Monday, October 25, 2021

Sittafordi saladus

 


„Kaksikportree“ tuletas meelde Agatha Christie olemasolu, ma ei ole ammu või kas üldse, tema kriminulle lugenud. Agneta Pleijel aga maalis Christiest sellise kuvandi, et pidin ka ühe väikese krimka sellepeale lugema.

Egas midagi, muidugi leiti laip ja see laip oli seekord politsei ridadest. Sittaford on talveperioodil üksilane paik, kus elanikke on vähe, kuid karta oli, et kurjategija võib olla nende hulgast. Vaatamata sellele, et küsitleda pole just palju, pole lahendust leida lihtne. Uurima asuvad nii politsei kui nooruke ajakirjanik, kes loodab puhastada oma kallima nime.

Krimi on krimi, eks ta kõditab pisut uudishimu, sest tahaks ju teada. Siiski ei olnud see minu teetass. Võib olla oli asi ka selles, et tundsin mingit kohustust, et pean lugema, kuna pole lugenud. Ja nende kohustuslike asjadega on nii… Ka ilma sundimata kohustuslike. Aga muidu inglise olustik, süžee, uurimine, see kõik töötas ja lisaks töötas kuidagi väga tänapäevasena.

Kirjastus: Varrak, 2005

256 lk

Wednesday, October 20, 2021

Tuleriit


Sain soovituse endiselt kolleegilt. Kuna tean tema lugemisemaitset, siis ma ei kahelnud soovitatu headuses. Kuna Ungari kirjandusega mul varasem side on väga väike, oli György Dragomani „Tuleriit“ seda ahvatlevam. 

Raamatu sündmustik viib Rumeeniasse, kus kolmeteistkümneaastane Emma elab orvuna internaatkoolis. Ta ei tea oma vanaema olemasolust, kuid ühel päeval vanaema välja ilmub ning viib kõhkleva tüdruku endaga kaasa. Algab nende kahe kooselu. Vanaema on erakliku ning nõialiku olemisega naine, kelle minevikku on jäänud palju sellist, mida sealse ühiskonna arusaam ei tolereeri ja ei andesta. Tasapisi koorub vanaema lugu ning ka tõsiasi, et need kaks (vanaema ja lapselaps) on vägagi sarnased.

See raamat haarab ikka täiega enda võimusesse ning lahti ei lase. Isegi see ei loe, et siin on veidrust, maagiat, täiesti ebareaalseid asju, kuid need näivad nii tõesed ja usutavad, et hea märkamise korral võib ju tõesti nii olla, et üks silm seal puudevõras jälgib sind või näed jahus hoiatavaid märke. „Tuleriit“ on täpselt selline lugemine, mis nihutab mingeid piire ka lugejas. Märkide märkamise, mõistmise, tähelepanu kontsentreerimise piire. Vähemalt minuga see sündis, tunnen nii. Selle loo aega, millal sündmused aset leidsid, ei ole otsesõnu öeldud, kuid seda võib aimata, et Rumeenia viimase diktatuuri, Nicolae Ceaușescu aeg. Aeg, mil õhus  oli liiga palju hirmu, vaenu, vihkamist. See on hästi tundeline lugu, ning need tunded on talletatud pisiasjadesse, nüanssidesse, jahusse, kividesse, kohvipaksu, leivapurusse, ebaharilik on põimunud argipäevaga. Ja nagu tagakaanel Nicole Bary ütleb, keskendub romaan üleminekutele: teismelise täiskasvanuks saamisele ja diktatuurilt demokraatiale. 

Sellel raamatul on nii palju tahke, millele hiljem mõelda, ning üks neist on kindlasti see ajastu, millest tahad rohkem teada. Samuti oli mulle tundmatuid sõnu, mida googledasin, näit džörsi, renkloodploom. Ning lisaks seik, kuidas vanaema ja Emma põletavad oksi, vääriks järele tegemist kasvõi mingis muus kontekstis. Võta oks ja kirjuta sellele mida soovid tagurpidi ning põleta ära. Siis pidavat soov täituma. Kui soovid mõnest ebameeldivast tundest vabaneda, kirjuta see tunne vms oksale õigetpidi ja põleta see oks ära. 

