Õpetaja

 

Ma ei ole „otse ja ausalt“ sarja raamatuid mitte ühtegi lugenud, aga  Gedi Põderi raamat „Õpetaja“ pani enda järele haarama vaatamata sellele, et minul selle elukutse esindajatega otsene suhe on õpilaseaegne. Samas on mul häid tuttavaid, kes on tänagi õpetajad ning küllap mingil moel haakub minu töö üks rollidest pisut õpetaja omaga.

See on õpetaja Gedi lugu ja nägemus. Ta analüüsib hästi palju iseennast, tunnistab vigu ja õppetunde ning mõistab, kuidas neid vigu parandada. Samas ta ka kiidab ennast kui miskit on hästi läinud ning möönab, et meil eestlastel on see enesekiitmine kuidagi häbiasi. Minu arvates oli see natuke ka nagu hingeabi raamat, mis aitab tõsta positiivsust eneses, sest Gedi peab oluliseks endast positiivse märgi maha jätmist. Ja kui seda mõtet nagu mantrat korratakse, siis mõjub see toonust tõstvana. Nii et üldjoontes selline lihtne ja aus raamat, mis vaatab õige pisut õpetaja ameti telgitagustesse ning sisendab usku ja lootust neile, kellel ei ole  töömotivatsioon ja ka tööeetika nii kõrged.

Õpetaja amet on keeruline ja minu varasemat arvamust see lugemine ei mõjutanud. See töö on neile, kellel on kutsumus, kes armastavad lapsi, kes oskavad ajaga kaasas käia, kohanduda kiirest ning kes on head inimesetundjad. Mina võtan küll mütsi maha selle ameti pidajate ees.

JES kirjastus, 2022

208 lk

Parandada elavaid

 

Taas olen oma lugemistega Punase sarja juures. Kõik ikka  tänu sõbrannale, kes soojalt soovitas. Maylis De Kerangal ja „Parandada elavaid“.

Nagu ütleb ka raamatu pealkiri, on raamatu teema teatud määral proosaline:  parandada surmale määratu abil elavaid.  Noor surfar Simon satub autoõnnetusse ning saab trauma, millest elulootust enam ei ole. Vanemad peavad tegema otsuse, kas aidata Simoni organite abil kedagi elule. Aega on vähe.

„Parandada elavaid“ on totaalselt teistsugune raamat just temaatika mõttes. Ma ei ole kunagi lugenud nii detailset ja sügavuti minevat lugu sellest, millised tunded valdavad lähedasi, kui nad peavad langetama maailma raskeima otsuse: anda oma lapse organid doonorlusse. Samuti ei ole lugenud sellest, kuidas ja mil määral on mõjutatud patsiendiga toimuvast arstid, õed, süsteemide haldajad; millised emotsioonid valdavad haiget, kes on elanud aastaid teadmisega, et kui uut elundit ei tule, siis teda varsti ei ole, kuid samas sõltub ju sinu elus püsimine ainult kellegi surmast (kas see mõte saab olla üldse vastuvõetav?).  Mõtteainet on selles raamatus hästi palju. Samuti on meditsiinilisi termineid, haigla protseduuride kirjeldusi, kuid see kõik on kuidagi väga õige ja vajalik, et mõista sündmusi iseenesest. Mulle meeldis, et kirjanik on võtnud endale reporteri rolli ja nagu kõrvaltvaatajana ta analüüsib ühe ja teise tegelase käitumist ja ka mõtlemist.

Seda raamatut ei saa kindlasti lugeda rannas lebotades ja n.ö ühe silmaga. „Parandada elavaid“ nõuab täit tähelepanu, sest laused on pikad, sisutihedad, sügavad, kuid siiski haaravad endasse üsna kiiresti, sest selles loos on see miski, mis endasse tõmbab, olemas. Mind lummasid taas kord autori inimhingede inseneriliku tarkusega lahtiseletatud tegelased ning ikkagi ka raamatu teema. Ei ole võimalik teada, kas selliseid valikuid tuleb elus kunagi teha, aga see tõenäosus on alati olemas. Noor inimene kindlasti ei mõtle, et digiloos on vaja teha üks klikk ja lubada oma organid doonorlusse. See raamat tuletab seda meelde. Üks parimaid raamatuelamusi sellel aastal.

Kirjastus: Tänapäev, 2018

 

Hällilaul

 

Punane raamat on sedasorti sari, mis üllatab, millelt ei tea, mida täpselt oodata. Seekord soovitas sõbranna ja võtsin tema soovitust kuulda 😊 Leila Slimani „Hällilaul“.

