Kes tappis mu isa

Edouard Louis „Kes tappis mu isa“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Allik

Kirjastus: Varrak, 2025

70 lk

„Muutuda meetod“ meeldis mulle väga. Ka selles raamatus tegeleb autor oma perekonnaga ning püüab selgusele jõuda, mis viis tema isa elujõu raugemiseni juba enne 50-ndat eluaastat. Kõik teed viivad ikka lapsepõlve, kus on palju vaesust, vägivalda, vihkamist - see näib olevat nagu suguvõsa karma. Edouardi isa ka püüdis, aga pinnale jäi siiski midagi muud. Laps aga ihkab isa tähelepanu, tema kiitust, tema head pilkugi, kuid muud ei jagu. Poiss ei süüdista isa, pigem valitsust, kes alandab vaesed veelgi vaesemaks ning keskendub suuresti kõrgklassi hüvedele.

Väga õhuke raamat ja tõsine lugu. Kurb ja valus, kuid natuke avab mõistmist ja võib aru saada, miks isa nii käitus.

Ühe õhtu lugemine, mis istus minu peas mitu päeva. On ääretult kurb, kui inimesed, kes peaksid olema lähedased, elavad üksteisest mööda. Ükskõik, mis ajendil.

Kui sul oli tunne, et sa ei saanud oma noorust täielikult läbi elada, siis sa üritasid seda elada terve oma elu. See on probleem varastatud asjadega, nagu sinul oma noorusega, sa ei suuda kunagi päriselt mõelda, et nad kuuluvad sulle, sa pead neid igavesti edasi varastama, vargus ei lõpe mitte kunagi. Lk 34- 35

Muutuda meetod

 

Edouard Louis „Muutuda meetod“

Prantsuse keelest tõlkis Tõnu Õnnepalu

224 lk

 Kirjastus: Varrak, 2025

Eddy on sündinud vaesusest viletsasse perekonda, isegi nimi on pandud talle matslik. Ka vanemate käitumismuster poisile eeskuju ei ole, pigem perekonnalt nakkunud maneerid on probleemiks kaasõpilaste silmis. Poissi alandatakse nii koolis kui kodus. Eddy teab, et peenem ja suursugusem maailm on olemas ning eeskujusid valides hakkab ta sinna poole püüdlema. Teekond unistuseni on raske, see nõuab pühendumist. Mida enam poiss n.ö areneb, seda enam eemaldub ta kodust. Nii et muutumisest saab kinnisidee, süsteemne püüdlemine eesmärgi poole:  olla keegi teine, keegi enamat, intelligentsem, rikkam, haritum. Samas tekib küsimus, kas kunagi saadakse päriselt valmis, äkki on inimene ka nagu Tallinna linn?! On ju olemas veel rikkamaid, veel suursugusemaid... Imetlusväärne on Eddy, hilisema Edouardi töökus eesmärgi heaks.

„Muutuda meetod“ on autobiograafiline, ühe poisi unistuste lugu parema elu poole. Selle elu poole, mis oli tema mõistes parem. Natuke kriipiv ja väga mõtlemapanev. On ju vast nii, et põgeneda iseenda eest ei saa, sest minevik käib alati kaasas, kuigi et jah, miskit sealt ka tuhmub. Lapsepõlvetaust on elus tahestahtmata paljugi määrav, aga mitte kinnihoidev. Samas on see lugu ka ühe homona sündinud poisi taipamiste lugu oma elu eri etappides. Mis tunded teda saadavad, kui sõna „pede“ käib kaasas lapsepõlvest, millised heitlused on tal mõtteis, kui ennast salata ei saa.

Mõtlesin päris pikalt sellele loetule. Ühtepidi oli Edouardist kahju, teisalt jällegi äratas austust. Jah, võib olla ei olnud kõik vahendid parimalt valitud muutumise teel, kuid nagu öeldakse, eesmärk pühendab abinõu. Samas jääb õhku ka hingerahu teema, tundub, et suhted isaga, jäid meest häirima.

Minu kindel lugemiselamus number üks sellel aastal! Väga puudutas! Arvan, et ka väga oluline lugemine ajal, mil vihkamist on palju ja mõistmisest kipub vajaka jääma. 

Isegi vaikuses pole võrdust lk 48

Minu elu lugu koosneb reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi minna. See ei ole kunagi olnud minu otsus ega ka nende oma: ma nägin vaeva, et end muuta, neil niisugust kinnismõtet ei olnud, nemad jäid ikka samasuguseks, kui nad olid olnud meie kohtumisel, ja korraga me ei olnudki enam sarnased; me ei osanud enam teineteisele midagi öelda, meie vahel polnud enam mõistmist. Mul ei jäänud muud üle, kui ära minna, minna otsima uusi inimesi, kes mu omaks tunnistaksid, kuni muutumisiha mind veel ühe uue elu poole kihutab ja ma nemadki pean maha jätma lk 160

 

 Muusika raamatust:

Kolm

 

Valerie Perrin ,,Kolm,,

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev, 2025

635 lk

Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos, ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on siiski jäänud.

Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama – kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.

Kolme noore kujunemist, nende omavahelist toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui raamatu lugemine.

... aga armastusel ja ilul pole omavahel mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246

Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629

 

Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees

 

Francoise Sagan „Kurbus kummaline tunne“

                           „Killuke päikest jahedas vees“

Prantsuse keelest tõlkis Heli Seitam

Kirjastus: Varrak, 1995

215 lk

„Kurbus kummaline tunne“: 17 aastane Cecile ja tema elumehest isa elavad lõbusat elu. Nende huumorisoon ja muretu meel klapivad hästi. Isa on naiste lemmik. Kas on see isa soov pakkuda tütrele ontlikumat elu või siis on tal tahe endal muutuda, kuid intelligentne Anne´i tundub olevat parim partii mehele, seda enam, et ka Anne´i näib armastavat meest. Siiski ei sobi tüdrukule Anne´i kasvatusmeetodid ning ainuke võimalus on suhet takistada omal moel. Kuid kas kellegi õnnetus saab muuta õnnelikuks?

Jaa, see kurbus on kummaline tunne. Ühel hetkel on soov ja teisel hetkel võid seda soovi kibedasti kahetseda. Kurbus võib väljakasvada kättemaksust, soovist koht kätte näidata ja lõppeks ju rõõmu ei ole.Inimmõtlemine pole alati üheselt mõistetav. Igatahes ajastu- ja seisusetruu novellilik lugu, mis ilmus 1954. aastal, mil autor oli vaid 17-aastane.

Kui ei olda kohustatud teiste puudusi kõrvaldama hakata, on nendega lihtne harjuda lk 61

 

„Killuke päiksest jahedas vees“ viib aastasse 1967. Gilles on depressioonis, elujõudu ei ole ning seda ei paku talle ka tema kallim Eloise. Mees sõidab Pariisit ära õe perele külla. Seal kohtab ta Nathaliet, kes toimib mehele ravimi eest. Abielus naine armub Gillesi ning tundub, et üksteisele ollakse see päästev õlekõrs.

Lootuse kiiluvees võib ju sõita, aga kui tunne on vaid petlik illusioon ning lahendust ei otsita õigest paigast, läheb nii nagu läheb. Igatahes on siingi suured ja üllad tunded mängus, samuti pettused ja valed ning kogu see nõrkuste plejaad, mis inimeses peidus on, kui ta selle valla laseb.

Mulle Sagani stiil väga sobib, sest selles on prantslaslikku suursugusust ja kerget minnalaskmist ning ka sügavaid sisevaatlusi. Ladus ja tõmbav. Lugude lõppudega ta just lahke ei ole, aga seekord sedamoodi.

Sündmus. Noormees

 Annie Ernaux "Sündmus. Noormees"

Prantsuse keelest tõlkis Ulla Kihva

Kirjastus: Tänapäev, 2025

100 lk

Tudengineiu on soovimatult rase. On kuuekümnendad Prantsusmaal ning abort on ebaseaduslik. Siiski kusagil nurgataga seda ju tehakse, kuid kuidas leida kontakte?

Raamatu teises loos naine juba veidi üle viiekümne, kui temasse armub noor mees. Kõrvaltvaatajatele näib paar pentsik, kuid kas ka neile endile?

Autobiograafiline lugu, napp ja paljuütlev ühteaegu. Noor naine oma kehaga, millega on sündinud midagi soovimatut, on üksi oma ahastuses. Igal juhul mõtlemapanev oma aususes riskeerida tervisega, seadusega. Raamat on vaid napilt sada lehekülge, aga raamatu kaane sulgemine teeb veidi rahutuks ja mõtted keerlevad edasi naiseks olemise valude ja ühiskonna moraalinormide juures.

Raamat naiselt pigem naistele. Igal juhul soovitan!

Muusika raamatust:

Pruudil olid jalas kollased saapad

Katherine Pancol: "Pruudil olid jalas kollased saapad"

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Kirjastus: Tänapäev, 2024

256 lk ja 423 lk

Sisu:

On 2010. aasta. Berleaci veinimõis on ühe suguvõsa elude tunnistajaks – selle mõisaga on seotud mitu põlvkonda Berleace ning ka nende lähikondseid, kelle hingesoppides on hunnik saladusi ning kõik pereliikmed ei oma selle koha vastu ainult armastuse, vaid ka vihkamise tunnet ning lõpuks on kaalul suguvõsa sinnajäämise küsimus. Edukas veinimõis on ahvatlus ka teistele veinimõisnikele, kellega jagatakse ühist ajalugu. 

