Ühe kassi ülestähendusi

 

Katja Kettu „Ühe kassi ülestähendusi“

Soome keelest tõlkis: Kadri Jaanits

Kirjastus: Koolibri, 2025

290 lk

Sündmused raamatus viivad möödunud sajandi alguse Põhja-Soome, Vene piiriäärde Näljanukile, kuhu seavad oma elu ühiskonna poolt põlatud kerjusplika Eeva ja perepoeg Mahte. Neid seob tõeline hingeside, sestap lepib naine mehe kommunismihulluse, ärakäimiste, ämma vastumeelsuse ning Mahte liiga leebe, lepliku, unistajaliku loomusega. Ikka Eeva on see, kes teeb ja toimetab, püüab valitsevat vaesust võita ning elu hoida. Seda enam, et on kelle eest hoolt kanda. Esimese looga jookseb paralleelselt ka Kirjaniku lugu, kes on lisaks kriisile armastuses ka loomisraskustes. Naasmine Näljanukile, oma vaarema koju, annab tallegi uue loomingulise võimaluse.

Lugu on lahendatud nelja osapoole vaatenurgast: Eeva päevikute, Mahte kirjade, Kirjaniku sisekaemuse ja Kassi märkamiste kaudu. Eeva jutustab seda elu ja meelsust, mis 1917. aasta paiku Soomes Vene piiri ääres valitses. Kass pendeldab kahe ajastu vahel. Kirjaniku hingel on ka lapse kaotusvalu ning bioloogiline kell, mis tiksub tema kahjuks. Tema päritolul on lugu, aga Kirjanikuga näib see liin katkevat, ja ainus viis seda mingil viisil päästa on kirjutada raamat.

Need perekonna lood on pea alati kümme kümnest. Siin on  „tee tööd ja näe vaeva“ ja unistus paremale homsele olemas,  ka ajalooline vaatenurk ning naise vastu suunatud vägivalla teema olemas. Samas on see lugu mütoloogiliste sugemetega, selles on nagu mingi nõiduse vägi ja salapära, mis seob oma võrku ning paneb märkama märke.  Väga meeldis mulle see murde tekst, mis tuli endagi esivanemate kõnet meenutades osalt tuttav. Siinkohal kiidusõnad tõlkijale, kujutan ette, et see töö lihtne ei olnud. 

Oli taas lugemiselamus, selline mis puudutas, pani sügavuti mõtlema erinevate ajastute elude ja olude üle. Kõige krooniks on muidugi see hurmav kass raamatu kaanel.

Inimeste sõnadel on säärane vägi, et need tungivad sisikonda, uuristavad end mõtteisse ja teevad sinna pesa lk 69.

 

 

Fred Jüssi ja inimesed tema ümber

 

 

 

Jaan Tootsen „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“

Kirjastus: Paradiis, 2025

319 lk

 

Eestis on poolteist miljonit Fred Jüssit – nii palju,  kui on inimesi, nii palju on ka arusaamisi sellest, kes on Fred Jüssi. Nii arvab Valdur Mikita. Selles raamatus on kolmkümmend Jüssit, s.t nii mitu inimest jutustavad oma Fredist. Need inimesed on enamasti Frediga kõik rohkemal või vähemal määral kokku puutunud ning Fred on mõjutanud neid kõiki omal viisil.  Need jutukesed on südamlikud, filosoofilised, mõtisklevad, poeetilised, nii kuidas keegi tunnetab või on otseselt kogenud.

Mõni inimene on oma loomuselt, olekult, mõõtemaailma mitmetahulisuselt suurem kui teised. Ka meil Eestis on neid inimesi rohkem kui üks. Nende hulgas oli kindlasti ka Fred Jüssi. Temast õhkus mingi seletamatu rahu ja tarkus, oskus märgata pisiasju ning muidugi ka oskus oma mõttemaailma edasi anda sõnade kaudu. Sageli on ju nii, et võid ju omaette õhata ja imetleda, kuid seda edasi anda ei oska. Tema oskas nii sõnas kui pildis. Muidugi tema Linnuaabits on ja ilmselt ka jääb legendaarseks, nii suurt teadmiste pagasit linnuriigist ei ole võimeline kindlasti igaüks omama. Ka minul on olnud au kuulatada päris ehedas ettekandes tema loengut linnuriigist. Juba tema häälest kostus lummav rahu ja nii mõnigi tarkustera jäi igaveseks meelde.  

