Monday, September 26, 2022

Hundijooks

 


 Kerstin Ekmani “Hundijooks” paelus mind kohe. Ma ei tea, mis teema mul huntidega on - kui need loomad kirjanduses mingil viisil figureerivad, on lugemissoov olemas.😉

“Hundijooks” on jutustus eakast jahimehest Ulfist. Jahil kĂ€imine on olnud elupĂ€evad tema jaoks kirg ja armastus ning osalt ka kohtustus, sest tema juhtida oli kohalik jahiselts ning ka elukutse oli metsaga seotud. NĂŒĂŒd mil aastaid juba turjal omajagu, kohtab ta metsas ĂŒhte hunti. Eks hunte on ju aegade jooksul ka varemgi kohatud, kuid see kohtumine muudab miskit vana mehe mĂ”ttemaailmas.

Tegemist on hĂ€sti jutustatud ja sĂŒgavalt puudutava raamatuga, mis paneb mĂ”tlema elu ja ajalikkuse ĂŒle ning muidugi jahipidamise eetilisuse ĂŒle. Kas jahipidamine vĂ”rdub vaid tapmisega vĂ”i on tegemist lĂ”buga vĂ”i hoopis millegi kolmandaga? Vanemas eas mĂ”tled, kas kunagi tehtud otsused on olnud sinu tĂ”ekspidamiste vÀÀrilised, vĂ”i oled ise ajaga niipalju muutunud, et mĂ”istad paljude tĂ”ekspidamiste ekslikkust. Ulfi mĂ”tteid lugedes oli tunda pisukest kahetsust, kuid see kahetsus ei olnud Ă€ngistav, muserdav, vaid pigem selline eluinventuur, kust tahad vĂ€ljaheita kĂ”ik saasta, mida rohkem kaasas kanda pole vaja. Omaette armas oli siin suhteteema – oli vĂ€ga sĂŒdant soojendav lugeda, kuidas Ulf ja abikaasa Inga omavahel suhtlesid, hoolisid, arvestasid, omi mĂ”tteid jagasid ning neid ĂŒksteisega kohandasid. Et kĂ”ik liiga filosoofiline ei oleks, oli loos ka tibake kriminaalsust, mis meeled elevil hoidis, kuid ka see sĂŒndmus taandub lĂ”puks mĂ”istmise ja mĂ”istlikkuse taha.

KokkuvÔttes oli hÀsti rahuliku tempoga kulgev jutustus, mis puges hinge.

Mulle meeldis vÀga!

Kirjastus: Varrak, 2022

199 lk

 

 

Friday, September 23, 2022

Minu taluköök

 


Olen selle Meie-sarjaga kuidagi vĂ€ga sinapeal, enamus on loetud. Seekord siis Manona Paris ja „Minu taluköök“. 

Oli ladus lugemine, sest sĂ”na valdab Manona hĂ€sti. Siiski taluköögist jĂ€i lugu minu jaoks ĂŒsna  kaugele, pigem oli see eneseotsimise, oma kehaga leppimise lugu. VĂ”i siis kadus taluelu kehaprobleemide vahele Ă€ra, kuidas vĂ”tta. VĂ”i hoopis on kehateema kuidagi tugevam ja jÀÀb sellepĂ€rast domineerima `?. Igatahes on juba ammu teada, et kui kehakaal on rohkem kui 65, siis on see ĂŒsna sageli probleem ja ise enda aksepteerimine -olen selline nagu olen, ei ole kerge, kui mingid standardid on silme ees ja meedia survestab ilukultusega. Selle iseendaga leppimise ja mitteleppimise suhtes oli see vĂ€ga aus raamat. Kööki oli siin ikka ka ja muidugi seda vana autentset talu, mis on vÀÀrikas ja vÀÀrtus omaette.  Katsetamist vajavad aga mĂ”ned retseptid, mis on raamatusse nii juhuslikus laadis pikitud. Ka mĂ”ned Ă”petussĂ”nad ja soovitused on vĂ€lja toodud, mis on mĂ”istlik kĂ”rva taha panna.

Petrone Print, 2022

 

 

.

Monday, September 19, 2022

Lilledele vÀrsket vett

 


Kirjastuse „TĂ€napĂ€ev“ Punane sari on alati ĂŒllatusi pakkuv. Seekord lasin end ĂŒllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele vĂ€rsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul ĂŒsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, vĂ”ib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepĂ”lvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kĂ”ikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi kĂŒlastab, ta sĂ€ilitab matusekĂ”nesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sĂŒndmus. See on Violette lugu, mis hĂ”lmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist vĂ€ga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just lĂ€bi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema vĂ”ime uuesti elu alustada. Loosse on pĂ”imitud kirjandust, muusikat ning iga peatĂŒkk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud vĂ”i laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hĂ”rguks, ĆĄikiks. Mulle meeldis vĂ€ga, siin oli ĂŒllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu ĂŒle juurdlemist, mĂ”istmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. VĂ€ga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, vĂ”ib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mĂŒrki, mis kĂ”rvetab kĂ€nde. Lk 372

Kirjastus: TÀnapÀev, 2022

 491 lk

 

Thursday, September 15, 2022

Meie kĂŒla eided tuunivad Viljandit

 


Viljandi on linn, kus olen mitu puuda soola Ă€ra söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ĂŒhes raamatus, on piisav pĂ”hjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub hĂ€sti minugi maailmaga.

Raamat on vÀrviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema Ôuel olen korra kÀinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur folgifÀnn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin tema ummamuudu aeda, vÀrvitud ja absoluutselt omanÀolise stiiliga hoovi. Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. MÔned olulised taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma seostest vanade asjade uuesti kasutusele vÔtmisega ning rÀÀgivad ka Avest. Tekstid on kenasti kirja pannud Krista Kivisalu.

