Friday, June 25, 2021

Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi

 


Nüüd, mil tervet Eestimaad on haaranud palavuse laine, on hea end jahutada jäisemate teemadega. 😃 Tegelikult on see raamat mul listis olnud juba selle ilmumisest alates, ning ma armastan sooja ja isegi seda leitsakut, seega jahutust ei vaja. Kuid Tiit Pruuli on minu lemmikkuulsuste nimekirjas ja püüan ikka lugeda kõike tema kirjutatut. Seekord on siis ta oma kalli kaasa Marisega kokku kirjutanud seigad, faktid, emotsioonid reisist Antarktikasse.

 

„Jäine igatsus“ on reisi kroonika. Maris on pannud päev päevalt kirja kõik juhtumised, mõtted, tunded, mis teda reisil saatsid. Muidugi ka marsruudi, märkmeid loodusvaatluse kohta, seega kõik, mis teeb reisist reisi. Sellest tekstist kumab läbi palju hoolimist, armastust ja ühtekuuluvustunnet -  on olemas see, mis liidab ja selle pinnalt tekib ka õnnetunne. Ma teadsin enne ka, et Neptunile valatakse sortsuke jooki, kuid et meremehed nii palju ebausku jälgivad, see oli mulle uus teave. Tiit seevastu on uurinud ja püüdnud kokku kirjutada Bellingshauseni elu ja teadmisi varasemast reisist. Tal tuleb tõdeda, et ajalooallikad on võib olla moonutatud ning täit tõde ei ole võimalik teada.

 

Raamat on kaalult tõeline pomm, seega kohvikusse vast kaasa ei võta. Teksti on palju ja pildimaterjali ka. Minu jaoks olidki raamatu miinuseks piltide suurus või õigemini väiksus. Kui nad juba jäämägede vahel olid, kui nende ümber lõid sulpsu vaalad, kui pingiinide paraad oli laevnikke tervitamas, sellest kõigest oleks tahtnud korralikke pilte koos pildiallkirjaga vaadata. Allkirjad puudusid üldse ja väikesemõõdulised fotod ei loonud efekti. Aga sellegipoolest oli tore rännata mõttes sama teekonda mööda ja tunda ka pisukest igatsust.

 

Miski, mis katab üle seitsmekümne protsendi me koduplaeneedist, on nii ettearvamatu. Kui sa end tema hoolde annad, siis sa pead lihtsalt usaldama ja uskuma, et kõik või ka korda minna lk 111

 

Uskumustel ei pea olema mõtet, neid tuleb lihtsalt uskuda lk 386

 

Kirjastus: Go Group, 2020

465 lk

 

 

 

 

Friday, June 18, 2021

Sädemest tõuseb leek

 


Olen Celeste Ng´lt varem lugenud “Kõik, misma sulle rääkimata jätsin” ja see meeldis mulle just laste ja vanemate vaheliste iselaadsete suhete  ja ootamatu lõpu poolest. Nii et varem loetud raamat köitis mind sedavõrd, et otsustasin veel temalt midagi lugeda, ja ega eesti keelde rohkem tõlgitud ei olegi, kui need kaks: minu varem loetu ja tänane mulje.

Mia Warren on kunstnikuhingega naine, kes kolib oma tütre Pearliga ühest paigast teise. Mõnda aega üüritakse elamist, siis pakitakse asjad ja minnakse taas.  Shaker Heights näib koht, kuhu võiks kauemaks jääda, sest perekond Richardson, kes neile maja üürivad, on kenad inimesed. Pearl sõbruneb pere noortega ning ka Mia ise leiab majateenijana nende pool rakendust. Kui Richardsonide peresõbrad soovivad lapsendada asiaadist tüdrukut, satuvad nende sündmuste sisse nii Richardsonid kui ka Mia.  Paraku ollakse eriarvamustel ja Elena Richardsonile tunduvad Mia minevik ja motiivid uurimisväärsed ning ta asub naise minevikku välja selgitama. Samal ajal muutuvad ka noorte suhted ja elud ning see sasipundar vajab mõistmist ja lahti harutamist.

