Tõesti sündinud lugu

 

 Kristin Otsalt "Tõesti sündinud lugu"

2025

120 lk

Iga inimene võiks lähedastele panna kirja oma loo. Kui oleme noored, siis need vanavanemate ja vanemate lood nii väga ei huvita, sest oma elugagi palju tegemist ning prioriteedid on teised. Vanuse kasvades hakkavad tekkima küsimused. Paraku võib nii olla, et vastajat selleks küsimuste ajaks ei olegi. Olen seda kirjutamise mõtet pikalt veeretanud, aga veeretamiseks on see jäänud. Nüüd aga, mil minu üks lastest selle raamatu pihku pistis sooviga: kirjuta, polnud mul enam pääsu.

Raamat on jagatud peatükkideks, ette on antud küsimused ning mälusoppides sobrades panin meenunud lood ja laulud kirja. Väga lihtne see tegevus ei olnud. Kui oled harjunud trükkima, siis see kirjutamine lihtne ei olegi: ranne väsib, käekiri tuleb kohutav ning sodimisi tuli ka ette (käsi liigub kiiremini, kui aju). Aga tegelikult oli see üsna kosutav ja armsalt nostalgiline tegevus. Mälu on nii nagu ta on - mingid asjad  unustuste hõlma vajunud, eredamad asjad meeles ja millegipärast on need eredamad just need, millel mingi halb konks juures. Aga muidugi on olnud ka ilusaid hetki ja armsaid mälestusi.

Kirja panemiseks ruumi on, kuigi minul on nii suured tähed, et mõne koha peal tundus seda ruumi ka nappivat. Aga iga peatüki lõpus saab jagada mõtteid vabas vormis. Iga peatüki all on ka joonistamise koht, mis on mulle kõige keerulisem. Samuti saab lisada fotosid.

Igatahes oli vahva kirja panna oma lugu ning loodan põlvkondade kestvusele!

Igal pool on hea, kuid kodus on kõige parem 💓

Meri naabriks

 Anni Blomqvist „Meri naabriks“

Rootsi keelest tõlkis: Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude teine raamat.

Janne ja Maia on kolinud Ahvenamaa saarestiku üksildasele Stormskäri laiule, kaugele muust tsivilisatsioonist. Ehitatakse maja, rajatakse kodu ning sünnivad lapsed. Argine elu liidab neid tugevasti ning armastus ei väljendu mitte sõnades, vaid pigem tegudes. Kõigega tuleb ise hakkama saada, sest meri hoiab mitu kuud jäävangis.  Maiat saadab pidev mure laste, Janne ja üleüldise hakkamasaamise pärast. 

Karm ja kasin elu on täis soojust ja lähedust. Ja minu arvates just seda see lugu meile õpetama tulebki, et tormid ja rajud sünnivad sõltumata meist, kuid omavahelist soojust ja hoidmist ei takista vallid ja kraavid, kui tunne on õige ja tahe on suur. Samuti hoiab see lugu ajaloolist mälu ajast, mil vokiratas veeres vurinal, tehti ise juustu, kooti kangast ning oodati meest merelt koju. 

Hea ja lihtne lugemine! Ootan järgmisi..

Pole mõtet vaevata pead selle päevaga, mida me veel näinud ei ole lk 140

Teekond laiule

 

Anni Blomqvist  „Teekond laiule“

Rootsi keelest tõlkis Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Mere ja pere lood on minu jaoks tõmbavad, ja kui tuli teave Tormisaare Maia lugude ilmumisest, siis muidugi lugeda! Tegemist on Ahvenamaa lugudega ning tegevus 19. sajandi algupoolel.

Saarel elatakse aastaaegade ja tööde rütmis, loodus määrab, millal miskit tööd teha saab ja suvel rügatakse selle nimel, et talvel jätkuks süüa ja sooja. Ka Vestergardi peres käib elu töötähe all. Tööd teevad kõik, nii noored kui vanad, vahe on vaid jõukohasuse jälgimises. Suurperes ei saa hõlpu seega keegi. Ka südameasjus ei saa omatahtsi otsuseid teha. Kui Maia kihlatakse teise kihelkonna Jannega, on tüdruku pettumus suur, sest tema süda tuksub salaja Magnusele. Ja ega argielu sel südamel nii väga tuksuda ei lasegi, sest töö tegi toona inimesi õndsaks.

