Sina maga, mina pesen nõud

 

„Sina maga, mina pesen nõud“ kõlab sama hästi kui ma armastan sind, või isegi veelgi paremini. On tore, et Loomingu Raamatukogu toob kuldsarjana välja varem ilmunud hõrgutisi ja et Stig Claessoni looming ka sinna hulka sai.

Ega selles raamatus ei juhtugi suurt midagi. Pigem on see ühe vana mehe, kirjanikuhärra John Anderssoni eneseirooniline mõtisklus elust, armastusest ja surmast. John on eluaeg olnud naiste- ja napsimees. Nüüd vanaduses vajab ta oma turvapaika ja rahusadamat, kus kõik ebaoluline jääb seljataha. See paik on sügaval metsa sees, kus on kaks talu: Põlvesilmavoore ja Kiviõnne, neist viimases elab Ida Adriana. Nii John kui Ida on mõlemad lesed. Naine sõltub omal moel Johnist, nimelt kardab ta pimedust, üksi olemist, ja John hoolib.  Lõpuks saab neist paar. Paraku lahkub ka Ida pea samade sümptomitega, millised tabasid Johni eksabikaasat: nad mõlemad hakkasid ühtäkki keetma halba kohvi.

Mingil seletamatul moel on see lugu just selline, mis poeb hinge ja mida lugeda on tõeline nauding. See on seda tüüpi raamat, kus naudid teksti, naudid igat sõna. Pisut kurvapoolne, kuid siiski helge alatooniga, sest vanadusest ei maalita siin maailma õnnetuima eluetapi pilti. Kuidagi Jonassoni moodi suhtumist on nagu on tajusin lugedes ja mulle see kergus meeldis.

Kirjutasin siit välja ka mitmeid mõtteid.

Ma leian, et minu kohus on hoida umbe kasvamast seda, mida ma suudan umbe kasvamast hoida lk 20

Naised teavad kõike. Ja seda, mida nad ei tea, nad aimavad. Lk 28

Abielus inimesed elavad ühes toas, nende voodite vahe on kolm meetrit ja neil on seljas flanellpidžaamad [..]. Üks magab ja teine loeb. Naine loeb, sest ta on raamatuklubi liige. Sellepärast tema lugemislamp põleb. Mees üritab magada, aga lugemislambi valgus häirib teda ja sellel, mida ta parajasti oma naisest arvab, pole armastusega midagi pistmist. Lk 102

Raamatu lõpp väärib ka igati eraldi väljatoomist:

Üksinduse vastu peab midagi ette võtma. Ja seepeale kirjutasin ma kosjakuulutuse, loodetavasti makstakse selle eest honorari.

Allakirjutanu, üsna tuntud kirjamees, otsib naist, kes oleks valmis minu majapidamise eest hoolitsema. Nõutav oma auto ja juhiluba. Nõutav on ka, et ta kõnniks, jalalabad väljapoole, tasakaalu pärast. Soovitav, et ta oleks sisserändaja, kelle on sedavõrd vanamoodne kasvatus, et ta oskab kirjutusmasinalinti vahetada. Kandideerija võib rääkida seda keelt, mis talle meeldib, peaasi, et mina sellest aru ei saaks. Kandideerija vanus peab olema tema kodumaa statistiline keskmine. Laiad puusad on plussiks. Õnnetu taust samuti plussiks. Võimetele vastav palk, mille garanteerib Notarius Publicus.

Absoluutne nõue on nõudepesemisoskus. Naine peab olema sügavalt usklik, selleks puhuks, kui patumõtted pähe tulevad. Voodi olemas, samuti elektripliit, kohvimasin ja elektriküte. Elamine üksildases maakohas. Pimedusekartus pole takistuseks, televiisor olemas. Kui must, siis garanteeritud must palk. Kui on esinenud nahavärvi pärast tagakiusamist, siis on seegi plussiks, ma võin tagakiusamist jätkata.

Minu hing on must, äärtel siiski valge, ja seitliga keskel.

Selline on paljude hing, aga see siin on minu oma, ja kellegi teise kehas ta vaevalt end hästi tunneb.

Ma ootan sind, sa must, sa rõõmurohke, kaunis.

Vastus saata märgusõnale: Ole oma õnne sepp.

Kirjastus: Loomingu Raamatukogu, 2021

163 lk