Teekond laiult ära

 

Anni Blomqvist „Teekond laiult ära“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

223 lk

Tormisaare Maia 5. raamat

Elu on jätnud Maia üksinda hoolitsema ja vastutama laste ja kogu elu eest. Tingimused on jätkuvalt karmid, kuid mälestus annab jõudu ning vastutus kindlameelsust. Lapsedki peavad saama liiga vara täiskasvanuks, mis Maia hingele omamoodi rusuvalt mõjub. Aeg on talv ja kevad, suvi ja sügis. Aeg on hooled ja mured, aeg nõuab mõtteid ja tegusid. Tuleb kaasas käia lk 7.

Ma jätkuvalt imetlen seda visadust, töökust, tahtejõudu, hardust ning aukartust elu ja jumala ees. Elada üksikul laiul oli Janne ja Maia kunagine valik, s.t elamiseks valiti väga keeruline viis. Aga see valik oli armastusest kantud ning pidas vastu vaatamata kõikidele nendele kaigastele, mille elu vahele viskas.

Kõik need viis raamatukest olid kiired ja mõnusad lugemised - voolav tekst ning kulgemine üle aastate kutsusid kaasa ning filmilint keris koguaeg lugedes kaasa. Maia lugude maailm on tänasest nii teine, aga on kindlasti vajalik ette kujutada, et kunagi elati teisiti, viriseti vähem ning lugupidamine vanemate, üksteise vastu oli suurem.

...ilu ei sünni patta panna.... aga elule lisab siiski mingi sära see ilu, mida issand on inimesele loonud, imede ja üllatuste näol kinkinud ...lk 72

aga inimene peab mõne korra vist ise külmas ja pimes seisma ja ulualust kerjama, enne kut aru saab, mis see tähendab, kui keegid lahkesti ütleb: tule aga sisse, jumala pärast, ää seisa seal, väljas oo külm ja pime lk 90-91

Mõistlik lugeda kõik viis raamatut järjest.

P.s imetlen tõlketööd :) Kindlasti oli keeruline seda murdekeelt paika ajada :)

https://aluik.blogspot.com/2026/04/teekond-laiule.html

https://aluik.blogspot.com/2026/04/meri-naabriks.html

https://aluik.blogspot.com/2026/05/maia.html

https://aluik.blogspot.com/2026/09/lahing-merega.html

Rebane kuuvalgel

 

Stacey McNeill „Rebane kuuvalgel“

Inglise keelest tõlkis Sash Veelma

Autori joonistused

Kirjastus: Tänapäev, 2026

Rebane räägib kuuga igal aastaajal, ta otsib lohutust ja lootust oma mõtetele ja unistustele. Ning kuu vastab, lohutab ja annab jõudu.

Ilus värviliste illustratsioonidega raamatuke on nagu lihtsustatud eneseabi raamat, kus lühidalt on väljendatud innustused, elujaatus, eneseusu leidmine ja usaldamine. Kuu ja rebane räägivad üksteisega aastaaegade rütmis ja meeleoludki liiguvad samas rütmis. Igal aastaajal omad raskused ning rõõmud, ainult kas me neid rõõme märkame ja millele keskendume. Kuu vaatab pealt ja teab.

Joonistuste põhjal võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga, kuid ega ma hästi ette ei kujuta, kuivõrd lapsed mõistavad ja kuivõrd neid huvitaks. Pigem oleks see lapsega koos lugemise ja arutlemise raamat. Ja ega seda ei pea isegi järjest lugema, piisab ka sirvimisest ja neid dialooge võib võtta ka tsitaatidena, motodena.  

Igatahes nunnu 😊

Vahel on need pisikesed asjad, mis soojendavad südant ja hinge, pisikesed lahked teod, mis su jälle terviklikuks teevad.

Teda kutsuti kodusistujaks

 

Nadja Yllner „Teda kutsuti kodusistujaks“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Vesta, 2026

181 lk

Lova on igati tavaline laps, kuid ühel hommikul keeldub ta kooli minemast ja keeldumise põhjus ei ole kindlasti ma lihtsalt ei taha, vaid hoopis sügavam, tingitud sisemisest ärevusest ja sotsiaalsusest. Vanemad toetavad igati, kuid keeruline on neilgi oma käitumise õigsuses kindel olla. Samamoodi toetab kool, kuid miski ei näi muutuvat paremaks. Oma last armastad tingimusteta, kuid paraku ainult kaitsvad koduseinad eluks ette ei valmista.  

