Terra Alta

Hispaania krimi loen ilmselt esmakordselt. Javier Carcas´e „Terra Alta“ kõlab väga põnevalt, on ju tegemist ka ühe veinipiirkonnaga Hispaanias.

Kui on krimi, eks siis on enamasti tegemist mõrvaga. Seekord on Terra Alta kohaliku suurfirma boss, tema naine ja teenija tapetud eriti piinaval viisil. Asja asub uurima Melchor Marin, endine kriminaal, nüüdne politsei. Nagu ikka, sellised suurbossid ei ole koha peal paljude silmis armastatud tegelased, seega tüüpiliselt kedagi välistatakse ja keegi jääb kahtluse alla. Sündmused aga keerlevad kõik sellise piiri peal, et ei saa arugi, kas ja mil määral neisse siseneb ka hr Marini minevik. 

„Terra Alta“ on igati korralik krimi-lugu ja ka ühe eksiteele sattunu n.ö ümberkehastumise ja tahtejõu tugevuse lugu. Siin on tegelikult mitu liini, kuid keskmes on ikkagi mõrvaga seotud  ja ka Melchor Marin ise: tema lapsepõlv ja selle mõjutused, eksitee ja nende aastate mõjutused, armastus raamatukoguhoidja Olga vastu ja selle elu mõjud. Hästi analüütiline krimi oli minu arvates. Siin tuleb just Marini kaudu välja see inimese õiglusejanu ning ka mõistlikkus olla seadusekuulekas vaatamata sisemistele emotsioonidele. Samuti meeldis mulle tema armastuselugu, mis oli üle igasugustest eelarvamustest. Lapsepõlv aga saadab inimest kogu elu ning ka sellest taagast oskas Melchor võtta parima. Seega peategelane, vaatamata kriminaalsele taustale, äratab sügavat poolehoidu. Mõrva lahendamine näib mingil lugemiseetapil isegi teisejärguline, sest Melchori elu näid huvitavam ja haarab isegi rohkem. Lahenduseta mõrv siiski ei jää ning omamoodi keerdkäikudega üllatus on seegi. „Terra Alta´t“ on juba sellepärast hea lugeda, et mõttekäigud on selged, kõik on öeldud otsesõnu, ja tugev moraal ka olemas. Omapära lisab loo sidumine Victor Hugo „Hüljatutega“.

Igati tore lugemine!

Aitäh kirjastus Varrak, 2023

276 lk

Püüa päeva

 

„Püüa päeva“ On Saul Bellow neljas romaan. Selle romaani pealkirjast väljakasvanud sõnapaar püüa päeva, on kindlasti muutunud laialt kasutatavamaks kui raamat ise. Kirjandusklassikuid peaks ikka lugema ja minul oli Bellow loomingu lugemises puudujääk, mis sai nüüd parandatatud.

 Tommy Wilhelm ei ole oma elu tema isa arvates hästi elanud: Hollywoodi karjäär ei õnnestunud, perekonnaelu ebaõnnestus samuti ning ka majanduslik olukord on olematu. Seevastu mehe isa on edukas oma arstiametis ning dr Adler ei suuda kuidagi aksepteerida poja saamatust. Wilhelm enda suhtes nii kriitiline pole, ehki rahulolekuks ka põhjust pole. Juba keskeas Wilhelm proovib õnne börsil ning sellel teel innustab teda oma veidravõitu filosoofiaga dr Tamkin.

„Püüa päeva“ on sügavalt filosoofiline raamat, kus arutletakse muuhulgas elu mõtte üle. Hästi mõttetihe ja mõnusa sõnavaraga – hea oli lugeda. Mind pani küll ahhetama Tommy mõjutatavus ja kohati loll-kangus, aga eks siin püütaksegi pisut ironiseerida mõne inimtüübi maailmapildi vildakuse üle.

Eestlase mainimine ühe välisautori loomingus on alati üllatav. Miks peaks üks USA kirjanik mainima oma loomingus eestlast? Igatahes on seda mainimist jagunud kahte kohta. Üks näide lk 41: Taevas, on siin hotellis aga igasugust rahvast! Mis korrusel see eesti naine oma kasside ja koertega elab?

Sellises filosoofilises raamatus on säravaid mõtteid, mida välja kirjutada, palju.

