Thursday, March 28, 2013

Hirmus halva ema pihtimused



Lugema ajendas uudishimu – millised need pihtimused siis ikka olla saavad, hirmus halvaks emaks ei pea end enamasti keegi. Või siiski? Kuigi kõik emad tunnevad end mõnikord äpardununa.
Jill Smokleri pihtimused olid nii ehedad, ausad ja äratuntavad, et lugemine oli tõeline nauding. Nagu ta ise ütleb lugupidamatu pilguheit emadusele. Jah tõepoolest, kes on olnud tõelised musteremad ja oskavad end 100% rolli sisse elada, neile ehk võivad näidagi selliselt serveeritud tunded pühaduse teotusena, kuid võib-olla nad pigistavad kusagilt silma kinni ja jätavad midagi meenutamata. Mina võin ausalt tunnistada, et oman paljugi neist „halbadest” omadustest.
Ühe osa raamatust moodustab autori jutustus ja teise kaasarääkijate ausad ülestunnistused. Piisava, laheda huumoriga ja siiralt on väljatoodud tunded alates sellest, mis saadavad naist kõige algusest, mil saabub arusaamine oma rasedusest, ja jõuab välja ajani kui lapsed on suuremaks kasvanud. Lapse saamine muudab naise elu totaalselt, see on selge.  Aga nagu ka raamatus on öeldud, emadusest armastatakse maalida piltilus pilt musterlaste ja säravate emmedega.  Tõepoolest, silme ees kangastub pilt: valges kleidis ema, väike ingel süles. Kuid igal asjal on kaks poolust. Esialgu harjumine uue rolliga ja asjad, mis enam kunagi ei muutu – suhe abikaasaga, iseendaga, vanematega jne. Räägin emaga tihedamini kui kellegi teisega. Millal temast mu sõbratar sai ja kuidas see juhutus? 
Neid kohti, kus iseennast ära tundsin oli ikka oluliselt rohkem kui neid, millega ma ei nõustunud.  Eriti minu kiiks lisan kõigi laste toitudesse salaja keedetud aedvilja. […] see teeb mind napakalt õnnelikuks. Või teen lauamängudes sohki, et need rutem lõppeksid.
Kõik kaasarääkijate ülestunnistused on ehtsad, mitte kommertslik klants. Ja selline ausus süvendab mõistmist, et ka meie, emad oleme ainult inimesed. Vabatahtlikult oleme ära andnud oma vabaduse, kuid ometi neid vabadusevõtjaid armastame üle kõige.
Selline lugemine tuletab meelde – naudi, kuni see kestab. Emaks olemine ei muutu kunagi, aga rollid selle sees lihtsalt teisenevad.
 

Tuesday, March 26, 2013

Indigo



Kuna ei ole lugenud varem ühtegi Peeter Sauteri teost, siis otsustasin tema esimese- „Indigo” kasuks. Üks põhjus kindlasti lootus äratundmisele, ikkagi minuaegne - raamat eakaaslastest.
„Indigo” on ühe linnavurle lugu või õigemini pajatus, mis lihtsalt kulgeb kuhugi ja ega ta kusagile välja ei jõuagi. Kirja on pandud kõik, mis hetkel mõttesse on tulnud. Lugu on lihtsate lausetega, puuduvad keerulised mõttekäigud. Minajutustaja on ilmselgelt elunautleja, kes elab suhteliselt muretut elu hetkes. Mingid unistused on, kuid needki rohkem elupõletajalikud. Samas elupõletaja ei ole ta mingis halvas tähenduses, pigem proovib ta massi sulanduda, end igal pool hästi tunda. Viltuvedamised on põhjendatud natuke nukra alatooniga, aga laadis „kui läks siis läks”. Valves oli pärsi hea. ..[…]Igal pool käib kokkuvõttes selline jama – pundar reegleid… siis mul viskab jälle üle, jätan asja nurka ja jalutan minema. Ühest küljest vaadatakse ümbritsevat vaimustusega, teisalt on ka tülpimust, tüdimust olemasolevast. Mingi igatsuse maitse jääb asjadele külge.
Teatud mõttes ka nostalgia teos- 80-ndate Tallinna kohvikud, linna olustik, inimtüübid on hästi edasi antud- neist peegeldub tollane reaalsus. Minajutustajat köidavad vaateaknad, kohvikud (tuttav Pegasus, Harju tänava kohvik, oli alles amet-šveitserid), aga ka inimsuhted, sulandumine linnaellu ja leida oma elule mõte.
Eks see lugemine oligi rohkem selline lihtsalt lugemine lugemise pärast. Kes otsib põnevust ja meelierutavaid elamusi, siis siit neid ei leia, küll aga lihtsalt olemist ja hetkes olemise äratundmist. 

