Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse

 

Irene Solá „Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse“

Katalaani keelest tõlkis Pire Kivi

Kirjastus: Varrak, 2026

151 lk

 

Selles loo keskmes on naised, kes on läbi sajandite elanud Clavelli talus. Nad on kõik teatud mõttes õnnetukesed: kes sünnitas väärarenguga lapsi, kes oli ise füüsilise puudega, kellel on süda nagu marutõbisel, kellel on võime näha rohkem kui peaks. Talu ise on nõiduslik paik, kus on omad deemonid ja kummitused, mis aegade möödudes on möödunud põlvede jäänukina sinna oma pesa sisse seadnud. Talus elanud naised on läbi sajandite sünnitanud tütreid, saanud valede meestega lapsi, elanud üle tuisud ja tormid, meeste sõjaretked, näljaajad, keetnud köögis rupskitest ja soolikatest roogasid, sõlminud kuradiga lepinguid.  

On raamatuid, mis tervitavad oma lugejaid kohe esimesest leheküljest ja avanevad kiiresti ning on raamatuid, mis nõuavad kannatlikku süvenemist, eelhäälestatust ja ka eelteadmisi. Käesolev raamat vähemalt minu jaoks kuulub sinna teise kategooriasse. Ei olnud see lugemine mulle kerge ja tegelikult ma seda loetut lõpuni ei mõistagi.

Tekst iseenesest oli tore, selline voolav, kaunis ja isegi poeetiline, vaatamata veriste ja mädanevate haavade kirjeldustele. Pikad laused, mis algasid A-st ja jõudsid välja piltlikult öeldes kuu peale, olid kohati hoomamatud,  sest lause esimese otsa mõte oli lõppu jõudes kaduma läinud. See tegi lugemise raskeks. Keeruline on minu jaoks alati maagia, selles loos surnuteriik, kuhu eksis ära ka elav inimene ning kõik need möödunud aegade deemonid ja kummitused, kellega ma üldse ei suhestu (iga lahkunud hing jäi kummitusena elamisse kommenteerima järgmiste naiste elu). Esialgu tundus mulle, et sellel lool pole ei saba ega sarvi, sest raske oli aru saada, kes on kes, kas räägib surnu või elus inimene.  Aga kui rohkem mõtlema hakata, siis mingid niidiotsad ma siiski leidsin, vaatamata sellele, et loo üldmulje on udune. Ilmselt mõjutas seda ka erinevate katalaani legendide, folkloori kasutamine.

Minu raamat see ei olnud, kuid kes armastavad maagiat, keerulisemat teksti või ka väljakutset, siis seda see raamat pakub.  

Te naised klammerdute kohtade külge …. Te panete end nende külge ketti nagu koerad. Mineviku, majade, laste, asjade külge lk 35

Maia

 

Anni Blomqvist „Maia“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2026

186 lk

Ongi käes Tormisaare Maia lugude kolmanda raamatu kord. Pärast sõjapaos oldud kuid kolib pere tagasi oma Tormisaarele. Seda argist kodust elu on juba igatsema hakatud, sest külas on hea, aga kodus kõige parem. Maia toimetab argitoimetusi, sünnitab lapsi, Janne hoolitseb kõige selle eest, mis meeste pärusmaa. Õnn aga tuleb ja läheb ning elu saadab teele hetki ja sündmusi, kus pisarad on vaid kurbuse väljenduseks. Südi pere ei kaota lootust isegi siis, kui selle raamatu viimased jõulud peab veetma laudas.

Jätkuvalt paneb imestama Janne ja Maia ühtehoidmine ja koos toimimine. Mees on perepea, pere tugi ja tarkus, naine alalhoidlik pere kooshoidja, kes on üsna allaheitlik ja enesekriitiline. Samas oli see vist ka ajastule kohane. Tarka meest eraklikul saarel on väga vaja, merel ei saa toimetada uisapäisa, tuult ja hoovusi peab oskama lugeda, muidu ei ole saarel võimalik ellu jääda. Mingis mõttes isegi imetlen toonase elu lihtsust.

Raamatus on suur tekst ja lugemine lausa lendas käes. Ühe õhtu raamat.

Oli lahe lugemine! Jätkuvalt!

Ootan neljandat lugu!