Tee tööd ja näe vaeva ning kusagil on armastus ka, on selle loo teema. Vaatamata sellele, et elu on karm, ei ole see raamat trööstitu, pigem ikka rõõmsapoolne. Palju kõneldakse toonasetest kommetest, tavadest, mis näisid olevat raiutud lausesse: elu aeg on nii tehtud ja teisiti ei ole võimalik. Jumalakartlikkus ja pühad uskumused on selle loo keskmes samuti.  Omamoodi tore on lugeda toonast murret – dialoogid on kõik murdekeeles, mille lugemine alguses oli isegi keeruline, aga samas ka midagi tuttavlikku oli selles murdes. Kujutan ette, et ega see tõlkimine ka kõige lihtsam ei olnud. Nii et, tegemist on mõnusalt kulgeva ja ladusa looga, mis kutsub lugema ka järgmisi.

Film on selle raamatu ainetel valminud 2024. aastal.

Sombused päevad võivad tunduda väsitavad, aga kui kevadine päike hakkab aknast sisse piiluma, ei saa keegi tares väsimust tunda, sest tegu on võidujooksuga töö ja aastaaegade vahel lk 95

Testament

 

Nina Wähä „Testament“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

Kaugel Põhja-Soomes elab perekond Toimi, suurpere kus on isa, ema ja terve rida elus ning ka mõned surnud lapsed. Isa Pentti ja ema Siri kohtusid Talvesõja ajal, mil põgus kokkupuude pani neil südamed teisiti tuksuma ning selle tagajärjel tekkis pere. Põhjamaa ja ajastu rasked olud ning ka lihtsalt ebaõnn nende elu õnnelikuks ei teinud. Iga pereliige kandis oma koormat helluse puudumise ning ühiskonna heakskiiduta. Ja siis ühel hetkel on majas ka surnu, kelle lahkumise asjaolud näivad olevat mõne pereliikme südametunnistusel. Kuid kelle?

Selles loos võetakse perekond Toimi osadeks, lahatakse kõik liikmed üksipulgi läbi, kaasaarvatud eelnevad elud ja nende taust. Nii et liblikatest ja lilledest see raamat ei räägi. Kõik ei ole alati ilus ja enamasti ei olegi. Aga need elud ja see inimhingede lahkamise tulemus paneb mõtlema inimloomuse üle üldiselt. Suure pere toimimine on keeruline, kui elatakse üksteisega koos, aga teineteisest mööda, kui vanemad pole või ei suuda, ei oska hellust ja armastust jagada. Mustrid korduvad. Iga laps korjab ühest n.ö kodusest kasvubaasist üles erineva pagasi.

Mingis osas meenutas „Testament“ mulle  Anneli Jordahli „Karuküti tütreid“, sest Põhja-Soome, suur pere, kasvamine ja kujunemine ning rootsi autor on taas kolinud raamatu tegevuse Soome.  Väga palju oli neid kohti, mida tahtnuks välja kirjutada, meelde jätta. Mulle sobis see lugemine väga. Siin oli salapära, inimene lahti seletatud kõigi oma ihade ja soovidega. Raamatu lõpp võttis küll pisut nõutuks, aga siiski oli iga sentimeeter raamatust väärt lugemine.

Enne katastroofi ongi ju elu tavaliselt kõige ilusam lk 174

Surm – veelahe, hirmu valvur. Inimene ehitab ratsionaalselt ja hoolega omale ühiskonda, korraldab oma elu, aga lõppjaama jõudes seisab ta hirmust halvatuna ja oiates, palvetades, paludes ning kaubeldes. Natuke aega veel elada, natukene veel lk 198

Kas tegelikult on nii, et kõik inimesed, kõik lapsed on läbi aegade sügavalt ebanormaalsed ja erivajadusega, ja ainus, mille poole püüelda, on luua eeldused, mis võimaldaks neil kasvada vähem hälbelisteks kui nende vanemad? Kas see on ainus millele loota? Lk 442

Aeg liigub läbi inimese kummaliselt. See on ühteaegu täiesti läbipaistev ja kerge, voolates nagu vulisev oja pehmelt ja sõbralikult, ja inimene laseb end petta uskumusest, et aeg ongi see ainus hetk, korraga liikumatu ja sulgkerge. Kuid aeg ei ole üksnes too oja. Aeg liigub kõikjal, kõikides kohtades, kõikide vanuste hulgas, ja seal, kus meid ei ole, on aeg halastamatu ja karm lk 255

Intermezzo

 

Sally Rooney „Intermezzo“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Varrak, 2025

394 lk

Olen lugenud Sally Rooney varasemaid raamatuid ja miski temas on, mis mind tema järgmist romaani haarama pani.