Myriam ja Paul on noor ambitsioonikas abielupaar. Päevad lastega ajavad naise hulluks ning ka soov end tööalaselt kehtestada viib neid lapsehoidja palkamise mõttele. Sõelale jääb Louise. Lapsehoidja majja saabumisega lisandus nagu uus pereliige, kes sujuvalt kõik kohustused endale võttis ning noored lapsevanemad tajuvad elu mugavamat poolt, kus sa ei pea ise organiseerima, tegema, sättima – selle kõik võtab lapsehoidja oma õlule. Kuid mida sügavamale pereellu tungib Louise, seda enam hakkab töötama mõte: see on liiga hea, et tõsi saab olla.

Raamat algab tegelikult mingis mõttes loo lõpplahendusega, s.t mõrv on ette teada. Mõrv on muidugi kujutlematult võigas. Õnneks edasi on puhas psühholoogia, hakkab hargnema Louise lugu, mis ja miks kõik toimus. Sellised psühholoogilised lahtimuukimised mulle tavaliselt meeldivad, ja meeldis üldjoontes ka seekord, kuid midagi jäi just lõpuosas puudu. Seda lahtimuukimist oleks saanud teha veelgi sügavamalt ja veelgi rohkem. Praegune lõpp „lähme vanni“ oli nagu meh? Leila, sa ei pugenud ikka päriselt selle Louise pähe?! Aga kiire lugemine, kaasahaarav – seega mina julgen soovitada küll.

 

Kirjastus: Tänapäev, 2018

168 lk

Meie teie vastu

 

Taas saab rääkida Fredrik Backmanist, sest tema “Karulinnale“ on ilmunud järg. Ma fännan teda täielikult ja püüan nii, et ma ühtegi Backmani vahele ei jäta. Lugemata jätmine oleks kindlasti kaotus J

Nii et taas kord oleme Karulinnas, kus kõik vanad tegelased elavad oma erilist elu. Kogukonna vaim on jätkuvalt tugev ja hokiteemad endiselt päevakorral, sest hoki on sealsete inimeste eluviis nii otseselt kui kaudselt. Kuna aga konkurentsi pakub Härjala võistkond ja üleüldse näib kogu valla raha, töökohtade jaotus voolavat Härjalasse, siis rivaalitsemist on. Lisaks on kogukonna liikmetel saladusi, mida nad ei taha avalikustada, kartes saada hukka mõistetud. Elu sõidab nagu alati sajaga sisse…

Juba „Karulinn“ oli pisut tõsisem lugu ja siin see tõsidus jätkub. Tegelasi on palju, kuid kõik nad on meeldejäävad, erilised karakterid ja nende meeles pidamine pole raske. Backmani üks võludest on see, et tal on absoluutselt oma stiil, ta ei aja asja keeruliseks, paneb nii nutma kui naerma ning oskab inimest imehästi mõista, paljaks koorida ja riidesse panna, ning sellest n.ö paljaks koorimisest ei jää halba maiku. Ainult Bakcman tuleb selle peale, et tundmust kirjeldada sõnadega:  „abielusõrmuse alune nahk külmetab“ või vaikust kirjeldada: „võiks kuulda õlekõrre kukkumist vatile“. Ta armastab oma tegelasi võrdselt, annab neile usku ja lootust, ei häbista kedagi ning on mõistev ka nende vastu, kes esmapilgul nagu mõistmist ei vajagi. Mina küll vahepeal kiskusin juukseid ja mõtlesin, et miks nad küll nii käituvad, miks nad peavad nii õelad, vägivaldsed, isekad olema. Seega tekib palju küsimusi, aga vastuseta ei jää lõpuks neist ükski.  Lisaks pastakas ja paber on lugemisel hädapäraselt vajalikud elemendid –  lauseid, mõttekatkeid, mis eriliselt kõnetavad, neid on palju.

Kui ma sageli kurdan, et lugemise aega napib või tuleb lugedes uni peale, siis seekord ei lugenud muud tegemised ja uni samuti – lugesin kahe jutiga J Ma lihtsalt kaifisin!