Rumeenia: tõsimeelsed päevikud

 

Imre Siil „Rumeenia: tõsimeelsed päevikud“

Kirjastaja: Imre Siil, 2019

240 lk

See raamat on mul pea aasta öökapil seisnud. Nimelt möödunud aasta juunis külastasin Rumeeniat ja alati on hea selleks, et nähtut parmini mõista, lugeda ka mõnda reisikirja või midagi muud analoogset. Nii ma Imre Siili kirjutatu valisin, ja raamatut edasi-tagasi tõstsin. Lihtsalt ootas oma aega.

Hr Siil oli Eesti konsul Rumeenias, seega kontakt ja kogemus vahetu. Raamat on kirjutatud osaliselt päeviku vormis, kuid päevik ta otseselt siiski ei ole. Ülevaade on igati põhjalik, käsitletakse erinvaid teemasid, s.h linnad, loomad, loodus, mustlased, maavärinad, ehitus jpm. Tegelikult pea kõike, mida turist ühe maa kohta teada tahab. Ka nurkusenoot käib raamatuga kaasas, sest Imre abikaasa, keda enam meie maailmas ei ole, on samuti oma märkmete kaudu andnud panuse sellesse raamatusse.

Minu jaoks oli siin palju äratundmist, sest kõik see Transfăgărășan´i piirkond ja läheduses asuvad linnad olid kenasti lahti kirjutatud. Nii et pea aasta hiljem tulid mälestused mälusoppidest esile. Fotosid on ka piisavalt ja neidki oli põnev uurida.  Muidugi läheb elu edasi ja 2019 on tänapäeva kiire elu arengu mõttes muutnud kindlasti palju ka Rumeenias, kuid põhiosas on see lugu autentne.

Minu jaoks oli Rumeenia positiivselt üllatav ja meeldiv, kus kaasaegne ja vana käivad käsikäes, s.t maanteel võib kohata lambakarja kellad kaelas, ratsanikke karja ajamas. Üldiselt oli puhtus ja kord, maanteed heas korras.  Ja siis need mõmmikud, kes käivad sellel kuulsal Transfăgărășan´i serpentiinide ääres hängimas, mõnel lapsed ka kaasas, olid küll unustamatu vaatepilt. Rumalad turistid söödavad neid, vaatamata keelavatele märkidele. Nägime kümmet sellist karu, kahel emmel pojad ka kaasas. Ühest küljest kahju, et inimene nii rumal on ja halvad kombed metsloomale külge poogib, teisalt poleks neid karusid me näinud.

Minu poolt on kindel soovitus raamatule ja kes Rumeenias käinud ei ole, tasub minna!

 

Jahmatus ja värinad

Amelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“

Prantsuse keelest tõlkis Eva Koff

126 lk

Kirjasts: Varrak, 2006

Autobiograafiline lugu. Amelie läheb tööle tõlgina ühte Jaapani suurfirmasse. Tema võõramaine päritolu (belglanna), loomuomane ambitsioonikus ning algatusvõime ei sobi aga Jaapani korporatiivse hierarhiaga kokku.  Tema tööülesandeid aina alandatakse, viiakse alamasse astmesse, kuni tualettide koristamiseni. Naine siiski ei anna alla.

Absurdne ja tragikoomiline lugu, kus põrkuvad omavahel läänelik arusaam ning Jaapani kollektiivsus ja sealne hierarhia. Üldiselt oli seda üsna lõbus lugeda, sest ega siin ei tehta nalja ainult Jaapani üle, natuke tögab ta ka iseennast ja oma jäärapäistust. Mingid olukorrad on ikka lausa idiootsed. Igatahes see tekst ja see loodud lugu eristuvad ikka väga tavalistest narratiividest. Aga ikka tahaks teada, kuhu see jant töökohas välja viib.

Mulle sobis see lugemine!

Õunamaa

 

Dörte Hansen “Õunamaa”

Saksa keelest tõlkis Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev, 2026

245 lk

Hildegard von Eckhoff põgenes Ida Preisimaalt koos viie aastase tütre Veraga ühte põlistallu Põhja-Saksamaal.  Naine, kes oli pärit aristokraatlikust suguvõsast, ei kohanenud eluga talus. Hildegard suundus Hamburgi. Vera aga jäi ja elas aastakümneid lagunema kippuvas majas, ümbritsetud kaosest aias ja oma sisemaailmas. Metsikuna näiv Vera oli okkalise loomuga ning külainimestes tekitas kartust.  Aastakümneid hiljem on Vera ukse taga tema õetütar Anne oma lapsega. Kahel esialgu võõral naisel on rohkem ühist, kui nad arvatagi oskaks.