Tõestisündinud lugu ja kindlasti ei ole see lugu ainus, seega on vajalik raamat kõigile, kes mingilgi määral lastega kokku puutuvad. Lihtne hukka mõista, aga mõista on keeruline. Kindlasti on kõige raskem noorel endal ja muidugi ka vanematel, kellel abituse tundega tuleb hakkama saada vaatamata tugigrupi, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide olemasolule. Siiski on see lugu üsna eluterve, kedagi ei süüdistata, midagi ei mõisteta hukka, ka halvas püütakse näha head.

Vajalik lugemine!

Lootustandev ja oluline on meeles pidada, et kõik selle, mis lastel kodus viibides ja õnnetuna saamata jääb, saavad nad palju hõlpsamini tasa teha siis, kui nad on jälle rõõmsad lk 178

Ringiratast

Agni Kiul „Ringiratast“

Kirjastus: Hea Tegu, 2026

111 lk

Haigused käivad mööda inimesi ja tabavad alati ootamatult. Nii juhtus ka Agniga, tükk rinnas vajas tegelemist kohe. Kuid meditsiiniga ei lähe alati kõik õlitatult - raske on mõnikord arstile aega saada, järjekorrad võivad olla pikad ja on võimalus, et kui kohtudki arstiga, siis ei võeta sind tõsiselt. Oma teekonna, mis meenutab kohati peaga vastu seina jooksmist, on ta sellesse raamatusse kirjutanud ja mõneti ka dokumenteerinud. 

Iga lugu on isemoodi, seega ei maksa selle raamatu põhjal siiski Eesti meditsiinisüsteemis põhjalikult pettuda. Olen täiesti kindel, et valdav enamus arste teeb oma tööd ülima põhjalikkusega ning kui sa sinna arstile jõuad õigeaegselt, siis saad ka abi. Aga nagu ikka, on olemas halbade asjade kokkulangemisi ja tõesti ka hoolimatust ning valesid otsuseid, mille teadmine ei tee kannatanute elu kergemaks. 

Nagu Agnigi loo puhul, on oluline usaldada oma sisetunnet. Tema raius teed oma uskumuse põhjal, mis teda alt ei vedanud. See teekond ei olnud kerge, sest ka emotsioonid on diagnoosi kartusest paigast ära. 

Lugesin, sest teema puudutab ja ilmselgelt ka see „usalda oma sisetunnet“ õpetab hoidma fookust ja jääma endale kindlaks. 

Toomas Nipernaaadi

 

August Gailit „Toomas Nipernaadi“

Kirjastus: Avita, 1996

320 lk

Taas kirjandusklubi, muidu ei oleks ma kindlasti selle raamatu poole vaadanud. Ise teadmata, miks?

Kevadel, kui loodus ärkab, jätab Nipernaadi oma senise elukorralduse ja hakkab jalgsi, seljas seljakott ja kaenlas kannel, mööda Eestimaa külasid rändama. Ta esitleb end nii, nagu talle kasulikum tundub ning külvab muinasjutte ja katteta lubadusi, jätab maha murtuid südameid, kuni saabub sügis…

See lugu keskendub suvele, kus kõik on helge ja kerge ning isegi luiskelugusid pajatada on lihtne. Kuna Nipernaadi oli üks väga arrogantne tegelane, siis minu poolt mingit poolehoidu ta ei saanud. Tegelikult lugesin üsna pika hambaga tema eneseimetlust. Samas Gailiti sõnaseadmise oskus on haarav, tema tekst on huvitav, nüansirikas, vahvad kirjeldused ja olustik. Muidugi tekib tahestahtmata silme-ette  Tõnu Kargi Nipernaadi, mis raamatus kirjeldatuga totaalselt erineb.  Nii et filmi nägemisest saadud kujutluspilt raamatuga päriselt ei ühti.  Siiski omamoodi igatsust ja vabaduseiha see lugu sümboliseerib ja võib olla oli Nipernaadi see tegelane, kes argisesse töörühmamise ja oma külast mitte kaugele nägemise võimaluse puudumisel, tõi natuke kergust ja lõbusamat olemist argipäeva.

Nagu ikka, nagu ikka, see kaunim läheb kõrvadest mööda, aga see, mida nad kinni püüavad, on tühi puru ja kõnts.

Lainekündja

 

Benjamin Wood „Lainekündja“

Inglise keelest tõlkis Bibi Raid

Kirjastus: Päikesekirjastus, 2026

235 lk

Thomas elab koos emaga ja see elu on talle n.ö määratud, tal ei ole teist valikut kui vanaisa jälgedes  olla krevetipüüdja. Igal hommikul tõuseb ta vara, seab hobuse korda ning suundub randa, kus madalas vees püüab krevette. Noormees teab ranna hingeelust ja  krevetipüüdmisest kõike tänu vanaisale. Nii on ta ka vesiliiva asupaikade ekspert. Oma hinges on ta siiski muusik, millest ei söanda kellelegi rääkida. Ootamatult satub neile külaline, kes vajab Thomase teeneid. Kohtumine on saatuslik, ka Thomase elu on mõjutatud.