Peter ja Ivan on vennad, kellest vanem Peter on advokaat ja noorem tippmaletaja. Suhted omavahel on pigem külmad ning hiljutine isa surm neid ka ei lähenda. Kui Ivan armub endast tunduvalt vanemasse Margareti, ei suuda Peter kommentaare endale jätta ning suhtemõra süveneb veelgi. Samas on Peter ka ise kimbatuses, sest temagi armuasjades on omad keerdkäigud, nimelt armastab ta kahte naist ning ta ei ole kindel, kuidas kõik need olukorrad lahendada.

Rooney oskab erinevaid tundeid lahata iga kandi pealt. Ta harutab need lahti üsna peensusteni ja päris sügavuti. Tekst on tihe, dialooge vähe, ka dialoogina kõlavad vestlused on pandud n.ö ühte jorurusse, kuid sellega harjub üsna kiiresti. Raamatu tegelased ajavad kohati närvi, sest üksteisest räägitakse mööda, mõeldakse ühte, tehakse teist, kuid lõppude lõpuks see ongi elu. Inimesed on haavatavad, elavad leina erinevalt läbi, samas ka vanusest tulenevad eriarvamused ja tabud on teema..

See lugu oli temaatiliselt väga lihtne, võiks isegi öelda, et mina sind ja sina mind, ja mis sellest ikka, kuid selles oli mingi sõnulseletamatu sügavus. Siin ei juhtu justkui midagi. Pikk romaan koosneb peamiselt rääkimisest, mõtlemisest ja malet mängitakse samuti. Kuid neid omavahelisi täiesti argiseid suhteid lugeda ei olnud üldsegi igav, see liim, mis lugeja raamatukülge kleebib, oli täiesti olemas.

Mulle meeldis ja soovitan kõigile, kellele meeldib sügavam analüüsivam tekst.

Ideaalide omamine tähendab lihtsalt seda et sind motiveerib miski muu kui enese huvid. Lk 146

Kas inimlik seksuaalsus ei sisalda mitte alati haletsusväärset tuikavat ebakindlust, millele on kohutav mõelda? Lk 189

Lennuhirm

 

Erica Jong „Lennuhirm“

Tõlkis: Helje Heinoja

Kirjastus: Eesti Raamat, 1997

357 lk

Minu lugemislauale sattus raamat laadis: üks lugu viib teiseni. Lugesin Astri Kleppe „Emajõgi“, kus loeti Erica Jongi „Lennuhirmu“. Nii ma siis selle raamatuga maadlema hakkasin. Ütleme nii, et kergelt see ei tulnud.

On 1970-ndad aastad. Isadora sõidab koos psühholoogist abikaasaga tolle erialasele konverentsile.  Sellel konverentsil tekib naisel tõmme teise psühholoogi Adrianiga. Isadora jätab oma abikaasa ja soostub kaasa minema n.ö trippima tundmatusse koos sisuliselt võõra mehega, kes teatava karismaga suudab naist manipuleerida niivõrd, et too unustab paljudki väärtused. Teekond paneb siiski Isadora endasse vaatama ning mõttes käima ka mineviku radadel.

Üdini seksuaalne raamat, siin ei kirjeldata akte, vaid seksuaalsusele on antud vabam tõlgendus, ihal on elus kandev jõud, partnerite vahetamine on ok,  ennast saab väljaelada ka vaid seksuaalsuse kaudu, seks on nagu elu ainus mõte. Igatahes Isadora elu oli kirev, samas  keeruline, sest eneseleidmine läbi seksuaalsuse toob kaasa segaseid juhusuhteid ja kahtlaseid valikuid, mis omakorda toodavad sisemist ängi. Paljud psühhiaatrid ütleksid: otsib oma isa.  Saan aru nii, et mingis osas on see lugu autobiograafiline, millel omad lisandid juures.  Omaette kasti moodustavad psühholoogid – nad on nagu kamp veidrikke, kes vajaksid samuti abi.😀

Raamatus on väga palju arutlemist, filosofeerimist, viiteid Freudile. Nii mõnelgi kohal panin raamatu kinni ja mõtlesin pikemalt loetu üle. See tekst lihtsalt vajab seedimist. Sest elus on miljonid vastuolud: tahame olla truud, aga kujutleme teisi, tahame olla ausad, aga liialdame, tahame olla siirad, aga oleme silmakirjalikud jne. Samas vaatamata hullumeelse elu kirjeldamisele ei teki mõtetki midagi  hukka mõista ega ka heaks kiita. See on lihtsalt üks omanäoline elu, mis aitab mõtestada naist ka feministlikumast vaatenurgast – Isadora üritab leida oma rolli maailmas, kus rollid: ema, tütar, abikaasa on ammu ette kirjutatud ja peaksid olema iseenesest mõistetavad.