Sunday, March 24, 2013

Me peame rääkima Kevinist

Tundub, et peab rääkima, kuigi temaatika on kurb ja õudusttekitav.  Erinevad teabekanalid toovad aeg-ajalt meieni võikaid uudiseid koolitulistamisest. Päris külmaks selline teave ei jäta kedagi. Lionel Shriver oma romaanis toobki esile keskkoolis toimunud tapatalgute tagamaad. Tegemist ei ole siiski otseste põhjuste väljatoomisega, vaid järk-järgult oma tundeid analüüsides jõutake välja haripunkti.
Tegemist on minajutustaja Eva kirjadega oma poja isale Franklinile, kus ta juurdleb oma tunnete üle, minnes tagasivaatavalt aega, kui laps oli alles n.ö plaani võetud. Eva oli oma karjääri tipul, tal oli ilus kodu, palju reise seljataga ja ilmselgelt kõik, mida enamus ihkaks. Puudu oli laps. Ausalt Franklin, järsku me peaksime lapse saama kas võ ainult selleks, et meil oleks millestki muust rääkida (lk35). Kas kainelt kalkuleeritud otsus, saada laps, või lihtsalt oli tunne vale, kuid Eval ei tekkinud juba eos sidet lapsega, pigem võis seda tunnet nimetada vastumeelsuseks. Kõik, mida laps tegi, oli emale liiga tüütu, rõõm lapsega tegelemises puudus. Vastukaaluna tuimale suhtlusele ema poolt süvenes Kevinis trots, kiuslikkus.
Teine äärmus oli isa. Tema jumaldas oma poega, pidas teda üleliiagi arukaks, osavaks, ja seda ka siis kui viimase käitumine oli halb. Kuidas siis pidi käituma ja hakkama saama laps. Kas kõigi sinu halbade tegude ülistamine pimestatuna tingimusteta isaarmastusest on hea? Või vastupidi, kas tuima ema armastuse võitmiseks tehtud üleannetused õigustavad tehtut. Igatahes kurjusepall hakkas veerema juba lapsepõlves ja jõudis pärale õõvastava kuriteoga.
Raamatu lõpuks ei ole jäänud minajutustajale ühtegi teist lähedast, peale oma mõrtsukast poja, keda vanglas külastada.
Iseenesest lugemine oli  veniv. Pikad sisemonoloogid, arutlemised muutusid natuke tüütuks. Kuid sisekaemuslikud stseenid tõid silmeette tervikliku kujutluspildi.
Õhku jääb küsimus, kas mõni inimene sünnibki halvana siia ilma, või kasvab ta halvaks?

Monday, March 18, 2013

Minu Jamaica




Üks vähestest maskuliinsetest minudest. Eks ta pisut teistmoodi ikka oli. Lugema meelitas mind põnev kaanepilt ja ikka igatsus kaugete eksootiliste maade järgi. Kuna Jamaicast ja reggae-muusikast on palju kuuldud, aga ise kunagi ilmselt sinna ei satu, siis raamat ajab taas selle esmase uudishimu ära.
Tarrvi Laamann oma suhtliselt ostekohese ütlemisega annab palju teada pidudest, loomulikult sealsetest inimestest ja reggae-muusikast. Emotsioonid on hästi ja humoorikalt edasi antud ning raamatu autor on ilmselgelt  oma südame reggaele ja Jamaicale andnud. Vägagi tuttav tuli ette - võõral maal tekitab ka sugulasrahvuse soomlaste nägemine äratundmisrõõmu
Üleüldises plaanis loetu meeldis, kuid  midagi natuke jäi puudu!? Võib olla minu kiiks? Ilmselt sellised lühiajalised süstid ühele võõrale maale ei anna täit ettekujutust kultuurist, kommetest, erinvatest elulaadidest. Üks asi on võõral maal korraks ära käia, teine siiski koha peal proovida elada ja ennast elatada. Kuigi võib-olla kogu see elu Jamical ongi selline reggae`lik ja suhteliselt muretu, mine tea. Aga üks on kindel, pole probleemi - lugesin ja raisatud aeg see küll ei olnud!!!