Väga kõnekas romaan, kus on palju põnevaid tegelasi (lisaks Annele – Veerale ka külainimesed) ning mitmed erinevad liinid. Siin kajastub põlvkondade vaheline side ning ajaloolise mälu kontekst. Kogu seda põnevat piirkonda ilmestab viljapuuaedade võlu – õunapuud on sealse piirkonna elu oluline osa. Loo kesksed naised on ilmselgelt haavatavad, kuid väga tugeva natuuriga, kes kannavad perekonna saladusi, omaenda üksindust ning on valmis ka leppima. Nii et psühholoogilselt väga sügav ja erilise atmosfääriga maaelu raamat, kus tekst on üsna napp, kuid konkreetne, hea oli lugeda.

Mulle meeldis see olustik ja need naised ja ka mehed. Kõik meeldis!  Väga kõnekas lugu!

 

Sa võisid olla ilma emata, ilma külalisteta, valga laudlinata, sa võisid istuda üksinda köögis koos väikese vildaka mehega ja süüa supilusikaga torti, sellest polnud hullu midagi. Hull on vaid siis, kui sind seejuures nähti. Siis oli väga hull lk 178

 Muusika raamatust: 

Mr Nasty: eksirännakud narkomaailmas

 

Cameron White „Mr. Nasty: eksirännakud narkomaailmas“

Tõlkis Helle Nittim

Kirjastus: Sinisukk, 2007

Sari: Must päike

319 lk

Sri Lankal ühes hotellis hakkas silma sealsest raamaturiiulist eesti keelne raamat. Tegin klõpsu ja kodus uurisin lähemalt. Kuna see raamat mu teele oli sattunud, siis see lugemine oli nagu kohustus. Olen endale sellise isikliku väljakutse võtnud #kuinäenreisileestikeelsetraamatutsiisloen.

Saada diileriks, oli Cameroni teadlik valik. Ta armastas ise tarbida ja vahendeid oma sõltuvuse toitmiseks oli leida üsna kerge, sest tal oli julgust otserünnakuks kontaktide otsimisel – noor mees hakkas narkot müüma, luues lõpuks ka ise oma võrgustiku. Siiski oli temas see miski, mis tajus oma teekonna valet suunda ning korduvad loobumise katsed kandsid lõpuks vilja. Kuid enne seda oli allakäigutrepi kõver üsna järsk.

Õpetlik ja hoiatav tõsielulugu just noortele, kes oma teekonda laias maailmas, iseseisvuse radadel alustavad. Minu jaoks siin eriti midagi köitvat ei olnud, sest see narkoteema on õnneks võõras. Aga nii ülejala ma ta läbi lugesin, 

Tõesti sündinud lugu

 

 Kristin Otsalt "Tõesti sündinud lugu"

2025

120 lk

Iga inimene võiks lähedastele panna kirja oma loo. Kui oleme noored, siis need vanavanemate ja vanemate lood nii väga ei huvita, sest oma elugagi palju tegemist ning prioriteedid on teised. Vanuse kasvades hakkavad tekkima küsimused. Paraku võib nii olla, et vastajat selleks küsimuste ajaks ei olegi. Olen seda kirjutamise mõtet pikalt veeretanud, aga veeretamiseks on see jäänud. Nüüd aga, mil minu üks lastest selle raamatu pihku pistis sooviga: kirjuta, polnud mul enam pääsu.

Raamat on jagatud peatükkideks, ette on antud küsimused ning mälusoppides sobrades panin meenunud lood ja laulud kirja. Väga lihtne see tegevus ei olnud. Kui oled harjunud trükkima, siis see kirjutamine lihtne ei olegi: ranne väsib, käekiri tuleb kohutav ning sodimisi tuli ka ette (käsi liigub kiiremini, kui aju). Aga tegelikult oli see üsna kosutav ja armsalt nostalgiline tegevus. Mälu on nii nagu ta on - mingid asjad  unustuste hõlma vajunud, eredamad asjad meeles ja millegipärast on need eredamad just need, millel mingi halb konks juures. Aga muidugi on olnud ka ilusaid hetki ja armsaid mälestusi.

Kirja panemiseks ruumi on, kuigi minul on nii suured tähed, et mõne koha peal tundus seda ruumi ka nappivat. Aga iga peatüki lõpus saab jagada mõtteid vabas vormis. Iga peatüki all on ka joonistamise koht, mis on mulle kõige keerulisem. Samuti saab lisada fotosid.

Igatahes oli vahva kirja panna oma lugu ning loodan põlvkondade kestvusele!

Igal pool on hea, kuid kodus on kõige parem 💓