Tegemist üsna ajatu looga, mis kõneleb eelkõige valikutest, püüdlustest ning sellest, kuidas sünnipere inimest kujundab. Thomas oli väga sümpaatne tegelane, kelle elu kujutas enamjaolt vaid töörügamist, kuid see ei tähendanud unistuse puudumist ja elu põhiväärtuste järgimist. Kuid unistamise ja unistamise vahel on vahe, on ju nii, et see unistamine võib ka unistaja utoopiasse viia ning selle mõjud on isegi kahjustavad. Siiski on tegemist üsnagi helge looga, samas mõnest vaatenurgast kindlasti mitte, kuid üldtoon jääb kõlama siiski pigem positiivne ja optimismi sisendav ning mõtteainet on kauemaks.

Lihtne ja mõnus lugemine oli!

Mõned inimesed on oma peas nii vooruslikud, et ei suuda teiste vigadega leppida lk 36

Mul oleks võinud praeguseks juba mingi väljaõpe olla…  See ei kindlusta elus midagi. Paljude stuudiote tähtsatest ninadest on tulnud otse Harvardist või Princetonist ja koosolekutel mainivad seda sulle esimese asjana. Aga neil pole iialgi ühtegi mõtet, mis jagamist väärt – kogu nende elu on ehitatud üles staatusele. Veelgi enam: nad tahavad, et kõik oleks ühesugune. Nad kardavad originaalsust, sest jätab neist halva mulje. Seega toetavad nad kõike keskpärast, söödavad sulle oma rämpsu, nagu oleks see kasulik. Nad arvavad, et kui neil on nurgapealne kabinet Monet´ga seinal, saavad automaatselt kunstist aru…. Lk 132

 

Surmatango

 

 

Juri Võnnõtšuk „Surmatango“

Ukraina keelest tõlkis Veronika Einberg

Kirjastus: Varrak, 2026

350 lk

Raamatus on kaks liini: on Orest – ukrainlane, Josko – juut, Jass – poolakas, Wolf – sakslane, Lvivlased, kelle isad said surma ühes ja samas lahingus, kaitstes Ukraina iseseisvust. Vaatamata poiste kultuuri ja usulise tausta erinevustele, olid nad tänu ühisele lapsepõlvele lahutamatud. See liit viis neid Teise maailmasõtta ja „Surmatangoni“. Teine liin on professor Jaroš, kes uurib Arkanumi kiilkirja ja „Surmatango“ mõistatust, mis on pigem püüd leida vastuseid oma alateadvuse tekitatud küsimustele.

Algus tuli mulle üsna kergelt kätte, sest inimsaatused on paeluvad ja see nelja erineva rahvuse koostoimise lugu kõlas paljutõotavalt. Kuid kuidagi märkamatult läks kõik keeruliseks. Ja selleks keeruliseks oli Jaroš ja tema reinkarnatsiooniga seotu. Väga raske oli jälgida, sest ma ei saanud enam aru, mis ajastu, mis müstika, mis raamatukogu salajased laekad. Hästi tihe tekst, tegelikult huvitavad Lvivi kirjeldused ja olustik, Janivski koonduslaagri ajalugu, originaalsed mõtted, mitu ajakihti, must huumor, saladus, sõjakoledused, veidrad inimesed – seega kõike, mida jälgida oli palju. Korduvalt pidin lehti tagasi keerama ja uuesti lugema, sest taas oli miskit kaduma läinud ning vajas selgust.  Lõpplahendus muidugi selgitab.

Minu jaoks oli „Surmatants“ natuke midagi väljakutse laadset. Vaatamata sellele, et lugu ei põhinenud lihtsal loogikal, oli ta iseenesest huvitav, aga tekst väga intensiivne ja kuna ma ei orienteerunud ajastuteski, siis oli keeruline sotti saada ja loo tuumani jõuda. Ütleme nii, et lõpuks siiski meie kõige suurema abilisega sain tõlgendatud.  Võib olla kunagi proovin uuesti lugeda, sest sisu selles loos on.

Inimese hing on omaette sümfoonia, mille kõlamise periood kestab mitte ainult sünnist surmani, vaid kauemgi, võimalik, et koguni igavesti, tuleb vaid orkestri koosseisu vahetada lk 101

Raamatus loetakse Thomas Pynchon´I  “Raskusjõu vikerkaar”