Toomas Nipernaaadi

 

August Gailit „Toomas Nipernaadi“

Kirjastus: Avita, 1996

320 lk

Taas kirjandusklubi, muidu ei oleks ma kindlasti selle raamatu poole vaadanud. Ise teadmata, miks?

Kevadel, kui loodus ärkab, jätab Nipernaadi oma senise elukorralduse ja hakkab jalgsi, seljas seljakott ja kaenlas kannel, mööda Eestimaa külasid rändama. Ta esitleb end nii, nagu talle kasulikum tundub ning külvab muinasjutte ja katteta lubadusi, jätab maha murtuid südameid, kuni saabub sügis…

See lugu keskendub suvele, kus kõik on helge ja kerge ning isegi luiskelugusid pajatada on lihtne. Kuna Nipernaadi oli üks väga arrogantne tegelane, siis minu poolt mingit poolehoidu ta ei saanud. Tegelikult lugesin üsna pika hambaga tema eneseimetlust. Samas Gailiti sõnaseadmise oskus on haarav, tema tekst on huvitav, nüansirikas, vahvad kirjeldused ja olustik. Muidugi tekib tahestahtmata silme-ette  Tõnu Kargi Nipernaadi, mis raamatus kirjeldatuga totaalselt erineb.  Nii et filmi nägemisest saadud kujutluspilt raamatuga päriselt ei ühti.  Siiski omamoodi igatsust ja vabaduseiha see lugu sümboliseerib ja võib olla oli Nipernaadi see tegelane, kes argisesse töörühmamise ja oma külast mitte kaugele nägemise võimaluse puudumisel, tõi natuke kergust ja lõbusamat olemist argipäeva.

Nagu ikka, nagu ikka, see kaunim läheb kõrvadest mööda, aga see, mida nad kinni püüavad, on tühi puru ja kõnts.

Lainekündja

 

Benjamin Wood „Lainekündja“

Inglise keelest tõlkis Bibi Raid

Kirjastus: Päikesekirjastus, 2026

235 lk

Thomas elab koos emaga ja see elu on talle n.ö määratud, tal ei ole teist valikut kui vanaisa jälgedes  olla krevetipüüdja. Igal hommikul tõuseb ta vara, seab hobuse korda ning suundub randa, kus madalas vees püüab krevette. Noormees teab ranna hingeelust ja  krevetipüüdmisest kõike tänu vanaisale. Nii on ta ka vesiliiva asupaikade ekspert. Oma hinges on ta siiski muusik, millest ei söanda kellelegi rääkida. Ootamatult satub neile külaline, kes vajab Thomase teeneid. Kohtumine on saatuslik, ka Thomase elu on mõjutatud.

Tegemist üsna ajatu looga, mis kõneleb eelkõige valikutest, püüdlustest ning sellest, kuidas sünnipere inimest kujundab. Thomas oli väga sümpaatne tegelane, kelle elu kujutas enamjaolt vaid töörügamist, kuid see ei tähendanud unistuse puudumist ja elu põhiväärtuste järgimist. Kuid unistamise ja unistamise vahel on vahe, on ju nii, et see unistamine võib ka unistaja utoopiasse viia ning selle mõjud on isegi kahjustavad. Siiski on tegemist üsnagi helge looga, samas mõnest vaatenurgast kindlasti mitte, kuid üldtoon jääb kõlama siiski pigem positiivne ja optimismi sisendav ning mõtteainet on kauemaks.

Lihtne ja mõnus lugemine oli!

Mõned inimesed on oma peas nii vooruslikud, et ei suuda teiste vigadega leppida lk 36

Mul oleks võinud praeguseks juba mingi väljaõpe olla…  See ei kindlusta elus midagi. Paljude stuudiote tähtsatest ninadest on tulnud otse Harvardist või Princetonist ja koosolekutel mainivad seda sulle esimese asjana. Aga neil pole iialgi ühtegi mõtet, mis jagamist väärt – kogu nende elu on ehitatud üles staatusele. Veelgi enam: nad tahavad, et kõik oleks ühesugune. Nad kardavad originaalsust, sest jätab neist halva mulje. Seega toetavad nad kõike keskpärast, söödavad sulle oma rämpsu, nagu oleks see kasulik. Nad arvavad, et kui neil on nurgapealne kabinet Monet´ga seinal, saavad automaatselt kunstist aru…. Lk 132

 

Surmatango

 

 

Juri Võnnõtšuk „Surmatango“

Ukraina keelest tõlkis Veronika Einberg

Kirjastus: Varrak, 2026

350 lk

Raamatus on kaks liini: on Orest – ukrainlane, Josko – juut, Jass – poolakas, Wolf – sakslane, Lvivlased, kelle isad said surma ühes ja samas lahingus, kaitstes Ukraina iseseisvust. Vaatamata poiste kultuuri ja usulise tausta erinevustele, olid nad tänu ühisele lapsepõlvele lahutamatud. See liit viis neid Teise maailmasõtta ja „Surmatangoni“. Teine liin on professor Jaroš, kes uurib Arkanumi kiilkirja ja „Surmatango“ mõistatust, mis on pigem püüd leida vastuseid oma alateadvuse tekitatud küsimustele.

