Kaisukate võluvägi

 

Kaisukate võluvägi

Projektijuht Gerly Gedelauk

Kirjastus: Pilgrim, 2025

213 lk

Kaisukad on reeglina üsna räsitud olevused, on nad ju elukogenud ja elanud omanikuga koos võrdset elu. Samuti on neil vahvad nimed - lapse pandud unikaalsed ja absoluutselt kõige sobivamad. Neid lugusid on selles raamatus päris palju, igas loos kaisuka saamise- ja elulugu. Eriti armsad on need lood, mil omanikud on jäänud pikkadeks aastateks truuks oma lemmikule ning see lemmik on pärandatud oma lapsele. Selline pühendumus ühele kaisukale on väga armas ja imetlemist väärt.

Oma elust ma ei mäleta sellist kaisukat, küll aga on onu kingitud vanema tütre Mõmmi, tema katsiku kingitus tähenduslik talle ka nüüd natukene vähem kui 40 aastat hiljem.

Hoidkem oma kaisukaid, neist sünnivad vahvad lood ja legendid ning kõige olulisem on ikkagi pärandamise võimalus. 😊

Armastuse teekond

Alain De Botton „Armastuse teekond“

Inglise keelset tõlkis: Pille Kruus

Kirjastus: Postimees, 2024

278 lk

Mul käivad jah need lugemised paarikaupa. Kui eelnevalt loetud "Ma valin armastuse" oli romantikast kantud, siis selles loos on elu reaalsus põhipoint.

Rabih ja Kristen armuvad, loogilise jätkuna abielluvad, rajavad kodu, reisivad, saavad lapsed ning võiksid elada õnnelikult nende aja ettenähtud lõpuni. Paarissuhe aga ei ole alati pilvitu. Kooselus tuleb ette tüdimust, lahkarvamusi, rääkimatajätmisi. Aeg muudab, armastus teiseneb. „Armastuse teekond“ on raamat, mis analüüsib armastuse erinevaid tahke läbi Rabihi ja Kristeni suhte. 

Üks osa raamatust jutustabki paari lugu, nende argipäeva,  kire vaibumist ja et pikaajaline suhe on teadlik otsus valida argipäev koos kõigi selle rõõmu ja puudustega. Samas on kaldkirjas kõrval ka psühholoogiline analüüs, mis selgitab, miks tegelased tegelikult nii käituvad. Nii et see raamat on nagu kaks raamatut ühes (on lugu ja on eneseabi), mis teeb selle lugemise eriliseks. 

Mulle meeldis ratsionaalsus, lihtsus, ausus ja selgus Rabihi ja Kristeri suhte arengu kirjeldamisel ja ma nautisin seda lugemist täiega, sest siin oli midagi tuttavliku ja midagi uut ning seda oli kosutav lugeda. Ma ei ole eriline eneseabiraamatute lugeja, aga ilukirjandusega kahasse oli see tekst vägagi mõnus ja mitmed mõtted kirjutasin märkmikku. 

Kindlasti võiksid seda raamatut lugeda vastabiellunud, lapsevanemaks saanud, ja muidugi mitte ainult naised. 

Kindel soovitus!

Lapsed õpetavad meile, et armastus on põhiolemuselt omamoodi teenus lk 137

Elul ei ole piisavalt imelisi saatuseid, mida välja jagada, kuid lõkse on see-eest liiga palju ja neisse on lihtne langeda, isegi kui saalis hästi esitatud kaarnaluuletuse eest võib saada diplomi ja kõlada aplaus lk 160

Inimese elus peavad mõned asjad jäädavalt viltu kiskuma, et ta saaks hakata imetlema roosivart või hüatsindiõisi lk 260

Ma valin armastuse

 

Tuuliki Kasonen “Ma valin armastuse: ühe naise teekond traumast teadlikkuseni”

Tõlkis: Tuuliki Kasonen

Kirjastus: Helios, 2026

244 lk

Pärast aastaid abielu avastab Freia oma abikaasa varjupoole, selles pooles on petmist, valet, ükskõiksust ja vägivalda. Südikas naine tõstab mehe kohvri ukse taha ja jätkab elu uuelt teadlikumalt leheküljelt.

