Õunamaa

 

Dörte Hansen “Õunamaa”

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 2026

245 lk

Hildegard von Eckhoff põgenes Ida Preisimaalt koos viie aastase tütre Veraga ühte põlistallu Põhja-Saksamaal.  Naine, kes oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, ei kohanenud eluga talus. Hildegard suundus Hamburgi. Vera aga jäi ja elas aastakümneid lagunema kippuvas majas, ümbritsetud kaosest aias ja oma sisemaailmas. Metsikuna näiv Vera oli okkalise loomuga ning külainimestes tekitas kartust.  Aastakümneid hiljem on Vera ukse taga tema õetütar Anne oma lapsega. Kahel esialgu võõral naisel on rohkem ühist, kui nad arvatagi oskaks.

Väga kõnekas romaan, kus on palju põnevaid tegelasi (lisaks Annele – Veerale ka külainimesed) ning mitmed erinevad liinid. Siin kajastub põlvkondade vaheline side ning ajaloolise mälu kontekst. Kogu seda põnevat piirkonda ilmestab viljapuuaedade võlu – õunapuud on sealse piirkonna elu oluline osa. Loo kesksed naised on ilmselgelt haavatavad, kuid väga tugeva natuuriga, kes kannavad perekonna saladusi, omaenda üksindust ning on valmis ka leppima. Nii et psühholoogilselt väga sügav ja erilise atmosfääriga maaelu raamat, kus tekst on üsna napp, kuid konkreetne, hea oli lugeda.

Mulle meeldis see olustik ja need naised ja ka mehed. Kõik meeldis!  Väga kõnekas lugu!

 

Sa võisid olla ilma emata, ilma külalisteta, valga laudlinata, sa võisid istuda üksinda köögis koos väikese vildaka mehega ja süüa supilusikaga torti, sellest polnud hullu midagi. Hull on vaid siis, kui sind seejuures nähti. Siis oli väga hull lk 178

 Muusika raamatust: 

Mr Nasty: eksirännakud narkomaailmas

 

Cameron White „Mr. Nasty: eksirännakud narkomaailmas“

Tõlkis Helle Nittim

Kirjastus: Sinisukk, 2007

Sari: Must päike

319 lk

Sri Lankal ühes hotellis hakkas silma sealsest raamaturiiulist eesti keelne raamat. Tegin klõpsu ja kodus uurisin lähemalt. Kuna see raamat mu teele oli sattunud, siis see lugemine oli nagu kohustus. Olen endale sellise isikliku väljakutse võtnud #kuinäenreisileestikeelsetraamatutsiisloen.

Saada diileriks, oli Cameroni teadlik valik. Ta armastas ise tarbida ja vahendeid oma sõltuvuse toitmiseks oli leida üsna kerge, sest tal oli julgust otserünnakuks kontaktide otsimisel – noor mees hakkas narkot müüma, luues lõpuks ka ise oma võrgustiku. Siiski oli temas see miski, mis tajus oma teekonna valet suunda ning korduvad loobumise katsed kandsid lõpuks vilja. Kuid enne seda oli allakäigutrepi kõver üsna järsk.

Õpetlik ja hoiatav tõsielulugu just noortele, kes oma teekonda laias maailmas, iseseisvuse radadel alustavad. Minu jaoks siin eriti midagi köitvat ei olnud, sest see narkoteema on õnneks võõras. Aga nii ülejala ma ta läbi lugesin, 

Tõesti sündinud lugu

 

 Kristin Otsalt "Tõesti sündinud lugu"

2025

120 lk

Iga inimene võiks lähedastele panna kirja oma loo. Kui oleme noored, siis need vanavanemate ja vanemate lood nii väga ei huvita, sest oma elugagi palju tegemist ning prioriteedid on teised. Vanuse kasvades hakkavad tekkima küsimused. Paraku võib nii olla, et vastajat selleks küsimuste ajaks ei olegi. Olen seda kirjutamise mõtet pikalt veeretanud, aga veeretamiseks on see jäänud. Nüüd aga, mil minu üks lastest selle raamatu pihku pistis sooviga: kirjuta, polnud mul enam pääsu.

Raamat on jagatud peatükkideks, ette on antud küsimused ning mälusoppides sobrades panin meenunud lood ja laulud kirja. Väga lihtne see tegevus ei olnud. Kui oled harjunud trükkima, siis see kirjutamine lihtne ei olegi: ranne väsib, käekiri tuleb kohutav ning sodimisi tuli ka ette (käsi liigub kiiremini, kui aju). Aga tegelikult oli see üsna kosutav ja armsalt nostalgiline tegevus. Mälu on nii nagu ta on - mingid asjad  unustuste hõlma vajunud, eredamad asjad meeles ja millegipärast on need eredamad just need, millel mingi halb konks juures. Aga muidugi on olnud ka ilusaid hetki ja armsaid mälestusi.

