Monday, February 26, 2024

Kolm naist

 


Lisa Taddeo „Kolm naist“

Inglise keelest tõlkinud Leena Suits

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

347 lk

Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on tegemist kolme naise looga: Lina, Sloane ja Maggie. Iga lugu iselaadi, mis hõlmavad MeToo seikasid, naiste seksuaalsuse kujunemist, lapsepõlve mõjusid täiskasvanu elus.

Seksuaalsus kuulub inimeseks olemise juurde nagu ka haavatavus, eneseotsimine, enda tõestamise vajadus. Igasugu eluraskused, kasvuraskused on omakorda kasvulava ärakasutamistele. Need kolm naist olid kõik erineval moel haavatud lapsepõlves, mis andis omakorda tõuke paljudele valikutele, uskumustele, veendumustele järgnevas elus.

Sellel raamatul annotatsioon puudub ja tõsi ta on, kui hakata siin sisu jutustama, on ka juba liiga palju öeldud. Võin vaid öelda, et mulle läks enim südamesse Maggie lugu.  Samas on raamatu tagakaanel üsna mitmed ülistavad laused, nt arvatavasti hakkan lugema seda igal aastal, siis sellele ma päris alla ei kirjuta, kuigi mulle see raamat meeldis.

Need lood kõnetavad kindlasti naisi, sest teemaks on naiseks olemine. Kuigi et jah, neid teemasid on käsitletud varemgi, eristub see raamat siiski, sest selles on hoogu, on väga palju detaile ja on tabatud eelkõige neid murranguhetki, millest alates naiste edasine elu muutuma hakkas. Nii et hästi psühholoogilised lood, mis panevad juurdlema põhjuste ja lahenduste üle.  Minu arvates on see raamat kirjutatud meisterlikult.  Igatahes päevi hiljem veel mõtlen, et miks Lina lasi endaga nii teha, miks Maggie loole lahendust ei tulnud, kas Sloane valik on üldse mõistusepärane. Või tegelikult, miks nad kõik lubasid endale sellist elu?!

…üldse on teisipäevad paremad, kui reeded, sest vähemalt võib teisipäeviti olla kindel, et keegi teine ei tee ka midagi erilist  lk 36

Naised ei peaks üksteise elusid hukka mõistma, kui pole kogenud üksteise katsumusi lk 123

On inimesi, kes ütleksid, et miski pole igavene, ja isegi kui see niinimetatud „igavesti“ oleks olemas, teavad kõik, et tegelikult seisad sa lihtsalt ootejärjekorras. Lk 186

…isegi armastus on võistlus – meeleheitlik vajadus olla see, kellel on vähem valus kui teisel lk 267

Thursday, February 22, 2024

Õnn soosib julgeid



Kertu Jukkum "Õnn soosib julgeid"

271 lk

Kertu Jukkumi tegemistel olen silma peal hoidnud sotsiaalmeedia vahendusel, seega olen tema reisimistega üsna kursis. Kertu on päris hea sõnaseadja ja motiveerija. On ju reisimine kirg ja ka elujulgus, mis on nakkava loomuga. Täitsa üksinda minna ja rännata Nicaraguas, El Salvadoris jt Kesk-Ameerika riikides näib ju ohtliku ettevõtmisena. Juba see näib hullumeelsus, et lähen üksinda ja vaatan, kuidas hakkama saan, kui ümber ei ole turvavõrgustikku, kes on sinu heaks kõik ära korraldanud. Nii omal käel reisides on seiklused juba eos sisse kirjutatud. Kertugi satub seiklustesse, kuid nagu ta ütleb: õnn soosib julgeid, siis eluga ta igalt poolt välja tuleb ja peab ütlema, et eluohtlikke situatsioone tal ei tekkinud ka, kuigi ohte mainib küll. Võib olla peavad ka kesk-ameeriklased Eestisse sattudes meie maad ohtlikuks, ei tea? Igatahes tekitas see lugemine isu minna. Kui nüüd seda julgust ka kusagilt võtta oleks :D 

Mulle meeldis, et lisaks reisiseiklustele annab ta edasi neid lihtsaid elutõdesid, mis peaksid kogu aeg silme-ees olema, nagu näiteks me ei vaja nii palju asju elamiseks, meil ole vaja viimase disaini moodi, et me ei peaks olema ise oma elu piirajad, vaid peaksime unistama ja julgema ka neid unistusi ellu viia, et elu on siin, täna ja praegu. Lisaks muidugi ka see, et tema eelistab annetada neile, kes end ise aidata ei saa, s.o loomadele. 

