Surmatango

 

 

Juri Võnnõtšuk „Surmatango“

Ukraina keelest tõlkis Veronika Einberg

Kirjastus: Varrak, 2026

350 lk

Raamatus on kaks liini: on Orest – ukrainlane, Josko – juut, Jass – poolakas, Wolf – sakslane, Lvivlased, kelle isad said surma ühes ja samas lahingus, kaitstes Ukraina iseseisvust. Vaatamata poiste kultuuri ja usulise tausta erinevustele, olid nad tänu ühisele lapsepõlvele lahutamatud. See liit viis neid Teise maailmasõtta ja „Surmatangoni“. Teine liin on professor Jaroš, kes uurib Arkanumi kiilkirja ja „Surmatango“ mõistatust, mis on pigem püüd leida vastuseid oma alateadvuse tekitatud küsimustele.

Algus tuli mulle üsna kergelt kätte, sest inimsaatused on paeluvad ja see nelja erineva rahvuse koostoimise lugu kõlas paljutõotavalt. Kuid kuidagi märkamatult läks kõik keeruliseks. Ja selleks keeruliseks oli Jaroš ja tema reinkarnatsiooniga seotu. Väga raske oli jälgida, sest ma ei saanud enam aru, mis ajastu, mis müstika, mis raamatukogu salajased laekad. Hästi tihe tekst, tegelikult huvitavad Lvivi kirjeldused ja olustik, Janivski koonduslaagri ajalugu, originaalsed mõtted, mitu ajakihti, must huumor, saladus, sõjakoledused, veidrad inimesed – seega kõike, mida jälgida oli palju. Korduvalt pidin lehti tagasi keerama ja uuesti lugema, sest taas oli miskit kaduma läinud ning vajas selgust.  Lõpplahendus muidugi selgitab.

Minu jaoks oli „Surmatants“ natuke midagi väljakutse laadset. Vaatamata sellele, et lugu ei põhinenud lihtsal loogikal, oli ta iseenesest huvitav, aga tekst väga intensiivne ja kuna ma ei orienteerunud ajastuteski, siis oli keeruline sotti saada ja loo tuumani jõuda. Ütleme nii, et lõpuks siiski meie kõige suurema abilisega sain tõlgendatud.  Võib olla kunagi proovin uuesti lugeda, sest sisu selles loos on.

Inimese hing on omaette sümfoonia, mille kõlamise periood kestab mitte ainult sünnist surmani, vaid kauemgi, võimalik, et koguni igavesti, tuleb vaid orkestri koosseisu vahetada lk 101

Raamatus loetakse Thomas Pynchon´I  “Raskusjõu vikerkaar”

 

 

Ma valin elu

 

Pille Retter „Ma valin elu“

Jes Kirjastus, 2024

200 lk

Pille oli oma eluga parimas seisus, kõik tundus hästi olevat: lapsed, pere, kodu, karjäär. Kuid elus on nii, et mõne inimese kannatus nagu toidaks saatust, mis arvab hoopis teisiti – sa ei saa elada selles oma õnnemullis, sul on vaja veel katsumusi. Nii avastati noorel naisel kuri haigus, vähk, mis võtab kõige tugevamatel ka vähemalt hetkeks jalad alt, muudab perspektiive, muudab vaatenurki, tegelikult kõike. Seda enam, et haigus tuli tagasi, siis tuli jälle tagasi… Tänaseks on möödunud kaheksa aastat.

Pille kirjutab otse ja ausalt, otseselt nagu protsessib iseennast, oma tundeid ja vaatenurki. Tuletab meelde märkama loodust, iseennast, lihtsaid asju, tuletab meelde elamise julgust, aktsepteerimist, tänulikkust ning hoiab fookuse elul, unustamata surelikkust.

Vähi teema puudutab pea igat perekonda, ka minul on omad protsessid selle haigusega ja seda teemat ma kindlasti ei väldi. Kõigele, mis elus ette tuleb, peab otsa vaatama ka siis, kui ei taha. Ja Pille kirjeldab seda otsavaatamist väga hästi, sügava sisekaemusega ning ikka elujaatavalt. Mulle isiklikult ei meeldi see põhjuste otsimise mõte, et millest miski haigus tuleb. See veeretab kaela justkui süükoorma, et olen eksinud, valesti toiminud ja nüüd siis nii. Pille seda ei tee, tema loos puudub üldse võitluse narratiiv. Nii et sügav ja puudutav lugu ning loodan siiralt parimat. Tänulik selle loo eest!

Meie maailmas on liiga palju neid inimelusid, kus inimesed on otsustanud surra enne surma – elud on tühjad, kõledad, kalgid lk 109

Hunt

 

Saša Stanišic „Hunt“

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 174 lk

Ema paneb Kemi kirja metsalaagrisse. Poisile ei ole see just meeltmööda, aga kui peab, siis peab. Seltskonnas on nagu ikka kõik omamoodi, keegi on kiusaja, keegi on aitaja, keegi on lihtsalt unistaja. Laagris viibitud aeg paneb proovile märkamisoskuse ja headuse ning ka kohanemisvõime looduslikes tingimustes, kus on sääsed, putukad, lõkkeõhtud ning kuhu peab iga laagriline ka ise panustama.