Mingid teemad on siin üsna samad, mis olid „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ loos. Hiina-Ameerika teemad tulevad sisse, samamoodi noorte ja vanemate vahelised suhted, kodused reeglid jms. ning isegi lõpp oli sama ootamatu. Lugu ise oli haarav, ka teemadering oli laiahaardega ning erinevate liinidena jooksid mitme inimese lood. Ja no mõtlemisainet andis kohe mitme kandi pealt: milline ema on rohkem ema, kas bioloogiline või see, kellel on sügav soov hoida ja armastada? Sissejuhatus oli üsna pikk, mingil maal hakkasin aduma, et saladus tuleb ja lugu läheb põnevamaks. Tavaliselt on nii, et kui saladus koidab, siis eeldad, et see peab midagi koletut olema. Siingi ootasin hullemat saladust. Saladus muidugi oli ja mis kellelegi hull näib, eks see on ka subjektiivne :D

Üldiselt on nii, et kui ma juba raamatu olen läbi lugenud, sellele oma aega olen pühendanud, siis ma virisema ei kipu, sest kaaned on minu käes ja neid avan ning sulgen ma ise. Kui ei köida, siis ei loe! Nii lihtne see ongi. See siin köitis küll ja mõtlen tänagi veel Miale.

Kirg on sarnaselt tulega ohtlik asi. See väljub lihtsalt kontrolli alt. See pääseb läbi seintest ja hüppab üle kraavide. Sädemed kargavad nagu kirbud ja levivad niisama kiiresti, tuulepuhang võib hõõguvaid süsi kilomeetrite kaugusele kanda. Parem on seda sädet kontrollida ja suure ettevaatlikkusega ühelt põlvkonnalt teisele üle anda nagu olümpiatõrvikut. Lk 170

Kirjastus: Eesti Raamat, 2018

351 lk

Monday, June 14, 2021

Sina maga, mina pesen nõud

 


„Sina maga, mina pesen nõud“ kõlab sama hästi kui ma armastan sind, või isegi veelgi paremini. On tore, et Loomingu Raamatukogu toob kuldsarjana välja varem ilmunud hõrgutisi ja et Stig Claessoni looming ka sinna hulka sai.

Ega selles raamatus ei juhtugi suurt midagi. Pigem on see ühe vana mehe, kirjanikuhärra John Anderssoni eneseirooniline mõtisklus elust, armastusest ja surmast. John on eluaeg olnud naiste- ja napsimees. Nüüd vanaduses vajab ta oma turvapaika ja rahusadamat, kus kõik ebaoluline jääb seljataha. See paik on sügaval metsa sees, kus on kaks talu: Põlvesilmavoore ja Kiviõnne, neist viimases elab Ida Adriana. Nii John kui Ida on mõlemad lesed. Naine sõltub omal moel Johnist, nimelt kardab ta pimedust, üksi olemist, ja John hoolib.  Lõpuks saab neist paar. Paraku lahkub ka Ida pea samade sümptomitega, millised tabasid Johni eksabikaasat: nad mõlemad hakkasid ühtäkki keetma halba kohvi.

Mingil seletamatul moel on see lugu just selline, mis poeb hinge ja mida lugeda on tõeline nauding. See on seda tüüpi raamat, kus naudid teksti, naudid igat sõna. Pisut kurvapoolne, kuid siiski helge alatooniga, sest vanadusest ei maalita siin maailma õnnetuima eluetapi pilti. Kuidagi Jonassoni moodi suhtumist on nagu on tajusin lugedes ja mulle see kergus meeldis.

Kirjutasin siit välja ka mitmeid mõtteid.

Ma leian, et minu kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida lk 20

Naised teavad kõike. Ja seda, mida nad ei tea, nad aimavad. Lk 28

Abielus inimesed elavad ühes toas, nende voodite vahe on kolm meetrit ja neil on seljas flanellpidžaamad [..]. Üks magab ja teine loeb. Naine loeb, sest ta on raamatuklubi liige. Sellepärast tema lugemislamp põleb. Mees üritab magada, aga lugemislambi valgus häirib teda ja sellel, mida ta parajasti oma naisest arvab, pole armastusega midagi pistmist. Lk 102

Raamatu lõpp väärib ka igati eraldi väljatoomist:

Üksinduse vastu peab midagi ette võtma. Ja seepeale kirjutasin ma kosjakuulutuse, loodetavasti makstakse selle eest honorari.

Allakirjutanu, üsna tuntud kirjamees, otsib naist, kes oleks valmis minu majapidamise eest hoolitsema. Nõutav oma auto ja juhiluba. Nõutav on ka, et ta kõnniks, jalalabad väljapoole, tasakaalu pärast. Soovitav, et ta oleks sisserändaja, kelle on sedavõrd vanamoodne kasvatus, et ta oskab kirjutusmasinalinti vahetada. Kandideerija võib rääkida seda keelt, mis talle meeldib, peaasi, et mina sellest aru ei saaks. Kandideerija vanus peab olema tema kodumaa statistiline keskmine. Laiad puusad on plussiks. Õnnetu taust samuti plussiks. Võimetele vastav palk, mille garanteerib Notarius Publicus.