 

Kui inimesed tegutsevad mingitel dogmaatilistel printsiipidel: nii on ja see on sellepärast, et seda tehakse nii. Aga vaata teise nurga alt! […]  Ära jää kinni enda või teiste dogmadesse. Arvesta sellega, et nad on olemas, aga … lk77

Tolm ja tuul

Eeva Park „Tolm ja tuul“

Kirjastus: Varrak, 2006

360 lk

„Tolm ja tuul“ on autobiograafiline perekonna lugu, mis on pandud ilukirjanduslikku vormi, s.t nimed on muudetud ning tausta juurde lisatud, kuid  tegelased on äratuntavad ja sündmused aset leidnud. Lugu algab enne sõda ning jõuab välja pärastsõjajärgsesse aega. 

Inge kasvas üles väikeses külas Ojaorul, kust elu viis edasi pealinna. Kaspar Unt on kommunist, kes näeb naises oma tulevast ning pingutab selle nimel piisavalt palju, et Inge nõustuks temaga. Mees tekitab Inges õudu ja armastust ühteaegu, siiski mehe pingutused kannavad vilja ning koos elatakse üle sõda, sünnivad lapsed ja selle liiduga peavad leppima ka Inge vanemad. Ajad muutuvad, suhted muutuvad, lapsed kasvavad, kuid pärituoluga seotud paigad lähevad ka järgmisele põlvele korda.

Tegelikult on keeruline öeldagi, kellest otseselt see lugu pajatab, sest fookuses on ühe pere liikmed eri aegadel. Kuid kindel on, et Eesti ajaloo taust on tugev, oma juurte ja koduigatsuse taust ning ka inimestevahelised suhted on samuti esirinnas. Tegelikult oli see Undi perekond üsna kummaline.  Ema näis muretu, laste probleemidesse üleliia muretsevalt ei suhtunud, pigem oli tema hoiak nende ohjes hoidmise asemel selline, et küll elu neid nagunii ükskord õpetab. Samas ta armastas oma lapsi. Nartsissistlikule isale olid naine-lapsed nagu staatuse sümbol, kellest ta küll hoolis, kuid endast ja oma rollist väljaspool kodu hoolis ta rohkem. Koduseinad on need, mis näevad ja kuulevad, kuid varjavad.

Väga sisutihe raamat, millel on ka teatud igatsuse maik olemas, kuigi elu ei näidata siin üleliia traagilisena.  Ma ei ole Eeva Pargilt midagi varem lugenud, seega oli see raamat väga meeldiv avastus - iga lugemise hetk oli väga oodatud, sest tahtsin ju teada, kuidas Ingel läheb, mis Mirjamist saab ja kuhu need Undi lapsed välja jõuavad. Igatahes soovitan!

 

Taevas on ikka puhas ja sinine, tee mis sa siin maapeal teed lk 143

Pruudil olid jalas kollased saapad

Katherine Pancol: "Pruudil olid jalas kollased saapad"

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Kirjastus: Tänapäev, 2024

256 lk ja 423 lk

Sisu:

On 2010. aasta. Berleaci veinimõis on ühe suguvõsa elude tunnistajaks – selle mõisaga on seotud mitu põlvkonda Berleace ning ka nende lähikondseid, kelle hingesoppides on hunnik saladusi ning kõik pereliikmed ei oma selle koha vastu ainult armastuse, vaid ka vihkamise tunnet ning lõpuks on kaalul suguvõsa sinnajäämise küsimus. Edukas veinimõis on ahvatlus ka teistele veinimõisnikele, kellega jagatakse ühist ajalugu. 