Lugu peetakse prantsuse Downton Abbeyks, kus on ka uhke mõis, hea härra, tema rangejoonega teenijaskond jt. Selle võrdlusega olen täiesti nõus. Tegemist on peredraamaga ja mulle sellised saagad meeldivad väga. Palju tegelasi ja võõrapärased nimed, aga neis ei olnud üldse keeruline orienteeruda, sest kõik see lugu jookseb kujutluses nagu hea hoogne film. Siiski see mõis ja see kirjeldatud atmosfäär ning pereliikmete käitumismaneerid joonistusid minu kujutlusvõimes välja varasemasse aega kui 2010. Võib olla ka Downton Abbey pärast ja ka pererahva omavahelise suhtlemise stiili pärast. Meie kultuuris on emade ja laste omavaheline teietamine pisut kummaline. Aga sümpaatsed tegelased, suurepärane olustik, ootamatud käigud, vaimukad mõtted ja inimestevaheliste suhete lahkamine tegid sellest hea lugemiselamuse.

Minul oli jällegi lugemismaraton, sest kahe hooga need kaks raamatut läbi said. Raamatud olid kuidagi prohvetlikult mind kodus ootamas, sest just nende kummikute (saabaste) pärast mul lugemise aega nii ohtralt tekkis :D

Roppuse lausumine on laiskuse ja minnalaskmise tunnus lk 9 

Kas sa arvad, et rikkaks saadakse puhaste kätega? Määrdumine tuleb ära kannatada, et perse oleks soojas lk 95

Elu pole mingi porilomp. Või kui on, siis tuleb sinna hüpata jalad koos, et pori laiali pritsiks. Elu on laine, kõrge, ähvardav, mis meid hukutab või ülendab lk 216

Sõber armeenlane

 

Andrei Makine “Sõber armeenlane”

Prantsuse keelest tõlkis Malle Talvet

Kirjastus: Varrak, 2023

143 lk

1970. aastate Siber on endiselt karm paik. Lastekodu poiss (mina-jutustaja) sõbruneb seal armeenia poisi Vardaniga. Vardan on põdura tervise ning flegmaatilise loomusega ning poisi koolielu ei ole tema massist eristuva oleku poolest kuigi rahulik. Seevastu poiste sõprus kujuneb milleski kindlaks ja turvaliseks ning üksteisele ollakse toeks. Vardan elab n.ö Armeenia kuningriigis, mis on armeenlastest kogukond Siberis, kes ootavad oma vangalmüüride vahel olevaid lähedasi. Minategelase jaoks avaneb aga täiesti uus maailm talle võõra rahvuse kommete, rahvusliku olemise ja väljanägemise näol. Selgub, et genotsiid on tabanud sedagi rahvust, kuid mingi suursugusus on säilinud ka väga viletsates oludes.

Mulle meeldis „Sõber armeenlane“ väga oma sisutiheduse ja tähendusrikkuse poolest. Pole ju raamat üldsegi paks, aga nii vähesedki leheküljed ütlevad palju. Mõnda lauset lugesin isegi mitu korda, sest kõik laused on mõtestatud ja mõni lause nii sügavamõtteline, et vajas seedimist. Üldiselt on tegemist kurbliku raamatuga, kuid see poiste sõprus toob esile loo helgema poole. Kindlasti lisab muretuma noodi lapse arusaam elust ja asjadest, ning ka Vardan oli see helge tegelane, kes näis oma vanusest täiskasvanulikum, kui teised eakaaslased. Lisaks jätsid erilise mulje armeenlaste suhtumine külalistesse, kõik need maneerid, kõnepruuk, külalislahkus ka nendes viletsates tingimustes, mis neil seal Siberis oli. Lastekodupoiss tajus seda erisust väga selgesti, lastekodus ei oldud üksteisega viisakas.  Nii et „Sõber armeenlane“ on hästi sügavamõtteline lugu inimlikkuse erinevatest tahkudest.

Minu kindel soovitus!

 

… soov iluhetke jagada ongi loomise mõte, poeetide tõeline tung, mis jääb aga sageli mõistmata lk 50

Valge laev

 

Xavier Bouvet „Valge laev“

Prantuse keelest tõlkis Reti Maria Vahtrik

Kirjastus: Varrak, 2024

232 lk

 

Otto Tiefist on raamatuid ilmunud, kuid minu lugemislauale ei ole need sattunud. Raamat on seda tähelepanuväärsem, et autor on pesuehtne prantslane, kuid elab Tallinnas.