Lisaks meeldis mulle väga ka raamatu lõpus olev tõlkija Leelo Jõulu koostatud lühikokkuvõte autorist. Üsna sageli on nii, et kui autor tundub huvitav isiksus, siis tahaks temast natukene rohkem teada, ja siis on tore leida see teave raamatu lõpust.

Valu aitab mäletada, aga nii, et me siiski ei mäleta ainult valu, vaid kõike, sest peab mäletama kõike, sest on ainult see, mida me mäletame, ja seda, mille me ära unustame, ei ole enam, see kaob minevikust, kaob maailmast lk 74

Praegu pole vaja olla kangekaelne, vaid kaval ja valelik, ma ei peaks mõtlema mitte valule, vaid valele, valele ja tõele, sellele, et kui tahta, võib üks olla teine ja vastupidi, tuleb vaid tahta ja see ta ongi, üks on valge kivi, teine must, ja pole vahet, kumma valin, sest kui surun sõrmed selle ümber ja selle peopessa peidan, kaob see minu pihku, saab minu omaks ja sellest peale tean ainult mina, mis värvi see on, võin sellega teha, mida tahan lk 202.

Kirjastus: Draakon&Kuu, 2020

430 lk


Thursday, October 14, 2021

Kaksikportree


 

Mulle sümpatiseerivad lood, millel on päris elu taga, ja Agneta Pleijeli „Kaksikportree“ seda on.

On aasta 1969, kui Agatha Christie lapselaps palub maailmakuulsal kunstnikul Oskar Kokoschkal maalida tema vanaema. Maal on mõeldud vanaema 80. sünnipäeva kingituseks. Mõlemad osapooled nõustvad ideega veidi vastumeelselt, kuid mida rohkem edeneb maal, seda enam avanevad mõlemad ning esialgne skepsis asendub oodatud protsessiga, mis tähendab, et algselt kolmest plaanitud seansist saab kuus. Jah, küllap on lähema tutvuse jaoks ikka vaja rohkem südamesse pugeda, kui seda võimaldanuks vaid kolm kohtumist.

Kaksikportree oli südamlik, pisut nukker ja hingestatud lugu. Lisaks maalile valmis ka kaks kirjanduslikku portreed: kaks inimest avasid end teineteisele nagu möödaminnes, seik siit, seik sealt, ja nii koorusid möödunud aastad, elud, millesse jätsid jälje sõjad, armumised, ihad, pettumused. Vanadus on möödapääsmatu ja üks mõte raamatust on nagu rosin, mis annab vananemisele kuidagi kaunima tähenduse: Nad mõlemad kannavad noorust endaga kaasas nagu korvi. Nagu vaarikalt tulles. Jäädakse seisma, valitakse üks mari ja pistetakse põske. Lk 14

Mulle meeldis väga see rütm, elufilosoofia ja toon, kuidas lugu on kirja pandud. Mõned mõtted kirjutasin ka välja.

Inimene võib kirjutada selleks, et rääkimisest pääseda lk 10

Näha tähendab armastada. Nägemise vabadus tuleb seestpoolt. Ärge hoolige sellest, mida kaasaeg maalib, vaid andke edasi, mis sünnib teie sisemas. Lk 125

Maalimine on tehnika. Ja inspiratsioon. Aga põhiolemuselt on see vestlus. Kunst tähendab vahemaa vähendamist tegelikkuse ja selle tajumise vahel. Lk 164

…inimese vabadus on peaaegu olematu. Juba üksnes sellega, et ta laseb end sünnitada, on inimene sisse kirjutatud definitsioonidesse ja tingimustesse, millest ta kunagi ei pääse lk 180

Kirjastus: Varrak, 2021

199 lk

Thursday, October 7, 2021

Kus lendab part

 


Olav Osolini „Minu esimene elu“ meeldis mulle väga, ja tema uue raamatu ilmumisel teadsin kohe, et seda ma loen. Osolini sõnaosavus on ju kõigile teada ja seega oli üsna loogiline, et kaen ka tema krimiromaani.

