Jõe äärde välja

 

Elizabeth Gilbert „Jõe äärde välja“

Inglise keelest tõlkis Reti Maria Malva

Kirjastus: Varrak, 2026

392  lk

Nii nagu enamus Gilberti varasemat loomingut on ka käesolev lugu loodud autori läbielatu põhjal. Seekord on teemaks suhted Rayyaga, süürlannast silmatorkava naisega, kes oli esmalt Elizabethi ihujuuksur ning sellest tutvusest kasvas välja sügavam sõprus ja armumine. Kokku said kaks sõltuvushaiget naist. Elizabeth peab ennast suhte- ja seksisõltlaseks ning Rayya oli hädas erinevate ainetega ning lisaks avastati tal hilises staadiumis maksavähk.

„Jõe äärde välja“ on lugu unistustest, teineteisele kuulumise vajadusest, surmast, ahastusest, leppimisest, hääbumisest ja ka tervenemisest. Gilbert kirjeldab kõiki tundeid detailselt, laskudest sügavale juurte juurde välja. Kirjeldab avameelselt ja üksikasjalikult oma nõrkushetki, vaimset murdumist ja lootusetust, kui ta üritas hoida kontrolli all raskelt haige ja sõltuvuses vaevleva  armsa inimese elu ning ka enda elu. Kõike, mis puudutas Rayya haigust, oli mul keeruline lugeda, sest see lihtsalt kriipis. Esmalt need tundefaasid, mille läbib üks diagnoosi saanu, siis ka kõik need tunded, mida elab elukaaslane kui kaaskannataja, need olid valusad ja väga rasked lugemisehetked. Kui väljamõeldis on tõetruu, siis nii otseselt ta ei mõju, see lugu siin aga lajatab labidaga otse pähe.

Sõltuvusi on igasuguseid, ilmselt saab tituleerida sõnaga „sõltuvus“, kui on mingi tegevus või tunne, mis on üle piiri. Raamatus kirjeldatud suhteid ma sõltuvuseks ei oska pidada, pigem oli see kaootiine elu, millist me endale reeglina lubada ei saa (ei tahaks), seal hulgas palju drooge, palju ravimeid, palju alkoholi, mis aitasid kaasa emotsionaalsele kriisile. Nii et sellest mõttes on  see raamat natuke nagu hoiatusromaangi sõltlastele, mis annab tervikülevaate ühe sõltlase tunnete virr-varrist ning sellest on siis võimalik omad järeldused teha.

Kuna Glibert jutustab hästi emotsionaalselt, lisades pisut ka musta huumorit ja sarkasmi, siis mulle see lugu pigem sobis. Samas on siin pikad eneseanalüüsi kohad ja mõtte kordused (küll teise nurga alt), mis muutusid veidi tüütuks. Aga raamatus on huvitavad autori illustratsioonid ja omamoodi poeesia.

Lugegem!

Me elame lahendustes … või muidu me sureme. Lk 92

Ja sõltuvus on mõistuse haigus. See on haigus, mis igatseb üle kõige mind tabada siis, kui ma olen üksi oma peasiseses pimeduses, et see saaks mu tappa. Ja tapma hakkab see mind nii, et täidab mu teadvuse trobikonna süngete ja kurjakuulutavate mõtetega sellest, milline väärtusetu junn ma olen, kui kohutavad on kõik teised, kui hullust on mind väärkoheldud ja valesti mõistetud, kui palju andestamatuid vigu ma olen teinud, milline kohutav paik see maailm on ja kui väga ma väärin kohest leevendust kõigile neile kannatustele lk 143.

