Eremiidisuvi

 

Anne Sverdrup-Thygeson „Eremiidisuvi“

Norra keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Rahva Raamat, 2026

413 lk

Pere kurb sündmus saab Evale ajendiks ja naine paneb senise elu pausile ning suundub suveks Vestfoldi metsa uurimistööle, et leida eremiitpõrnikas. Mets pakub naisele turvatunnet, põnevust ning süvendab keskkonnahoiu armastust. Nimelt on sealne tammik ohus, kuna planeeritud on kaevandus. Seal üksildases paigas kohtub Eva Olgaga, eaka naisega, kes on omamoodi huvitav ekstsentrik. Kahe naise vahel tekib sõprus.

Aktuaalsete teemadega raamat – need teemad kõnetavad meidki siin tuulikuparkide rajamise valguses. Selles loos on samamoodi arendaja, kes on sõlminud lepingud, külarahvas on vastu ja lisaks pesitseb plaanitava kaevanduse territooriumil haruldane eremiitpõrnikas. Olemas on ka saladus ja suhete probleemid, mis painavad peategelaste hinge ning panevad valikuid tegema. Nii et mingis osas on raamat selline tavaline suhete pundar, kuid teisalt tõsised dilemmad nii persoonide kui küla tasandil ja tegelikult veelgi laiemad.

Ladus lugemine, haaras kenasti kaasa, sest põnevust sisse kirjutatud mitme kandi pealt. Minu jaoks olid sümpaatsemad looduse teemad ja eriti see põrnikas, kelle aroomid ulatuvad kaugele. Nii et täiesti uut ja huviäratavat oli selles raamatus. Suhete pool oli üsna etteaimatav, kuid põnev siiski.

Me sülitame omaenda pessa, kui hävitame loodust, lõhume looduslikke metsi, et rajada karjääre. Lk 278

Me elame ühes metsaga, näeme seda ja oleme selle sees. Aga me ei mõista seda. Me ei võta aega, et kuulata tuule vilinat okaste ja lehtede vahel. Me peame metsa vaikseks. Sest me ei taha kuulda lk 360

 

Kus on täiskasvanud?

 

Nina Lykke „Kus on täiskasvanud?“

Norra keelest tõlkis Sigrid Tooming

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

183 lk

Pereterapeut Ida elu on analoogne sellele, mida ta ise ametialaselt iga päev lahendab - ka tema elus on probleemid, mis vajavad terapeudi abi. Hiljuti lahkunud emaga olid tal keerulised suhted ning nüüd ema nagu istuks Ida hinges ja jälgiks toimuvat. Samuti on keerulised Ida suhted pojaga. Nii et ühest küljest kliendid oma probleemidega ning teisalt Ida ise oma pereprobleemidega.

„Kus on täiskasvanud“ on hästi psühholoogiline raamat, mis lahkab tänapäeva maailma keerulisi inimsuhteid mitme kandi pealt ja väga liigutavalt. Paneb ikka väga mõtlema, kui suhted on sellised, et lihtsam on joosta peaga vastu seina, kui teise inimesega rääkida, sest esimesel juhul saad tunda ainult füüsilist valu, kuid teisel juhul saab hing haiget, ja seda on tunduvalt raskem taluda.

Nina Lykke kirjutatu on mulle alati sobinud ja nii on ka selle raamatuga – tema loomingus on parasjagu sarkasmi, sotsiaalkriitilisust ja mõtlemiskohti (kuidas ma siis ikkagi ise käituksin antud olukorras). Eks see emasüda on sulav nagu suhkur, lisa väike annus ilusaid sõnu, näita kübeke hoolimist ja ta sulab vaatamata jääkuubikutele, mis seda sulamist takistada võiksid. Või siis ikkagi ei sula ka?

Tasub lugeda!

….mõtted ärkavad ellu ja muutuvad tõeliseks alles siis, kui neid sõnades väljendada. Nagu väljaheited. Mis hakkavad haisema alles siis, kui on kehast väljas lk 52.

Milleks leiutada midagi originaalset, kui on olemas nii palju häid ja töökindlaid väljendeid, mille hulgast valida ja mis on lisaks palju täpsemad kui mõni, mille ma ise välja mõtleksin lk 60

Kirjavahetaja

 

Virginia Evans “Kirjavahetaja”

Inglise keelest tõlkis Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak, 2026

288 lk

Sybil Van Antwerp on endine jurist, nüüd pensionil olev naine, kes armastab oma aeda, oma aega ja tema kirg on kirjade kirjutamine. Naine on teinud seda terve elu ja kirjutanud kõigile, kes on temas mõtteid tekitanud: kirjanikele, naabritele, eksabikaasale, diplomaatidele, vennale, juhuslikule tutvusele… Ühte kirja ei saada ta kunagi ära, seda kirja ta täiendab vastavalt elatule… Huvitaval daamil on elatud pikk elu ning sellesse ellu on juhtunud kõike, ka traagikat ja segaseid suhteid.

