Raamatut, mille autor on oma kodukandist, on peaaegu
kohustuslik lugeda :)
Heli Künnapase kirjutatut iseloomustan eelkõige sõnaga –
vastandused. Tema loodud tegelaskujud on ehtsad, nagu elust maha kirjutatud.
Peategelasel Kairitil on nagu olemas kõik, mida on vaja õnneks: oma kodu,
ihaldusväärne töö, sõbrannad, kindel elukaaslane. Kuid puudu on see miski ja
selle puuduva leiab ta pärast pikemaid kõhklusi ja kahtlusi oma kodukandist. Nagu selgus romaanis, on ka tegelikkuses sõprusel ja armastusel olemas
kaks poolust, tööl ja puhkehetkel samuti. Mis ühel hetkel sobib, ei pruugi seda
mitte järgmisel jne. Seega temaatika on argine, tegelaskujud realistlikud ja
rahulolematus ongi mootoriks, mis paneb ennast otsima ja oma õiget leidma.
Väga meeldisid mulle need meelespead, - kiire elutempo
ühtepidi nagu nõuab memosid, aga teisalt on ikka selline pidev meeldetuletamine
stressi tekitav. Raamatu edenedes ka
meelespeade sisu muutus kahtlevamaks, mõtlevamaks. Võib-olla oleksid need memod
võinud loo lõpuni välja hargneda?
Kõige rohkem oli minu jaoks loetu ilus armastusromaan.
Kusagil ei ole üle piiri mindud, midagi jääb ka aimata. Armas, ladus ja lihtne
lugemine!
Peale selle on tegemist väge ilusa kaanepildiga, - see on nagu
sümboolne uks homsesse maaellu.