Ma ei tea, kuidas see küll on juhtunud, kuid senini on mul
kahe silma vahele jäänud selline suurepärane raamat nagu Collen McCullough´i
„Ogalinnud“. Igatahes on see nüüd loetud ja olen meeldivalt lummatud.
Tegemist on ühe perekonna saagaga, mille tegevus algab 20.
sajandi algul Uus- Meremaal ja jõuab välja sajandi keskpaigani Austraalias. Raamatu
teises pooles on ka väikesed vahepõiked Euroopasse. Selle ajajooksul kasvab
üles kaks põlve Cleary´sid. Siinkohal ei
olegi sisust midagi konkreetselt jutustada, seda lühidalt öelda ei saa ja
raamatut üle jutustada pole mõtet. Kui
jutustadagi, tuleks sellest üks väga pikk jutustus. Võib vaid mainida, et raamat
räägib elust, peresidemetest, saatusest, valikutest, armastusest, visadusest,
sihikindlusest, rõõmust ja kurbusest. Tegevus
toimub sujuvate hüpetega üle aastate ning ka rollid ja positsioonid antakse üle
kuidagi väga sujuvalt. Ühe pere naiste
saatus on küllaltki sarnane - nad kõik peavad jagama oma armastust, kes teise
naise, kes jumalaga. Üle elatakse ka
ikaldused, looduskatastroof ja sõda.
Lugu haarab alates esimesest lehest endasse ja lahti ei lase enne,
kui tagumine kaas on suletud. Inimesi ja nende tegevusi, loodust ja ka tundeid on kirjeldatud nii ehedalt, et kujutlusvõime
elab sellele täiega kaasa. Raamatut peetakse koguni Austraalia „Tuulest
viiduks“ ja sellega võib nõustuda. Ka selles loos on naiste karakterid tugevad,
jõulised ja kindlameelsed. Ning ka olustik on loodud analoogne
„Tuulest viiduga“.
Oli suurepärane lugemine!
Mõttel, mille pole eluõigust, ei tohi lasta juurduda. lk 170
Igaüks laulab oma laulukest ja on surmkindel, et see on
ilusaim laul maailmas, et midagi niisugust pole maailm veel kuulnud. lk 409