Kirja panemiseks ruumi on, kuigi minul on nii suured tähed, et mõne koha peal tundus seda ruumi ka nappivat. Aga iga peatüki lõpus saab jagada mõtteid vabas vormis. Iga peatüki all on ka joonistamise koht, mis on mulle kõige keerulisem. Samuti saab lisada fotosid.

Igatahes oli vahva kirja panna oma lugu ning loodan põlvkondade kestvusele!

Igal pool on hea, kuid kodus on kõige parem 💓

Meri naabriks

 Anni Blomqvist „Meri naabriks“

Rootsi keelest tõlkis: Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Tormisaare Maia lugude teine raamat.

Janne ja Maia on kolinud Ahvenamaa saarestiku üksildasele Stormskäri laiule, kaugele muust tsivilisatsioonist. Ehitatakse maja, rajatakse kodu ning sünnivad lapsed. Argine elu liidab neid tugevasti ning armastus ei väljendu mitte sõnades, vaid pigem tegudes. Kõigega tuleb ise hakkama saada, sest meri hoiab mitu kuud jäävangis.  Maiat saadab pidev mure laste, Janne ja üleüldise hakkamasaamise pärast. 

Karm ja kasin elu on täis soojust ja lähedust. Ja minu arvates just seda see lugu meile õpetama tulebki, et tormid ja rajud sünnivad sõltumata meist, kuid omavahelist soojust ja hoidmist ei takista vallid ja kraavid, kui tunne on õige ja tahe on suur. Samuti hoiab see lugu ajaloolist mälu ajast, mil vokiratas veeres vurinal, tehti ise juustu, kooti kangast ning oodati meest merelt koju. 

Hea ja lihtne lugemine! Ootan järgmisi..

Pole mõtet vaevata pead selle päevaga, mida me veel näinud ei ole lk 140

Teekond laiule

 

Anni Blomqvist  „Teekond laiule“

Rootsi keelest tõlkis Mari Jesmin

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

Mere ja pere lood on minu jaoks tõmbavad, ja kui tuli teave Tormisaare Maia lugude ilmumisest, siis muidugi lugeda! Tegemist on Ahvenamaa lugudega ning tegevus 19. sajandi algupoolel.

Saarel elatakse aastaaegade ja tööde rütmis, loodus määrab, millal miskit tööd teha saab ja suvel rügatakse selle nimel, et talvel jätkuks süüa ja sooja. Ka Vestergardi peres käib elu töötähe all. Tööd teevad kõik, nii noored kui vanad, vahe on vaid jõukohasuse jälgimises. Suurperes ei saa hõlpu seega keegi. Ka südameasjus ei saa omatahtsi otsuseid teha. Kui Maia kihlatakse teise kihelkonna Jannega, on tüdruku pettumus suur, sest tema süda tuksub salaja Magnusele. Ja ega argielu sel südamel nii väga tuksuda ei lasegi, sest töö tegi toona inimesi õndsaks.

Tee tööd ja näe vaeva ning kusagil on armastus ka, on selle loo teema. Vaatamata sellele, et elu on karm, ei ole see raamat trööstitu, pigem ikka rõõmsapoolne. Palju kõneldakse toonasetest kommetest, tavadest, mis näisid olevat raiutud lausesse: elu aeg on nii tehtud ja teisiti ei ole võimalik. Jumalakartlikkus ja pühad uskumused on selle loo keskmes samuti.  Omamoodi tore on lugeda toonast murret – dialoogid on kõik murdekeeles, mille lugemine alguses oli isegi keeruline, aga samas ka midagi tuttavlikku oli selles murdes. Kujutan ette, et ega see tõlkimine ka kõige lihtsam ei olnud. Nii et, tegemist on mõnusalt kulgeva ja ladusa looga, mis kutsub lugema ka järgmisi.

Film on selle raamatu ainetel valminud 2024. aastal.

Sombused päevad võivad tunduda väsitavad, aga kui kevadine päike hakkab aknast sisse piiluma, ei saa keegi tares väsimust tunda, sest tegu on võidujooksuga töö ja aastaaegade vahel lk 95

Testament

 

Nina Wähä „Testament“

Rootsi keelest tõlkis Kadri Papp

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

Kaugel Põhja-Soomes elab perekond Toimi, suurpere kus on isa, ema ja terve rida elus ning ka mõned surnud lapsed. Isa Pentti ja ema Siri kohtusid Talvesõja ajal, mil põgus kokkupuude pani neil südamed teisiti tuksuma ning selle tagajärjel tekkis pere. Põhjamaa ja ajastu rasked olud ning ka lihtsalt ebaõnn nende elu õnnelikuks ei teinud. Iga pereliige kandis oma koormat helluse puudumise ning ühiskonna heakskiiduta. Ja siis ühel hetkel on majas ka surnu, kelle lahkumise asjaolud näivad olevat mõne pereliikme südametunnistusel. Kuid kelle?

