Pruudil olid jalas kollased saapad

Katherine Pancol: "Pruudil olid jalas kollased saapad"

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik

Kirjastus: Tänapäev, 2024

256 lk ja 423 lk

Sisu:

On 2010. aasta. Berleaci veinimõis on ühe suguvõsa elude tunnistajaks – selle mõisaga on seotud mitu põlvkonda Berleace ning ka nende lähikondseid, kelle hingesoppides on hunnik saladusi ning kõik pereliikmed ei oma selle koha vastu ainult armastuse, vaid ka vihkamise tunnet ning lõpuks on kaalul suguvõsa sinnajäämise küsimus. Edukas veinimõis on ahvatlus ka teistele veinimõisnikele, kellega jagatakse ühist ajalugu. 

Lugu peetakse prantsuse Downton Abbeyks, kus on ka uhke mõis, hea härra, tema rangejoonega teenijaskond jt. Selle võrdlusega olen täiesti nõus. Tegemist on peredraamaga ja mulle sellised saagad meeldivad väga. Palju tegelasi ja võõrapärased nimed, aga neis ei olnud üldse keeruline orienteeruda, sest kõik see lugu jookseb kujutluses nagu hea hoogne film. Siiski see mõis ja see kirjeldatud atmosfäär ning pereliikmete käitumismaneerid joonistusid minu kujutlusvõimes välja varasemasse aega kui 2010. Võib olla ka Downton Abbey pärast ja ka pererahva omavahelise suhtlemise stiili pärast. Meie kultuuris on emade ja laste omavaheline teietamine pisut kummaline. Aga sümpaatsed tegelased, suurepärane olustik, ootamatud käigud, vaimukad mõtted ja inimestevaheliste suhete lahkamine tegid sellest hea lugemiselamuse.

Minul oli jällegi lugemismaraton, sest kahe hooga need kaks raamatut läbi said. Raamatud olid kuidagi prohvetlikult mind kodus ootamas, sest just nende kummikute (saabaste) pärast mul lugemise aega nii ohtralt tekkis :D

Roppuse lausumine on laiskuse ja minnalaskmise tunnus lk 9 

Kas sa arvad, et rikkaks saadakse puhaste kätega? Määrdumine tuleb ära kannatada, et perse oleks soojas lk 95

Elu pole mingi porilomp. Või kui on, siis tuleb sinna hüpata jalad koos, et pori laiali pritsiks. Elu on laine, kõrge, ähvardav, mis meid hukutab või ülendab lk 216