Absoluutne nõue on nõudepesemisoskus. Naine peab olema sügavalt usklik, selleks puhuks, kui patumõtted pähe tulevad. Voodi olemas, samuti elektripliit, kohvimasin ja elektriküte. Elamine üksildases maakohas. Pimedusekartus pole takistuseks, televiisor olemas. Kui must, siis garanteeritud must palk. Kui on esinenud nahavärvi pärast tagakiusamist, siis on seegi plussiks, ma võin tagakiusamist jätkata.

Minu hing on must, äärtel siiski valge, ja seitliga keskel.

Selline on paljude hing, aga see siin on minu oma, ja kellegi teise kehas ta vaevalt end hästi tunneb.

Ma ootan sind, sa must, sa rõõmurohke, kaunis.

Vastus saata märgusõnale: Ole oma õnne sepp.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2021

163 lk

Thursday, June 10, 2021

Kõik võib veel hästi minna

 


Heino Viik on päris uus autor ja tegemist tema esikromaaniga, seega täiesti puhas leht. Lootustandva pealkirjaga raamat ja uudishimu andsid kindla tõuke järele kaeda, millise kirjatööga on hakkama saadud.

Neljakümnekuue aastane ajalooõpetaja Hugo elab üldiselt tavalist elu. Abielu Aleksandraga on kestnud üksteist aastat ja peres on kaks last. Sisemiselt on Hugo siiski rahulolematu: naine ei märka teda enam piisavalt ning otsib meelelahutust kodust eemal, kuid ise ihkaks ta rohkem rahulikku olemist kui pidu. Keskiga on saavutatud, kuid nüüd on tekkinud küsimus, kas ma elan seda elu, mida ma väärin ja tahan? Mees on dilemma ees, kas proovida päästa seda, mida päästa annab või lasta asjadel minna?

Kui esialgu tundus, et tegemist on mingi tavalise suhtelooga, siis päriselt nii see ei olnud. Suhted olid peamised küll, kuid siia oli pikitud hästi palju enesevaatlust ning olukordade lahendusi. Tegelikult on siin teemasid laiemalt: suhteanalüüsist investeerimisnõuanneteni. Palju on sisse pikitud kirjandust ning Osho on nagu kaasautor, väga palju on teda tsiteeritud. Lisaks reisitakse meil ja mujal ning need reisiga seonduvad paigad ja seigad muudavad loo temaatikat kirevamaks. Näiteks käiakse mööda Viljandi kuulsaid antikvariaate ja otsitakse Dostojevski kuulsat „Vennad Karmazovid“ vanemat köidet.

Üldiselt olen harjunud, et raamatutes juhtub midagi, keegi tapetakse, keegi kaob ära, keegi petab, varastab, valetab, on haige . Sellegi loo puhul ootasin mingit draamat, mis veidi põnevust lisab.  Kui vahepeal näis, et nüüd juba hakkab mingitki intriigi looma, siis seda tegelikult ikkagi ei tulnud. Ei olnud ka üksteisele ärapanemist, kirgede tormi ja muud negatiivset ning selles suhtes oli see väga leebe raamat. Ja see ei olnud sugugi mitte paha, sest teadagi muud jama näeb ja kuuleb meediast küll, ning raamat ainult suhete teemal, kus need suhted on päris sügavuti analüüsitud ning selgeks räägitud, mõjub väga õpetlikult. Heino Viik on hea sulejooksu ja analüüsi võimega ning minu arvates päris korralik debüüt.

Kirjastus: Varrak, 2021

255 lk

Sunday, June 6, 2021

Mõrad turvises

 


Anna Gavalda loominguga olen varasemast tuttav ja kui nüüd hea töökaaslane soovitas, siis võtsin sellel soovitusel sabast kinni. Olen varemgi öelnud, et novellid ei ole minu esimene valik, aga vaheldust on ka vaja.

Nagu ikka, lood nagu elust enesest, sest ju nii need lood saavadki vaid tekkida. Kõik tegelased on erilised ja iga lugu omamoodi liigutav ning lõputa, mis nagu ikka novelli puhul: mõtle ise edasi. Novelliga on see häda, et neid ei saa mitu järjest lugeda, muidu kaob loetust saadud fluidum ära. Päris mitu lugu lõppesid nii, et mõtlesin: näh, mis see siis nüüd oli. Eriti imelikult mõjus Happy Meal, kus üks mees jälgis daami liigutusi ja see lõpplahendus tundus kuidagi perversne.

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

2020 lk