Mõned neist:

Ainult olevik on reaalne – meie siin-ja-praegu. Püüa päeva! Lk 80

Alati, kui mõrvar mõrvab, tahab ta tappa iseendas hinge, mis on teda petnud ja tüssanud.  Lk 86

...ärge heitke kannatusega paari. Mõned inimesed heidavad. Nad abielluvad kannatusega ja magavad ja söövad temaga koos, just nagu mees ja naine. Rõõmu külaskäiku peavad nad abielurikkumiseks lk 119

Kirjastus: Eesti Päevaleht, 2007

143 lk

Klaasist hotell

 

Seekord jäi minu huviorbiiti Emily St.John Mandeli „Klaasist hotell“. Sari „Moodne aeg“ taas kord. Selle raamatu kohta võib esmalt öelda, et kaua loetud kaunikene.😊  

Jonathan Alkaitis on 17. korruse äri ehitanud üles pettusele – Ponzi skeem. Kõik töötajad teavad, millega tegelevad. Petuskeem jookseb kokku ning töötajaid ootab reaalne karistus. Vincent on noor naine, kes otseselt selle skeemi sees ei ole, kuid ta on Jonathani elukaaslane ning sellekaudu on temagi elu habras. Naine lahkub mängust ning suundub ühel hetkel kaubalaevale kokaks. Üks tormine öö saab saatuslikuks temalegi. Miks kadus Vincent laevalt, seda asub uurima üks Ponzi skeemi ohvritest.

See mingis mõttes kummituslik lugu rullub lahti väga pikkamööda ning otsest sirgjoonelist lugu kui sellist siin nagu ei olegi. Oli ilus olevik, klantspildi elu, mis paneb kadestama tuhandeid, kellel sellist elu ei ole, ja siis selgub, et miski, mis näis tõene, oli siiski farss. Ja pärast selle farsi kokkukukkumist kaob kõik see ilu kusagile paralleelmaailma, kus miski ei ole enam endine. Kuidas sellega toime tuldi, oli erinev.

See raamat pani mõtlema inimese apluse ja hapruse üle ning ka selle üle, et mille põhjal ikkagi valitakse inimesi, kes on valmis mingites mahhinatsioonides osalema? Kas see n.ö inimsaak on kõige mõjutatavad inimesed või pigem kindlameelsed, julged olevused?  Igatahes mõtteainet on ja päris kergelt see lugu mulle kätte ei tulnud. Tahab pisut seedimist see läbipõimitud olevik ja minevik, mitmed olulised tegelased ning tunnete, lootusetuse ja lootuse mix.

Aitäh taas kord kirjastus Varrak suurepärase lugemiselamuse eest!

…iga kord, kui midagi meenutad, rikub see meenutamine veidi mälestust. Muudab seda natuke. Lk 213

 

Kirjastus Varrak, 2023

271 lk

Muda, higi ja pisarad

 

Bear Grylis´e nime olin kuulnud, aga täpsemalt ei teadnud temast midagi. Täiesti ootamatult sattus mulle kätte tema „Muda, higi ja pisarad“ ja avastasin, et täiesti loetav raamat.

Võib öelda, et tegemist on autori tahtejõu ja meelekindluse raamatuga. Ta kirjeldab enda kujunemist läbi tohtute kehaliste pingutuste koolipõlves, eriüksuslaseks saamisel ning hiljem ka alpinistina. Need kirjeldatud katsed iseendaga olid täiesti ebainimlikud, kuid kasvatasid iseloomu, õpetasid raskusi trotsima. Mul tekkis lugedes küll küsimus, et kas selline enesepiitsutamine ikka üldse on tervislik, kas see pigem ei sandista keha ja vaimu või kust maalt võib muutuda tahtejõud kehale ohtlikuks? Aga ilmselt on see pigem meeste teema - ilmselgelt vajavad rohkem mehed sellist adrenaliini. Bear kirjutab oma lugu hästi lihtsalt, annab kaasa ka õpetussõnu ja kutsub üles ikkagi ettevaatlikkusele.

Ütleme nii, et noortele meestele on see päris asjalik motiveeriv ja inspireeriv lugemine, sest siin on mõtteainet kuidas karastuda ja kas karastuda, kas ennast sundida ja kuidas ennast sundida, kui mina suudan, siis suudad sina ka. Ilmselt selle „tee tööd ja näe vaeva“ pärast haaras see raamat mindki.

Kirjastus: Tänapäev, 2015

421 lk

Kadunud tütar

 

Olen suur Ferrante austaja – tema Napoli tetraloogia meeldis mulle väga. Nüüd siis oli võimalus taas Elena Ferrante loomingut lugeda. Aitäh kirjastus Varrak!

Leda on keskealine lahutatud naine. Nüüd,  mil ta on endale vabaduse kätte n.ö võidelnud, on tal aega olla iseendaga. Naine sõidab mereäärde puhkama. Seal rannamelu ja inimesi jälgides jääb talle silma noor naine Nina, kes on väga pühendunud oma tütrekesele. Naiste vahel tekib midagi sõprusetaolist. Kui kaob tütre nukk, aitab Leda seda isegi otsida. Samas jah, musta südametunnistust välisel vaatlusel  ei näe.

„Kadunud tütar“ on hästi naistekeskne psühhoanalüütiline lugu. Siin jälgitakse inimesi, riietatakse neid mõttes teisiti, kujutletakse ette olukordi, kuid samas vaatab see jälgija (Leda) ka endasse ja leiab sealt väga vastuolulisi tundeid nii minevikust kui ka olevikust. Istuda rannas, juua kokteili, tegeleda oma loominguga on iseenesest idülliline väljakutse, kuid nii idülliline ei ole olnud see teekond selleni ja võib olla ei ole see üldsegi idüll võii privileeg`? Mõtteainet on.