Vahva seikluslik lugemine!

Maailm ei vaja ammu juurde inimesi, vaid ennekõike on puudu headest inimestest lk 127


Monday, February 19, 2024

Meie sibullilled

 


Aune Past "Meie sibullilled"

Kirjastus: Petrone Print, 2022

202 lk

Meie-sari on väga mõnus sari, saad osa nende kirglike inimeste tunnetest, kes mingit asja hingega teevad, kuid lisaks uusi teadmisi ja ka juba teada olevale kinnitust. 

„Meie sibullilled“ kõnetas mind väga, on ju minulgi koduaed oma sibullilledega ning lisaks kuulub sibullill – lumikelluke – minu lemmiklillede hulka. Need sibulast kasvavad õienupsud on kevadel esimesed, ja nende ootuses käin nina maas ja pilk peenral juba siis, kui esimesed mustad mullalaigud lumealt välja tulevad. Nii et ühisosa on mul kirjutajaga üsna suur. 

Aune kirjutatut on hea lugeda, ta märkab oma aias kõike, planeerib ning oskab ka seda tööd ja ilu lõpuks nautida. Kuidagi eriliselt veetlevalt kõlavad need mainitud veini- või šampanjasordid, mida tasub avada ilu tähistamiseks. Lilled tähendava ju palju tööd, aga seda kõike tehakse ikkagi ilu ja rõõmu pärast ning nii oluline on neid hetki kuidagi pidulikumaks teha. 

Lisaks on raamatus ka kirjeldatud väga paljusid levinud ja vähem levinud sibullilli ning antud ka juhiseid, kuidas neid kasvatada, millele tähelepanu pöörata. Ka ajatamise teemal on õpetussõnu.  

Mina sain küll targemaks, motiveeritumaks ning sügiseks, kui on õige aeg sibulaid mulda panna, on uued mõtted olemas. 

Oma oskuste ja tugevuste teadmine ja nende põhjal vastutuse võtmine viib ühiskonda edasi lk 117

Thursday, February 15, 2024

Karuküti tütred

 


Anneli Jordahl „Karuküti tütred“

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Ruun Haasma

Kirjastus Varrak, 2024

319 lk

Seitse Leskineni õde, karukütist vägivaldne isa ja  depressiivne ema, keda tütred vihkasid – see on seltskond, kes kannab seda lugu. Õigemini, isa  ja ema jäävad  üsna pea loost välja, sest surm võtab nad endale. Kuidas aga peaksid tütred hakkama saama eluga, kus on vägivald, alkohol, kirjaoskamatus olnud kesksel kohal? Võimas ja metsik isa jättis maha endast palju märke, muuhulgas ka hüti paksus Soome karulaanes, kuhu inimjalg enamasti ei astu. Sinna seavad oma sammud tänapäeva suhtes eluvõõrad tütred. Millised on seitsme metsiku õe nõudmised elule, mida nad vajavad või ei vaja, kuidas kujunevad suhted? Loo jutustab naine, kes otsustab selle ajaloo huvides kirja panna koduküla aastaraamatusse.

