Kui õnn saabub paku talle istet

 

Möödunud aasta lõpul tegin töökaaslastele järjehoidjad, millele lisasin raamatupealkirja, mis tuleks uude aastasse kaasa kas motona/mõtteterana või ka otsese raamatu soovitusena. Kõik võtsid loosi ja mulle jäi üle:

Mirjam Pressler „Kui õnn saabub, paku talle istet“.

Saksa keelest tõlkis Harri Jõgisalu

Kirjastus: Kupar, 2000

193 lk

Halinka on 12 aastane lastekodu tüdruk. Oma eelmist elu mäletab ta valikuliselt, sest mis elu see olla saab, kui edasine valik on vaid lastekodu. Tädi Lou oleks küll valmis aitama,  aga  seadused on tädi tahtest tugevamad. Kuuekesi lastekodu toas elades on raske leida omaenda nurka ja ka sõpra. Kui kuulutatakse välja võimalus osaleda korjandusel heategevuseks, osaleb ka Halinka. See sündmus avab temas uusi iseloomujooni ja võimalusi.

Tegemist noorteromaaniga, kus keskmes on minategelase tunded, igatsus, kogemised ja unistused. Tegevus toimub pärast II maailmasõda Saksamaal. Selles raamatus ei kõnelda lastekodusse sattumise põhjustest, pigem sealsest elust ja hingamisest. Nii oli ka Halinka loonud endale tugeva kaitsekihi. Ta ei usaldanud kedagi, pigem aitas tal emotsionaalselt pinnale jääda märkmikku kogutud "elutarkused". Need elutarkused näisid vanusest ees olevat ja kirjutasin neist nii mõnegi oma märkmikku. Küllap elu-olu sunnib lapse vanemaks, kui tal tegelik vanus on. Lisaks on ka loo alapealkirjad tsitaadina võetavad: kes rasvast hane tappa tahab, peab teda enne nuumama; kui mõtted on tumedad, ei ole ka südames rahu jne

Igatahes südamlik ja mõtlemapanev lugu. Oma keerukuses ka omamoodi helge ja ilus.   

Ja tänan loosiõnne, ilma selleta ma raamatut lugenud vast poleks.

P.s tool on valmis, loodan selle õnne iste pakkumiseks ära tunda J

Kui suudad hammustada, võid rahulikult ka hambaid näidata lk 128

Poolik tõde on tegelikult ikkagi vale. Aga võib olla ei olegi see päris nii. Ehk on poolik tõde lihtsalt ainult pool tõest lk 157

Võõraid on lihtsam armastada

 

Liisi Õunapuu „Võõraid on lihtsam armastada“

Kirjastus „Varrak“, 2026

199 lk

Suures kaubakeskuses töötab palju inimesi, kes omavahel üksteist ju mingil viisil teavad, aga samas on ka võõrad. Omad kokkupuutepunktid, meeldimised, sümpaatiad on selleski kogukonnas. Kelle jaoks on naaberpoe müüja silmarõõmuks, kelle jaoks murede maandajaks, kellega on tore koos küpsetada, kelle käest saab alati õigeid lilli kallimale. Suur kaubakeskus elab sisemiselt oma argist elu kogu oma ilus, rõõmus ja valus.

Minu jaoks oli see lugu vahvalt kastist välja juba seetõttu, et selle loo kulgemise keskkond eristus. Kaubanduskeskus on nagu omamoodi sisemine kommuun, kus sealsete töötajate vahel hakkavad tööle kõik inimlikud suhted, paljastuvad iseloomud, tekivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ja võib olla on lihtsam ka oma sümpaatiat väljavalitule näidata, sest nii palju poode kokkukoondavas paigas ju abivahenditest puudus ei ole: sefiirikorvikesed, lillekimbud ja muud mudru J on kõik käepärast.

Lisaks poeb pealkiri hinge, kriibib miskit.

Lugu on kirjutatud südamliku huumoriga, on vaimukas, helge ja hästi jutustatud.

Mulle meeldis väga!

 

Olku. Laul inimlikkusest

 

Helen Eelrand „Olku“

Kirjastus: Pegasus, 2025

232 lk

Olav Ehala elulugu kutsub lugema, sest hr Olavi on silma jäänud, kui  loomuomaselt andekas, särav, silmapaistev, hea huumoriga. Nii kõlas ka see raamat, mõnusalt humoorikas, kirjeldab vahvaid krutskeid, naljakaid juhtumisi, kuid ka inimlikku headust, töökust, häid juhuseid. Kõnelevad ka pere ja sõbrad ning sõpru Olku ümber on palju. Selliselt kokkuvõetuna elu näib igati õnnelik, või on see ka oskus ebaõnne mitte kinni jääda ning keskenduda vaid paremale.