…inimesed eelistavad alati lihtsat valet keerulisele tõele, sest valel on üks kindel eelist: tõde peab avaldama kõik, mis juhtus, valet peab olema ainult kerge uskuda lk 18

…kui keegi õpetab sind väiksena metsas olema, siis sa omandaksid nagu veel ühe emakeele lk 52

Osa lapsi ei saa iialgi oma vanematest päris vabaks, nad juhinduvad vanemate kompassist, elavad oma vanemate silmadega. Kui juhtub midagi hirmsat, saavad inimestest enamasti lained, aga mõnest saavad kaljud. Lained visklevad tuule käes edasi-tagasi, kaljud võtavad hoobid vastu ja seisavad liikumatult paigal, oodates tormi lõppu lk 164

Meie spontaansemad reaktsioonid on harva meie uhkeimad hetked. Öeldakse, et inimese esimene mõte on kõige  ausam, aga enamasti ei ole see ju tõsi. Enamasti on see ainult kõige rumalam. Miks me muidu järele mõtleme? Lk 244

Inimesi on nüüd kahte sorti: mõni vajab rohkem aega ja mõni vajab rohkem mõistust. See viimane sort on lootusetu, aga  võib olla tasuks oodata ja vaadata, kui palju neid esimest sorti inimesti on, enne kui hakkame neile midagi pähe peksma lk 292

Ma ei taha, et sa minu pärast kakled! Ma ei taha, et sa teed midagi minu eest! Ma tahan, et sul oleks minusse USKU. Ma ei taha, et sa mind kuhugi viiks, ma tahan sinu tuge, et suudaksin jõuda sinna ise! Lk 357

Kirjastus: Varrak, 2022

392 lk

Ei öelnud, et kahetseb

 

Kui väga sageli ma ühelt autorilt loen vaid nii tutvumise mõttes ühte romaani, siis Tommi Kinnunen on autor, kelle looming on mind rohkem haaranud ning tema looduga tahan ma tahan tingimata kursis olla. Seekord siis rännakuromaan „Ei öelnud, et kahetseb“.

Teine maailmasõda on lõppenud ja segipaisatud elud püüavad taas leida turvapaika ning naasta oma koju. Ireene koos paljude teiste naistega oli sakslaste teenistuses. See teenistus oli erinev, kes oli lõbutüdruk, kes armuke, kes haavade plaasterdaja, masinakirjutaja jne. Ühine nimetaja kõigil: sõjale kaasa aitaja, nad tegid oma tööga armee toimimise võimalikuks. Küll kaudselt, aga siiski.  Kaugelt Põhja-Norrast Narvikist Soome kulgev kodutee on pööraselt pikk ning seda läbitakse jalgsi. Naised kõnnivad läbi kauni looduse, mil igal sammul on oht sattuda miini otsa, saada hukkamõistetud kaasmaalaste poolt, lisaks toidupuudus, valu kõndimisest ning samas ei tea nad, kas neil ongi seda kodu, kuhu naasta.

Rännakuromaan on see lugu igas mõttes. Lisaks otsesele rännakule mööda Lapimaa metsi, läbi mahapõletatud külasid, on see rännak ka iga naise sisemuses. Kangastub möödunu ning ootel on tulevik, kuhu mõte rändab kiiremini kui füüsiline keha seda suudab. Lisaks mure on kaaskannatajate pärast, kas ja kes suudab, ning kui ei suuda, mis saab siis?

Mulle meeldib väga Kinnuneni stiil, ta loob nappide lausetega suure, väga mitmekihilise pildi, paneb võimatuna näiva kuidagi nii toimima, et sellest allaandjana välja tulla oleks väga vale. Mingil hetkel tundsin küll, et see kõik on nii kohutav, ebainimlik, liiga karm ning Ukraina uudiste foonil veel eriti rusuv, kuid ma ei saanud ka loobuda lugemisest. Sest selles loos on ka nii palju tahke, mille üle pikemat mõelda, mida proovida mõista ning minu arvates peaks ka lugeja tundma, kuidas tõuseb empaatia kõigi natuke „valesti“ otsustajate vastu. Sest inimene ju elabki juhuslikkuses, valikud tehakse vaid juhuse ja hetke tahtel, mis paraku mõjutavad. Minevik aga kannab igavesti.

Mulle väga meeldis! Ja soovitan neile, kes suudavad raamatulugusid endast läbi lasta oma vaimu murdmata.

Kas ongi võimalik teise otsuseid kunagi päriselt mõista, isegi kui ta ise kõik ära räägib? See oleks vaid seletamine ja läbi kurna laskmine. Lk 205

…nagu pooltuttava matustel sa vaid vaatad leinavate omaste musti riideid ning arvutad kokku kohvilaual serveritud küpsisesorte ega saa aru, et varem või hiljem külastab lein ka su enda kodu. Lk 245

Kirjastus: Varrak, 2022

254 lk