Mulle väga sobib Ferrante stiil, need pikad tuumakad pikad laused, samas lihtsus ja inimese keerulisele minapildile keskendumine, teeb lugemise tõeliselt nauditavaks.

Milline tobedus on arvata, et saad lastele rääkida iseendast, enne kui nad on vähemalt viiskümmend. Eeldada, justkui näeksid nad sind kui inimest ja mitte otstarvet. Öelda: mina olen teie lugu, ta saate alguse minust, kuulake mind, vast tuleb teile kasuks lk 86

Kirjastus: Varrak, 2023

151 lk

Proua Lazare

 

Kui võõramaa kirjanik puudutab ükskõik mis moel raamatus meie Eestit, olen ma siiralt huvitatud.  Tadhg Mac Dhonnagáin on Iiri kirjanik ja tema Proua Lazares on üheks mõtteliseks liiniks loodud side Eestiga.

Levana on uhkusega juut. Naine on väga kiindunud oma vanaemasse, Hana Lazaresse, kes põgenes lapsepõlves Eestist holokausti eest. Nüüd, mil vanaema on vana ja vaevleb hootise dementsuse käes, saab Levanale selgeks, et vanaema jutustatu Eesti päritolu kohta ei pruugi olla tõde. Oma segasuse hetkedel kõneleb vana daam hoopis tundmatut keelt. Noor naine paneb töösse oma sidemed, et välja selgitada see, mis päriselt oli.

Raamatu idee ja sündmused on huvitavad. Erinevaid ajastuliine ja tegevuspaiku on mitu ning kõigel neil on oma raudne roll loo kujunemisel.  Lugu on jutustatud lihtsalt ja üsna hoogsalt, kuid minu jaoks jäi puudu miski sõnulseletamatu. Eesti osa selles loos oli samuti olemas, kuid seda pigem mainimise tasemel. Samas on huvitav mõelda, et miks autor on holokausti teema toonud just Eestisse? See maa oleks ju võinud olla Poola, Saksamaa või mõni teine Euroopa riik?  Minu jaoks oli see raamat ikkagi armastuse ja ellujäämise lugu. Mõnikord on vaja selleks, et elada, teha enda omaks kellegi teine mina, ja sõda andis selleks võimalusi igal juhul. Tegemist oli ka üsna filmiliku raamatuga, ja kujutan ette, et hea filmi jaoks oleks siin ainest küll.

Vaatamata sellele, et mul natuke venis see lugemine (võib olla ei olnud aeg ja koht selleks õiged), oli selles raamatus teemasid päris mitu ja need pakkusid mõttelõnga üsna mitme kandi pealt. Esmalt ikkagi usu ja lootuse teema, palved neitsi Maarja poole, kas need aitavad väestada usku?; juutluse teema, kui kasvatada oma last juudi traditsioonide vaimus, kas siis temast saab juut? rahvakultuuri kogumise teema, pärimuse kandumise oluline roll põlvest põlve. Ja muidugi iiri nimed, nende hääldusele on raamatu lõpus pühendatud pea paar lehekülge. On ikka keerulised J

Tore on aga teada, et HeadRead selle aasta festivalile tuleb ka Tadhg Mac Dhonnagáin, kelle „Proua Lazare“ on esimene gaeli keelest eesti keelde tõlgitud teos.

Kõige tähtsam ime juures on osata see ära tunda lk 217

Kirjastus: Varrak, 2023

294 lk

Kaotatud au

 

Loen ikka veel Jordaania reisi tuules. Seekord Norma Khouri „Kaotatud au“. Kui „Abielus beduiiniga“ kajastas Jordaania elu positiivsemat poolt, siis käesolev raamat räägib sealse kultuuri varjupoolest.

Norma ja Dalia olid parimad sõbrad, nad elasid oma peredega Ammanis, Jordaania pealinnas. Perekondades, kus ülekaalus meesliin, olid tüdrukud valvatud ning nende vabadus piiratud. Tütarlastel õnnestus siiski rajada oma juuksuriäri, kuid neid saatis alati Dalia venna valvas silm. Vaatamata valvele armus Dalia katoliiklasest noormehesse. Muhameedlannal on keelatud suhelda teisest usust noormehega ja tegelikult ka noormeestega üldiselt. Vaatamata tüdrukute valvsusele haistis vend ohtu…

Kurb raamat. Meie kultuuris on selline saatus karjuv ülekohus ja mingitele reeglitele ei allu. Kuidas on võimalik tõsta kätt oma lapse vastu? Neid Araabiamaades veel tänapäevalgi jätkuvaid iidseid tavasid raamat tutvustab. Üsna palju ka kordab, aga lugu ise on äärmiselt nukker ning toob ikka ja jälle oma kodusesse reaalsusesse mõistmist, et mis meil viga elada.

Kirjastus: Sinisukk, 2003

192 lk