Sunday, August 30, 2015

Ogalinnud



 
Ma ei tea, kuidas see küll on juhtunud, kuid senini on mul kahe silma vahele jäänud selline suurepärane raamat nagu Collen McCullough´i „Ogalinnud“. Igatahes on see nüüd loetud ja olen meeldivalt lummatud. 

Tegemist on ühe perekonna saagaga, mille tegevus algab 20. sajandi algul Uus- Meremaal ja jõuab välja sajandi keskpaigani Austraalias. Raamatu teises pooles on ka väikesed vahepõiked Euroopasse. Selle ajajooksul kasvab üles kaks põlve Cleary´sid.  Siinkohal ei olegi sisust midagi konkreetselt jutustada, seda lühidalt öelda ei saa ja raamatut üle jutustada pole mõtet.  Kui jutustadagi, tuleks sellest üks väga pikk jutustus. Võib vaid mainida, et raamat räägib elust, peresidemetest,   saatusest, valikutest, armastusest, visadusest, sihikindlusest,  rõõmust ja kurbusest. Tegevus toimub sujuvate hüpetega üle aastate ning ka rollid ja positsioonid antakse üle kuidagi väga sujuvalt.  Ühe pere naiste saatus on küllaltki sarnane - nad kõik peavad jagama oma armastust, kes teise naise, kes jumalaga.  Üle elatakse ka ikaldused, looduskatastroof ja sõda. 

Lugu haarab alates esimesest lehest endasse ja lahti ei lase enne, kui tagumine kaas on suletud. Inimesi ja nende tegevusi, loodust ja ka tundeid  on kirjeldatud nii ehedalt, et kujutlusvõime elab sellele täiega kaasa. Raamatut peetakse koguni Austraalia „Tuulest viiduks“ ja sellega võib nõustuda. Ka selles loos on naiste karakterid tugevad, jõulised ja kindlameelsed. Ning ka olustik on loodud   analoogne „Tuulest viiduga“. 

Oli suurepärane lugemine!
 
Mõttel, mille pole eluõigust, ei tohi lasta juurduda. lk 170

Igaüks laulab oma laulukest ja on surmkindel, et see on ilusaim laul maailmas, et midagi niisugust pole maailm veel kuulnud. lk 409

Tuesday, August 18, 2015

Harold Fry uskumatu palverännak



 
Rachel Joyce raamatu pealkiri annab kergelt aimu, mida lugemiselt oodata. Samas ei ole üks palverännak iga inimese elus nii igapäevane ja sellises ilukirjanduslikus kontekstis on ta kindalasti teemana uudne. 

Harold Fry on vananev mees. Ootamatult saab ta kirja, kus antakse teada, et tema kunagise tuttava Quiennie maise elu päevad hakkavad lõppema. Haroldi peas tekib äkkmõte, et kui ta kõnnib Quiennieni, siis suudab ta ehk tema päästa. Nii alustab ta oma teekonda. 

Raamat räägibki rännakust,  teel kohatud inimesest, Haroldi sisemistest tunnetest.  Olevik seguneb minevikuga ning Harold mõtleb möödunule – kuidas ta omadega niikaugele üldse on jõudnud. Paralleelselt jookseb ka tema naise Marianne lugu.

Pikkamööda selgub, et palverännak  muutis neid mõlemaid, nii teel olijat kui ka kodus ootamatult ootaja rolli pandud naist. Seni aastakümneid koos elanud paar vaevu et rääkis teineteisega, elati nagu võõrad. Selgus, miks see nii oli, saabub raamatu lõpus ja see on veidi ootamatu, kuid mitte uskumatu.

Kes ootab põnevust, siis tegelikult seda raamat ei paku. Kogu tegevus kulgeb rahulikult ja aeglaselt, võib öelda, et sama aeglaselt kui saab kulgeda üks palverännak. Samas on loodud teatav meeleolu, mis köidab kuni lõpuni.  

Wednesday, August 12, 2015

Minu Prantsuse – Guajaana ...


 


...on kahtlemata kõige loodusekesksem „minu“, mida seni lugenud olen.  Selles suhtes peangi autorit Sergei Põlmet kiitma, et ta jäi n.ö oma liistude juurde ja ei ole püüdnudki kõikehõlmavat raamatut luua. Rikkalik loodus on ainest andnud kirjutamiseks küll ja veel. Isegi putukatest ja mutukatest lugemine ei muutunud tüütuks, rääkimata sellest, et loo autor kohtus metsas uitades täiesti eksootiliste loomadega. Igatahes vaatasin googlest üle, milline see taapir täpselt välja näeb. Ka tema enda fotomaterjal on kirjutatule piisavaks tõendus- ja illustreerivaks materjaliks.  Tekst on ladus, huvitavate mõttekäikudega ning liigub sujuvalt edasi koos seal oldud ajaga. Üheteistkümnest kuust on jutustada küll!

Sunday, August 9, 2015

Kaarna karje...



....on kolmas osa triloogiast, mis jutustab Svendi teekonnast tagasi Taani, koju jõudmisest ja oma elu rajamisest. 

Nagu ka eelmistes osades, antakse siingi teada Taani tolleaegsest elust-olust ja mõtteviisist ning mulle tundub, et see kõik on üsna ajastutruu. Raamatu lõpuosa muutus minu jaoks liiga muinasjutulikuks. See oli umbes nii: mina tean sinu räpast saladust, aga kui sa mulle lehma annad, siis ma vaikin.  Ja nii ikka mitmed korrad, kuni olemas kõik: lehm, hobune, uudsevili. Kas see väljapressimine ei ole? Svendi ju näidati kogu jutustuse vältel enamasti ausameelse ja õiglase mehena?. 