Joobe soundtrack

 

Tiia Mattila „Joobe soundtrack“

Soome keelest tõlkis Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest, 2026

172 lk

Riho püüab jätta klassikaaslastele ja kõigile teistele mulje, et tema elus on kõik korras. Raske on avaldada tõde oma alkohoolikutest, töötutest ja võlgades vaevlevatest vanematest, kui koolis sõbrad räägivad perereisidest, kingitustest, trennidest jms. Poiss peab aga selleks, et mingitki elustandardit hoida, pudeleid korjama, kaltsuka riietega äritsema. Kuniks ühel päeval nn paha poiss Niko näeb teda pudeleid korjamas ning pakub välja tõhusama teenimise võimaluse. Riho kasutab saadud ideed ning mässib end üha sügavamale valedesse ja varjamisse.

Kui mõni selline probleeme tõstatav raamat võiks mõjuda noortele isegi inspireerivalt  (proovin ka), siis käesolev seda tunnet ei loo. Siin on põhirõhk varjamisel ja endasse tõmbumisel ning lugedes saad aru, kui vale on varjata ja valetada oma elu ilusamaks, kui see tegelikult on. Tekst kergesti loetav ning teema aktuaalne. Igal lapsel siin maapeal peaks olema õigus sündida armastavasse, austavasse, hoolitsevasse perre, aga kahjuks see nii ei ole. Liiga paljud lapsed peavad kaasas kandma ka oma vanemate koormaid ja tegema nägu, et kõik on korras.

Vajalik lugemine kõigile!

Parimates valedes on pool tõtt ja vahel võib ka see tõde olla liialdatud või aegunud lk 59

Joobe soundtrack koosneb liiga valjust muusikast, veel valjemast naerust, möödalaulmisest, pehmest keelest ja lahti klõpsatavatest purkidest lk 88

Kasvatades metsjänest

 

Chloe Dalton "Kasvatades metsjänest"

Inglise keelest tõlkis Elina Adamson

Kirjastus: Vesta, 2026

255 lk

Kõik loomad on nunnud, see on kindel. Kindel on ka nende toitumisahel, mis teeb mõned liigid ohustatumaks kui teised. Ühed vaesekesed on jänesed, nad on sihtmärgiks päris paljudele loomadele ja ka lindudele. Igatahes selle loo jänkukese elu oli kindlalt ohus ja  Chloe  otsustas ta päästa, ise teadmata, kuidas seda täpselt teha. Info jänese elutsükli ning kasvutingimuste kohta oli lünklik ja   eesmärk ei olnud looma kodustada, vaid kasvatada teda seni, kuniks ta saab tagasi loodusesse. Plaanid võivad ju olla, aga asjad ei kulgenud päris nii nagu ta algselt mõelnud oli. Kuid kohandumine tuli kergelt ja seda tegid mõlemad, nii perenaine kui ka jänes.

Looduse lood on alati hea lugeda ja seegi ei olnud erand. Sain palju targemaks jäneste teemal ning vahva oli jälgida ühe kontoriroti muutumist ning loobumisi ühe jänese nimel. Läbi jänese eest hoolitsemise õpib naine märkama lihtsaid, olulisi asju elus ning ta tegi oma hinges läbi totaalse kannapöörde. Lausa uskumatu on ka jänese kohanemine ja käitumine. Hoogsalt jutustatud, detailidest tulvil, armas ja siiras lugu.

Algusest alustamine toob kaasa uuenduste ja võimaluste taju lk 227

Minu Türi

 

Jaan Pehk „Minu Türi“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

264 lk

Jaan Pehk on oma loominguga mind alati paelunud, seega äratas see Türi lugu kõik huvid. Jaani tekst on naljakas ja ühtaegu ka tõsine. Lood on novellilikud, igal oma puänt olemas. Kõneleb kadunukestega, kirjeldab olnut ja olevikku, luuletab ja muljetab lapsepõlvest. Seega, see tema Türi on omamoodi kompott, mis järgib truult laulusõnu, kus laiali on kõik mõtted ja tunded. Aga lugeda oli mõnus ning lisaks äratas huvi veelgi lähemalt Türiga tuttavaks saada.