Kui mõnikord saab viriseda, et raamatud on väga masendava sisuga, siis käesolev on ca 75° pööre. Omad traumad on selleski loos, kuid kui  need traumad on ära olnud, on edasi ilus ja helge.  Inimesed mõistavad üksteist, avanevad teineteisele, teevad teadlikke valikuid ja elavad harmoonias. Nii peakski olema iga pere suhetes. Kuid nagu ka Freia esimene suhe näitas, ei pruugi sa selle hr. Õige otsa sattuda, sest teise inimese sisse ei ole võimalik näha.  

Kuigi see teadliku valiku pool ja hingelise poole analüüsid kõlasid väga loogiliselt, siis oli minu jaoks selles loos ka üks error. Kui Freia oma esimest suhet analüüsis, siis ta jõudis järeldusele (kahtlusele), et nad kasvasid emaks ja isaks, teineteisele enam ei pühendunud ning nüüd läks nii. Emaks ja isaks kasvamine ei ajenda petturiks ja vägivallatsejaks muutuma, küllap see pidi inimeses sügaval sees pesitsema.

Igatahes ei olnud mina selle raamatu sihtgrupp. Jah, hoogne lugemine, tekst voolas kiiresti ja seda oli lihtne lugeda, aga minu jaoks puudus tekstiline sügavus. Raamat libises peast läbi nagu vesi. Mulle ei istu selline lihtsakoeline, puhtalt tegevust ümberjutustav stiil.

Aga kindlasti annab see lugu positiivse sisendi lahututatutele, teadlikuma mina suuna järgijatele, sest raamat on küll ilukirjandus, aga on sündinud autori läbikogetust. Seega on see natuke nagu eneseabiraamat ka, milles on tõsiseltvõetavad eneseotsingu, lahtilaskmise ja uutest võimalustest kinnihaaramise nipid kirjas.

Ikka loetagu!

ma ei karda enam.

ei seda, et mind nähakse.

ei seda, et mind armastatakse.

isegi mitte seda, et võiksin kaotada.

sest praegu olen ma täielikult elus. ja just seda teeb tõeline armastus - toob sind tagasi iseenda juurde. kõigi silme all. lk 204

Vihakobarad

 

John Steinbeck „Vihakobarad“

Tõlkinud J. Lohk

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

547 lk

1930ndate aastate suur depressioon. Tom Joad jõudis vanglast koju õigel hetkel,  tema perekond oli asumas teele Kaliforniasse, kus ees ootas tõotatud maa. Pere elupaiga Oklahomas olid pangad endale omastanud ja ainus lootus oli lendlehtedelt nähtu, mis kinnitasid Kalifornias asuvate töökohtade rohkust, ilusat loodust ja senisest paremat elu. Nii asus Tom oma suure perega pikale rännakule, kogu vara pakitud autologu kasti. Tõotatud maa reaalsuses ei olnud selline, mida loodeti. Reklaamlehed andsid lisaks perekond Joadile lootust veel tuhandetele. Seega tööd oli raske leida, töötasud olematud, elamistingimused kasinad. Pere aga ei kaotanud lootust…

Väga raske lugemine, sest neid inimkannatusi:  raskusi, nälga, lootusetust oli lausa füüsiliselt tunda. Eks see on see roiskuv kapitalism, mida meile kunagi koolis õpetati, kus maksimum tööd soovitakse miinimum kuludega. Ahneid pangad ja  suurmaaomanikud näevad inimesi ainult numbritena. Huvitav on raamatu ülesehitus – pooled peatükid räägivad Joadide perekonnast ja ülejäänud pooled on üldisemad, filosoofilised vahepalad, mis kirjeldavad kogu Ameerika toonast ühiskondlikku kriisi. Samas kinnitab see lugu, et perekond toimib paremini tervikuna, koos on alati lihtsam. Raamatu lõpp on päris šokeeriv, kuid lootust andev ka.