Aasta on üsna nooruke alles, aga tajun, et kindlasti on see raamat minu selle aasta meeldinud lugemiste topis-tipus. Lugesin järjepanu, sest taas kord miski sõnulseletamatu mind endasse tõmbas ning üsna mitu päeva elasin selle lugemise üle mõeldes. Et mis see siis nüüd oli? Tegemist on ju üsna ebareaalse looga: kokku saavad tänapäev kogu oma masinapargi ja tehnoloogiaga ning sisuliselt metsinimesed, kes näivad selle tänapäevasuse kõrval sulaselge liialdusena. Kuid just see liialdus on siin see, mis loob omamoodi muinasjutulisuse ning toob mingid probleemid-teemad sedavõrd teravamalt esile. Näiteks lihtlabased elulised instinktid, mis juhivad ka kõige ontlikumat inimest. Või õelikkus, kuidas kasvavad ühe pere seitse indiviidi, milliseks kujuneb nende hierarhia, on omamoodi huvitav. Ja ka see, kuidas lihviti oma lapsed metsikuteks ning kuidas need vaated vastavalt oludele muutuvad. Minu arvates on raamatus neid stseene, mida võid igati hukka mõista, üsna palju, aga kui hakata iga õe üle eraldi mõtlema, siis on iseenda hingerahu, õnne ja kuuluvuse otsimine primaarne, ükskõik siis millised teod või käitumisviisid sellele eelnesid. Nii et selles loos on viha ja rõõmu, üksildust ja koosolemist, peresuhteid ja igatsust ning väga palju puutumata loodust.

Raamatu idee pärineb Aleksis Kivi „Seitsmest vennast“. Kunagise koolikirjavara sisu mul nii täpselt meeles ei ole, aga mulle tundub, et „Karuküti tütred“ kulgevad ikka mööda oma rada ning neid päriselt võrrelda ei saa.

Mulle meeldis väga, sest see lugu kriibib mingil moel hinge, on ühteaegu hästi lihtne ja hästi keeruline.

 

 

 

 

 

 

Thursday, February 8, 2024

Minu Aasia saared



Margus Kalam „Minu Aasia saared“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

268 lk

Margus toob Aasiast meile käsitöökaupa ja see kutsumus on andnud talle võimaluse külastada erinevaid sealseid piirkondi. Ka selliseid, kuhu lihtsurelik lihtsalt ei satu. Oma elamused on ta vorminud kenasti vahvaks looks. See lugu oleks kindlasti jäänud pehmema iseloomuga, kui sellesse poleks sisenenud kena kohalik tütarlaps Medeia. Tollel naisel kuraasi jagus ning Margus on selle kuraasi julgenud kirja panna, mis muudab käesoleva reisiraamatu rohkem isiklikumaks (paljud minu-raamatud ju armulugu ei sisalda). Samas loob see armulugu omajagu huumorit ning põnevust ka (tahaks ju teada, kuidas see armastus lõpuks ikkagi areneb või ei arene) 😀 Siiski ei jää see lugu ainult armudraama keskseks, siin on ikka päris ehedat Bali, Timori, Sumba saare elu, kohalikke kombeid, inimesi jms. 

Väga hoogsalt ja lobeda sulega kirjutatud, hea oli lugeda.  Ja kui sellest raamatust väga palju sealsete paikade kohta palju teada ei saagi, siis hea tuju loob see lugemine küll. Lisaks andis kinnitust, et ega kaos mind nii väga ei tõmba ning meie kord on ikkagi kuidagi selgem ja omasem. Kujutage nüüd ette, kui potentsiaalne väimees seisab sul ukse taga kaasas kolm pühvlit ja kaks hobust või vastupidi. Kuhu ma need loomad siis paneks 😀

Kas see lugemine mind paneb midagi ette võtma selle heaks, et ka mõnda Aasia saart külastada, pole kindel. Aga on teada tõsiasi, et reisikirge aitab alati leevendada reisiraamat, sestap olen väga tänulik Petrone Prindile uue raamatureisi võimaluse eest. 💗


Monday, February 5, 2024

Siidrimaja reeglid

 


John Irving „Siidrimaja reeglid“

Tõlkis Urve Hanko

Kirjastus: Eesti Raamat, 2006

Sari: Nüüdisromaan

638 lk

 

Lugesin Perrini „Lilledele värsket vett“, kus loeti John Irvingi raamatut „Siidrimaja reeglid“. Kui nii haaravas raamatus nagu neist esimene oli, loeti midagi, siis see „midagi“ tundus seda ahvatlevam.