On 1944. aasta september. Saksa väed põgenevad Eestist ning idast läheneb Nõukogude armee. Seda vahepealset aega proovib ära kasutada väike grupp poliitikuid, et taastada Eesti Vabariik. Üks neist meestest on Otto Tief, rahuliku loomuga advokaat, kes omas Läänemaal Jaanika mõisa ning oli ka talupidaja. Naisel ja lastel oli eelnevalt võimalus evakueeruda Rootsi. Plaan oli temalgi järgneda, kuid tõotatud valget laeva oodati päevi ning hr Tiefi jaoks seda laeva ei tulnud. Tema elukäik koos vahevalitsuse loomise etappidega on selles raamatus.

Valge laev oli tõesti väga huvitav ja ka haarav lugemine.  On ju loetud varemgi küüditamistest ja vangilaagritest, aga siin tulevad konkreetsed tegelaskujud ka loole taha. Näiteks oli üllatav teada saada, kuidas SS-lasest liigkasuvõtja laevaga ülesõite korraldas, silme-ees endalgi unistus. Mida uskusid ja lootsid Tuglased, Under ja Adson. Või kuidas Tief tõesti püüdis vaid oma teravale mõistusele tuginedes päästa maad ja rahvast. Samas oli loosse toodud ka nõuka poole pealt Eesti Laskurkorpuse polkovnik Pallase reaktsioonid nähes laastatud kodumaad. Sõjas kaotavad kõik midagi.

Mina sain nüüd kindlasti ka targemaks, sest need tegelaskujud hakkasid silme-ees elama sedavõrd, et tegin veel lisaks loetule ka uurimistööd. Paraku mõni päris elu on kirevam kui väljamõeldud seiklusjutt, antud juhul toovad need üleelamised siira kahjutunde. Raamatu lõpus on kirjanik fantaseerinud, et mis oleks teisiti läinud, kui Tief oleks koos Maandiga laevale pääsenud ja tema edasine elu oleks vabal maal kulgenud. Jah, oleks ju võinud.  Raamatu lõpus on register ulatuslikust abimaterjalist, mis aitasid kaasa raamatu valmimisele, nende kogus tekitab aukartust.

 Vääramatus oli neelanud kõik selle, mis oli paistnud igavesena lk 33

Paigad muutuvad vastavalt sellele, kas neid asustavad teod või mõtted lk 66

Elu alles ees

 

Romain Gary „Elu alles ees“

Tõlkis Tõnu Õnnepalu

Kirjastus: Tänapäev, 2021

199 lk

 

Sündmustik raamatus viib kuuekümnendate Pariisi oma täies elurikkuses, kus iga indiviid on vaid üks väike kärbes suures paablis. Momo on litsilaps, kes elab juudimuti Rosa n.ö hoiukodus. Nimelt endise prostituudi südameasjaks  oli võtta oma hoole alla ametiõdede lapsi, kellel muud kodu ei ole. Kuid nüüd, mil Rosa on juba eakas ja tema tervis hääbub silmnähtavalt, on ka viimaste hoiulaste tulevik hämar. Heatahtlik juudimutt on nagu ikoon, teda armastavad peale oma kasulaste ka transvestiit Lola, araabia vaibakaupmees Hamil ja teised kodutanuma inimesed. Rosast sõltuv on siiski ainult Momo. Hirm hüljatuse ees kannustab poissi välja mõtlema valesid. Kui see vaid oleks lahendus.

Väga iselaadi lugemine. Juba see värvikas tegelaskond on eristuv, kellest eelkõige sümpatiseeris minategelane Momo, ülimalt pühendunud ja hooliv laps.  Ning muidugi ka temaatika, mis hõlmab elu ja ühiskonna päris mitut kihti, s.h holokausti mõjud, prostitutsioon, seksuaalvähemused, üksildus, immigrantide olukord, tänapäeva meditsiini püüd hoida inimest vegeteerivas seisundis ning ka vananemise kurbloolisust. Tegelikult oli see ju sisult kurb raamat, kuid mingi koomilisus erinevate olukordade näol oli samuti olemas. Samas on see empaatia ja hoolimise raamat ning ka tingimusteta armastuse raamat. Nii et päris palju sisu mahult üsna õhukeses raamatus.

Soovitan!

 

Tal oli kapis terve hunnik vapustavaid hilpe, ta ostis neid täikalt, kui tal pappi oli, mitte selleks, et neid selga panna, vaid selleks, et nende juures unistada lk 190

Pühapäeve rüppe unustatud

 

Valerie Perrin „Pühapäeva rüppe unustatud“

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev 2023

351 lk

Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“ meeldis mulle sedavõrd, et ilmtingimata soovisin ka tema järgmise raamatu läbi lugeda.