Mulle sobis hästi see ladus ja nüansirikas tekst,  hea oli lugeda. Samas kõik see olustik ja need stseenid olid valusad ja morjendavad. 

Miks ma üldse nii vana lugu lugema hakkasin? Mõnikord loen n.ö kastist välja ja teisalt on see isiklik väljakutse: loe raamatut, mida loetakse teises raamatus. Nii lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“, kus omakorda loeti Steinbeck´i "Vihakobaraid". Siinkohal see jada lõpeb 😊

Kui ta selleks, et end rikkana tunda, vajab miljonit aakrit, siis vajab ta neid sellepärast, et ta end sisemiselt vaesena tunneb ja kui ta sisemiselt vaene on, siis ei tunne ta end ka miljoni aakriga rikkana lk 250

Palved pole kunagi liha andnud …. Selleks peab siga olema lk 301

Marta veidrad äpardused

 

Stella Toom „Marta veidrad äpardused“

Stella Toom, 2025

72 lk

Marta on 13-aastane tüdruk, kes ütleb emale: Kärt, isale: Pärt, ja tema lemmikteemaks on aluspüksid erinevates variatsioonides. See on nüüd raamat, kus pepu- ja alukanalju  on hulgim, sekka ka solgihaisu, puuksu ja sõnnikut. Vaatasin, et parajalt lühikesed lood, hea lapsele ette lugeda. Aga üsna pea läks lugu imelikuks ja sain aru, et minu kuulaja on nende trussa-juttude jaoks liiga väike. Huvist lugesin siis omaette lõpuni.

Esimene emotsioon pärast lugemist oli, et mis jama see on, kes selliseid üle-pepustatud nalju nüüd kirjutaks? 😇Täiskasvanu sulest kõlaksid need veidralt. Kui aga selgus, et raamatu autor on 12 aastane tüdruk, siis minu arvamus muutus. Hea fantaasia on loonud koomilisi seikasid päris ohtralt. Kujutan ette, et Stella eakaaslased kihistavad kindlasti naerda ja on raamatust vaimustunud. Kindlasti oleks minu 4 aastane ka vaimustunud, sest selles vanuses jäävad kõik pepu ja puuksu naljad hästi külge, aga igaks juhuks ei julgenud seda külgetõmmet süvendada.😀😀😀

Naine nullpunktis

 

Nawal el Saadawi „Naine nullpunktis“

Araabia keelest tõlkis Üllar Peterson

Kirjastus: Varrak, 2026

158 lk

Firdaws ootab hukkamist. Ta ei soostu kohtuma kellegagi, kuid siiski vahetult enne otsuse täide viimist muudab meelt ja nõustub jutustama oma lugu Nawalile. Noore naise elukäik on kui musternäide islami naise elust: peks, verepilastus, igapäevane armutu töö oma isandate heaks. Islamimaailma naisel ei ole võimalik olla vaba ja väärikas, ta on allutatud mehele, ta on nagu kaup. Firdaws aga ei leppinud sellega. Omades keskkooli tunnistust lootis ta siiralt, et leiab tööd ja rakendust, kuid kõik teed viisid selleni, et oma keha müües tundis naine end kõige austusväärsemalt. Kuni vahele astus jälle mees…

„Naine nullpunktis“ oli ühe õhtu raamat, seda lihtsalt on võimatu enne käest panna, kui loetud. Niivõrd valusalt aus, ilustamata, mõtlemapanev, et ka pärast raamatu lõppu mõtlesin pikalt naiseks olemisest. Kummastav on mõelda, et seksiorjuses naine ei ole auväärne ega lugupeetud, samas mehed, kes seda teenus kasutavad, on vägagi lugupeetud. Igatahes see lugu on hullumoodi kriipiv. Eriti need kirjeldused, mil Firdaws paneb vaimu eralduma kehast, et vastu võtta pealesunnitud toimingud, millega naise hing ja kogu olemus ei taha leppida. Tema oskas selle nupukese valuga toime tulemiseks endas leida. Aga elu karastab ja mulle avaldas eriti muljet Firdawsi muutumine. Kui ta esialgu tundus olevat leplik, alalhoidlik, siis ajajooksul kasvas temas alistamatus ning tema otsus oli pigem surra kui elada vales ja vabaduseta. Ja just see Firdawsi sirgjoonelisus oli selle raamatu helgem pool.  

