Maailma kauneim sõna

 

Kahandan praegu suvel kokkukuhjatud raamatuhunnikut.  Selles hunnikus oli ka Emmi Pesoneni debüüt „Maailma kauneim sõna“, mis on väga lihtsa ja armsa kaanekujundusega raamat ja küllap suvel valides tundus see kaanepildil olev rattaneiu argiselt inspireeriv.

Amanda elab tavalise noore vallalise inimese elu. Kui tema ellu saabub Onni, pääseb valla tõsisem armumine ja tõsiasi, et mehel on neli last, kes igapäevast vanemlikku hoolt vajavad. Amanda senine elu on muutub totaalselt, sest üksi elamise võlu: puhtus ja kord, asendub kaosega ning selgub, et Onnigi ei olnud kõike talle usaldanud.

Ma ei tea, mis kiiks see on, aga mulle meeldib lugeda sellisest orav-rattas olemisest. Olen vist see tee tööd ja näe vaeva eestlane.  Inimesele pandud või ootamatult osakssaanud ülesanded panevad mõnikord tegutsema teistsuguse, tahtejõu energiaga, millest võib saada uue armastuse energia või hoolimise energia, kuidas võtta. Korraga liiga palju kohustusi võib ajada hulluks, eriti, kui kõik need kohustused lihtsalt sajavad kaela, samas võivad need kohustused mõjuda nii, et sa hakkad seda hullumeelsena näivat elu armastama.  Nii oli ka Amanda puhul. Nii et see lugu oli ühe perekonna multitaskimise, aga eelkõige ikka armastuse, kasuvanemluse ja vaimsete probleemidega hakkamasaamise lugu.

Väga lihtne, köitev ja sirgjooneline lugemine. Parasjagu tore öökapiraamat, mis enne und liigselt närve ei kõdita, meeli ei eruta. Loed ja hingadki korraks ühe teistsuguse perekonna elu rütmis.

Ega siin ei olegi midagi rääkida rohkem, tuleb ise lugeda.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

251 lk