Raamatu sündmustik viib meid Lõuna- Eestisse, kus ühest hotellist leitakse Katrin Pautsi laip. Endine baari turvamees, nüüdne nooreminspektor Samuel Part ja kahtlase minevikuga vaneminspektor Mart Sapiste asuvad asja uurima. Neist viimane püüab igal hetkel näidata, kes on boss. Igatahes ühel hetkel enam laipa pole ja lugu võtab segasemaid pöördeid.

Osolin on Osolin ka selles loos, ta on humoorikas, teravmeelne ja mõtteerk ning teatud ühiskonna kitsaskohad on kenasti loosse pikitud. Aga muus osas, sorry Osolin, pinget ei pakkunud. Süžee oli minu jaoks igavavõitu ja ei saavutanud vajalikku hoogu. Kostus kuidagi nagu Kättemaksukontor nr 2 ja ei hakanud kujutluspildis elama nii nagu eeldasin. Elust enesest tegelased ning sündmused oli väga hea võte ja tore oli seegi, et autor isiklikult luges ette(see on see tuntud meedia-kirjanike võlu).  Selle võrra lugemine edenes ka aeglasemalt, sest autori hääl peas ei lasknud silmadega üle ridade vaadata. Raamatu esimene osa oli tegelikult paljutõotav, kuid jah, minu jaoks juba lõpuosa läks langevas joones ja Osolin luges seda ette juba üle rea. Kuna esimene raamat mulle tõesti väga meeldis, siis see krimilugu kõlas pigem peibutuspardina J

Kirjastus: Varrak, 2021

223 lk

Thursday, September 30, 2021

Maailma kauneim sõna

 


Kahandan praegu suvel kokkukuhjatud raamatuhunnikut.  Selles hunnikus oli ka Emmi Pesoneni debüüt „Maailma kauneim sõna“, mis on väga lihtsa ja armsa kaanekujundusega raamat ja küllap suvel valides tundus see kaanepildil olev rattaneiu argiselt inspireeriv.

Amanda elab tavalise noore vallalise inimese elu. Kui tema ellu saabub Onni, pääseb valla tõsisem armumine ja tõsiasi, et mehel on neli last, kes igapäevast vanemlikku hoolt vajavad. Amanda senine elu on muutub totaalselt, sest üksi elamise võlu: puhtus ja kord, asendub kaosega ning selgub, et Onnigi ei olnud kõike talle usaldanud.

Ma ei tea, mis kiiks see on, aga mulle meeldib lugeda sellisest orav-rattas olemisest. Olen vist see tee tööd ja näe vaeva eestlane.  Inimesele pandud või ootamatult osakssaanud ülesanded panevad mõnikord tegutsema teistsuguse, tahtejõu energiaga, millest võib saada uue armastuse energia või hoolimise energia, kuidas võtta. Korraga liiga palju kohustusi võib ajada hulluks, eriti, kui kõik need kohustused lihtsalt sajavad kaela, samas võivad need kohustused mõjuda nii, et sa hakkad seda hullumeelsena näivat elu armastama.  Nii oli ka Amanda puhul. Nii et see lugu oli ühe perekonna multitaskimise, aga eelkõige ikka armastuse, kasuvanemluse ja vaimsete probleemidega hakkamasaamise lugu.

Väga lihtne, köitev ja sirgjooneline lugemine. Parasjagu tore öökapiraamat, mis enne und liigselt närve ei kõdita, meeli ei eruta. Loed ja hingadki korraks ühe teistsuguse perekonna elu rütmis.

