Kõige igavam
igavus on terve päeva kestev laevasõit, mitte midagi teha ei ole 😉 Päeval ju
magada ei taha ja kaua sa merd ikka vaatad. Olin absoluutselt ettevalmistamata,
kuid õnneks minu laps oli rohkem ette mõelnud. Kui ma igavuse üle kurtsin,
võlus ta oma kotist välja Sebastian
Fitzeki „Ära lõigatud“ ja minu päev oli sisustatud.
Nii et krimka.
Kohtupataloog Paul leiab lahkamistööd tehes laiba koljust kapsli, mille seest omakorda leiab sedeli tütre nimega. Selgub, et tema Hannah on röövitud. Samal ajal leiab
Helgolandil olev koomiksikunstnik Linda rannast laiba ja telefoni. Uudishimu
saab ettevaatusest võidu ja naine helistab telefonil olevale ainsale kontaktile.
Nii satub Paul Lindaga ühendusse ja selgub, et just Linda on see, kes peab
aitama Paulil olukorda lahendada.
Ütleme nii, et
tegemist oli päris võika krimiga. Siin lahatakse laipasid, vägistatakse, piinatakse
ja tapetakse. Pöörded loos on ka ootamatud, kuid lõpuks selgub tõde, nagu ikka,
samas lõpplahendus oleks võinud kogu selle õuduse peale Pauli jaoks natuke
helgem olla. Siiski ei olnud see lugu ainult tapmine ja tagaajamine, vaid koorub ka sügavam tõde meie karistussüsteemide vastuolude kohta. Mingil
seletamatul moel võib lapsevägistaja teatud asjaoludel saada vaid tingimisi
karistatud, kuid majanduskuriteo toimepanija istub see-eest aastaid vangis.
Riik vs inimene, süsteem vs inimhing.
Igatahes jooksid judinad
üle keha, kohati oli ikka väga hirmus, kuid ega pooleli jätta ka ei saanud. Närvid
olid korralikult pingul, kuid enne kui laev sildus, oli mul raamat läbi ja
pinge ka langenud.
Tasub lugeda ja
loetu üle mõtiskleda!
Kirjastus:
Helios, 2020
351 lk
No comments:
Post a Comment