Minu jaoks oli siin ka äratundisrõõmu kohti. Nimelt käidi Heidi Tammega Pärnu-Jaagupis esinemas ning muidugi kaasnesid ka sellega seiklused.  

Lisaks nimetab ta siin kuulsaid sugulasi, neist ühe nimi on minugi suguvõsas. Veidi genis tuhlates saan lisada ühe kuulsa sugulase oma suguvõssa juurde 😊

Olen käinud ka Olku juubelikontserdil. Elu ilusaim härdaim hetk oli, kui ta laulis „Vanamehe laulu“, seda kuulata ilma pisarateta ei olnud võimalik.

Kiire ja armas lugemine!

Polinale

Takis Würger „Polinale“

Saksa keelest tõlkis Mari Tarvas

Kirjastus: Tänapäev, 2025

258 lk

Hannes Prager on sündinud talent, tema kõrvus heliseb muusika ja ta suudab komponeerida imelisi meloodiaid, kuid tema natuur hoiab ande n.ö vaka all. Poiss on tundliku loomuga ning ta ei harmoneeru igaühega. Lapepõlv lagunevas rabavillas koos veidrikust Heinrichi ja emaga on harmooniline. Sõprus Polinaga tundlik ja armas, kuid elud viivad neid  eriteed ning noore mehe hinge jääb vaid igatsus. Selle asemel, et vallutada maailmalavasid, asub Hannes tööle kolimisfirmasse klavereid transportima. Kui aga on klaverid, kas siis loomuomane kutse mängida, saab allutatud? Muusika kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Väga tundlik ja armas lugu, täis muusikat, igatsust, eneseotsimist, enesehaletsust ja püüdu elu absurdsusest üle saada. Samas kihte on siin natuke rohkem kui see, et keegi igatseb kedagi. Pealtnäha on kerge alla anda, lasta elul lihtsalt voolata ning juhustel oma töö teha. Aga kui on väikegi eesmärk, siis võivad ka juhused ette sööta õigeid inimesi, häid klavereid. Lugu on ühtaegu nii kurb, kui ka lootusrikas.

Millegipärast kangastub lugedes „Für Elise“ -  ei oska ette kujutada, kuidas võiks kõlada Polinale (võib olla midagi analoogset).

Imeilus raamatukujundus lisab alati meeldivust juurde, ja lisaks on selles loos see x-faktor on olemas, mis kutsub lugema.

Kes on üksildane, ei saa kedagi kaotada lk 147

Jumal on andnud sulle kõige paremad kõrvad  kogu maailmas, kuid sa ei ole ikka veel õppinud nendega kuulama lk 198

Võib olla on armastus lihtsalt teine sõna lootuse kohta lk 256 

Rongilapsed

 

Viola Ardone „Rongilapsed“

 

Itaalia keelest tõlkis Kaidi Saavan

 

Kirjastus: Päikese Kirjastus, 2025

 

287 lk

 

Kommunistliku partei idee on viia Napoli vaeseid lapsi rongiga põhjapoole talvituma, n.ö söömile, kostile, et nad siis kosununa pere rüppe naasta saaksid. Sama tee ootas ka seitsme aastast Amerigot. Kaose keskel kasvanud poiss on nutikas, kuid kodupaika jäänud emale oli  laps pealtnäha nagu umbrohi, nagu karistus. Uus perekond märkab poisi andeid ja kingib talle uue elu. Kuid ka see uus elu ei vabasta minevikust, mis täiskasvanuna võib tuua uue nägemuse.

 

Lihtne, dramaatiline ja haarav on see lugu. Lugu truudusest, lõhestatusest oma päritolu ja tegelikkuse vahel, mida ühtepidi ei mõista ja teisalt tuleb ka see mõistmise pool sisse.  Oluline roll on siin kingadel, mis on kui staatuse sümbol, Napoli laste kingad on määrdunud ja pigistavad. Põhja pool on võimalus uutele mugavatele kingadele. See lugu kisub kaheks, ühtepidi on hea meel Amerigo üle, teisalt on emast kahju, kahju tema valikute pärast, kahju Amerigo hingelise segaduse pärast. Aga lõpp oli pigem helge. Ja helgust lisab lapse nägemuses jutustus.

 

Nii et – soovitus!

 

Mu käsi andis lubaduse ja hakkas tulevikuplaane tegema. Nagu juhtub siis, kui sa armud lk 271

Minu Panama

 

Kadri Maripuu „Minu Panama“

Kirjastus: Petrone Print, 2026

279 lk

Minu Panama on seikluslik ja sisekaemuslik lugu. On ju ühe ukse sulgumise järel julgustükk kandideerida uude maailmajakku, täiesti teise keskkonda ning lasta elul end üllatada. Selles osas oli see raamat nagu seiklusjutte maalt ja merelt. Teisalt vaatab autor sügavuti enesesse ning seegi osa oli inspireeriv – miski ei ole võimatu. Ta harutas iseenda emotsioone heas rütmis troopilise looduse ning elustiiliga, seda oli hea lugeda. Kaugel maal pannakse proovile sõprussuhted, tärkavad uued suhted ning tekib ka kuuluvuse küsimus. Kus on kodu ja kuhu kuulub süda?