Jules töötab vaatamata oma noorusele (21 aastat) hooldekodus vanurite hooldajana. Tema päevi täidavad vanakeste toitmine, mähkmete vahetus ja lugude kuulamine. Jules sõbruneb pea saja-aastase Helenega, kelle armastuslugu tähendab ta üles sinisesse kaustikusse.  Eaka naise loo kuulamine paneb teda otsa vaatama ka iseenda perekonna loole. Nimelt kasvas Jules orvuna oma vanavanematega. Tema ema-isa hukkusid teadmata asjaoludel autoõnnetuses. Raamatus hakkavad hargnema mitu liini.

Valerie Perrini raamatute pealkirjad on armsalt poeetilised, äratavad huvi ja ei näi lihtsalt ainult pealkirjana, vaid omavad suuremat tähendust. Perrini kasutab palju surma ja vanadusega seotut oma loomingus, kuid seda taas mingis teistmoodi lähenemises. Ta kirjutab lihtsalt, palju lihtlauseid, kuid need laused on hästi läbimõeldud ning ütlevad rohkem kui algselt näib. Sellepärast ei saa seda raamatut kiirustades lugeda, sest need sõnad lihtsalt vajavad mekutamist. Võib olla see teema ei olegi nii eriline, sest armastus on armastus, vanadus on ikka vanadus, suhted ikka suhted, aga just see, mida ta välja ütleb, kui peentundeliselt väljendab, oli minu jaoks väärtus.

Nii et mulle meeldis väga see lugemine. selles loos kõlas ood armastusele, mis võib olla nii  kõikvõimas kui ka hävitav, aga samas ka ood hooldekodudele, kui viimasele kodule enne manalakodu. Selles oli teatud peenhäälestus, mis puudutas tundelukke, mis jättis endast maha  midagi sõnulseletamatut, sest kõigele sellele ilule ja valule mõtlen veel täna, ilmselt ka homme ja ülehomme. Ja üle pika aja kirjutasin ma pea pool raamatut meeldivate mõtete-mõtteterade pärast üles.

Meil kõigil on kaks elu, üks selline, kus me ütleme seda, mida mõtleme, ja teine selline, kus me hoiame suu kinni. Elu, kus sõnad kõlavad vaikusena lk 126

Vahel mõtlen, et võiksin iga hoolealuse novelliks muuta lk 176

Selle asemel, et lugeda mingeid selliseid raamatuid nagu „Kuidas olla hea ema?“, peaksid nad kiirusepiirangutest kinni pidama lk 180

Meie, hooldajad, oleme nagu möödunud aja armastuste templivahid. Lk 181

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

„Härra, palun lennujaama.“

„Millisesse?“

„Sinna, kust väljuvad lennukid soojadele merega maadele“. /lk 288

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Unistustesse tuleb alati pisut tõtt lisada või siis vastupidi lk 310

…kui elu on tuksis, siis ei väriseta enam, ei nuteta enam, siis vihatakse lk 329

…kui vanainimene sureb, siis põleks nagu terve raamatukogu lk 340

35 kilo lootust

 

Mul oli vaja aega täita, sellesse ühte tundi mahtus kenasti Anna Gavalda noortekas „35 kilo lootust“

13. aastane Gregoire ei armasta koolis käia. Poiss on sellega leppinud, et pea ei võta, et ta ei viitsi, ei oska ja et ka ükski kool teda pärast väljaviskamist enam ei taha. Kui vanemad oma tülitsemiste kõrvalt aru pärivad, poisil lahendust ei ole. Samas meeldib Gregoirele meisterdada ja leiutada. Vanaisaga kuuris nokitsedes on tal visadust küll, kuid vanaisagi ei ole päri tulevikuta poisiga. Tema sõnul tuleb end käsile võtta ja ise endale tõestada. Seda tõestamist alustab poiss saates kooli, kus tehakse asju ka kätega, ühe kavandi. Edasine sõltub juba temast endast…

Hästi õpetlik ja eneseusku sisendav raamat ning lausa kohustuslik raamat noortele, kes samuti ei viitsi, ei taha, ei suuda. Sest tegelikult on igas inimeses see  miski olemas, aga ka seda miskit peab otsima ja peaks edasi kujundama. Ning ikkagi eneseusk on see mis toime tulla aitab. Armas raamatuke peresuhetest, suhtest iseendaga ja maailmaga. Soovitan igal juhul.