Selles loos võetakse perekond Toimi osadeks, lahatakse kõik liikmed üksipulgi läbi, kaasaarvatud eelnevad elud ja nende taust. Nii et liblikatest ja lilledest see raamat ei räägi. Kõik ei ole alati ilus ja enamasti ei olegi. Aga need elud ja see inimhingede lahkamise tulemus paneb mõtlema inimloomuse üle üldiselt. Suure pere toimimine on keeruline, kui elatakse üksteisega koos, aga teineteisest mööda, kui vanemad pole või ei suuda, ei oska hellust ja armastust jagada. Mustrid korduvad. Iga laps korjab ühest n.ö kodusest kasvubaasist üles erineva pagasi.

Mingis osas meenutas „Testament“ mulle  Anneli Jordahli „Karuküti tütreid“, sest Põhja-Soome, suur pere, kasvamine ja kujunemine ning rootsi autor on taas kolinud raamatu tegevuse Soome.  Väga palju oli neid kohti, mida tahtnuks välja kirjutada, meelde jätta. Mulle sobis see lugemine väga. Siin oli salapära, inimene lahti seletatud kõigi oma ihade ja soovidega. Raamatu lõpp võttis küll pisut nõutuks, aga siiski oli iga sentimeeter raamatust väärt lugemine.

Enne katastroofi ongi ju elu tavaliselt kõige ilusam lk 174

Surm – veelahe, hirmu valvur. Inimene ehitab ratsionaalselt ja hoolega omale ühiskonda, korraldab oma elu, aga lõppjaama jõudes seisab ta hirmust halvatuna ja oiates, palvetades, paludes ning kaubeldes. Natuke aega veel elada, natukene veel lk 198

Kas tegelikult on nii, et kõik inimesed, kõik lapsed on läbi aegade sügavalt ebanormaalsed ja erivajadusega, ja ainus, mille poole püüelda, on luua eeldused, mis võimaldaks neil kasvada vähem hälbelisteks kui nende vanemad? Kas see on ainus millele loota? Lk 442

Aeg liigub läbi inimese kummaliselt. See on ühteaegu täiesti läbipaistev ja kerge, voolates nagu vulisev oja pehmelt ja sõbralikult, ja inimene laseb end petta uskumusest, et aeg ongi see ainus hetk, korraga liikumatu ja sulgkerge. Kuid aeg ei ole üksnes too oja. Aeg liigub kõikjal, kõikides kohtades, kõikide vanuste hulgas, ja seal, kus meid ei ole, on aeg halastamatu ja karm lk 255

Intermezzo

 

Sally Rooney „Intermezzo“

Inglise keelest tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Varrak, 2025

394 lk

Olen lugenud Sally Rooney varasemaid raamatuid ja miski temas on, mis mind tema järgmist romaani haarama pani.

Peter ja Ivan on vennad, kellest vanem Peter on advokaat ja noorem tippmaletaja. Suhted omavahel on pigem külmad ning hiljutine isa surm neid ka ei lähenda. Kui Ivan armub endast tunduvalt vanemasse Margareti, ei suuda Peter kommentaare endale jätta ning suhtemõra süveneb veelgi. Samas on Peter ka ise kimbatuses, sest temagi armuasjades on omad keerdkäigud, nimelt armastab ta kahte naist ning ta ei ole kindel, kuidas kõik need olukorrad lahendada.

Rooney oskab erinevaid tundeid lahata iga kandi pealt. Ta harutab need lahti üsna peensusteni ja päris sügavuti. Tekst on tihe, dialooge vähe, ka dialoogina kõlavad vestlused on pandud n.ö ühte jorurusse, kuid sellega harjub üsna kiiresti. Raamatu tegelased ajavad kohati närvi, sest üksteisest räägitakse mööda, mõeldakse ühte, tehakse teist, kuid lõppude lõpuks see ongi elu. Inimesed on haavatavad, elavad leina erinevalt läbi, samas ka vanusest tulenevad eriarvamused ja tabud on teema..

See lugu oli temaatiliselt väga lihtne, võiks isegi öelda, et mina sind ja sina mind, ja mis sellest ikka, kuid selles oli mingi sõnulseletamatu sügavus. Siin ei juhtu justkui midagi. Pikk romaan koosneb peamiselt rääkimisest, mõtlemisest ja malet mängitakse samuti. Kuid neid omavahelisi täiesti argiseid suhteid lugeda ei olnud üldsegi igav, see liim, mis lugeja raamatukülge kleebib, oli täiesti olemas.

Mulle meeldis ja soovitan kõigile, kellele meeldib sügavam analüüsivam tekst.

Ideaalide omamine tähendab lihtsalt seda et sind motiveerib miski muu kui enese huvid. Lk 146

Kas inimlik seksuaalsus ei sisalda mitte alati haletsusväärset tuikavat ebakindlust, millele on kohutav mõelda? Lk 189