„Siidrimaja reeglid“ viivad meid aastatesse 193… kuni 195…, jättes täpsed aastaarvud märkimata. Sündmused hakkavad hargnema esialgu lastekodus, millel on täita lisaks orbudekodule ka meditsiiniline roll. Nimelt siin sünnitatakse ja tehakse ka aborte. Seda asutust juhatab eriti sümpaatne ja südamlik Wilbur Larch, kes võtab vastu beebisid siia ilma tulekul või siis lõpetab nende eluõiguse.  Mees tolereerib emade otsuseid, kõik lapsed ei sünni armastusest, mõnikord on lapse eostanud vägivald, lapsepilastus või on emal muu põhjus, miks ta seda last ei soovi. Orvuna kasvanud Homerist loodab mees kasvatada endale mantlipärija. Elul on aga varuks üks õunaaed, paar sõpra ja armastus, mis muudab paljutki.

Ilmselt oleksin pidanud pärast „Lilledele värsket vett“ lugemist lugema kohe ka „Siidrimaja reegleid“, sest siis oleks vast leidnud mõtte, miks ühes raamatus teist loeti. Praegu ma seda mõtet ei tabanud. Küll aga pikeneb see raamat raamatus jada, sest „Siidrimaja reeglites“  loeti omakorda „Jane Eyre“, „David Cooperfieldi“  ja „Suured lootused“. Need kolm olid raamatud, mida loeti ette korduvalt, mille toel Homer kasvas ja millest ta luges välja endale olulised tõekspidamised, mis teda elus saatsid. Ehk siis teisisõnu on see siidrimaja-raamat natuke ka nagu ood lugemisele.

„Siidrimaja reeglid“ oli suur ja paljuhaarav lugu, kus vastandusid lastekodu ja õunaaed: üks paik, kus kõik ei olnud oodatud, soovitud ja teine, milles oli ootus, areng ja kasvamine kesksel kohal.   Üsna detailselt ja pikalt räägitakse siin abordist ja naiste suguelunditest, aga see kõik on asjakohane, sest kuidas sa muidu teemat ikka kirjeldad. Hästi haaravalt jutustatud lugu liigub sujuvalt ühelt tegelaselt teisele ja ühest asupaigast teise, ja see kõik tõmbab endasse täiega. Süžee on vaatamata teema tõsidusele isegi muinasjutulik. Samas vaatamata halvale oli hoiak raamatus ikkagi hea poole, s.t halvad tegelased ei ole üdini halvad ja head on jällegi head niivõrd, kuivõrd saab üks inimene hea olla (on ju nii, et isegi kõige üllam ja ausam inimene rikub mingeid reegleid). Ma ei tea isegi miks, aga mulle seostus see lugemine Maughami "Inimorjusest" saadud emotsiooniga. 

Minu jaoks on need 600 lk ja enam raamatud ebamugavad lugeda ja oodanuks kahte osa kahes raamatus. See on lihtsalt vormiline külg, sisu oli suurepäraselt ülesehitatud ja hästi meeldejääv. Kui see film ette satuks, vaataks kindlasti J

 https://www.imdb.com/video/vi1741725209/?playlistId=tt0124315&ref_=tt_ov_vi

 

Thursday, February 1, 2024

Kopli park

 



Vladislav Koržets „Kopli park“/vemmalvärsse ja muid 2020 – 2023

Kirjastaja: Sõnavald OÜ, 2023

61 lk

Koržetsi muhedat luulet ei ole võimalik mitte armastada. Need kalamehe filosoofilised naljad ja lood, natuke kurbloolised ja natuke tõsi, neist on loodud nii heatahtlikud, tabavad, toredad riimid, et neid lihtsalt loed ja naudid. Tõeline teraapia! 



       Lumeajamise laul 

 Öösel tuli lumi maha, mina magasin. 

Nüüd näen vaeva, ajan taeva tagasi. 

 Sinna minna ta ei taha, seal ta juba oli.

 Ju tal hakkas ülal paha, et ta maha tuli. 

 Lükkan hange, seljast kange, käsi valutab. 

Taevas tume, aga siiski täitsa palutav. 

 Armas taevas, palun, et Sa luugid lukustaks

 ega meile täiega end kaela kukutaks. 

 Taevasse ju tahaks küll, kuid mitte sedamoodi. 

Taevas jäägu ikka sinna, kuhu ta kord loodi. 

 Siiski usun - tuleb kevad, vesi soliseb, 

lumemure aurab ära nii et koliseb.