Kirjastus: Koolibri; 2021

78 lk

Lilledele värsket vett

 

Kirjastuse „Tänapäev“ Punane sari on alati üllatusi pakkuv. Seekord lasin end üllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele värsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul üsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, võib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepõlvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kõikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi külastab, ta säilitab matusekõnesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sündmus. See on Violette lugu, mis hõlmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, võib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Lk 372

Kirjastus: Tänapäev, 2022

 491 lk

 

Nõusolek

 

Teema: vanema mehe ja noore tüdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nähtud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „Nõusolek“  seda enam - see on aset leidnud päriselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku võrku. See n.ö võrk toimib pealtnäha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet üldse saab olemas olla? Raamat on sügav sisevaade tüdruku lapsepõlvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavõrdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kõigi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavõrdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks üldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja üks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mõjutatud saama. Noor laps ja täiskasvanud mees ei ole oma suhtes võrdses seisuses, ja nõusolek selles eas ei tohiks võrduda nõustumisega. Just sellele „Nõusolek“ mõtlema paneb. Laps oma tähelepanuvajaduses, rumaluses vms võib teha otsuseid, mis teevad terve ülejäänud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tükid kokku eri eluetappide analüüsi kaudu. Lugu on hästi liigendatud ning lugemine kulges ühe jutiga, ühe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne käest ära panna, kui need 170 lehekülge läbi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut võiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka täiskasvanud. Võib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused õpetavad teinekord rohkem või on ennetavama mõjuga kui elu ise.

Kirjastus: Värske Rõhk, 2022

170 lk

Hoia mul käest

 

Jälle krimi lainel. Seekord Prantsuse autor Michel Bussi.

Mees, naine ja nende kuue aastane tütar  veedavad puhkust Reunioni saarel. Kõik näib parimas korras, kuid ühel päeval kaob naine ning juurdluse märgid viitavad süüdlasele, abikaasa Martialile. Mida teha, kui näid ilmselge süüdlane`? Mees valib põgenemise tee, haarab  kuueaastase Sofa ja üritab kaduda. Põgeneda saarelt näib olevat võimatu missioon, sest saar ju.  Pagemisteele jäävad laibad ja muidu ohtlikud olukorrad. Kas see kõik ikka täpselt nii on nagu näib, see küsimus on kogu aeg õhus ning paneb raamatu järele haarama.

Krimi on ikka ja alati teada valik, sest miski on enne lugemist selge - keegi tapetakse, keegi on süüdi ja üsna sageli on keegi ka süüdi lavastatud. Selles loos tapetakse aga inimesei nagu kärbseid ning lugu keerab sedapidi, et raske on veenduda mehe süütuses, kuigi süüdlase muljet ta kogu aeg ka ei jäta. Krimi on nagu riknenud kapsas, ikka kiht kihi haaval lähened söödavale osale. Eks selleski loos neid kihte on, mis süüdi või süütusekihte avavad ning ühtlasi võtavad üsna hästi oma võimusesse. Samas see krimikiht ei eristu millegi poolest, on kurikael, on kannatajad, on mineviku saladused, on ootamatud takistused,  mingit peadpööritavat seiklust ei arenenud. Minu jaoks oli parim osa raamatust Reunioni saare loodusekirjeldused. Isegi klõpsisin google lahti ja kogusin veidi infot. Kutsuvalt on seda saart kirjeldatud küll: väike, mägine, lopsakas loodus, vulkaaniline ning natuke Havai sarnane, suurepärane matkajate paradiis.

Kirjastus: Varrak, 2022

328 lk

 

 

Parandada elavaid

 

Taas olen oma lugemistega Punase sarja juures. Kõik ikka  tänu sõbrannale, kes soojalt soovitas. Maylis De Kerangal ja „Parandada elavaid“.

Nagu ütleb ka raamatu pealkiri, on raamatu teema teatud määral proosaline:  parandada surmale määratu abil elavaid.  Noor surfar Simon satub autoõnnetusse ning saab trauma, millest elulootust enam ei ole. Vanemad peavad tegema otsuse, kas aidata Simoni organite abil kedagi elule. Aega on vähe.

„Parandada elavaid“ on totaalselt teistsugune raamat just temaatika mõttes. Ma ei ole kunagi lugenud nii detailset ja sügavuti minevat lugu sellest, millised tunded valdavad lähedasi, kui nad peavad langetama maailma raskeima otsuse: anda oma lapse organid doonorlusse. Samuti ei ole lugenud sellest, kuidas ja mil määral on mõjutatud patsiendiga toimuvast arstid, õed, süsteemide haldajad; millised emotsioonid valdavad haiget, kes on elanud aastaid teadmisega, et kui uut elundit ei tule, siis teda varsti ei ole, kuid samas sõltub ju sinu elus püsimine ainult kellegi surmast (kas see mõte saab olla üldse vastuvõetav?).  Mõtteainet on selles raamatus hästi palju. Samuti on meditsiinilisi termineid, haigla protseduuride kirjeldusi, kuid see kõik on kuidagi väga õige ja vajalik, et mõista sündmusi iseenesest. Mulle meeldis, et kirjanik on võtnud endale reporteri rolli ja nagu kõrvaltvaatajana ta analüüsib ühe ja teise tegelase käitumist ja ka mõtlemist.

