Carolina
Setterwall „Loodame parimat“
Tõlkis: Heidi
Saar
Kirjastus: Eesti
Raamat, 2019
Carolina leiab
ühel hommikul oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese Ivaniga üksi. Nad
olid noored, armunud, töötasid palju, tegid kompromisse, elasid ja olid…. miks
siis nüüd nii? Mahajääjatele on määratud kanda süükoormat, tunda lootusetust,
leina ja leida võimalus alustada algusest.
"Loodame parimat" vaatab ühe armastuse lõkkele löömise lugu ja leinaga toime tulekut kahe
paralleelse ajajoonena. Üks lugu näitab suhte algust, armumist, pere loomist ja
teine kirjeldab elu pärast mehe lahkumist, leinaga toime tulekut, leppimist,
eneseotsinguid.
Raamat on autobiograafiline
ja kõik kirjeldatud tunded on ehedalt kogetud. Seda valu ja süütunnet ei olegi
vist võimalik välja mõelda sellisel kujul nagu siin romaanis esitletud. Midagi ei
ole ilustatud, viha, kadedus teiste õnne üle, emotsionaalne tuimus ja suutmatus
igapäevaeluga toime tulla on ausalt lahti räägitud. Isegi kui on võimalik
surmaks valmistuda, on see alati ootamatu, kuid lähedase äkksurm on šokk, mis
niidab jalust, halvab mõistuse. Lisaks kasvatab ka süütunnet, sest igas elus on
olnud hetki, mis ei ole olnud kõige idüllilisemad, armsamad, sõbralikumad. Ja
nüüd leinas need hetked võimenduvad ja sa kasvatad kahtlust, et kui sa oleksid
teisiti teinud, olnud, öelnud, võib olla siis oleks olnu olemata. Carolinal oli
tugivõrgustik tugev, aga ka see tugivõrgustik ei saa ära võtta seda valu ja
muuta olnut. Ma ei olnud Carolinaga kõiges ühel lainel, aga ma tunnen, et mõistsin
tema otsuseid.
Hästi valus ja
aus raamat, puudutab väga, sest sellisteks hetkedeks ei ole me valmis. Aeg on
ravim, ja siin loos selle ravimi toime pikkamisi ka ilmneb. Seda lugu oli raske
lugeda, sest see kurbus imbub ka enesesse, kuid samas (loodetavasti) teeb vaimu
tugevamaks.
Nii et
meelelahutus see ei olnud.
Algul olin kurb. Siis vihane. Siis tühi. Siis uuesti
kurb. Praegu olen vihane, aga see muutub varsti jälle. Lk 325
