Thursday, June 27, 2013

Homme on ka päev



Raamatut, mille autor on oma kodukandist, on peaaegu kohustuslik lugeda :)
Heli Künnapase kirjutatut iseloomustan eelkõige sõnaga – vastandused. Tema loodud tegelaskujud on ehtsad, nagu elust maha kirjutatud. Peategelasel Kairitil on nagu olemas kõik, mida on vaja õnneks: oma kodu, ihaldusväärne töö, sõbrannad, kindel elukaaslane. Kuid puudu on see miski ja selle puuduva leiab ta pärast pikemaid kõhklusi ja kahtlusi oma kodukandist. Nagu  selgus romaanis, on  ka tegelikkuses sõprusel ja armastusel olemas kaks poolust, tööl ja puhkehetkel samuti. Mis ühel hetkel sobib, ei pruugi seda mitte järgmisel jne. Seega temaatika on argine, tegelaskujud realistlikud ja rahulolematus ongi mootoriks, mis paneb ennast otsima ja oma õiget leidma.
Väga meeldisid mulle need meelespead, - kiire elutempo ühtepidi nagu nõuab memosid, aga teisalt on ikka selline pidev meeldetuletamine stressi tekitav.  Raamatu edenedes ka meelespeade sisu muutus kahtlevamaks, mõtlevamaks. Võib-olla oleksid need memod võinud loo lõpuni välja hargneda?
Kõige rohkem oli minu jaoks loetu ilus armastusromaan. Kusagil ei ole üle piiri mindud, midagi jääb ka aimata. Armas, ladus ja lihtne lugemine!
Peale selle on tegemist väge ilusa kaanepildiga, - see on nagu sümboolne uks homsesse maaellu. 

Tuesday, June 25, 2013

Minu Prantsusmaa



Minu sarja raamatu lugemine annab alati tunde, et olen nagu väikese varbaga ka ise sinna maale astunud.  Seekordne minu on ka päriselt minu, sest olen põgusalt ka ise Prantsusmaaga tutvust teinud. Seega oli tore lugeda Eia Uusi kogetut ja omi seoseid luua.
See raamat oligi täpselt selline, nagu on tagakaane tutvustustus – kokteil. Ja mulle kokteilid meeldivad :) Lisaks nii palju kultuuri, teavet tuntud kirjanike ja raamatute kohta - rohkem kui teistes seni loetud minudes. Reisidelt saab ikka kaasa tuua suveniire, aga et sõna souvenir tähendab tegelikult mälu, sellele varem ei osanud mõelda.  Ka mulle näis, et Pariisis võib jääda täiesti tähelepandamatuks, isegi siis, kui sa millegagi väga eristud. Lisaks sain kinnitust, et glamuur on märksõna, millega võib Prantsusmaad iseloomustada, isegi seda osa, mis  glamuurne ei näigi.
Alati on huvitav lugeda neid mineku ja siis juba tagasituleku mõtteid, - seda miskit, mis  ajendab otsuseid tegema. Ja mõnikord ilmselt ongi nii, et pead kusagil korraks ära käima, et saada kinnitust, kodus kõik on kõige parem.
Kõnekas oli lugu raamatupoest, kus inimesed said ka ööbida ning vastutasuks pidid nad poes aitama ja kirjutama iga üks leheküljelise jutu oma elust ning neid jutte on juba viiskümmend aastat kogutud. 
Väga meeldis autori edasiantud meeleolu, natuke nukra alatooniga, aga ometi optimistlik. Igatahes, leian end tihti rääkimast, et lugesin Minu Prantsumaad ja seal oli see ja see koht, järelikult - mööda minust see loetu ei läinud.

Monday, June 3, 2013

Paleontoloogi päevaraamat


Paleontoloog- taimede, loomade jäänuste uurija. Kristina Ehin - õrn, habras, naiselik, väga keeruline on teda mingi jäänuste uurijana ette kujutada. Igatahes intrigeeriv pealkiri, mis äratab tähelepanu. Samas sisu oli küll pigem inspireeriv.    Oma aja loosse on põimitud mälestuste killud, milles ei ole mingit kronoloogilist ega ka sisulist järjestust. Kõike on esitatud  lihtsalt, nii kuidas  mõtted, mälestused on tulnud ja läinud, sekka muidugi ka märkmeid päevaraamatust. Oma loosse on põimitud kõige lähedasemate lugusid, perepärimusi. Lisaks loomulikult ka   luule, nii tema enda kui ka ema ja isa loomingut.
Ehini kodukoha tunnetus on imetlusväärne, kuid mingi igatsuse maitse on jäägitult olemas. Tunnen, et ma ise ka muudkui igatsen sügavamat, vaimsemat, lennukamat, ennast teostavamat, loomingulisemat, laulvamat elu, nagu Lindagi (lk 239).
Raamat ei kuulu kindlasti kiirlugemise hulka, ikka vaikselt, peatükk- peatükihaaval, ja paralleelselt hakkavad kerima ka enda mäletuste killud. Ja muidugi nostalgia, sellest ei pääse, kui on lood ajas.