Algus tuli mulle üsna kergelt kätte, sest inimsaatused on paeluvad ja see nelja erineva rahvuse koostoimise lugu kõlas paljutõotavalt. Kuid kuidagi märkamatult läks kõik keeruliseks. Ja selleks keeruliseks oli Jaroš ja tema reinkarnatsiooniga seotu. Väga raske oli jälgida, sest ma ei saanud enam aru, mis ajastu, mis müstika, mis raamatukogu salajased laekad. Hästi tihe tekst, tegelikult huvitavad Lvivi kirjeldused ja olustik, Janivski koonduslaagri ajalugu, originaalsed mõtted, mitu ajakihti, must huumor, saladus, sõjakoledused, veidrad inimesed – seega kõike, mida jälgida oli palju. Korduvalt pidin lehti tagasi keerama ja uuesti lugema, sest taas oli miskit kaduma läinud ning vajas selgust.  Lõpplahendus muidugi selgitab.

Minu jaoks oli „Surmatants“ natuke midagi väljakutse laadset. Vaatamata sellele, et lugu ei põhinenud lihtsal loogikal, oli ta iseenesest huvitav, aga tekst väga intensiivne ja kuna ma ei orienteerunud ajastuteski, siis oli keeruline sotti saada ja loo tuumani jõuda. Ütleme nii, et lõpuks siiski meie kõige suurema abilisega sain tõlgendatud.  Võib olla kunagi proovin uuesti lugeda, sest sisu selles loos on.

Inimese hing on omaette sümfoonia, mille kõlamise periood kestab mitte ainult sünnist surmani, vaid kauemgi, võimalik, et koguni igavesti, tuleb vaid orkestri koosseisu vahetada lk 101

Raamatus loetakse Thomas Pynchon´I  “Raskusjõu vikerkaar”

 

 

Ma valin elu

 

Pille Retter „Ma valin elu“

Jes Kirjastus, 2024

200 lk

Pille oli oma eluga parimas seisus, kõik tundus hästi olevat: lapsed, pere, kodu, karjäär. Kuid elus on nii, et mõne inimese kannatus nagu toidaks saatust, mis arvab hoopis teisiti – sa ei saa elada selles oma õnnemullis, sul on vaja veel katsumusi. Nii avastati noorel naisel kuri haigus, vähk, mis võtab kõige tugevamatel ka vähemalt hetkeks jalad alt, muudab perspektiive, muudab vaatenurki, tegelikult kõike. Seda enam, et haigus tuli tagasi, siis tuli jälle tagasi… Tänaseks on möödunud kaheksa aastat.

Pille kirjutab otse ja ausalt, otseselt nagu protsessib iseennast, oma tundeid ja vaatenurki. Tuletab meelde märkama loodust, iseennast, lihtsaid asju, tuletab meelde elamise julgust, aktsepteerimist, tänulikkust ning hoiab fookuse elul, unustamata surelikkust.

Vähi teema puudutab pea igat perekonda, ka minul on omad protsessid selle haigusega ja seda teemat ma kindlasti ei väldi. Kõigele, mis elus ette tuleb, peab otsa vaatama ka siis, kui ei taha. Ja Pille kirjeldab seda otsavaatamist väga hästi, sügava sisekaemusega ning ikka elujaatavalt. Mulle isiklikult ei meeldi see põhjuste otsimise mõte, et millest miski haigus tuleb. See veeretab kaela justkui süükoorma, et olen eksinud, valesti toiminud ja nüüd siis nii. Pille seda ei tee, tema loos puudub üldse võitluse narratiiv. Nii et sügav ja puudutav lugu ning loodan siiralt parimat. Tänulik selle loo eest!

Meie maailmas on liiga palju neid inimelusid, kus inimesed on otsustanud surra enne surma – elud on tühjad, kõledad, kalgid lk 109

Hunt

 

Saša Stanišic „Hunt“

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 174 lk

Ema paneb Kemi kirja metsalaagrisse. Poisile ei ole see just meeltmööda, aga kui peab, siis peab. Seltskonnas on nagu ikka kõik omamoodi, keegi on kiusaja, keegi on aitaja, keegi on lihtsalt unistaja. Laagris viibitud aeg paneb proovile märkamisoskuse ja headuse ning ka kohanemisvõime looduslikes tingimustes, kus on sääsed, putukad, lõkkeõhtud ning kuhu peab iga laagriline ka ise panustama.

