Hunt

 

Saša Stanišic „Hunt“

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 174 lk

Ema paneb Kemi kirja metsalaagrisse. Poisile ei ole see just meeltmööda, aga kui peab, siis peab. Seltskonnas on nagu ikka kõik omamoodi, keegi on kiusaja, keegi on aitaja, keegi on lihtsalt unistaja. Laagris viibitud aeg paneb proovile märkamisoskuse ja headuse ning ka kohanemisvõime looduslikes tingimustes, kus on sääsed, putukad, lõkkeõhtud ning kuhu peab iga laagriline ka ise panustama.

Peamiselt siiski noortele mõeldud raamat on üsnagi mõtliku ja mõtlemapaneva sisuga, on ju teemadeks koolikiusamine, autsaideriks olemine ja iseenda leidmine. Siiski ei ole see sünge raamat, vaid ikka helgemapoolne, milles hundi-tegelane on n.ö sümbolistlik, kujutledes hirme ja looduslikku metsikust. Miskit siin juhtub ja samas ei juhtu ka. Kas sekkuda või mitte, selles on küsimus?  

Minu jaoks kiire lugemine, ja kindlasti soovitaksin lugeda 12-14 aastastele.

Me oleme kas armunud või mitte. Pealikud või mitte. Me oleme kokad või laagrikasvatajad või armastame ümiseda. Me oleme hundid või mittehundid. Me oleme Marko või Jörg või sina. Meil on kas meeletult õnne või pole seda üldse või on mõnikord. Me jätame oma jälgi kõikjale lk 174

Kuradid ja pühakud

 

Jean-Baptiste Andrea „Kuradid ja pühakud“

Prantsuse keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2026

299 lk

Josephi lapsepõlv lõppes 1969. aastal, mil tema vanemad hukkusid lennuõnnetuses. Poiss saadetakse religioossesse orbudekodusse Les Confins, kuhu on koondunud erineva taustaga lapsed, kellel kõigil üks diagnoos – orb. Religioossus selles kodus ei tähenda headust, turvatunnet, siin lokkab headuse sildi all vägivald, vaen ja ka noorte omavaheliste suhete hierarhia. Joseph on klaveri virtuoos ja poiss satub Rosele klaveritunde andma. Siit alates ärkab unistus põgenemisest.

Kui öelda kaks sõna selle raamatu kohta, siis need on: traagiline ja sügav.  Kindlasti puudutab/äratab erinevaid tundeid ja jälle kord mõistad, kui koledad on inimeste teod. Aga samas oli selles loos ka lootust, muusikat, mingit ekstra hingestatust, metafoore. Kui raamatu tagakaanetekst lubab ka armastust, siis see on vaid väikene osa loost, kuigi lõppakordina jääb kõlama küll. Pigem on see lugu vendlusest ja inimväärikuse säilitamise püüdlustest ka kõige halvematel aegadel. Ja ikkagi sellest, et inimene vajab mingit instrumenti selle kõige saavutamiseks. Joele oli selleks instrumendiks klaver.

Selles raamatus ei keri hooga põnevust, vaid pigem ta kulgeb mööda mõtisklusi, mööda siseheitlusi, mööda olustikku ja erinevaid elusid. Ja see meeldis mulle väga, siin on midagi, mis hinge poeb ja korda läheb. Nii et minu kindel soovitus!

 

Paljudel inimestel on hääl peas. Kõige kavalamaad teevad sellega äri lk 94

Vaen toitub vaikusest, nagu palvegi lk 198

 

Lihtsalt armastus

 

Brigitte Blobel „Lihtsalt armastus“

Saksa keelest tõlkis Arne Nielsen

Kirjastus: Tormikiri, 2006

170 lk

Merle vanemad lahutavad, põhjus proosaline -  isa leidis endale noorema naise. Ema on sellest muidugi stressis ja kodune meeleolu üdini halb.  Sama lugu on Mirkoga, ka tema vanemad lahutasid, ainus vahe selles, et tema vanemad armastavad ka alkoholi. Noorte vahel tekkib tõmme, sest saatus ja sarnased olukorrad on head sidujad.

 15 aastaselt on elu keeruline, kui lisaks iseenda tunnetega hakkama saamisele tuleb tegeleda vanemate probleemidega. Seega selline eluline lugu, paras probleemide pundar, mis vajab lahendamist. Igale olukorrale kõige paremaid lahendusi alati ei ole. Ja sellepärast on just noortele vajalik lugemine. Võib olla raamat õpetab olema veidi empaatilisem, kannatlikum, toetavam, sallivam.