Seda raamatut ei saa kindlasti lugeda rannas lebotades ja n.ö ühe silmaga. „Parandada elavaid“ nõuab täit tähelepanu, sest laused on pikad, sisutihedad, sügavad, kuid siiski haaravad endasse üsna kiiresti, sest selles loos on see miski, mis endasse tõmbab, olemas. Mind lummasid taas kord autori inimhingede inseneriliku tarkusega lahtiseletatud tegelased ning ikkagi ka raamatu teema. Ei ole võimalik teada, kas selliseid valikuid tuleb elus kunagi teha, aga see tõenäosus on alati olemas. Noor inimene kindlasti ei mõtle, et digiloos on vaja teha üks klikk ja lubada oma organid doonorlusse. See raamat tuletab seda meelde. Üks parimaid raamatuelamusi sellel aastal.

Kirjastus: Tänapäev, 2018

 

Hällilaul

 

Punane raamat on sedasorti sari, mis üllatab, millelt ei tea, mida täpselt oodata. Seekord soovitas sõbranna ja võtsin tema soovitust kuulda 😊 Leila Slimani „Hällilaul“.

Myriam ja Paul on noor ambitsioonikas abielupaar. Päevad lastega ajavad naise hulluks ning ka soov end tööalaselt kehtestada viib neid lapsehoidja palkamise mõttele. Sõelale jääb Louise. Lapsehoidja majja saabumisega lisandus nagu uus pereliige, kes sujuvalt kõik kohustused endale võttis ning noored lapsevanemad tajuvad elu mugavamat poolt, kus sa ei pea ise organiseerima, tegema, sättima – selle kõik võtab lapsehoidja oma õlule. Kuid mida sügavamale pereellu tungib Louise, seda enam hakkab töötama mõte: see on liiga hea, et tõsi saab olla.

Raamat algab tegelikult mingis mõttes loo lõpplahendusega, s.t mõrv on ette teada. Mõrv on muidugi kujutlematult võigas. Õnneks edasi on puhas psühholoogia, hakkab hargnema Louise lugu, mis ja miks kõik toimus. Sellised psühholoogilised lahtimuukimised mulle tavaliselt meeldivad, ja meeldis üldjoontes ka seekord, kuid midagi jäi just lõpuosas puudu. Seda lahtimuukimist oleks saanud teha veelgi sügavamalt ja veelgi rohkem. Praegune lõpp „lähme vanni“ oli nagu meh? Leila, sa ei pugenud ikka päriselt selle Louise pähe?! Aga kiire lugemine, kaasahaarav – seega mina julgen soovitada küll.

 

Kirjastus: Tänapäev, 2018

168 lk

Koos, see on kõik

Hea, tuntud ja turvaline Anna Gavalda oli seekord minu lugemislaual - kolleeg luges ja kiitis ning tekitas isu mullegi.

Camille on andekas kunstnik, kes olude tahtel töötab  koristajana. Tüdruk on väga kõhn ja traumeeritud oma lapsepõlvest, kes nüüd igatseb sõprust, armastust. Koduks olev külm katusekorter probleemide lahendamisele kaasa ei aita. Sama maja suures korteris elab aadliperest pärit Philibert. Mees päästab Camille raskest olukorrast ning pakub talle peavarju ja sõprust. Samas korteris elab ka Franck, andekas kokk ja naistemees ning lõpuks lisandub ka Francki vanaema Paulette. Moodustub omamoodi kummaline perekond, kus pakutakse üksteisele seltsi, sõprust ning kuhu jagub lõpuks ka armastust. 

„Koos, see on kõik“ on iselaadne raamat, kus lugemisenauding langeb just erilistele dialoogidele ja värvikatele tegelaskujudele. Suuri intriige siin ei ole, on vaid suhete aeglases tempos kulgemine, kuid ilusa armastuse ootus on olemas, ning sellesuunalist ilusat lõppu ma lootsin. Ilmselt oleks happy endini jõudnud ka pisut lühemat teed pidi. Raamat on üsna paks oma mahult, kuid lihtne oli lugeda ja kohati oli kergelt naljakaski. Ütleme siis kokkuvõtteks nii, et vaimustusest ei kilju, kuid nautisin seda lugemist sellegipoolest. 