Oi, kuidas mulle meeldis neid kirju lugeda! Need olid sügavalt isiklikud, aga samas avasid nad tundelukke ning pugesid hinge. Nendes kirjades on üsna konservatiivse naise elukäik ja mõttemaailma avardumine läbi paberi ja pliiatsi, mis aitas omakorda langetada otsuseid ja jõuda välja andestuseni iseendale. Neid kirju lugedes jõudsin tõdemuseni, et võib olla see vananemine polegi nii hirmus, kui oskad olla tark ja tarmukas nagu Sybil seda oli.

Minul jagub vaid ülivõrdes sõnu selle romaani kohta – tõeline lugemise nauding. Lihtne, kerge ja samas nii eriline. Võib olla ongi maailma suurim probleem selles, et me ei väljenda oma tundeid, ei oska oma mõtteid väljendada, kirju kirjutada, et meil ei ole millestki peale valitsuse kirumise, hindade kallinemise rääkida. Need Sybile kirjad ei vaena kedagi, need ei ole ka ego-kesksed, vaid on põnevad ja pigem möönavad fakte ning hoiavad pinget kuni lõpuni.  Nii et see on raamat, kus saab avalikult teiste kirju lugeda.

Minu kindel soovitus!

 

Kujutlege oma maailma laiali saadetud kirju ning vastu saadetud kirju – need on nagu imeline pusle või kui neil on kuupäevad peal, siis oleks veel parem kõnekujund, et need on pika keti lülid isegi siis, kui neid kunagi enam kokku ei haagita, … isegi kui nad jäävad maailma laiali aegade lõpuni, nagu närbuva võilille haprad tuulde kanduvad seemned, ja kas pole siis imeline mõelda, et kellegi elu on mingil moel säilitatud, et seesama kiri võib ühel päeval kellegi jaoks oluline olla, isegi kui see on ainult pisiasi lk 55

Inimeses on selliseid keerukusi, mida ei saa mustaks ja valgeks taandada lk 222

Minu Island: piimajõed ja pudrumäed

 

Ulvi Mustmaa “Minu Island”

Kirjastus: Petrone Print, 2026

304 lk

Ulvil sai kõrini paberimäärimise tööst, lapsed olid iseseisvad, muid takistusi polnud ning sündis otsus minna ennast uuesti otsima, leidma ja muidugi seiklema. Paik, kus pikemalt peatuti, oli Island. Tööks sai täiesti tavaline majutusasutuse elukorraldus ja sealsed väljakutsed, kuid see töö võimaldas saareriiki uurida iga kandi pealt.

Tarvo Nõmme „Minu Island“ oli kindlasti üks minu-sarja lemmikuid, nüüd siis lisandus teine. Ilmselt on asi ikka saares, et see soodustab sulejooksu ja mõttelendu ning toob välja ka kirjutaja vahva huumorisoone. Lõbus oli lugeda neid seiklusi ja ka argist elu, sest kirjutatud oli hästi vaimukalt ning võib olla täiesti argisest sündmusest oli saanud ka omamoodi seiklus. Nõuandeid Islandile mineku plaanijatele oli ka ning kokkuvõttes üks lahe ja muhe lugemine.

Äratundmisrõõmu oli veidi samuti, aga minu Islandi kogemus on suuresti Kuldne ring ja pisut veel. Igatahes nüüd saan aru, et ikkagi tuleks veel üks trett sinna teha.

 

Teekond laiult ära

 

Anni Blomqvist „Teekond laiult ära“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

223 lk

Tormisaare Maia 5. raamat

Elu on jätnud Maia üksinda hoolitsema ja vastutama laste ja kogu elu eest. Tingimused on jätkuvalt karmid, kuid mälestus annab jõudu ning vastutus kindlameelsust. Lapsedki peavad saama liiga vara täiskasvanuks, mis Maia hingele omamoodi rusuvalt mõjub. Aeg on talv ja kevad, suvi ja sügis. Aeg on hooled ja mured, aeg nõuab mõtteid ja tegusid. Tuleb kaasas käia lk 7.