Peamiselt siiski noortele mõeldud raamat on üsnagi mõtliku ja mõtlemapaneva sisuga, on ju teemadeks koolikiusamine, autsaideriks olemine ja iseenda leidmine. Siiski ei ole see sünge raamat, vaid ikka helgemapoolne, milles hundi-tegelane on n.ö sümbolistlik, kujutledes hirme ja looduslikku metsikust. Miskit siin juhtub ja samas ei juhtu ka. Kas sekkuda või mitte, selles on küsimus?  

Minu jaoks kiire lugemine, ja kindlasti soovitaksin lugeda 12-14 aastastele.

Me oleme kas armunud või mitte. Pealikud või mitte. Me oleme kokad või laagrikasvatajad või armastame ümiseda. Me oleme hundid või mittehundid. Me oleme Marko või Jörg või sina. Meil on kas meeletult õnne või pole seda üldse või on mõnikord. Me jätame oma jälgi kõikjale lk 174

Kuradid ja pühakud

 

Jean-Baptiste Andrea „Kuradid ja pühakud“

Prantsuse keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2026

299 lk

Josephi lapsepõlv lõppes 1969. aastal, mil tema vanemad hukkusid lennuõnnetuses. Poiss saadetakse religioossesse orbudekodusse Les Confins, kuhu on koondunud erineva taustaga lapsed, kellel kõigil üks diagnoos – orb. Religioossus selles kodus ei tähenda headust, turvatunnet, siin lokkab headuse sildi all vägivald, vaen ja ka noorte omavaheliste suhete hierarhia. Joseph on klaveri virtuoos ja poiss satub Rosele klaveritunde andma. Siit alates ärkab unistus põgenemisest.

Kui öelda kaks sõna selle raamatu kohta, siis need on: traagiline ja sügav.  Kindlasti puudutab/äratab erinevaid tundeid ja jälle kord mõistad, kui koledad on inimeste teod. Aga samas oli selles loos ka lootust, muusikat, mingit ekstra hingestatust, metafoore. Kui raamatu tagakaanetekst lubab ka armastust, siis see on vaid väikene osa loost, kuigi lõppakordina jääb kõlama küll. Pigem on see lugu vendlusest ja inimväärikuse säilitamise püüdlustest ka kõige halvematel aegadel. Ja ikkagi sellest, et inimene vajab mingit instrumenti selle kõige saavutamiseks. Joele oli selleks instrumendiks klaver.

Selles raamatus ei keri hooga põnevust, vaid pigem ta kulgeb mööda mõtisklusi, mööda siseheitlusi, mööda olustikku ja erinevaid elusid. Ja see meeldis mulle väga, siin on midagi, mis hinge poeb ja korda läheb. Nii et minu kindel soovitus!

 

Paljudel inimestel on hääl peas. Kõige kavalamaad teevad sellega äri lk 94

Vaen toitub vaikusest, nagu palvegi lk 198

 

Lihtsalt armastus

 

Brigitte Blobel „Lihtsalt armastus“

Saksa keelest tõlkis Arne Nielsen

Kirjastus: Tormikiri, 2006

170 lk

Merle vanemad lahutavad, põhjus proosaline -  isa leidis endale noorema naise. Ema on sellest muidugi stressis ja kodune meeleolu üdini halb.  Sama lugu on Mirkoga, ka tema vanemad lahutasid, ainus vahe selles, et tema vanemad armastavad ka alkoholi. Noorte vahel tekkib tõmme, sest saatus ja sarnased olukorrad on head sidujad.

 15 aastaselt on elu keeruline, kui lisaks iseenda tunnetega hakkama saamisele tuleb tegeleda vanemate probleemidega. Seega selline eluline lugu, paras probleemide pundar, mis vajab lahendamist. Igale olukorrale kõige paremaid lahendusi alati ei ole. Ja sellepärast on just noortele vajalik lugemine. Võib olla raamat õpetab olema veidi empaatilisem, kannatlikum, toetavam, sallivam.

Haarasin reisile kaasa selle mahult õhukese noorteka, on ju puhkusel vaja puhata ja siis on hea, kui see lugemine ajupingutusi ei nõua. Ühtlasi oli plaanis raamat poetada mõnda üldkasutatavasse riiulisse – kindlasti on igas rannas mõni eestlane ja nii vahva on omakeelse raamatuga võõral maal kohtuda. „Lihtsalt armastus“ ootab lugejaid Rodose Psaropoula ranna tunnelilkohviku riiulil.

