Kirjavahetaja

 

Virginia Evans “Kirjavahetaja”

Inglise keelest tõlkis Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak, 2026

288 lk

Sybil Van Antwerp on endine jurist, nüüd pensionil olev naine, kes armastab oma aeda, oma aega ja tema kirg on kirjade kirjutamine. Naine on teinud seda terve elu ja kirjutanud kõigile, kes on temas mõtteid tekitanud: kirjanikele, naabritele, eksabikaasale, diplomaatidele, vennale, juhuslikule tutvusele… Ühte kirja ei saada ta kunagi ära, seda kirja ta täiendab vastavalt elatule… Huvitaval daamil on elatud pikk elu ning sellesse ellu on juhtunud kõike, ka traagikat ja segaseid suhteid.

Oi, kuidas mulle meeldis neid kirju lugeda! Need olid sügavalt isiklikud, aga samas avasid nad tundelukke ning pugesid hinge. Nendes kirjades on üsna konservatiivse naise elukäik ja mõttemaailma avardumine läbi paberi ja pliiatsi, mis aitas omakorda langetada otsuseid ja jõuda välja andestuseni iseendale. Neid kirju lugedes jõudsin tõdemuseni, et võib olla see vananemine polegi nii hirmus, kui oskad olla tark ja tarmukas nagu Sybil seda oli.

Minul jagub vaid ülivõrdes sõnu selle romaani kohta – tõeline lugemise nauding. Lihtne, kerge ja samas nii eriline. Võib olla ongi maailma suurim probleem selles, et me ei väljenda oma tundeid, ei oska oma mõtteid väljendada, kirju kirjutada, et meil ei ole millestki peale valitsuse kirumise, hindade kallinemise rääkida. Need Sybile kirjad ei vaena kedagi, need ei ole ka ego-kesksed, vaid on põnevad ja pigem möönavad fakte ning hoiavad pinget kuni lõpuni.  Nii et see on raamat, kus saab avalikult teiste kirju lugeda.

Minu kindel soovitus!

 

Kujutlege oma maailma laiali saadetud kirju ning vastu saadetud kirju – need on nagu imeline pusle või kui neil on kuupäevad peal, siis oleks veel parem kõnekujund, et need on pika keti lülid isegi siis, kui neid kunagi enam kokku ei haagita, … isegi kui nad jäävad maailma laiali aegade lõpuni, nagu närbuva võilille haprad tuulde kanduvad seemned, ja kas pole siis imeline mõelda, et kellegi elu on mingil moel säilitatud, et seesama kiri võib ühel päeval kellegi jaoks oluline olla, isegi kui see on ainult pisiasi lk 55

Inimeses on selliseid keerukusi, mida ei saa mustaks ja valgeks taandada lk 222

Minu Island: piimajõed ja pudrumäed

 

Ulvi Mustmaa “Minu Island”

Kirjastus: Petrone Print, 2026

304 lk

Ulvil sai kõrini paberimäärimise tööst, lapsed olid iseseisvad, muid takistusi polnud ning sündis otsus minna ennast uuesti otsima, leidma ja muidugi seiklema. Paik, kus pikemalt peatuti, oli Island. Tööks sai täiesti tavaline majutusasutuse elukorraldus ja sealsed väljakutsed, kuid see töö võimaldas saareriiki uurida iga kandi pealt.

Tarvo Nõmme „Minu Island“ oli kindlasti üks minu-sarja lemmikuid, nüüd siis lisandus teine. Ilmselt on asi ikka saares, et see soodustab sulejooksu ja mõttelendu ning toob välja ka kirjutaja vahva huumorisoone. Lõbus oli lugeda neid seiklusi ja ka argist elu, sest kirjutatud oli hästi vaimukalt ning võib olla täiesti argisest sündmusest oli saanud ka omamoodi seiklus. Nõuandeid Islandile mineku plaanijatele oli ka ning kokkuvõttes üks lahe ja muhe lugemine.

Äratundmisrõõmu oli veidi samuti, aga minu Islandi kogemus on suuresti Kuldne ring ja pisut veel. Igatahes nüüd saan aru, et ikkagi tuleks veel üks trett sinna teha.

