates suutis öelda väga palju.

Minu kindel soovitus!

Kirjastus: Varrak, 2023

120 lk

Kaheksas elu: (Brilkale)

 

Perekonna saagasid võiksin ma lõpututult lugeda. Nino Haratischwili „Kaheksas elu“ on ühe saaga esimene osa. Ootan juba põnevusega järgmist osa.

Sündmustik raamatus viib ajaliselt möödunud sajandisse, ja paikkonniti enim Gruusiasse, kuid ka Peterburgi, Moskvasse, Londonisse, Viini jm. Šokolaadivabrikandi peres armastatakse kunsti, kultuuri ja šokolaadi. Kui Gruusias tõstab pead punaste võim, saabub vägivalla, võimu, reetmiste ja valede aeg, tabab perekonda kõik see, millest said osa ilmselt enamus toonaseid inimesi. Romaan kätkeb endas kaheksa ühe suguvõsaga seotud inimese elu ja saatust, hingeosade ja ühe olulise retsepti edasikandumist. Kuid saatus ei hellitanud neist kedagi, sest toonane aeg ei olnud hellade killast.

Raamat haaras kogu mu tähelepanu ja mõtlemise nädalaks, sest siin on olemas kõik komponendid, mis teevad lugemise lummavaks. Selles loos on lahti kirjutatud Gruusia ajalugu ja „punase ajastu“ lugu laiemalt. Selles loos on palju väega naisi, palju vägivalda, petmist, pealesurumist, manipuleerimist, õudust, aga ka armastust, helluse otsimist, eneseleidmist, unistamist, hoolimist.... Väga hästi ja haaravalt jutustatud lugu, milles nii paljud nüansid kõlavad vastandlikuna, kuid samas tõid need reaalsuse kuidagi eriti hästi kohale. No näiteks inimeste halvad teod, koledad hetked mõjusid härdaks tegevalt, sest neid oli seotud-kirjeldatud inimesest sõltumatuga, loodusega: linnud leiavad oma laulu ka siis, kui on sõda, kui inimesed reedavad, salgavad maha, tapavad; ka päike särab taevas inimese kõige võikamate tegude päeval.

Vaatamata kõigile kirjeldatud koledatele sündmustele ei jää need kirjeldatud saatused painama, mingi helguse noot, kõrvaltvaataja pilk, muudab nende lood pehmemaks. Lugema hakates tundus mulle proloog pisut segane, aga kui algas päris lugu, siis see segasus kadus. Jutustaja jutustab seda lugu Brilkale ja ta tuletab seda aeg-ajalt meelde. Nii et proloogist ei maksa heituda (kui seda peaks kellelgi veel juhtuma). Lugesin seda proloogi pärast uuesti ning siis sai ka see segasus selgeks.  Aga jaa, sellega olen väga nõus, et see lugu on ood Gruusiale, sellele maale ja rahvale. Kõik need kirjeldatud sumedad suveõhtud, bulvarid, avarad vaated, veinid ja šokolaad loovad päriselt Gruusias viibimise tunde.

 

Liiga palju head võib endaga kaasa tuua liiga palju halba lk 72

Maailm lõi ringtantsu. Maa-alused luukered hoidsid rütmi. Roosidest olid kasvama jäänud vaid mustad. Kõik tundusid kui rippsillad, õõtsuvad, iga hetk lagunemas. Isegi lumel oli sinakas varjund. Taevas oli auguline. Kuuliauke nägi ka horisondil ja päike küll siras vaevaliselt, ent sooja see enam ei andnud.

Šokolaadist oli saanud vaid mälestus ühest teisest ajastust ja ilma šokolaadita unustati magus ja ilma magusata unustati lapsepõlv ja ilma lapsepõlveta unustati algus ja ilma alguseta ei tuntud enam lõppu ära lk 273

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

528 lk

Meie vana maja

 