Kui paljud minu-sarja raamatud pühendavad palju teksti vaatamisväärsustele, siis Kadri keskendub inimestele ja tundmistele, kuid Panamat oli siiski piisavalt.  Kirjutatu tõi sealse looduse lopsakuse, skorpionite salakavala peitusmängu väga ehedalt kujutluspilti, nii et natuke nagu oleksin ise ka väikese varbaga Panamas käinud.

Ei ütle küll „sinna mina ei satu“, sest üllatusi võib elus ikka tulla, aga suure tõenäosusega on raamatu kaudu reis ainus reaalsus Panamast. Ja see oli tore reaalsus. Aus, siiras, tundeline.

 Lisaks mulle väga meeldis koos telefoniga lugeda, QR koodide taguseid avastada.😊

Võib olla ongi ränduri koht just kahe maailma piiril. Seal, kus kuskile ei kuulu ja samas kuulud igale poole natuke lk 125

Kogutud teosed

 

Lydia Sandgren „Kogutud teosed“

Rootsi keelest tõlkis Ene Mäe

Kirjastus: Eesti Raamat, 2022

687 lk

Kirjanik ja kirjastaja Martin Berg mõtleb oma viiekümnenda eluaasta künnisel möödanikule. Elu on pakkunud mõndagi: armastuse, perekonna, sõpruse, loomingu, kuid mingid asjad mööduvad, hääbuvad, teisenevad mõnikord paratamatult, meist endist sõltumata või siiski ka sõltuvalt. Ühel päeval Martini abikaasa, saladuslik Cecilia haihtub ja jätab kogu vastutuse Martinile. Mees pöördub mälestustesse 70-80ndate Rootsi, mil elu kujuneb, valikud vaatavad vastu. Kas ta toona toimis ta õigesti?  Sealhulgas vaatab ta tagasi ka oma kirjanikutee kujunemisele, loomeprotsessi raskustele.

Perekonnasaagad meeldivad mulle enamasti alati ja ka käesolev ei ole erand. Või siiski on, sest tegelikult ma lausa vaimustusin. Siin on lugu, millel intellektuaalne foon on koguaeg taustaks. Tekst on täis viiteid filosoofiale, kirjandusele, kunstiajaloole, mainitakse kirjandust ja kirjanikke, esitatakse küsimusi loomise ja loomingu üle. Näiteks, kas kirjanduse loomine on trauma või väljaelamine? Muret tuntakse kvaliteetkirjanduse nõudluse üle. Samas see tekst ei ole kordagi kuiv ega igav ning mitte ka liiga akadeemiline. Lisaks muidugi on nauditav lugu ise. Siin on palju salapära, sügavaid sõpruse tundeid, armastust. Tegelased on ehedad, lihast ja luust ning kõigiga on lihtne suhestuda.

See raamat ei ole kiirlugemine, vaid ikkagi lugemise nauding, mis puudutab. Lugu hargneb aeglaselt ning ca 700 lehekülje lugemine võtab aega.

No ja killuke Eestit leidsin ka raamatust, nimelt oli Per´i vanaisa eesti pagulasest ettevõtja lk 424

Mulle väga meeldis!

Eksistents ei ole lõppude lõpuks midagi muud kui üksainus suur väljakutse julgeda. Lasta lahti ja liuelda tundmatusse lk 277

Kes ei ole oma võimete piire kombanud, ei tea, mida ta suudab.  Lk 307

Indiviidi elulugu oli soo, mis koosnes fragmentaarsetest mälestustest, teiste inimeste juttudest, teadvustamata stiimulitest pöörata tähelepanu sinna või tänna lk 370

Aga pooleli olev katse jätab sulle unistused alles; nurjunud katse puhul kaotad alati midagi. Terve elu on võimalik elada nii, et sul jooksmata maraton veel ees, kuni vanus vabastab su ohtudest ja pingutustest … lk 437

Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga lk 447

Kirjanduse otstarve seisneb kohtumises lugejaga, sünergias, mis sünnib, kui tekst puudutab inimese salajasi hingesoppe. Lugejata tekst on artefakt, kadunud aja potikild, mis huvitab heal juhul ainult mõnda arheoloogiahuvilist. Keele ja kirjanduse väärtus sõltub kokkuvõttes sellest, kuidas neid kasutatakse lk 606