Ootasin väga
Elena Ferrante Napoli-sarja viimast raamatut. Kolm esimest meeldisid mulle väga
ja seda lugemiselummust tahtsin veel tunda. Ning muidugi loo areng, millises
suunas see liigub, mis saab Lilast, mis saab Lenust? mis saab Napolist? Kõik
need küsimused jäid pärast kolmandat osa õhku.
Lugu jätkub
sealt, kus ta kolmandas osas pooleli jäi. Elu on taas Lila ja Lenu teineteisele
lähendanud. Elatakse kõrvu ja nii on peresidemed, suhted läbipõimunud. Siiski
ei mängi elu neist ühele kätte just parimaid palasid. Kõige armsaima kadumine
on ilmselt maailma kõige hullem kaotus. Ja kaotusvalu on korvamatu, see muudab
kogu tajutavat maailma. Samas on ka lohutajate elu keeruline, sest selle tunde
sisse ei oska minna, kui seda ise omal nahal ei koge.
Ferrante jutustab
hästi voolavalt ühte elulugu, minnes kord detailsemaks, samas läheb sujuvalt
üle aastate. See on ehtne naiste lugu, aga mitte mingis n.ö naisteka
tähenduses. Kuidas ühildada emadust ja tööpõldu, kuidas olla ema ja armuke
samaaegselt, kas sinisilmsus on armastuse kaasomand, kas päritolu määrab sinu
olemuse, kas kaotusvalust on võimalik üle saada, kas tühjapesafaasist on
võimalik toibuda, kas haridus teeb sind teisest paremaks …, need ja palju teisi
küsimusi tekib lugedes. Eks vastused saab igaüks tõlgendada oma arusaamise
põhjal. Vaatama sellele, et laused on pikad ja sisutihedad, haarab see lugemine
jäägitult. Selles on palju kurbust, ängi, kuid ka inimhinge uurimist ja
analüüsi. Samuti on siin palju Napolit, seda kaost meenutavat keskkonda, mis
muutub läbi mõjuvõimsate isiksuste selle suva järgi selliselt, millist Napolit
need kurikuulsad inimesed soovivad näha.
Kui eelnenud osad
panid pooli valima, kas Lila või Lenu, siis kohati kaldus vaekauss mõistlikkuse
ehk siis Lenu poole. Viimane osa kuidagi kallutab seda vaekaussi Lila poole. Sest
mõistlikkusse mahub palju kadedust, omakasu, auahnust, samas siiski ka
leppimist, kuid kas üks kaalub teised üles?
Inimestel, kes tunnevad saatusest määratuna end
kunstile ja iseäranis kirjandusele pühendama, on arusaam: me töötame, nagu
oleks meid pidulikult ametisse seatud, kuigi tegelikult ei ole keegi meid
kunagi millekski volitanud, olema autoriseeninud iseennast autoriks, ning
paneme pahaks, kui teised ütlevad: see pisike asi, mille sa tegid, ei huvita
mind, on õigupoolest igav, kes sulle õiguse andis. Olles aastaid lootnud ja
kartnud, et Lila kirjutab, panin ma mõne päeva jooksul kirja loo, mida olin
kogu selle aja igas pisiasjas ette kujutanud. Ma tegin seda, sest kõik, mis
tuli temalt või mille ma talle omistasin, tundus mulle juba lapsepõlvest alates
tähtsam, paljutõotavam kui see, mis tuli minult. Lk 386-387
Minu arvates on
selle sarja geniaalsus just jutustamislaadis. Et isegi sündmused, mis su elus
juhtuvad ei ole nii tähtsad, kui suhtumine, kuidas sa neisse sündmustesse suhtud,
kuidas sa kohaned, käitud, milliseid valikuid teed, kuidas sa aktsepteerid muutusi.
Minusse endasse jäid pärast lugemist segased tunded ja mõtlen nüüd, mil raamatu
lugemisest on möödas mõned päevad Lila ja Lenu saatustele.
Tore artikkel
Ferrante loomingust on ilmunud ajaleht Postimees/raamatud vahendusel.
Suurepärane
lugemiselamus!
Kirjastus: Varrak, 2021
397 lk