Fredrik Backmanist kui kirjanikust olen võlutud ja seega tema
triloogia kolmas osa oli väga oodatud.
Viimase raamatu sündmustest („Meie teie vastu“)
on möödunud kaks pikka aastat. Seni pildil olnud tegelastest mõned on laia ilma
lennanud, mõned taovad edasi hokit, mõni on treeneriks hakanud, mõni on heaks
hakanud ja mõni ei tea ikka, mida oma eluga peale hakata. Hiljaaegu tabas linna
looduskatastroofilaadne torm, ning ühe linna jaoks olulise inimese
lahkumine toob koju tagasi ka võõrsile rännanud. Kodukoht loeb, perekond on üle
kõige ning inimesed neis paigus samuti, kui on…?!
Selle raamatuga on nii, et ka eelmised peavad loetud olema, muidu matsu ei jaga.
http://aluik.blogspot.com/2021/07/karulinn.html
https://aluik.blogspot.com/2022/04/meie-teie-vastu.html
Minu vaimustus Backmani vastu säilis ka „Võitjaid“
lugedes. Tal on absoluutselt oma stiil, mis on nii lihtne, nii tabavalt lummav,
sest ta kirjeldab neid tundmusi, mida me kõik aeg-ajalt tunneme (kuid sõnadesse
panna ei oska) nii ilusasti, nii vaimukalt, nii kriipivalt, et lugedes tulevad
lausa heldimuspisarad silma. Iga tegelane on oluline ja iga peatüki lõpus on
omamoodi puänt.
Otseselt lugu selles raamatus nagu ei olekski,
siin on pigem kogukonnad, perekonnad ehk teisisõnu elud, mis on kordumatud ja
erilised, just nagu päris. Backman annab igale tegelasele hinge, need tegelased
on nagu elusad, kõigi oma rõõmude ja probleemidega. Küllap on igas kogukonnas olemas oma Peter,
oma Mira, Benji, Amat, aga siin selles loos on nad sul peo peal ja sa lased nende
elud läbi iseendast, ning tunned neile kõigile võrdselt kaasa. Kindlasti on „Võitjad“
neist kolmest osast kõige kurvem, pisaraid tagasi hoida lihtsalt ei õnnestunud,
kuid siiski on siin ka palju elujaatust ning lõppkokkuvõttes proovitakse midagi
ette võtta kogukondade erimeelsustega. Kas võidab poliitika või seob armastus
või on see hoopis midagi muud?
Taas kord ma lugesin ja lugesin ning kahju oli
midagi muud teha. „Võitjad“ on üsna mahukas raamat, ca 600 lehekülge, aga ma
nautisin igat sõna ja oleksin rõõmuga valmis veel lugema. Lugeda on alati hea,
aga see eriline mõnu ei ole 100% kohal iga raamatu lugemisel. „Võitjad“ oli
lugemismõnu J
Öeldakse,
et mida vanemaks, seda targemaks, aga meist enamiku puhul ei vasta see ju
tõele, kui me vanaks saame, oleme lihtsalt saanud rohkem kogemusi nii kõige
paremast kui ka kõige halvemast. […] kui me oleme noored, et tea me mitte
midagi kõige jubedamast, mis võib meid tabada, ja hea on, sest vastasel korral
me lähekski iial uksest välja. Mitte mingil juhul ei laseks me välja neid, keda
armastame lk 31
Lood
poistest ja nende isadest on kõikidel aegadel ühesugused, kõikides kohtades. Me
armastame üksteist, vihkame üksteist, igatseme üksteist, tõrjume üksteist, aga
ei suuda iial elada üksteist mõjutamata… lk 197
Pettumus
oma lastes on alati üksnes pettumus meis endis ja millelgi pole pikemat
pidurdusmaad kui sellel. Lk 332
Peaaegu
mitte keegi ei tea, mida tähendab edu. Nad arvavad, et see on mäetipp, kuhu
jõutakse, aga Frakk teab paremini, tippu ei ole, on kõigest otsatu nõlv. Sa kas
kistud end küüntega üha ülespoole või siis tiritakse ja lüüakse sind allapoole.
Kui jääd hetkekski vaadet imetlema, tuleb altpoolt keegi tugevam ja näljasem
ning võtab su koha ära. Lk 340
Aitäh kirjastusele Varrak sellest loost osasaamise eest!