Lugu peetakse prantsuse Downton Abbeyks, kus on ka uhke mõis, hea härra, tema rangejoonega teenijaskond jt. Selle võrdlusega olen täiesti nõus. Tegemist on peredraamaga ja mulle sellised saagad meeldivad väga. Palju tegelasi ja võõrapärased nimed, aga neis ei olnud üldse keeruline orienteeruda, sest kõik see lugu jookseb kujutluses nagu hea hoogne film. Siiski see mõis ja see kirjeldatud atmosfäär ning pereliikmete käitumismaneerid joonistusid minu kujutlusvõimes välja varasemasse aega kui 2010. Võib olla ka Downton Abbey pärast ja ka pererahva omavahelise suhtlemise stiili pärast. Meie kultuuris on emade ja laste omavaheline teietamine pisut kummaline. Aga sümpaatsed tegelased, suurepärane olustik, ootamatud käigud, vaimukad mõtted ja inimestevaheliste suhete lahkamine tegid sellest hea lugemiselamuse.

Minul oli jällegi lugemismaraton, sest kahe hooga need kaks raamatut läbi said. Raamatud olid kuidagi prohvetlikult mind kodus ootamas, sest just nende kummikute (saabaste) pärast mul lugemise aega nii ohtralt tekkis :D

Roppuse lausumine on laiskuse ja minnalaskmise tunnus lk 9 

Kas sa arvad, et rikkaks saadakse puhaste kätega? Määrdumine tuleb ära kannatada, et perse oleks soojas lk 95

Elu pole mingi porilomp. Või kui on, siis tuleb sinna hüpata jalad koos, et pori laiali pritsiks. Elu on laine, kõrge, ähvardav, mis meid hukutab või ülendab lk 216

Südametammide taga

 

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Kirjastus: Loomepuhkus, 2024

254 lk

„Südametammide taga“ on autobiograafiline lugu, kuhu on kaasatud lisaks oma perele ka kauged Tartu ja ka teised Eesti kirjanikest vaimud ning kaasaegsed karvastest ja sulelistest Tartu vaimu kujundajad. Üdini naiselik Kristiina kirjeldab naise arvukaid erinevaid rolle siin elus, ilmestades seda värvikalt ja ka humoorikalt oma pereelu kurb-naljakate situatsioonidega. Jah, eks selline sügav enda sisse vaatamine ja olukordade hindamine on tugevus: kuidas sa reageerid abikaasa hullusele, laste kapriisidele, kas troonib mõistus või süda? Kuidas on võimalik kaoses luua loomingut ja elementaarset kodukorda? Seda kõike ilmestavad luuleread tema enda, Silveri ja ka juba elanud ja elavate loomingust, mis on kenasti viidetena välja toodud.

Kristiina Ehin on Eesti sõnavõlur, ta oskab end eriliselt samaaegselt õrnalt aga ka tugevalt ja kaunisõnaliselt väljendada. Samamoodi nagu ta isegi näib, on tema looming: selline õrn ja habras, kuid silm on terav ja vaim sedavõrd tugev, et ta ei karda ka valupunkte esile tuua.

Minu arvates on see raamat naiselt naistele ja pigem seda tüüpi, et võid ka suvalise koha pealt lahti võtta ja lugeda ning ikkagi tunned puudutust.  

Mulle meeldis väga!

Luuletused on nagu jäälinnu pesaurkad jõekaldal, nende kaudu saad ka hiljem oma keelekoju tagasi minna lk 169

Üleüldse: see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. ... Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi lk 169

Tõeliselt on olemas ainult headus. Aga mis oleks hea kõigile? Jõulud, hüüaksid lapsed ühest suust. Armastus, ütlevad armunud. Vabadus, ütlevad need, kes on puuris isatunud. Usk, ütlevad usklikud. Haridus, ütlevad targad. Raha, arvavad paljud. Kogukond, ütleb Metsküla kooli rahvas lk 176

Armastus halbadel aegadel

 

Ewald Arens „Armastus halbadel aegadel“

Saksa keelest tõlkis Piret Pääsuke

Kirjastus: Varrak, 2025

365 lk

Lühidalt sisust: Clara on elukutseline fotograaf, lesk ja juba aastaid harjunud üksinda elama. Nüüd on teele tulnud uued karid, nimelt koondamine. Elias on näitleja, kes võiks ju eluga rahul olla, aga suhe Veraga kannab vaid ühe osapoole armastust, mehe tunded ei haaku naise tunnetega. Kui aga Clara ja Elias saatuse tahtel kohtavad üksteist, tärkab mõlemapoolne säde. Siiski ei kulge seegi armastus komistuskivideta, elul on varuks katsumusi, mis nagu kontrolliksid tunnete suurust ja otsusekindlust.