Türi võis olla esimene paik maapeal, mille olemasolu sai juba lapsepõlves selgeks, sõitsid ju kiisud Türile, kuid rongiõnnetuse tõttu sihtpunkti ei jõudnud. Minul on Türil oma Jüri olemas ja sihtpunkti olen ka jõudnud, kuid sellegipoolest väga kodus ma end seal ei tunne, s.t liiklemiseks vajan mapsi abi isegi oma Jürini jõudmisel 😀. Kõik käidud-nähtud korrad on jätnud linnakesest hea mulje. Eriti tean kiita Samliku Pekkerit, kus on imehead haputaignast saiakesed ning Türi lillelaat on niivõrd võimas üritus, et sinna suunda ütlen samuti kiidusõnad.

P.s on mind väga kõnetanud selline vahva kooslus, millele ma nime anda ei oskagi.

JAAN PEHK JA MÄLGAND-KASS-REMMEL-REMMEL "Diagnoos - Sam sebe kontrabas"

Hr Saito rändkino

 

 

 

Annette Bjergfeldt „Hr Saito rändkino“

Taani keelest tõlkis Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

486 lk

Fabiola teab jalgadest ja jalatsitest kõike, ta töötab Buenos Airese peenes kingaäris. Lisaks armastab noor naine tangot. Seega kõlab Cara tantsupõrandal eostamine üsna loogiliselt. Juhtub aga nii, et naine peab peab väikese Caraga põgenema ning loodetud Pariisi asemel saabutakse Kanada lähistel asuvale väikesele saarele Upper Puffinile. Peen kingapood asendub kalamehesaabaste ja puukingadega ning elukoht Petlemmas lisab nende ellu huvitavaid persoone. Cara sõbruneb kurdi tüdruku Oonaga. Ometi kord tunnetab tüdruk, et tal on kodu ja pere. Seda enam, et hr Saitot on saarele oodata rändkino näitama. See kohtumine on paljut muutev.

Väga liigutav ja kaunis lugu, natuke salapärane, veidi humoorikas, pisut ülevõlligi vist, mis poeb väga sügame külge, on helge ning loob omamoodi hardusehetkigi. Siin joonistub inimese elukaar, lapsepõlvest mitte küll surmani, aga küpsuseni küll. Ja kõik, mis selle vahele mahub on ilus isegi siis, kui elu hetked ka kurbust toovad. Väga mõjus on kõik see loodus ja olustik, veidi salapärane, karge, kaootiline, udune, tormine, aga samas lummav.  Tegelased on värvikad, kirjeldused kaunid ning kõige tipuks on ilus eluline mõte: ühisosa. Ilma ühisosata oleksime üksildased, kodutud, pidetud, õnnetud. Olgu selleks ühisosakaks tango, kingad või helid maailma helidegaleriist, vahet ei ole. Ning lõpuks kiidan seda lapselikku siirust, millega Cara ja Oona läbi elu tuhisevad. Et autor hoiab oma lood positiivsel joonel.

Bjergfeldti lugudes on pisut backmannlikkust, just selle helguse ja loo uperpallide suhtes. Mina nautisin väga! „Palermovej ülemlaul“ on mul ka loetud, mille puhul mäletan, et algus ei läinud vedama, aga pärast ei saanud pidama 😊 Hr Saito hakkas aga kohe vedama ja pidamisega sama lugu – raske oli lugemisest pause teha.

Mälu on kummaline fenomen. Mõned stseenid mineviku sasisahtlitest ulatuvad lõputusse. Kõigi detailide uurimisega ei jõua iialgi lõpule. Teinekord jookseb aeg tõtlikult mööda nagu ilma tähenduseta aasta lk 60

Tähtis on oma päevaga midagi peale hakata. Juhust tuleb meelitada. Muidu läheb elu otsejoones mööda. Lk 371

Vahel on enda sugupuus oksi nii hõredalt, et neid tuleb juurde pookida. Pirini oks, punane kastan, leinapaju, lopsakas õitsev sinine vihm lk 458

