Ei öelnud, et kahetseb

 

Kui väga sageli ma ühelt autorilt loen vaid nii tutvumise mõttes ühte romaani, siis Tommi Kinnunen on autor, kelle looming on mind rohkem haaranud ning tema looduga tahan ma tahan tingimata kursis olla. Seekord siis rännakuromaan „Ei öelnud, et kahetseb“.

Teine maailmasõda on lõppenud ja segipaisatud elud püüavad taas leida turvapaika ning naasta oma koju. Ireene koos paljude teiste naistega oli sakslaste teenistuses. See teenistus oli erinev, kes oli lõbutüdruk, kes armuke, kes haavade plaasterdaja, masinakirjutaja jne. Ühine nimetaja kõigil: sõjale kaasa aitaja, nad tegid oma tööga armee toimimise võimalikuks. Küll kaudselt, aga siiski.  Kaugelt Põhja-Norrast Narvikist Soome kulgev kodutee on pööraselt pikk ning seda läbitakse jalgsi. Naised kõnnivad läbi kauni looduse, mil igal sammul on oht sattuda miini otsa, saada hukkamõistetud kaasmaalaste poolt, lisaks toidupuudus, valu kõndimisest ning samas ei tea nad, kas neil ongi seda kodu, kuhu naasta.

Rännakuromaan on see lugu igas mõttes. Lisaks otsesele rännakule mööda Lapimaa metsi, läbi mahapõletatud külasid, on see rännak ka iga naise sisemuses. Kangastub möödunu ning ootel on tulevik, kuhu mõte rändab kiiremini kui füüsiline keha seda suudab. Lisaks mure on kaaskannatajate pärast, kas ja kes suudab, ning kui ei suuda, mis saab siis?

Mulle meeldib väga Kinnuneni stiil, ta loob nappide lausetega suure, väga mitmekihilise pildi, paneb võimatuna näiva kuidagi nii toimima, et sellest allaandjana välja tulla oleks väga vale. Mingil hetkel tundsin küll, et see kõik on nii kohutav, ebainimlik, liiga karm ning Ukraina uudiste foonil veel eriti rusuv, kuid ma ei saanud ka loobuda lugemisest. Sest selles loos on ka nii palju tahke, mille üle pikemat mõelda, mida proovida mõista ning minu arvates peaks ka lugeja tundma, kuidas tõuseb empaatia kõigi natuke „valesti“ otsustajate vastu. Sest inimene ju elabki juhuslikkuses, valikud tehakse vaid juhuse ja hetke tahtel, mis paraku mõjutavad. Minevik aga kannab igavesti.

Mulle väga meeldis! Ja soovitan neile, kes suudavad raamatulugusid endast läbi lasta oma vaimu murdmata.

Kas ongi võimalik teise otsuseid kunagi päriselt mõista, isegi kui ta ise kõik ära räägib? See oleks vaid seletamine ja läbi kurna laskmine. Lk 205

…nagu pooltuttava matustel sa vaid vaatad leinavate omaste musti riideid ning arvutad kokku kohvilaual serveritud küpsisesorte ega saa aru, et varem või hiljem külastab lein ka su enda kodu. Lk 245

Kirjastus: Varrak, 2022

254 lk