Emajõgi

 

Astri Kleppe „Emajõgi“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak, 2026

198 lk

Nad elasid Rootsis. Norra juurtega Sunniva armastus Jaagu vastu ei tärganud kohe, see juhtus aegamööda. Mees oli temast vanem, võõramaine, karismaatiline ja haritud.  Sõprus viis abieluni, mis äratas naises huvi mehe sünnimaa Eesti- ja  tema perekonna ajaloo vastu. Seda enam, et 1939. aastal mõrvati Tartus tuntud poliitiku poeg, Jaagu isa, mõrvajaks Jaagu ema. Kui nüüd vabaduste tuules avanes perel Eestimaal elavat ema ja sugulasi külastada, oli Sunnival huvi süveneda sügavamalt ajaloosse ja ka tõde teada saada.

Kui esialgu kõlab sõna mõrv kriminaalsena ja seda kriminaalsust sellest loost hakkasingi otsima, siis tegelikkuses see nii ole. Tapmine on vaid üks osa perekonna traagilisest loost. Pigem on see raamat inimsuhetest ajastute tuules, s.t me sõltume ikka väga ajast, kus me elame ja muidugi ka inimestest me ümber. Kuid eelkõige on raamat kodumaadest, juurtest, keele ja kultuuri säilimisest ajastute kiuste. Ja ikkagi saladuslikust, päriselt aset leidnud mõrvast, mis jäi toona oma tähelepanult alla Stalini-Hitleri algatatud tragöödiale  ning sai seetõttu teise tähenduse. Tegelased loos on väga sümpaatsed, pahemeelt ei teki isegi endise mõrvari suunal. Kõike kuidagi nenditakse, et nii oli ja see on fakt. Samas on midagi ilusat, poeetilist ka olemas.  

Minu jaoks avas see raamat end lainetena, kord tabasin end mõttelt, et nii hästi ja vaimukalt kirjutatud, ja samas tundus jällegi kuidagi lihtsakoeline. Kuid see miski, mis nahavahele poeb ja mille üle pikemalt juurdlema jäin, on olemas. Sest see lugu, need katkendlikult avatud erinevad eluetapid, meie riigi ajalooliste sündmuste käsitlemine mõjusid austustäratavalt, kirjutatakse need Sunniva, ühe tegelikult ju võõramaalase vaates. Ja ka kõik need omavahelised suhted, natuke katkendlikud, üle aastate,  on soojad ja südamlikud. Selles loos on hästi palju tahke, ja need on kantud isiklikust seotusest (autor on Eestiga seotud).

Meeldis!

Aeg ei ole muu kui sündmuste kirjeldus, ning kui kõik saaks koguda kokku ühteainsasse punkti, kui saaks maailma ja ajalugu käes hoida ja lähedalt uurida, siis ehk oleks võimalik mõista, kuidas see kõik kokku käib lk 33

Kõik toimub samm-sammult, juhuslikult ja samas mitte. Võib olla just nii saatus tegutsebki, minutipealt planeeritult ja samal ajal juhuslikult, nagu kunstnik, kes kasutab juhuslikult ta teele jäänud materjali lk 189

Ehk on võimalik saatust valida, küllap on hetki, kus see valitakse. Lk 189

Iga teine lugu

Mariann Treimann „Iga teine lugu“

Kirjastus: Parimblogi, 2026

270 lk

Tinderis machis neil kohe. Ka esmakohtumine jättis mulje, mis andis tõuke armastuse tärkamiseks. Mees oli hooliv, tähelepanelik, galantne, nägus, märkav,  lisaks lilled, toredad žestid, head söögid ja vahuveinid - millise naise süda ei sula sellise härraga kohtudes. Ka Kerli sulas vaatamata mõnele ohumärgile, ja suhe võttis ta endale koos kõigega. Mingis osas oli see kooselu lapsepõlve taaskogemine, mingis osas silma kinni pigistamine/enesesalgamine, mingis osas eemaldumine ja hukatus.