Kaltse ja linikuid ei tasu ühte kapi panna, nagu mu memm ütleb.“ […] Ma saan vaevu muna praadimisega hakkama, aga veetsin täna terve päeva köögis, ja sina kuulad tavaliselt ainult tehnot, kuid uinud nüüd Vivaldi saatel. See kaltsude ja linikute jutt on jama. Inimesi takistab koos elamast hoopis rumalus, mitte erinevused lk 222

Üks päev tahame surra ja teine päev mõistame, et oleks piisanud paar trepiastet alla minna, lambilüliti üles otsida ja olukorrale pisut valgust heita lk 325

Kirjastus: Pegasus, 2004

493 lk

Mõrad turvises

 

Anna Gavalda loominguga olen varasemast tuttav ja kui nüüd hea töökaaslane soovitas, siis võtsin sellel soovitusel sabast kinni. Olen varemgi öelnud, et novellid ei ole minu esimene valik, aga vaheldust on ka vaja.

Nagu ikka, lood nagu elust enesest, sest ju nii need lood saavadki vaid tekkida. Kõik tegelased on erilised ja iga lugu omamoodi liigutav ning lõputa, mis nagu ikka novelli puhul: mõtle ise edasi. Novelliga on see häda, et neid ei saa mitu järjest lugeda, muidu kaob loetust saadud fluidum ära. Päris mitu lugu lõppesid nii, et mõtlesin: näh, mis see siis nüüd oli. Eriti imelikult mõjus Happy Meal, kus üks mees jälgis daami liigutusi ja see lõpplahendus tundus kuidagi perversne.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

2020 lk

Jooks

 

Olen sattunud Loomingu Raamatukogu lainele. Minu kätte sattus Jean Echenoz´i “Jooks”, mis kõneleb Tšehhimaa jooksukuulsusest Emil Zatopekist.

Tegemist on Zatopeki elulooga, mis hõlmab spordiga seotud aastaid ja ka tema hilisemat elukäiku lühidalt. Selgub, et tegemist on ülimalt heatahtliku, malbe talendiga, kes lihtsalt läks ja jooksis toore jõuga ja võitis. Samas oli ta sündinud aega, mil Tšehhis olid segased lood – sotsialistlik režiim kallutas sportlast samamoodi nagu Nõukogude Liit – sa näitasid tulemusi küll, kuid kus, mis ja kellega sa võistled, seda ütlevad ette organid. Ja eks karjääri lõpp toonasel ajal oli pigem autu, rahvas teadis ja armastas, kuid valitsus proovis seda aupaistet iga hinna eest peita, kuna Zatopek julges pruukida liigselt suud.

Ma ei ole suur spordi fänn ega ka elulugude fänn. Seda, kes on Zatopek, ma muidugi teadsin, aga teadlikult ma seda raamatut kindlasti lugemiseks ei oleks valinud. Õnneks läks lugemiseks ja mulle meeldis see raamat. „Jooks“ oli nagu jooks läbi Zatopeki elu, haarates kaasa tükikest ajalugu ja ühe lihtsa inimese, lihtsa sportlase olemuse. Kerge oli lugeda, sest raamatus kuiva biograafiat ei ole, pigem on tekst ikkagi ilukirjanduslikult ilustatud. Mulle näis see lühike lugu hoopis suuremana ja läks väga korda. Sest mõelda vaid, ka geeniused võivad sündida valesse riiki, valesse aega ja neid lihtsalt represseeritakse.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2019

71 lk

Issi, kus me lähme?

 

Mõnikord on hea, kui lapsel on vaja kirjanduse tunniks lugeda, siis satun ise ka lugema. Nii jõudis minuni teave raamatust Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“.

Mõne inimese elu kohal istub küll koletu ebaõnn, kuidas muidu on võimalik saada perre kaks raske puudega poega. Oma poegade, Thomase ja Mathieu isaks olemisest Fournier selles raamatus kirjutabki. Ta teeb seda kergelt haarava päeviku vormis. Kui lapsel on tugev vaimne ja ka teatud kehaline puue, siis jääb lapsevanem paljudest asjadest siin maapeal ilma ja tunneb end läbikukkununa, ebaõiglase saatuse soosingu ohvrina, tunneb end ilmajäetuna kõigest ilusast, mis käib kaasas tavalapse kasvatamisega. Samas jääb ta ka teatud muredest ilma, sest tema ei muretse koolihariduse, elushakkamasaamise, peol esinemiste, sõpradel külaskäimiste… mitte millegi sellise pärast, mis kehtiks tavalapse puhul.

Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi. Mitte keegi ei tõstnud kätt. Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord. Minul oli kaks maailmalõppu. Lk 8

Hingekriipivalt kurb on see raamat, sest kui mõtteski proovida panna end selle isa olukorda, siis ma ei taha seda teha. Samas suhtub autor paratamatusse ka teatud huumoriga, küllap teeb see tema elu kergemaks. Loodetavasti must huumor on teda aidanud. 

Õnneks ei saa  vähemalt koolis keegi nende üle naerda. Nemad nimelt ei lähegi kooli. Lk 68

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu/2012

102 lk