Kui tuul puhub, hoia millestki kinni! Reelingust, päästerõngast või lihtsalt oma ligemisest. Ime viimane valgus kasepuudest. Flirdi juhusega ja näita end. Muidu astub õnn lihtsalt mööda lk 486

 

Kaisukate võluvägi

 

Kaisukate võluvägi

Projektijuht Gerly Gedelauk

Kirjastus: Pilgrim, 2025

213 lk

Kaisukad on reeglina üsna räsitud olevused, on nad ju elukogenud ja elanud omanikuga koos võrdset elu. Samuti on neil vahvad nimed - lapse pandud unikaalsed ja absoluutselt kõige sobivamad. Neid lugusid on selles raamatus päris palju, igas loos kaisuka saamise- ja elulugu. Eriti armsad on need lood, mil omanikud on jäänud pikkadeks aastateks truuks oma lemmikule ning see lemmik on pärandatud oma lapsele. Selline pühendumus ühele kaisukale on väga armas ja imetlemist väärt.

Oma elust ma ei mäleta sellist kaisukat, küll aga on onu kingitud vanema tütre Mõmmi, tema katsiku kingitus tähenduslik talle ka nüüd natukene vähem kui 40 aastat hiljem.

Hoidkem oma kaisukaid, neist sünnivad vahvad lood ja legendid ning kõige olulisem on ikkagi pärandamise võimalus. 😊

Armastuse teekond

Alain De Botton „Armastuse teekond“

Inglise keelset tõlkis: Pille Kruus

Kirjastus: Postimees, 2024

278 lk

Mul käivad jah need lugemised paarikaupa. Kui eelnevalt loetud "Ma valin armastuse" oli romantikast kantud, siis selles loos on elu reaalsus põhipoint.

Rabih ja Kristen armuvad, loogilise jätkuna abielluvad, rajavad kodu, reisivad, saavad lapsed ning võiksid elada õnnelikult nende aja ettenähtud lõpuni. Paarissuhe aga ei ole alati pilvitu. Kooselus tuleb ette tüdimust, lahkarvamusi, rääkimatajätmisi. Aeg muudab, armastus teiseneb. „Armastuse teekond“ on raamat, mis analüüsib armastuse erinevaid tahke läbi Rabihi ja Kristeni suhte. 

Üks osa raamatust jutustabki paari lugu, nende argipäeva,  kire vaibumist ja et pikaajaline suhe on teadlik otsus valida argipäev koos kõigi selle rõõmu ja puudustega. Samas on kaldkirjas kõrval ka psühholoogiline analüüs, mis selgitab, miks tegelased tegelikult nii käituvad. Nii et see raamat on nagu kaks raamatut ühes (on lugu ja on eneseabi), mis teeb selle lugemise eriliseks. 

Mulle meeldis ratsionaalsus, lihtsus, ausus ja selgus Rabihi ja Kristeri suhte arengu kirjeldamisel ja ma nautisin seda lugemist täiega, sest siin oli midagi tuttavliku ja midagi uut ning seda oli kosutav lugeda. Ma ei ole eriline eneseabiraamatute lugeja, aga ilukirjandusega kahasse oli see tekst vägagi mõnus ja mitmed mõtted kirjutasin märkmikku. 

Kindlasti võiksid seda raamatut lugeda vastabiellunud, lapsevanemaks saanud, ja muidugi mitte ainult naised. 

Kindel soovitus!

Lapsed õpetavad meile, et armastus on põhiolemuselt omamoodi teenus lk 137

Elul ei ole piisavalt imelisi saatuseid, mida välja jagada, kuid lõkse on see-eest liiga palju ja neisse on lihtne langeda, isegi kui saalis hästi esitatud kaarnaluuletuse eest võib saada diplomi ja kõlada aplaus lk 160

Inimese elus peavad mõned asjad jäädavalt viltu kiskuma, et ta saaks hakata imetlema roosivart või hüatsindiõisi lk 260