Oli põnev ja lihtne lugemine!

Kes kahtleb, seda karistab elu. lk 41

Siin elus on ainult üks asi, millele loota, ja see oled sa ise. Su maailm on selline, nagu sa ise teda näed, ei midagi enam ega vähem, lk 165

Maailm on, kuna ta on loodud. Sa ei mõista kunagi, miks ja kuidas ta on loodud. Kasuta seda nii, kuidas oskad, ja ära nõua elult rohkem, kui tal sulle pakkuda on. lk 165

Thursday, August 6, 2015

Metsa varjus

... on triloogia teine raamat, milles tegevus toimub tervenisti  Eestimaal. Svend jõuab tõdemuseni, et ta osales täpselt samasugusel röövkäigul, mil teda ennast rööviti. Antud asjaolu ei luba tal enam oma kaasmaalastega ühist teed astuda ja ta valib oma raja, üksildase teekonna maa sisemusse. Ta jõuab väiksesse veel röövlitest puutumata külla ning see raamat jälgib tema tegemisi, valikuid ja kõhklusi terve kalendriaasta vältel.

 
Üsna üksikasjalikult kirjeldatakse, kuidas tol ajal toitu säilitati, kuidas toitu hangiti, milliseid tööriistu kasutati, kuidas karu jahiti jne. Kuna Svendil oli Taani kogemus, siis võrdles ta paljusid asju oma kodumaal nähtuga. Mis näis tema kodumaal parem ja kasulikum, seda õpetas ka eestlastele ning paljude asjade suhtes oli ta ka vastupidisel arvamisel.  Elati loodusega ühes rütmis. 

Töösse suhtuti lugupidavalt,  töö ei olnud sundus ja tehtust tunti naudingut. Kõik tööd ja tegemised olid läbipõimunud vajalike rituaalidega. Lisaks osati ka pidutseda ja tähistada. Eks tänapäeval näivad osad rituaalid küll vastuvõetamatud, kuid kogukonnatunnetus ja rõõm ühistegevusest näisid olevat kindlasti kõrgel kohal. 

Mõningad kohad olid ka küsitavad. Kusagil räägiti liha grillimisest, millegipärast arvan, et küpsetamise meetod võis küll olla grillimine, kuid vaevalt et tol ajal seda nii kutsuti. Ning Henriku Liivimaa kroonika järgi oli  Tallinn siiski veel Lindanise, raamatus mainitakse aga kord ühte ja siis teist nimetust. Aga tegemist on ilukirjanudsega ja eks see jääb lugeja otsustada, mida uskuda, mida mitte.

Parasjagu pinget ja põnevust jääb õhku ka raamatu lõppedes! 

Puutumata maa



Riiulite vahel lugemist valides sattus ette Lars-Henrik Olseni triloogia, mis on eesti keelde tõlgitud juba 1995. aastal. "Puutumata maa" on neist esimene osa. Kaanekujundus ja lühitutvustus  andsid teada, et tegemist on ajaloolise triloogiaga, kus on mainitud ka eestlaste käekäiku. Ajaloolised lood mulle enamasti meeldivad ja raamat tundus seda põnevam, et juttu tuleb ka Eestimaast ning kirjutajaks on taanlane.

Kogu loo tegevus toimub 13. sajandil, mil ristirüütlid tulid uskmatuid ristima. Triloogia esimene osa on keskendunud Taani elule-olule. Loo keskmes on Svend, kes on lihtne karjapoiss ja veedab oma päevi karjas, metsas ning suhtleb ülejäänud elanike poolt kardetud ja vihatud Hulkuriga. Taanlased juba tunnistasid Jeesus Kristust, kuid samas olid säilinud ka teatud rituaalid ja kombed minevikust. Hulkur on aga uskmatu või õigemini usub ainult metsahaldjatesse ja loodusesse. Oma tarkusi jagab ta ka Svendile.  Viimane on aga kahe tule vahel, küla jahib Hulkurit, kuid Svend käib läbi nii küla kui ka Hulkuriga. 

Peale nende kahe tegelase on raamatus veel palju teisigi tegelasi, kes kokku moodustavad ühe kogukonna. Väga hästi tuuakse lugejani tolle aja kombeid ja tavasid. Antakse teada, mida söödi, mida joodi. Tundus, et inimlikkust oli tol ajal väga vähe, orjakaubandus lokkas täiel rinnal ning häbimärke põletati kergekäeliselt õigusteta inimese palgeile.  Jõhkrus ja vägivald olid väga omased varakamatele inimestele. Saamahimu ja kasuahnus kannustasid avastama ja vallutama uusi maid ja rahvaid. Nii plaaniti kuningas Valdemari eestvedamisel Eestimaale minna. Oskamata oma elu edasi seada, otsustab selle käigu ka Svend kaasa teha. Triloogia esimene osa lõppebki lahinguga Lindanise all. 

Raamatus on ka ohtralt tarkuseteri, mis kõik on välja öeldud Hulkuri poolt:

Vaid rumal mees arvab, et kõik, kes talle sõbralikult naeratavad, on ta sõbrad. lk 82 

Vaid armastusest tõusevad lootus ja usk. lk 83

Kuula iseennast. Kui sa kuulad enda sisemust, koged sa, et mõtete väljendamiseks on vaja julgust. Söandada on sama, mis lennata. See, kes vaikib, kaotab elu. Kuid ära tee midagi teiste kulul. lk 152

Rumala mehe nuga on alati esimesena või sees. Ja rumala mehe toit on ka esimesena söödud. Seda ei peeta heaks. lk 196

Raamatul on väga asjalik eessõna Raivo Juurakult.

Lihtne ja haarav lugemine!