„Meie kĂŒla eided tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kĂ”netab vĂ€ga: pildid panevad ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sĂŒtitab uusi taaskasutusmĂ”tteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja kohvikus on kĂ€imata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.

Kirjastus: Helios, 2022

191 lk

Wednesday, September 7, 2022

NÔusolek

 


Teema: vanema mehe ja noore tĂŒdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nĂ€htud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „NĂ”usolek“  seda enam - see on aset leidnud pĂ€riselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku vĂ”rku. See n.ö vĂ”rk toimib pealtnĂ€ha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet ĂŒldse saab olemas olla? Raamat on sĂŒgav sisevaade tĂŒdruku lapsepĂ”lvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavĂ”rdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kĂ”igi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavĂ”rdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks ĂŒldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja ĂŒks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mĂ”jutatud saama. Noor laps ja tĂ€iskasvanud mees ei ole oma suhtes vĂ”rdses seisuses, ja nĂ”usolek selles eas ei tohiks vĂ”rduda nĂ”ustumisega. Just sellele „NĂ”usolek“ mĂ”tlema paneb. Laps oma tĂ€helepanuvajaduses, rumaluses vms vĂ”ib teha otsuseid, mis teevad terve ĂŒlejÀÀnud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tĂŒkid kokku eri eluetappide analĂŒĂŒsi kaudu. Lugu on hĂ€sti liigendatud ning lugemine kulges ĂŒhe jutiga, ĂŒhe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne kĂ€est Ă€ra panna, kui need 170 lehekĂŒlge lĂ€bi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut vÔiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka tÀiskasvanud. VÔib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused Ôpetavad teinekord rohkem vÔi on ennetavama mÔjuga kui elu ise.

Kirjastus: VÀrske RÔhk, 2022

170 lk

Wednesday, August 31, 2022

PÔdravalem

 


JĂ€nesefaktor sobis mulle hĂ€sti, ja Ă”nneks on  Antti Tuomainen kirjutanud ka jĂ€rje, seekord siis PĂ”dravalem. Kuuldavasti peaks kolmas osa ka tulema.

Tegevuspaik on sama, ka tegelased enam-vĂ€hem samad, mis JĂ€nesefaktoris.   Henri Koskinen on seikluspargi tĂ€nu matemaatilistele valemitele stabiilsele tasandile toonud, kuid surnu ĂŒlestĂ”usmine lööb senise elu taas sassi. Ka tarnijatega on raskusi ja ausal teel asju ajada on pea vĂ”imatu. Henri soov on tĂ€iendada seiklusparki uute, kulutĂ”husate atraktsioonidega, kuid silmajÀÀnud PĂ”dravalemi-nimeline atraktsioon, mis peaks olema tĂ”eline tĂ”mbenumber, on takistute taga kinni. Aga matemaatiline meelekindlus aitab siingi omajagu ning ausus on tee, mis ei vii eesmĂ€rgini.

Samasugune jantlik lugu on see teinegi osa. Natuke kriminaalne, pisut armastust, pisut kavalust ja kavaldamist, vennalike suhteid, andestamist ja mĂ”ista pĂŒĂŒdmist. Pisut rohkem on siin lahatud ĂŒhe seikluspargi hingeelu, ehk teisisĂ”nu, kuidas rahvalt nutikalt rohkem pappi vĂ€lja meelitada, sest milleks see seikluspark siis loodud on. KĂ”ik see jant hoiab aga kenasti nina raamatus ning mingil rahulikul moel loed ja ei imesta, et  ĂŒks lihtne seikluspargi lugu on sind kenasti taas endasse haaranud.

Kirjastus: Varrak, 2022

256 lk

Tuesday, August 30, 2022

JĂ€nesefaktor


 


Raamatu kaanepilt ja pealkiri on eristuvad ning tagakaane info lubab teistmoodi lugemist. Antti Tuomainen „JĂ€nesefaktor“.

Henri Koskinen on elukutseline kindlustusmatemaatik, kuid nĂŒĂŒd, mil suri tema vend, sajab talle kaela seikluspark SinuMinuFun koos kĂ”igi vĂ”lgade ja muude kohustustega. Selgub, et see juhtimine nii lihtne ei olegi, sest oma raha ootavad seikluspargile laenu teinud kurjategijad ning rahalist seisu parandada ei ole sugugi lihtne.Samas ilmselt teadis ka vend Juhani, et matemaatiline mĂ”tlemine aitab ĂŒle igast mĂ€est. Kuid kas ikka igast`?

JĂ€nesefaktor on tĂ”epoolest tĂ€iesti teistsugune raamat, see on nagu kompott Mika Nousiainenist, natuke on Tuomas Kyröt vĂ”i siis on kĂ”ik vastupidi. Igatahes on seegi lugu ĂŒsna ĂŒle vĂ”lli, kisub kohati kriminaalseks ning vĂ€ike armulugu on ka olemas. PĂ€ris klassikalisest  krimist on siiski asi kaugel, sest klassikalise krimi jaoks on sĂŒndmuste kulg kuidagi pehme ning sĂ”na otseses mĂ”ttes tapmine ei nĂ€i siin ĂŒldse kuriteona. Ilmselt on asi selles, et kui seda teeb n.ö hea, siis see oleks nagu hĂ€datapmine, mis omakorda pehmendab suhtumist. Igatahes mulle meeldis, sest siin on vĂ€ga kastist vĂ€lja mĂ”eldud ning kokku on saanud tore lugemine.

Olen kogemustest Ôppinud, et kui mingi asi mind morjendab, siis pean kÔigepealt leidma selle osategurid, sooritama arvutuse ja vaatama, mis on lÔpptulemus lk 128

Kirjastus: Varrak, 2022

294 lk