Kui kiiresti kõik olematuks muutub, kui kedagi pole enam hoolitsemas.  ….nii see juhtub mitte ainult majadega, vaid ka muude asjadega. Armastus kaob, kui selle eest ei hoolitseta. Õnn. Rahu. Kõik vajab hoolitsemist. Lk 153

Part lendab poliitikasse

Olav Osolin „Part lendab poliitikasse“

Kirjastus: Varrak, 2026

327 lk

Vaneminspektor Samuel Part satub endalegi ootamatult kaitsepolitsei salaagendiks. Kõik on nagu päris, Pardile antakse ülesandeks imbuda salamisi erakonda ning saavutada seal suurem usaldus. Nimelt on hr Pardi peamine sihtmärk jõuda tõeni e-valimiste teemal. 

Hr Pardiga olen ma põhimõtteliselt „Kus lendab Part“ kaudu tuttav. Mäletan, et toona temast erilist muljet ei jäänud. See raamat siin on aga hoopis teine tera: humoorikas, originaalne, vaimukas, kohati absurdnegi, aga samas mingist vaatenurgast võib olla vägagi tõetruu või vähemalt ühiskonnakriitiline. Tegemist on väga heatahtliku tögamisega meie parteide ja valitsemiste suunal. Raamatu tegelastel on lahedad nimed, neist mõni päris ehtne ja mõne võib lihtsalt ära tunda tähekombinatsioonide kaudu. Lugu oli nii ägedalt üles ehitatud, et kui juba tajusid seda absurdikoomikat ja mõtlesid, et enam naljakamaks minna ei saa, siis tegelikult ikka sai küll. 

Sellist mõnusat muhedat huumorit meie rutakasse argipäeva on väga vaja. Teeb tuju heaks ja vaatad ka päris elus toimuvatele poliit-kemplemiste uudistele pigem muigega. Mulle tuletas küll see lugemine meelde, et kõike ei pea nii tõsiselt võtma, las narrus veereb oma teed ning las need pardid lendavad kuhu tahavad. Siiski loodan, et Osolini hr Part sinna Brüsselisse nüüd pidama ei jää, vaid tuleb ikka tagasi oma rahval õnne tooma, Eesti elu uueks looma ja lõbustab meid veel oma uute seiklustega.

Mina  lugesin ja naersin, päriseluga seoseid ei otsinud. Võib olla neid oli, ei välista, kuid minu jaoks oli see lihtsalt lõbus ja lahe lugemine. Olin sunnitud lugemise katkestama enne viimaseid peatükke ja tegin seda suure kahjutundega – nii hea lugemise hoog oli sees, et kahju oli katkestada. 

Kindel soovitus!

Lahing merega

Sarja esimene osa

Sarja teine osa

Sarja kolmas osa

 Anni Blomqvist „Lahing merega“

Rootsi keelest tõlkis: Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude neljas raamat.

Eelmises osas taandus pere laiult tulekahju põhjustatud kaose eest vanemate juurde suurele maale. Mingis mõttes elu rahva seas oli lihtsam ja parem, aga Jannet vaevab ikkagi koduigatsus ja ta asub tegema ettevalmistusi laiule naasmiseks. Maia austab mehe otsuseid ning koos rühmatakse oma kodu ehitades edasi. Õnn aga nagu ei märkaks neid, vaatamata töökusele ja jumalakartlikkusele – üks õnnetus hõikab teist taga, meri on sõber, aga ta võib olla ka armutu.

See on ajastu, mil lihtsad inimesed elasid enese elushoidmise elu, toredus oli teisejärguline. Imeväikeste asjade üle tunti rõõmu ning need väikesed rõõmud aitasid argipäevale keskenduda. Samas olid head suhted alati olulised, mees oli kui suunda näitav majakas ja naine ustav, truu, alandlik kodusadam. 

Mingi teema mul nende mere-lugudega on, meeldib lugeda nii mäslevast merest kui ka mere kaunimast poolest. Ning jätkuvalt on huvitavad Maia sisemised kõhklused, tähelepanekud, rutt ja hool. Selline ehe elu, mis meie-aegsetele võib käia üle jõu. Samas, kui variante ei ole?

Hea lugemine ja ootan viimast osa!

 

Mitte miski ei ole nii muutlik kui meri. Ta võib olla sile nagu peegliklaas. Ta võib niimoodi mässata, et tema raev paneb üdini judisema. Ta on tulvil värve, kui tahab end sellest küljest näidata. Sinine nagu kõige sinisem taevas ja õrnadest lainetest voogav. Sinine, siin-seal pimestavvalged murdlaine, või sinise ja valge ühtlane segu. Roheline ja valge. Hall, must. Möirgav, ohkav, vaikiv lk 122

Katsu meeles pidada, mis ta soole öpetas, ja ää tee ligadi-logadi. Vanarahvas ütleb, et mette keegid äi näe, kui sa oled teind, aga keik näevad, kas oo hästi tehet lk 163