Haarasin reisile kaasa selle mahult õhukese noorteka, on ju puhkusel vaja puhata ja siis on hea, kui see lugemine ajupingutusi ei nõua. Ühtlasi oli plaanis raamat poetada mõnda üldkasutatavasse riiulisse – kindlasti on igas rannas mõni eestlane ja nii vahva on omakeelse raamatuga võõral maal kohtuda. „Lihtsalt armastus“ ootab lugejaid Rodose Psaropoula ranna tunnelilkohviku riiulil.

Kui kiiresti kõik olematuks muutub, kui kedagi pole enam hoolitsemas.  ….nii see juhtub mitte ainult majadega, vaid ka muude asjadega. Armastus kaob, kui selle eest ei hoolitseta. Õnn. Rahu. Kõik vajab hoolitsemist. Lk 153

Part lendab poliitikasse

Olav Osolin „Part lendab poliitikasse“

Kirjastus: Varrak, 2026

327 lk

Vaneminspektor Samuel Part satub endalegi ootamatult kaitsepolitsei salaagendiks. Kõik on nagu päris, Pardile antakse ülesandeks imbuda salamisi erakonda ning saavutada seal suurem usaldus. Nimelt on hr Pardi peamine sihtmärk jõuda tõeni e-valimiste teemal. 

Hr Pardiga olen ma põhimõtteliselt „Kus lendab Part“ kaudu tuttav. Mäletan, et toona temast erilist muljet ei jäänud. See raamat siin on aga hoopis teine tera: humoorikas, originaalne, vaimukas, kohati absurdnegi, aga samas mingist vaatenurgast võib olla vägagi tõetruu või vähemalt ühiskonnakriitiline. Tegemist on väga heatahtliku tögamisega meie parteide ja valitsemiste suunal. Raamatu tegelastel on lahedad nimed, neist mõni päris ehtne ja mõne võib lihtsalt ära tunda tähekombinatsioonide kaudu. Lugu oli nii ägedalt üles ehitatud, et kui juba tajusid seda absurdikoomikat ja mõtlesid, et enam naljakamaks minna ei saa, siis tegelikult ikka sai küll. 

Sellist mõnusat muhedat huumorit meie rutakasse argipäeva on väga vaja. Teeb tuju heaks ja vaatad ka päris elus toimuvatele poliit-kemplemiste uudistele pigem muigega. Mulle tuletas küll see lugemine meelde, et kõike ei pea nii tõsiselt võtma, las narrus veereb oma teed ning las need pardid lendavad kuhu tahavad. Siiski loodan, et Osolini hr Part sinna Brüsselisse nüüd pidama ei jää, vaid tuleb ikka tagasi oma rahval õnne tooma, Eesti elu uueks looma ja lõbustab meid veel oma uute seiklustega.

Mina  lugesin ja naersin, päriseluga seoseid ei otsinud. Võib olla neid oli, ei välista, kuid minu jaoks oli see lihtsalt lõbus ja lahe lugemine. Olin sunnitud lugemise katkestama enne viimaseid peatükke ja tegin seda suure kahjutundega – nii hea lugemise hoog oli sees, et kahju oli katkestada. 

Kindel soovitus!

Lahing merega

Sarja esimene osa

Sarja teine osa

Sarja kolmas osa

 Anni Blomqvist „Lahing merega“

Rootsi keelest tõlkis: Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude neljas raamat.

Eelmises osas taandus pere laiult tulekahju põhjustatud kaose eest vanemate juurde suurele maale. Mingis mõttes elu rahva seas oli lihtsam ja parem, aga Jannet vaevab ikkagi koduigatsus ja ta asub tegema ettevalmistusi laiule naasmiseks. Maia austab mehe otsuseid ning koos rühmatakse oma kodu ehitades edasi. Õnn aga nagu ei märkaks neid, vaatamata töökusele ja jumalakartlikkusele – üks õnnetus hõikab teist taga, meri on sõber, aga ta võib olla ka armutu.

See on ajastu, mil lihtsad inimesed elasid enese elushoidmise elu, toredus oli teisejärguline. Imeväikeste asjade üle tunti rõõmu ning need väikesed rõõmud aitasid argipäevale keskenduda. Samas olid head suhted alati olulised, mees oli kui suunda näitav majakas ja naine ustav, truu, alandlik kodusadam. 

Mingi teema mul nende mere-lugudega on, meeldib lugeda nii mäslevast merest kui ka mere kaunimast poolest. Ning jätkuvalt on huvitavad Maia sisemised kõhklused, tähelepanekud, rutt ja hool. Selline ehe elu, mis meie-aegsetele võib käia üle jõu. Samas, kui variante ei ole?