Raamatu süžee on üsna lihtsakoeline ja etteaimatav, selline klassikaline mina sind ja sina mind, milles on ka agad, mis panevad mõtlema, oma otsuses kahtlema ja valikuid tegema. Lugu on väga romantiline ja ilus, juba küpsemate inimeste armastus, kus lisaks Clara ja Eliase omavahelisele armastusele on olemas ka need teised, kes vajavad hoolt ja tähelepanu. Nendeks on Clara dementne ema, Eliase tütar. Nii et tegemist on ikkagi suhetepuntraga.

Selles raamatus oli kõik ilus, nii tunded kui olustiku kirjeldus, ka raskused olid leebed ning oli aimata, et need on ajutised. Tegevus algas aprillis, mil ilmad olid heitlikud, kord lörts ja siis päike, see ilmastiku tunnetus annab ka raamatule üldise tonaalsuse. Igatahes oli lugu nagu sõõm värsket kevade tuult, ilus ja habras, sest armastus ongi selles elutormis üsna habras.

Lihtne ja ladus lugemine. Mulle pigem meeldis. Nii et soovitan kõigile armastuslugude austajatele.

Alguse lumm....miks küll ei või see püsima jääda? Miks küll ei või jääda kunagi kübeke võõraks, selleks et mitte kaotada tõelist lähedust? Lk 93

Nil pluriformius amore ... miski pole mitmekesisem kui armastus lk 360

Laul filmist:

 

Harold ja Maude

Colin Higgins „Harold ja Maude“

Kirjastus: Tänapäev, 2023

Inglise keelest tõlkis Laura Salumets-Tutt

134 lk

Olen viimasel ajal vanema kirjanduse lainel. Ka see lugu on kirjutatud juba aastaid tagasi, 1971. aastal magistritöö tarvis, millest omakorda kasvas film, on loodud teatrilavastusi ning nüüd meil ka raamat olemas.

Üheksateistaastane Harold armastab surma: tema lemmik paik on surnuaed, talle meeldib surmasid lavastada, ta sõidab surnuautoga ning külastab võhivõõraste matuseid. Ema sebib talle pruute lootuses, et poiss ükskord ometi hakkaks normaalseks. Haroldit aga pruudid ei huvita ja kõik kohtingud lahendab ta omal viisil. Kui ta aga kohtab pea kaheksakümneseks saavat Maude, ärkavad poisis ka tunded. Maude ei ole mitte tavaline eakas proua, tema päästab linnaparki istutatud puid, ärandab autosid ja on valmis rõõmsal moel tempe tegema. Nood kaks klapivad kohe. Vaatamata vanusele ollakse ühel lainepikkusel. Aga siiski ei osata kõike ette näha või õigemini, ega teise inimese hingesoppi ikka lõpuni ei näe.

See lustakas lugu kuulub absurdihuumori valdkonda. Mõtleks, et surm on tõsine asi ja surmaga ei naljatleta, aga siinkohal on kõik vägagi allright. Tegelikult on Harold ja Maude üsnagi sügavamõtteline lugu ühiskonna moraalinormidest ning kusagile n.ö kasti surumisest. Aga seda kõike ikka satiiri võtmes. See lugu eristub, mingis mõttes meenutas Jonas Jonassoni loomingut, kus kõik on ka ülevõlli paisatud. Mulle meeldis, sest need kirjeldatud tembud olid küll kohati õudsad, aga siiski koomilised ning lõpplahendus keeras hoopis teise, ettenägemata suuna. Nii et kui sa seda elu oskad pisut kergemalt võta, soovitan lugeda sinulgi 😊

Mis sa arvad, kes jumal on?

Oh, tal on palju nimesid. Brahma, Tao, Jahve. Ja metafüüsikasse kalduva inimese jaoks näiteks Esimene Põhjus, Üks Reaalsus või Lõpmatu Juur. Minu jaoks ... mulle meeldib, mida koraan ütleb: „Jumal on Armastus:“ lk 89