Vana maja renoveerimisega mul tegeleda ei ole vaja olnud, kuid ometi köitis see raamat mind kohe. Tuuli Jõesaar on kirja pannud oma kodu rajamise-renoveerimise loo. Ta teeb seda väga hästi. Kuidas ühte maja renoveerida, kui eelarve on piiratud, töökäsi omast käest võtta ei ole, on keeruline ettevõtmine. Tuulil aga nii juhtus. Loogiliste sammudega käib ta läbi kõik vajalikud kodu remondiga seotud etapid ning annab ka asjaajamise ja muud ametialast nõu. Raamatu alapealkiri „remondipõnevik“ on siinkohal väga õige, raamat oligi otsast otsani põnev, kogu aeg toimus mingi action, see remont oli nagu mäkke ronimine – jõuad kusagile kaljunukile ja oled rõõmus saavutatu üle, kuid siis selgub, et ronida on veel.  Lisaks nõuannetele ja ehituslugudele on see raamat ka hingele lähedane, sest siin on ehedaid emotsioone, ka hoolimist ja hoidmist. Väga puudutas Pootsmani lugu, asjadest kinnihoidmise lugu, ning kui miski läkski kehvasti, siis igas halvas leidis Tuuli ka hea noodi.

Väga vahetu ja siiralt armas raamat sobib lugemiseks edukalt ka siis, kui silmapiiril pole mitte ühtegi majakökatsit, mida renoveerima hakata. See on üks mõnus protsessi lugu, kuidas võitled iseenda unistustega, kui palju oled valmis mööndusi tegema, kui see unistus on käega katsutav, kuid siiski mõni pisiasi ei lase sel juhtuda. Igal juhul motiveeriv!

Kirjastus: Petrone Print, 2023

168 lk

Kingitud elu

 

Suzumi Suzuki „Kingitud elu“ soovitas mulle sõber. Jaapani kirjandus ei ole minu esimene valik kunagi olnud, aga usaldasin sõpra J

„Kingitud elu“ on autobiograafiliste sugemetega raamat ema ja tütre suhetest. Ema põeb vähki ja on peagi suremas. Tütar võtab ema enda juurde, kuid kui läheb raskemaks, viib ema haiglasse. Suhted, võib juba ette arvata, ei ole olnud kõige soojemad. Ema armastanuks kirjutada luuletusi ja heljuda oma unistustes, kuid tütre eest hool nõuab oma. Mustrid kipuvad korduma ja noor naine vaatab tagasi oma lapsepõlve ning sellega saab selgemaks ka ema elulugu.

Need 80 lehekülge said nüüd küll väga kiiresti loetud. Hästi puudutav ja kurb lugu. Minu arvates selline lugu, mille eest tahaks ka omakorda oma tütreid hoida. Mitte et siin nüüd midagi nii kohtutavat oleks olnud, aga eks ema ikka tahab et lapse saatus oleks enda omast kordi parem. Ja kui siis mingid märgid hakkavad näitama, et ei ole see muud, kui ajaloo kordus, siis see leppimise tee ei ole ka lihtne. Eriti kurb on see, et mõnikord on vaja selleks, et leppimise tee leida, haigust. Õnn jõuab aga siis kohale, kui sa ise usud sellesse, või siiski mitte? Küsimusi ja juurdlemist pärast raamatu kaane sulgemist jagub veelgi.

Tee endale selgeks ainult see, mida suudad mõista lk 73

Kirjastus: Tänapäev, 2023

80lk

Ootamise aeg

 

Cazaleti kroonika esimene osa on saanud nüüd järje. Esimene osa sellest Jane Elizabeth Howardi autobiograafilisest saagast oli minu lugemislaual 2020ndal aastal. Muljed raamatust olid head, seega ei olnud küsimustki – teine osa huvitas väga.

Selle raamatu sündmustik algab aasta pärast „Valguse aastad“ tegevusi. Sõda on nüüd juba päriselt pead tõstnud, esimesed sammud astunud ning perekond võtab vastu otsuse, et parim paik sõjapakku minna on taas vendade lapsepõlvekodu Home Place. See osa keskendub rohkem järeltulevale põlvele, s.t vendade lastele, nende võimalustele ja valikutele. Noor inimene unistab ikka suurelt, kuid sõda paneb ka nende unistuste täitumise võimalikkusele üsna sageli pitseri peale. Nii kulgeb konarlikult Edwardi tütre Louise näitlejaks saamise tee. Samas Ruperti tütre soov on saada kirjanikuks ja tema järjekindlus märkmeid teha viib teda oma unistusele lähemale. Hughi tütar Polly ei oma veel kindlat elukutsevalikut, kuid omad kahtlused ja unistused on temalgi. Tee unistuste poole ei kulge valututult, sest mure lähedaste pärast, sõja kulgemise pärast, mõjutab noorte inimeste elusidki.