Ega siin ei olegi midagi rääkida rohkem, tuleb ise lugeda.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

251 lk

Monday, September 20, 2021

Ilus Elviira

 


Seekord valisin riiulilt Mudlumi burleskse jutustuse. Sõna burleskne minu tähelepanu tõmbas ja kuna ma Mudlumilt midagi varem lugenud ei ole, siis tegin katsetust. Kõige pealt peaks rääkima, mida see burleskne tähendab. Googli abil ütleb eki.ee et jämekoomiline, seega siis jämekoomiline, jantlik lugu.

"Ilus Elviira" on jutustus ilusa nimega naisest Elviira, kellel ei ole läinud just kõige paremini - elu on teda pisut räsinud, tema valikud ei ole alati õnnestunud, kuid lootus õnne leida  ei kao. Või mis see õnn ongi? Kui pealtnäha võibki õnn peituda vaid  meessoo tähelepanus ja lõbusas elus, siis aga selgub tõsiasi, et ilu on kaduv ning meessugu ei ole alati altruistlikult meelestatud.

Selline õnnetuke lugu siis. Päris kahju hakkas sellest Elviirast, sest tahtis ta ju alati parimat, aga millegipärast mööda allakäigutreppi oli lihtsam astuda kui selle trepimademel olla. Ja kui sa sel trepil juba oled, siis üles tagasi saada ilma toeta ei ole kerge. Seda tuge Elviiral ei olnud ja ega ta seda nii väga ei otsinud ka, või kui otsiski, siis valest kohast. Siiski ei olnud see lugu sada protsenti õnnetuke, selles oli omamoodi soojust ja mingil määral optimismigi ning õpetlik (kuidas oma elu mitte elada) on see lugu samuti.

Minu jaoks oli selle raamatu võlu tekst – ilus emakeel, mis voolas läbi pikkade kirjelduste ja manas silme-ette selle olemise, milles Elviira parasjagu oli. Selline lugemisenaudingu tekst, 

Kui palju elus antakse üldse seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Lk 37

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus, 2015

230 lk

Thursday, September 16, 2021

Ära lõigatud

 


Kõige igavam igavus on terve päeva kestev laevasõit, mitte midagi teha ei ole 😉 Päeval ju magada ei taha ja kaua sa merd ikka vaatad. Olin absoluutselt ettevalmistamata, kuid õnneks minu laps oli rohkem ette mõelnud. Kui ma igavuse üle kurtsin, võlus ta oma kotist välja Sebastian Fitzeki „Ära lõigatud“ ja minu päev oli sisustatud.

Nii et krimka. Kohtupataloog Paul leiab lahkamistööd tehes laiba koljust kapsli, mille seest omakorda leiab sedeli tütre nimega. Selgub, et tema Hannah on röövitud. Samal ajal leiab Helgolandil olev koomiksikunstnik Linda rannast laiba ja telefoni. Uudishimu saab ettevaatusest võidu ja naine helistab telefonil olevale ainsale kontaktile. Nii satub Paul Lindaga ühendusse ja selgub, et just Linda on see, kes peab aitama Paulil olukorda lahendada.

Ütleme nii, et tegemist oli päris võika krimiga. Siin lahatakse laipasid, vägistatakse, piinatakse ja tapetakse. Pöörded loos on ka ootamatud, kuid lõpuks selgub tõde, nagu ikka, samas lõpplahendus oleks võinud kogu selle õuduse peale Pauli jaoks natuke helgem olla. Siiski ei olnud see lugu ainult tapmine ja tagaajamine, vaid koorub ka sügavam tõde meie karistussüsteemide vastuolude kohta. Mingil seletamatul moel võib lapsevägistaja teatud asjaoludel saada vaid tingimisi karistatud, kuid majanduskuriteo toimepanija istub see-eest aastaid vangis. Riik vs inimene, süsteem vs inimhing.  

Igatahes jooksid judinad üle keha, kohati oli ikka väga hirmus, kuid ega pooleli jätta ka ei saanud. Närvid olid korralikult pingul, kuid enne kui laev sildus, oli mul raamat läbi ja pinge ka langenud.

Tasub lugeda ja loetu üle mõtiskleda!

Kirjastus: Helios, 2020

351 lk