Raamatus loetakse Steinbec´i "Vihakobaraid". Ma ei tea veel, kas võtan selle väljakutse vastu :)

Kuid "Lennuhirmu" julgen soovitada neile, keda ei häiri elupõletamise steenid ja analüüsiv tekst.  

Iga süsteem muutub hullusärgiks, kui visalt nõutakse, et kuuluksid sellesse – tervenisti ja huumorivabalt. Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle lakkamatult naermisse. … sellesse, et ellu suhtuti kui vastuoksuslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusesse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooli, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset lk 153

Emajõgi

 

Astri Kleppe „Emajõgi“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

198 lk

Nad elasid Rootsis. Norra juurtega Sunniva armastus Jaagu vastu ei tärganud kohe, see juhtus aegamööda. Mees oli temast vanem, võõramaine, karismaatiline ja haritud.  Sõprus viis abieluni, mis äratas naises huvi mehe sünnimaa Eesti- ja  tema perekonna ajaloo vastu. Seda enam, et 1939. aastal mõrvati Tartus tuntud poliitiku poeg, Jaagu isa, mõrvajaks Jaagu ema. Kui nüüd vabaduste tuules avanes perel Eestimaal elavat ema ja sugulasi külastada, oli Sunnival huvi süveneda sügavamalt ajaloosse ja ka tõde teada saada.

Kui esialgu kõlab sõna mõrv kriminaalsena ja seda kriminaalsust sellest loost hakkasingi otsima, siis tegelikkuses see nii ole. Tapmine on vaid üks osa perekonna traagilisest loost. Pigem on see raamat inimsuhetest ajastute tuules, s.t me sõltume ikka väga ajast, kus me elame ja muidugi ka inimestest me ümber. Kuid eelkõige on raamat kodumaadest, juurtest, keele ja kultuuri säilimisest ajastute kiuste. Ja ikkagi saladuslikust, päriselt aset leidnud mõrvast, mis jäi toona oma tähelepanult alla Stalini-Hitleri algatatud tragöödiale  ning sai seetõttu teise tähenduse. Tegelased loos on väga sümpaatsed, pahemeelt ei teki isegi endise mõrvari suunal. Kõike kuidagi nenditakse, et nii oli ja see on fakt. Samas on midagi ilusat, poeetilist ka olemas.  

Minu jaoks avas see raamat end lainetena, kord tabasin end mõttelt, et nii hästi ja vaimukalt kirjutatud, ja samas tundus jällegi kuidagi lihtsakoeline. Kuid see miski, mis nahavahele poeb ja mille üle pikemalt juurdlema jäin, on olemas. Sest see lugu, need katkendlikult avatud erinevad eluetapid, meie riigi ajalooliste sündmuste käsitlemine mõjusid austustäratavalt, kirjutatakse need Sunniva, ühe tegelikult ju võõramaalase vaates. Ja ka kõik need omavahelised suhted, natuke katkendlikud, üle aastate,  on soojad ja südamlikud. Selles loos on hästi palju tahke, ja need on kantud isiklikust seotusest (autor on Eestiga seotud).

Meeldis!

Aeg ei ole muu kui sündmuste kirjeldus, ning kui kõik saaks koguda kokku ühteainsasse punkti, kui saaks maailma ja ajalugu käes hoida ja lähedalt uurida, siis ehk oleks võimalik mõista, kuidas see kõik kokku käib lk 33

Kõik toimub samm-sammult, juhuslikult ja samas mitte. Võib olla just nii saatus tegutsebki, minutipealt planeeritult ja samal ajal juhuslikult, nagu kunstnik, kes kasutab juhuslikult ta teele jäänud materjali lk 189

Ehk on võimalik saatust valida, küllap on hetki, kus see valitakse. Lk 189