Mallu mõttel on loogikat ja hoogu ning sulge valdab ta hästi. Selles loos on neli liini: ema ja tütar, sõbrannad omavahel, Margus ja Kerli, Kerli ja terapeut ning need liinid veavad hästi välja. Lugu ise on lihtne ja loogiline, kahjuks ju elust endast. Vägivalla teema on aktuaalne inimsoo hulgas alati olnud ja sellest peab rääkima. Välja on toodud ka n.ö kaaskannatajad, keda otseselt ei lööda, kuid peresisene tragöödia teeb haiget ohvri lähikondsetele samuti.  Kahjuks mõni mees ei või ealeski kaaslast enda kõrvale tahtagi, sest omamisinstinkt on liiga suur. Elus on sageli nii, et mustrid korduvad. See lugu on kirjutatud kannataja poole pealt. Üllatama panev oli lõpplahendus. 

Märka vägivalda, ega muud ei olegi kokkuvõtteks öelda. Manipulaatori küüsist ei ole lihtne pääseda, seda kinnitab ka see raamat.

…vägivald ei alga löögist. See algab lootusest. Lubadustest. Sellest, et vahepeal on jälle hea. Ja iga kord, kui on hea, usub inimene, et  see ongi tõeline versioon. Et halb on erand lk 268

Karude kuningriik

 

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Tõlkis Eve Soonest

Kirjastus: Tänapäev, 2026

262 lk

Sarja „Looduse lood“ raamatuid olen varemgi lugenud, kui nüüd raamat mõmmikutest ilmus, panin talle kohe käpa peale J Oli mul ju au nende nunnude loomadega Rumeenias vabas looduses kohtuda, s.t karud olid looduses ja mina turvalises autos. Seal käivad karukesed lihtsalt hängimas ja toitu nurumas maantee ääres. Loomulikult on lollid turistid seda neile õpetanud. Igatahes need kohtumised olid väga meeli erutavad inimesele, sest nii mõnelgi karuemmel olid lapsukesed ka kaasas. Mürakarud mürasid omavahel ja emme vaatles elu. Mida karud tundsid, sellest ja paljust muust jutustabki see raamat.

Lihtsas jutustavas vormis räägitakse erinevatest karuliikidest, legendidest, karude toitumise viisidest, arengust aastasadade jooksul, inimkäitumisest karude suhtes ajalooaegade vältel ja paljust muust. Muidugi jutustatakse kogemustest karudega kohtumistelt, karude levikualast ning karudest ka Eestis (selle osa on kirjutanud Egle Tammeleht), Alaskal ja Rumeenias.

Minu jaoks oli see põnev lugemine – loed nagu head põnevikku, sest vahvaid seiku on siin palju ning kui  see loetu ka kahe kõrva vahele kinni jääks, siis targemaks saab ka. Kuid peamine on, et raamat paneb mõtlema loodusseaduste üle laiemalt.

Religioonid, mis nimetavad inimest looduse krooniks, kindlustavad looduse ja selle loomingu alluvusseisundi. Kiskjast saab röövel. Lk 85

 

Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Võõraid on lihtsam armastada

 

Liisi Õunapuu „Võõraid on lihtsam armastada“

Kirjastus „Varrak“, 2026

199 lk

Suures kaubakeskuses töötab palju inimesi, kes omavahel üksteist ju mingil viisil teavad, aga samas on ka võõrad. Omad kokkupuutepunktid, meeldimised, sümpaatiad on selleski kogukonnas. Kelle jaoks on naaberpoe müüja silmarõõmuks, kelle jaoks murede maandajaks, kellega on tore koos küpsetada, kelle käest saab alati õigeid lilli kallimale. Suur kaubakeskus elab sisemiselt oma argist elu kogu oma ilus, rõõmus ja valus.