Ma jätkuvalt imetlen seda visadust, töökust, tahtejõudu, hardust ning aukartust elu ja jumala ees. Elada üksikul laiul oli Janne ja Maia kunagine valik, s.t elamiseks valiti väga keeruline viis. Aga see valik oli armastusest kantud ning pidas vastu vaatamata kõikidele nendele kaigastele, mille elu vahele viskas.

Kõik need viis raamatukest olid kiired ja mõnusad lugemised - voolav tekst ning kulgemine üle aastate kutsusid kaasa ning filmilint keris koguaeg lugedes kaasa. Maia lugude maailm on tänasest nii teine, aga on kindlasti vajalik ette kujutada, et kunagi elati teisiti, viriseti vähem ning lugupidamine vanemate, üksteise vastu oli suurem.

...ilu ei sünni patta panna.... aga elule lisab siiski mingi sära see ilu, mida issand on inimesele loonud, imede ja üllatuste näol kinkinud ...lk 72

aga inimene peab mõne korra vist ise külmas ja pimes seisma ja ulualust kerjama, enne kut aru saab, mis see tähendab, kui keegid lahkesti ütleb: tule aga sisse, jumala pärast, ää seisa seal, väljas oo külm ja pime lk 90-91

Mõistlik lugeda kõik viis raamatut järjest.

P.s imetlen tõlketööd :) Kindlasti oli keeruline seda murdekeelt paika ajada :)

https://aluik.blogspot.com/2026/04/teekond-laiule.html

https://aluik.blogspot.com/2026/04/meri-naabriks.html

https://aluik.blogspot.com/2026/05/maia.html

https://aluik.blogspot.com/2026/09/lahing-merega.html

Rebane kuuvalgel

 

Stacey McNeill „Rebane kuuvalgel“

Inglise keelest tõlkis Sash Veelma

Autori joonistused

Kirjastus: Tänapäev, 2026

Rebane räägib kuuga igal aastaajal, ta otsib lohutust ja lootust oma mõtetele ja unistustele. Ning kuu vastab, lohutab ja annab jõudu.

Ilus värviliste illustratsioonidega raamatuke on nagu lihtsustatud eneseabi raamat, kus lühidalt on väljendatud innustused, elujaatus, eneseusu leidmine ja usaldamine. Kuu ja rebane räägivad üksteisega aastaaegade rütmis ja meeleoludki liiguvad samas rütmis. Igal aastaajal omad raskused ning rõõmud, ainult kas me neid rõõme märkame ja millele keskendume. Kuu vaatab pealt ja teab.

Joonistuste põhjal võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga, kuid ega ma hästi ette ei kujuta, kuivõrd lapsed mõistavad ja kuivõrd neid huvitaks. Pigem oleks see lapsega koos lugemise ja arutlemise raamat. Ja ega seda ei pea isegi järjest lugema, piisab ka sirvimisest ja neid dialooge võib võtta ka tsitaatidena, motodena.  

Igatahes nunnu 😊

Vahel on need pisikesed asjad, mis soojendavad südant ja hinge, pisikesed lahked teod, mis su jälle terviklikuks teevad.

Teda kutsuti kodusistujaks

 

Nadja Yllner „Teda kutsuti kodusistujaks“

Rootsi keelest tõlkis Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Vesta, 2026

181 lk

Lova on igati tavaline laps, kuid ühel hommikul keeldub ta kooli minemast ja keeldumise põhjus ei ole kindlasti ma lihtsalt ei taha, vaid hoopis sügavam, tingitud sisemisest ärevusest ja sotsiaalsusest. Vanemad toetavad igati, kuid keeruline on neilgi oma käitumise õigsuses kindel olla. Samamoodi toetab kool, kuid miski ei näi muutuvat paremaks. Oma last armastad tingimusteta, kuid paraku ainult kaitsvad koduseinad eluks ette ei valmista.  

Tõestisündinud lugu ja kindlasti ei ole see lugu ainus, seega on vajalik raamat kõigile, kes mingilgi määral lastega kokku puutuvad. Lihtne hukka mõista, aga mõista on keeruline. Kindlasti on kõige raskem noorel endal ja muidugi ka vanematel, kellel abituse tundega tuleb hakkama saada vaatamata tugigrupi, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide olemasolule. Siiski on see lugu üsna eluterve, kedagi ei süüdistata, midagi ei mõisteta hukka, ka halvas püütakse näha head.

Vajalik lugemine!

Lootustandev ja oluline on meeles pidada, et kõik selle, mis lastel kodus viibides ja õnnetuna saamata jääb, saavad nad palju hõlpsamini tasa teha siis, kui nad on jälle rõõmsad lk 178