Südametammide taga

 

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Kirjastus: Loomepuhkus, 2024

254 lk

„Südametammide taga“ on autobiograafiline lugu, kuhu on kaasatud lisaks oma perele ka kauged Tartu ja ka teised Eesti kirjanikest vaimud ning kaasaegsed karvastest ja sulelistest Tartu vaimu kujundajad. Üdini naiselik Kristiina kirjeldab naise arvukaid erinevaid rolle siin elus, ilmestades seda värvikalt ja ka humoorikalt oma pereelu kurb-naljakate situatsioonidega. Jah, eks selline sügav enda sisse vaatamine ja olukordade hindamine on tugevus: kuidas sa reageerid abikaasa hullusele, laste kapriisidele, kas troonib mõistus või süda? Kuidas on võimalik kaoses luua loomingut ja elementaarset kodukorda? Seda kõike ilmestavad luuleread tema enda, Silveri ja ka juba elanud ja elavate loomingust, mis on kenasti viidetena välja toodud.

Kristiina Ehin on Eesti sõnavõlur, ta oskab end eriliselt samaaegselt õrnalt aga ka tugevalt ja kaunisõnaliselt väljendada. Samamoodi nagu ta isegi näib, on tema looming: selline õrn ja habras, kuid silm on terav ja vaim sedavõrd tugev, et ta ei karda ka valupunkte esile tuua.

Minu arvates on see raamat naiselt naistele ja pigem seda tüüpi, et võid ka suvalise koha pealt lahti võtta ja lugeda ning ikkagi tunned puudutust.  

Mulle meeldis väga!

Luuletused on nagu jäälinnu pesaurkad jõekaldal, nende kaudu saad ka hiljem oma keelekoju tagasi minna lk 169

Üleüldse: see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. ... Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi lk 169

Tõeliselt on olemas ainult headus. Aga mis oleks hea kõigile? Jõulud, hüüaksid lapsed ühest suust. Armastus, ütlevad armunud. Vabadus, ütlevad need, kes on puuris isatunud. Usk, ütlevad usklikud. Haridus, ütlevad targad. Raha, arvavad paljud. Kogukond, ütleb Metsküla kooli rahvas lk 176