Hea lugemine ja ootan viimast osa!

 

Mitte miski ei ole nii muutlik kui meri. Ta võib olla sile nagu peegliklaas. Ta võib niimoodi mässata, et tema raev paneb üdini judisema. Ta on tulvil värve, kui tahab end sellest küljest näidata. Sinine nagu kõige sinisem taevas ja õrnadest lainetest voogav. Sinine, siin-seal pimestavvalged murdlaine, või sinise ja valge ühtlane segu. Roheline ja valge. Hall, must. Möirgav, ohkav, vaikiv lk 122

Katsu meeles pidada, mis ta soole öpetas, ja ää tee ligadi-logadi. Vanarahvas ütleb, et mette keegid äi näe, kui sa oled teind, aga keik näevad, kas oo hästi tehet lk 163

Kesköö Pariisis

 

Gillian Hervey „Kesköö Pariisis“

Inglise keelest tõlkis Ülle Jälle

Kirjastus: Eesti Raamat, 2025

297 lk 

Vaatamata sellele, et Tom ja Sophie olid väga erineva iseloomu, tausta ja ellusuhtumisega, tärkas nende vahel sügav armastus. Aastaid sai nende armastuse hoidmise, pühitsemise ja lõpuks ka lahtilaskmise sümboliks Pariis. Elu ei kulge aga alati plaanipäraselt ning noorte inimeste saatusse sekkub miski pöördumatu. Viis aastat hiljem sõidab Sophie üksinda Pariisi, et kohtuda Tomiga nende ühises lemmikkohas.

Raamatu tutvustus jääb teadlikult pisut salapäraseks, sest iga detaili avamine võtaks lugemiselamuse vähemaks. Tegemist on lihtsa ja filmiliku looga, mis kisub pisaraid ning paneb ühelt poolt uskuma romantilisse armastusse, teisalt elama sügavalt kaasa kaotusvalule. Nii et ühtaegu ilus ja valus  lugu lahtilaskmisest, aga ka uuestileidmisest, mis tuletab meelde, et me ei tea kunagi, mida homne toob, ning aitab meeles pidada, kui oluline on hoida enda ümber inimesi, kes on toeks ka kõige raskematel hetkedel.

Mina lihtsalt lugesin ja mõtlesin, et Thank God - täna on kõik hästi 💛

Vahel mõtlen, et meile kõigile on antud teatud hulk õnne ja kui sa selle liiga kiiresti ära kasutad… siis saab õnn ehk otsa lk 69

A.J.Fikry märkimsväärne elu

 

Gabrielle  Zevin „A.J. Fikry märkimisväärne elu“

Inglise keelest tõlkis Liisabet Valdoja

Rahva Raamatu kirjastus, 2026

285 lk 

A.J. Fikry on kaotanud oma abikaasa, tema raamatupoel pole kõige paremad päevad ning lisaks on kaduma läinud ka ühe väga haruldase raamatu esmatrükk. Pealegi on mees omamoodi tahumatu ning erakliku olemisega. Ühel päeval leiab ta poe põrandalt Maya, kaheaastase tüdruku koos kirjaga, milles palutakse poeomanikul lapse eest hoolitseda. See on heade muutuste algus.

Selline lühitutvustus võiks viidata põnevikule, kuid seda see raamat kindlasti ei ole. Pigem on see ood raamatutele, lugemisele ja kõikehõlmavale armastusele. Mitte mingi imal armastuslugu, vaid veidi humoorikas, pisut kohmakas, just selline nagu hr A.J. Fikry ise on. Lugu hõlmab mitmeid aastaid ning on kaunis ka isa ja lapse arengute vaatest. Kuid kui raamatupood, siis on siin tõesti palju raamatutest ja lugemisest juttu just hr Fikryi erudeerituse kaudu. 

Lihtne ja mõnus ajaviide!

Peaaegu kõik halvad asjad elus on halva ajastuse tagajärg ja kõik head asjad hea ajastuse tulemus lk 120

Me loeme, et teada, et me ei ole üksi. Me loeme, sest oleme üksi. Me loeme ja me ei ole üksi. Me ei ole üksi. Lk 275

Mu elu on nendes raamatutes. Loe neid ja tunned mu südant. Me pole täielikud romaanid. Me ei ole täielikud lühijutud. Lõppude lõpuks oleme kõik kogutud teosed. Mitte väga kaua. Lk 275