Peamiselt siiski noortele mõeldud raamat on üsnagi mõtliku ja mõtlemapaneva sisuga, on ju teemadeks koolikiusamine, autsaideriks olemine ja iseenda leidmine. Siiski ei ole see sünge raamat, vaid ikka helgemapoolne, milles hundi-tegelane on n.ö sümbolistlik, kujutledes hirme ja looduslikku metsikust. Miskit siin juhtub ja samas ei juhtu ka. Kas sekkuda või mitte, selles on küsimus?  

Minu jaoks kiire lugemine, ja kindlasti soovitaksin lugeda 12-14 aastastele.

Me oleme kas armunud või mitte. Pealikud või mitte. Me oleme kokad või laagrikasvatajad või armastame ümiseda. Me oleme hundid või mittehundid. Me oleme Marko või Jörg või sina. Meil on kas meeletult õnne või pole seda üldse või on mõnikord. Me jätame oma jälgi kõikjale lk 174

Kuradid ja pühakud

 

Jean-Baptiste Andrea „Kuradid ja pühakud“

Prantsuse keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2026

299 lk

Josephi lapsepõlv lõppes 1969. aastal, mil tema vanemad hukkusid lennuõnnetuses. Poiss saadetakse religioossesse orbudekodusse Les Confins, kuhu on koondunud erineva taustaga lapsed, kellel kõigil üks diagnoos – orb. Religioossus selles kodus ei tähenda headust, turvatunnet, siin lokkab headuse sildi all vägivald, vaen ja ka noorte omavaheliste suhete hierarhia. Joseph on klaveri virtuoos ja poiss satub Rosele klaveritunde andma. Siit alates ärkab unistus põgenemisest.

Kui öelda kaks sõna selle raamatu kohta, siis need on: traagiline ja sügav.  Kindlasti puudutab/äratab erinevaid tundeid ja jälle kord mõistad, kui koledad on inimeste teod. Aga samas oli selles loos ka lootust, muusikat, mingit ekstra hingestatust, metafoore. Kui raamatu tagakaanetekst lubab ka armastust, siis see on vaid väikene osa loost, kuigi lõppakordina jääb kõlama küll. Pigem on see lugu vendlusest ja inimväärikuse säilitamise püüdlustest ka kõige halvematel aegadel. Ja ikkagi sellest, et inimene vajab mingit instrumenti selle kõige saavutamiseks. Joele oli selleks instrumendiks klaver.

Selles raamatus ei keri hooga põnevust, vaid pigem ta kulgeb mööda mõtisklusi, mööda siseheitlusi, mööda olustikku ja erinevaid elusid. Ja see meeldis mulle väga, siin on midagi, mis hinge poeb ja korda läheb. Nii et minu kindel soovitus!

 

Paljudel inimestel on hääl peas. Kõige kavalamaad teevad sellega äri lk 94

Vaen toitub vaikusest, nagu palvegi lk 198

 

Lihtsalt armastus

 

Brigitte Blobel „Lihtsalt armastus“

Saksa keelest tõlkis Arne Nielsen

Kirjastus: Tormikiri, 2006

170 lk

Merle vanemad lahutavad, põhjus proosaline -  isa leidis endale noorema naise. Ema on sellest muidugi stressis ja kodune meeleolu üdini halb.  Sama lugu on Mirkoga, ka tema vanemad lahutasid, ainus vahe selles, et tema vanemad armastavad ka alkoholi. Noorte vahel tekkib tõmme, sest saatus ja sarnased olukorrad on head sidujad.

 15 aastaselt on elu keeruline, kui lisaks iseenda tunnetega hakkama saamisele tuleb tegeleda vanemate probleemidega. Seega selline eluline lugu, paras probleemide pundar, mis vajab lahendamist. Igale olukorrale kõige paremaid lahendusi alati ei ole. Ja sellepärast on just noortele vajalik lugemine. Võib olla raamat õpetab olema veidi empaatilisem, kannatlikum, toetavam, sallivam.

Haarasin reisile kaasa selle mahult õhukese noorteka, on ju puhkusel vaja puhata ja siis on hea, kui see lugemine ajupingutusi ei nõua. Ühtlasi oli plaanis raamat poetada mõnda üldkasutatavasse riiulisse – kindlasti on igas rannas mõni eestlane ja nii vahva on omakeelse raamatuga võõral maal kohtuda. „Lihtsalt armastus“ ootab lugejaid Rodose Psaropoula ranna tunnelilkohviku riiulil.

Kui kiiresti kõik olematuks muutub, kui kedagi pole enam hoolitsemas.  ….nii see juhtub mitte ainult majadega, vaid ka muude asjadega. Armastus kaob, kui selle eest ei hoolitseta. Õnn. Rahu. Kõik vajab hoolitsemist. Lk 153