 

Teekond laiult ära

 

Anni Blomqvist „Teekond laiult ära“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

223 lk

Tormisaare Maia 5. raamat

Elu on jätnud Maia üksinda hoolitsema ja vastutama laste ja kogu elu eest. Tingimused on jätkuvalt karmid, kuid mälestus annab jõudu ning vastutus kindlameelsust. Lapsedki peavad saama liiga vara täiskasvanuks, mis Maia hingele omamoodi rusuvalt mõjub. Aeg on talv ja kevad, suvi ja sügis. Aeg on hooled ja mured, aeg nõuab mõtteid ja tegusid. Tuleb kaasas käia lk 7.

Ma jätkuvalt imetlen seda visadust, töökust, tahtejõudu, hardust ning aukartust elu ja jumala ees. Elada üksikul laiul oli Janne ja Maia kunagine valik, s.t elamiseks valiti väga keeruline viis. Aga see valik oli armastusest kantud ning pidas vastu vaatamata kõikidele nendele kaigastele, mille elu vahele viskas.

Kõik need viis raamatukest olid kiired ja mõnusad lugemised - voolav tekst ning kulgemine üle aastate kutsusid kaasa ning filmilint keris koguaeg lugedes kaasa. Maia lugude maailm on tänasest nii teine, aga on kindlasti vajalik ette kujutada, et kunagi elati teisiti, viriseti vähem ning lugupidamine vanemate, üksteise vastu oli suurem.

...ilu ei sünni patta panna.... aga elule lisab siiski mingi sära see ilu, mida issand on inimesele loonud, imede ja üllatuste näol kinkinud ...lk 72

aga inimene peab mõne korra vist ise külmas ja pimes seisma ja ulualust kerjama, enne kut aru saab, mis see tähendab, kui keegid lahkesti ütleb: tule aga sisse, jumala pärast, ää seisa seal, väljas oo külm ja pime lk 90-91

Mõistlik lugeda kõik viis raamatut järjest.

P.s imetlen tõlketööd :) Kindlasti oli keeruline seda murdekeelt paika ajada :)

https://aluik.blogspot.com/2026/04/teekond-laiule.html

https://aluik.blogspot.com/2026/04/meri-naabriks.html

https://aluik.blogspot.com/2026/05/maia.html

https://aluik.blogspot.com/2026/09/lahing-merega.html

Rebane kuuvalgel

 

Stacey McNeill „Rebane kuuvalgel“

Inglise keelest tõlkis Sash Veelma

Autori joonistused

Kirjastus: Tänapäev, 2026

Rebane räägib kuuga igal aastaajal, ta otsib lohutust ja lootust oma mõtetele ja unistustele. Ning kuu vastab, lohutab ja annab jõudu.

Ilus värviliste illustratsioonidega raamatuke on nagu lihtsustatud eneseabi raamat, kus lühidalt on väljendatud innustused, elujaatus, eneseusu leidmine ja usaldamine. Kuu ja rebane räägivad üksteisega aastaaegade rütmis ja meeleoludki liiguvad samas rütmis. Igal aastaajal omad raskused ning rõõmud, ainult kas me neid rõõme märkame ja millele keskendume. Kuu vaatab pealt ja teab.

Joonistuste põhjal võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga, kuid ega ma hästi ette ei kujuta, kuivõrd lapsed mõistavad ja kuivõrd neid huvitaks. Pigem oleks see lapsega koos lugemise ja arutlemise raamat. Ja ega seda ei pea isegi järjest lugema, piisab ka sirvimisest ja neid dialooge võib võtta ka tsitaatidena, motodena.  

Igatahes nunnu 😊

Vahel on need pisikesed asjad, mis soojendavad südant ja hinge, pisikesed lahked teod, mis su jälle terviklikuks teevad.

Teda kutsuti kodusistujaks

 

Nadja Yllner „Teda kutsuti kodusistujaks“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Vesta, 2026

181 lk

Lova on igati tavaline laps, kuid ühel hommikul keeldub ta kooli minemast ja keeldumise põhjus ei ole kindlasti ma lihtsalt ei taha, vaid hoopis sügavam, tingitud sisemisest ärevusest ja sotsiaalsusest. Vanemad toetavad igati, kuid keeruline on neilgi oma käitumise õigsuses kindel olla. Samamoodi toetab kool, kuid miski ei näi muutuvat paremaks. Oma last armastad tingimusteta, kuid paraku ainult kaitsvad koduseinad eluks ette ei valmista.  

