Indigo

Kuna ei ole lugenud varem ühtegi Peeter Sauteri teost, siis otsustasin tema esimese- „Indigo” kasuks. Üks põhjus kindlasti lootus äratundmisele, ikkagi minuaegne - raamat eakaaslastest.

„Indigo” on ühe linnavurle lugu või õigemini pajatus, mis lihtsalt kulgeb kuhugi ja ega ta kusagile välja ei jõuagi. Kirja on pandud kõik, mis hetkel mõttesse on tulnud. Lugu on lihtsate lausetega, puuduvad keerulised mõttekäigud. Minajutustaja on ilmselgelt elunautleja, kes elab suhteliselt muretut elu hetkes. Mingid unistused on, kuid needki rohkem elupõletajalikud. Samas elupõletaja ei ole ta mingis halvas tähenduses, pigem proovib ta massi sulanduda, end igal pool hästi tunda. Viltuvedamised on põhjendatud natuke nukra alatooniga, aga laadis „kui läks siis läks”. Valves oli pärsi hea. ..[…]Igal pool käib kokkuvõttes selline jama – pundar reegleid… siis mul viskab jälle üle, jätan asja nurka ja jalutan minema. Ühest küljest vaadatakse ümbritsevat vaimustusega, teisalt on ka tülpimust, tüdimust olemasolevast. Mingi igatsuse maitse jääb asjadele külge.

Teatud mõttes ka nostalgia teos- 80-ndate Tallinna kohvikud, linna olustik, inimtüübid on hästi edasi antud- neist peegeldub tollane reaalsus. Minajutustajat köidavad vaateaknad, kohvikud (tuttav Pegasus, Harju tänava kohvik, oli alles amet-šveitserid), aga ka inimsuhted, sulandumine linnaellu ja leida oma elule mõte.

Eks see lugemine oligi rohkem selline lihtsalt lugemine lugemise pärast. Kes otsib põnevust ja meelierutavaid elamusi, siis siit neid ei leia, küll aga lihtsalt olemist ja hetkes olemise äratundmist.