Mulle satuvad temaatiliselt sarnased raamatud ette millegipärast paari kaupa. Ka hiljuti loetud „Naine pole mees“ on teemalt sama, -  naiste elu patriarhaalses maailmas, - mis oli siiski leebem ja ilukirjanduslikum. Kultuurid, traditsioonid – igal maal oma, kuidagi raske on uskuda, et kusagil on naise elu nii hull. Nüüd tahaks küll peale lugeda islamimaade naiseks olemise rõõmsamat poolt. Kui see üldse eksisteerib?!

Jälle imelik öelda, et selle valu ja ängi lugemine mulle meeldis, aga meeldis.  👍

 

Elu ja mürgine uss - need ongi lahutamatud. kui rästik saab aru, et sul puudub nõel, siis ta neelab su alla. lk 60

Kõik inimesed surevad kord. Suren mina ja sured sina. Tähtis on hoopis aru saada, kuidas elada  lk 60

Naine pole mees

 

Etaf Rum „Naine pole mees“

Inglise keelest tõlkis Marge Paal

Kirjastus: Rahva Raamat, 2023

366 lk

90ndate Palestiinas ei ole elamisväärne elu, toidupuudus, põgenikelaagrid, lisaks aastasadu juurdunud traditsioonid, mis on orienteeritud meeste õigustele. Kuid ka meestel on mõte suunduda tõotatud maale, Ameerikasse, kus elu peaks olema nende vastu lahkem. Nii võtab Isra pere vastu kosilase ja naiivne tüdruk, kes armastas lugeda raamatuid, on ühtäkki Brooklynis, abielus võõral maal, võõra pere keskel, sünnitab tütreid poegade asemel ja teenib perekonda. Paraku islamiusuliste juurdunud traditsioonid ja uskumused ei jää maha ka Ameerikas. Ka seal naitakse tüdrukud vastu nende eneste tahtmist. Naine on koduhoidja, mehe alam. Lugu jutustatakse läbi Isra, tema ämma ja tütre silmade läbi.

Islamimaade naiste õigustest ja õigusetusest olin lugenud varemgi, kuid see lugu tõi selle teema päris mitu tahku esile. Nii et lisaks mehe-kesksele maailmale, kus mees on leiva teenija ja naine kodu teenija, kahtlevad naised ka iseendis, teistes naistes ja peavad vanade traditsioonide jätkamist isegi normiks vaatamata sellele, et nad on ise seda kõike tunda saanud.

Ladusalt ja huvitavalt jutustatud raamat, kus raamatu pealkiri viitab otseselt reeglile, mida tüdrukutele maast madalast õpetatakse. Meestel on vabadus, õigused ja hääl, naiste ülesanne on kuuletuda, kannatada ja vaikida. Kõige olulisem on pääseda häbist kogukonna ees. Lugu on osaliselt autobiograafiline – Etaf on Palestiina immigrantide tütar.

Nii et raamat naiste raskest elust, aga mulle meeldis, et loo helgem pool olid raamatud: nii Isra kui ka tema tütar armastasid lugeda, see oli nagu tee teise maailma, põgenemine argipäevast. Samas jäi mõte „naise elus ei ole valikuvõimalust“ liiga kordavaks, seda serveeritakse väga erinevas kastmes ja mõjub natuke propagandana. Samamoodi ka mõte, et islamimaades ongi naised ainult orjad ja teisejärgulised. Vahest on islaminaiste elus mingigi helgem moment ka olemas.

Aga ikka soovitan!

 

Revolutsioonid ei sünni rahulolust. Kui üldse, siis peituvad kõige kauni juured kurbuses või vähemalt rahulolematuses. Lk 204