Tõestisündinud lugu ja kindlasti ei ole see lugu ainus, seega on vajalik raamat kõigile, kes mingilgi määral lastega kokku puutuvad. Lihtne hukka mõista, aga mõista on keeruline. Kindlasti on kõige raskem noorel endal ja muidugi ka vanematel, kellel abituse tundega tuleb hakkama saada vaatamata tugigrupi, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide olemasolule. Siiski on see lugu üsna eluterve, kedagi ei süüdistata, midagi ei mõisteta hukka, ka halvas püütakse näha head.

Vajalik lugemine!

Lootustandev ja oluline on meeles pidada, et kõik selle, mis lastel kodus viibides ja õnnetuna saamata jääb, saavad nad palju hõlpsamini tasa teha siis, kui nad on jälle rõõmsad lk 178

Ringiratast

Agni Kiul „Ringiratast“

Kirjastus: Hea Tegu, 2026

111 lk

Haigused käivad mööda inimesi ja tabavad alati ootamatult. Nii juhtus ka Agniga, tükk rinnas vajas tegelemist kohe. Kuid meditsiiniga ei lähe alati kõik õlitatult - raske on mõnikord arstile aega saada, järjekorrad võivad olla pikad ja on võimalus, et kui kohtudki arstiga, siis ei võeta sind tõsiselt. Oma teekonna, mis meenutab kohati peaga vastu seina jooksmist, on ta sellesse raamatusse kirjutanud ja mõneti ka dokumenteerinud. 

Iga lugu on isemoodi, seega ei maksa selle raamatu põhjal siiski Eesti meditsiinisüsteemis põhjalikult pettuda. Olen täiesti kindel, et valdav enamus arste teeb oma tööd ülima põhjalikkusega ning kui sa sinna arstile jõuad õigeaegselt, siis saad ka abi. Aga nagu ikka, on olemas halbade asjade kokkulangemisi ja tõesti ka hoolimatust ning valesid otsuseid, mille teadmine ei tee kannatanute elu kergemaks. 

Nagu Agnigi loo puhul, on oluline usaldada oma sisetunnet. Tema raius teed oma uskumuse põhjal, mis teda alt ei vedanud. See teekond ei olnud kerge, sest ka emotsioonid on diagnoosi kartusest paigast ära. 

Lugesin, sest teema puudutab ja ilmselgelt ka see „usalda oma sisetunnet“ õpetab hoidma fookust ja jääma endale kindlaks. 

Toomas Nipernaaadi

 

August Gailit „Toomas Nipernaadi“

Kirjastus: Avita, 1996

320 lk

Taas kirjandusklubi, muidu ei oleks ma kindlasti selle raamatu poole vaadanud. Ise teadmata, miks?

Kevadel, kui loodus ärkab, jätab Nipernaadi oma senise elukorralduse ja hakkab jalgsi, seljas seljakott ja kaenlas kannel, mööda Eestimaa külasid rändama. Ta esitleb end nii, nagu talle kasulikum tundub ning külvab muinasjutte ja katteta lubadusi, jätab maha murtuid südameid, kuni saabub sügis…

See lugu keskendub suvele, kus kõik on helge ja kerge ning isegi luiskelugusid pajatada on lihtne. Kuna Nipernaadi oli üks väga arrogantne tegelane, siis minu poolt mingit poolehoidu ta ei saanud. Tegelikult lugesin üsna pika hambaga tema eneseimetlust. Samas Gailiti sõnaseadmise oskus on haarav, tema tekst on huvitav, nüansirikas, vahvad kirjeldused ja olustik. Muidugi tekib tahestahtmata silme-ette  Tõnu Kargi Nipernaadi, mis raamatus kirjeldatuga totaalselt erineb.  Nii et filmi nägemisest saadud kujutluspilt raamatuga päriselt ei ühti.  Siiski omamoodi igatsust ja vabaduseiha see lugu sümboliseerib ja võib olla oli Nipernaadi see tegelane, kes argisesse töörühmamise ja oma külast mitte kaugele nägemise võimaluse puudumisel, tõi natuke kergust ja lõbusamat olemist argipäeva.

Nagu ikka, nagu ikka, see kaunim läheb kõrvadest mööda, aga see, mida nad kinni püüavad, on tühi puru ja kõnts.