Minu jaoks oli see lugu vahvalt kastist välja juba seetõttu, et selle loo kulgemise keskkond eristus. Kaubanduskeskus on nagu omamoodi sisemine kommuun, kus sealsete töötajate vahel hakkavad tööle kõik inimlikud suhted, paljastuvad iseloomud, tekivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ja võib olla on lihtsam ka oma sümpaatiat väljavalitule näidata, sest nii palju poode kokkukoondavas paigas ju abivahenditest puudus ei ole: sefiirikorvikesed, lillekimbud ja muud mudru J on kõik käepärast.

Lisaks poeb pealkiri hinge, kriibib miskit.

Lugu on kirjutatud südamliku huumoriga, on vaimukas, helge ja hästi jutustatud.

Mulle meeldis väga!

 

Olku. Laul inimlikkusest

 

Helen Eelrand „Olku“

Kirjastus: Pegasus, 2025

232 lk

Olav Ehala elulugu kutsub lugema, sest hr Olavi on silma jäänud, kui  loomuomaselt andekas, särav, silmapaistev, hea huumoriga. Nii kõlas ka see raamat, mõnusalt humoorikas, kirjeldab vahvaid krutskeid, naljakaid juhtumisi, kuid ka inimlikku headust, töökust, häid juhuseid. Kõnelevad ka pere ja sõbrad ning sõpru Olku ümber on palju. Selliselt kokkuvõetuna elu näib igati õnnelik, või on see ka oskus ebaõnne mitte kinni jääda ning keskenduda vaid paremale.

Minu jaoks oli siin ka äratundisrõõmu kohti. Nimelt käidi Heidi Tammega Pärnu-Jaagupis esinemas ning muidugi kaasnesid ka sellega seiklused.  

Lisaks nimetab ta siin kuulsaid sugulasi, neist ühe nimi on minugi suguvõsas. Veidi genis tuhlates saan lisada ühe kuulsa sugulase oma suguvõssa juurde 😊

Olen käinud ka Olku juubelikontserdil. Elu ilusaim härdaim hetk oli, kui ta laulis „Vanamehe laulu“, seda kuulata ilma pisarateta ei olnud võimalik.

Kiire ja armas lugemine!

Polinale

Takis Würger „Polinale“

Saksa keelest tõlkis Mari Tarvas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

258 lk

Hannes Prager on sündinud talent, tema kõrvus heliseb muusika ja ta suudab komponeerida imelisi meloodiaid, kuid tema natuur hoiab ande n.ö vaka all. Poiss on tundliku loomuga ning ta ei harmoneeru igaühega. Lapepõlv lagunevas rabavillas koos veidrikust Heinrichi ja emaga on harmooniline. Sõprus Polinaga tundlik ja armas, kuid elud viivad neid  eriteed ning noore mehe hinge jääb vaid igatsus. Selle asemel, et vallutada maailmalavasid, asub Hannes tööle kolimisfirmasse klavereid transportima. Kui aga on klaverid, kas siis loomuomane kutse mängida, saab allutatud? Muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Väga tundlik ja armas lugu, täis muusikat, igatsust, eneseotsimist, enesehaletsust ja püüdu elu absurdsusest üle saada. Samas kihte on siin natuke rohkem kui see, et keegi igatseb kedagi. Pealtnäha on kerge alla anda, lasta elul lihtsalt voolata ning juhustel oma töö teha. Aga kui on väikegi eesmärk, siis võivad ka juhused ette sööta õigeid inimesi, häid klavereid. Lugu on ühtaegu nii kurb, kui ka lootusrikas.

Millegipärast kangastub lugedes „Für Elise“ -  ei oska ette kujutada, kuidas võiks kõlada Polinale (võib olla midagi analoogset).

Imeilus raamatukujundus lisab alati meeldivust juurde, ja lisaks on selles loos see x-faktor on olemas, mis kutsub lugema.

Kes on üksildane, ei saa kedagi kaotada lk 147

Jumal on andnud sulle kõige paremad kõrvad  kogu maailmas, kuid sa ei ole ikka veel õppinud nendega kuulama lk 198

Võib olla on armastus lihtsalt teine sõna lootuse kohta lk 256