Sündmused raamatus kulgevad kuidagi rahulikult, ka need, mis tegelikult võiksid ärritada, kurvaks teha. No näiteks insest, ravimatu haigus, teadmata kadunuks jäämine…  Kuid kõik need omavahelised suhted, siirad salasoovid ja unelmad, milliseid tundmusi tekitas sõda, keda sundis alalhoidlikuks ja keda kannustas tegudele, seda oli mõnus lugeda. Kuna tegemist on ikkagi Inglise kõrgema keskklassi inimestega, siis joonistuvad siin välja n.ö peenema perekonna kombed, harjumused ja tavad. Samas muutis sõda ka kõrgklassi elu, kasvõi juba toidulaua kasinuse ja küttedefitsiidi võrra. Noorte elu kulgeb vaatamata oludele julgemalt, uljamalt, moodsamalt ning ka see põlvkondade vaheline konflikt, mis aitaks leppida uue põlvkonna mõtteviisiga,  on selleski loos päevakorral. Perekonna saaga on suur, paljuhaarav lugu, see katab ühe perekonna mitmeid erinevaid liine, ja nii eladki neile kõigile eraldi kaasa.

Mulle väga meeldis. Cazaleti kroonika on tõeline sisutihe lugemisnauding. Nimesid on siin üsna palju, kuid spikker raamatu alguses aitab kenasti meeles hoida ja sotti saada sellest, kes on kes.

Muusika raamatus: Greenleeves

Marche Militaire

Kirjastus: Varrak, 2023

541 lk

Jäätmeteta kodu

 

Bea Johnson annab oma raamatus „Jäätmeteta kodu“ nõu, kuidas elada prügivabalt. Prügi on igal juhul päevakorraline teema – kogu maailm põeb teatud moel asjade hullust ja sellest tekkivat prügihaigust. Kui enesele teadvustada probleem, siis tekib tahtmine vähema pahna sees elada küll. Selge on see, kui soetad endale mingi eseme, ükskõik siis, kui väikese, tahab see ese sinult tähelepanu. Sa pead tema kusagile panema, mõnikord eest ära tõstma, mõnikord teda otsima. Seega soovitab ka Bea vaadata oma asjadele kriitilise pilguga ja viia nende kontsentratsioon kodus miinimumini. Kõlab hästi küll ja nõustun üsnagi, kuid koristades ärkab nostalgia ja see vana tuntud „äkki läheb vaja“ räägib enda eest.😀 Raamatu mõned nõuanded on tegelikult üsna ekstreemsed, no näiteks äärmuslik on lasta koeral taldrik enne pessu panekut üle lakkuda.😂 Mõni idee tundus ka päris küsitav, näiteks koerale toidu sisse küüslaugupulbri panemine kirbupeletamise profülaktikaks on minu teada talle ohtlik. 😱

Aga muidu on siin toredaid ja kasulikke nippe, õpetussõnu, ja kirjastaja on lisanud ka iga teema kohta, kuidas meil Eestis on. Käiakse läbi üldiselt kogu elamine ja ka erinevad teemad nagu matkamine, kinkime jms. See eluke käibki kuidagi ringiratast, ka selles prügivabaduses oleme kunagi elanud: nõuka ajal oligi müügil enamasti lahtine kaup ja käisidki oma kilumannerguga ostmas. Paraku toona ei osatud jäätmeid käidelda. Nii et nõukaaegsetele inimestele selles raamatus on midagi uut küll, kuid mingi osa on ikkagi juba vana tuttav. Natuke aega võiks pärast raamatu lugemist pühendada ka erinevate veebilehtede uurimisele, mis on raamatu lõppu lisatud. Igatahes põnev lingikogu. Vaatamata sellele, et ma päris igat rida ei lugenud, on see siiski inspireeriv, tegudele ajav raamat. 

Kirjastus: Helios, 2019

376 lk