Monday, December 30, 2024

Eesti poisid Tšuktšimaal

 


Ülo Siimets „Eesti poisid Tšuktšimaal“

Kirjastus Varrak, 2024

263 lk

Kes poleks kuulnud tšuktši anekdoote? Vähemalt meil, nõukaaegsetel, olid need üsnagi liikvel. Samas tean kus see Tšukotka asub, aga täpsemalt ei ole teemasse kunagi süüvinud. Seega on Ülo Siimetsa jutustatud seiklused ja lood vägagi head teejuhid tutvumaks selle maa ja rahvaga.

Meie kliimast minna paika, kus -50 ei ole haruldus, on ikka eriline julge ettevõtmine. Ülo sattus Tšukotkale noore ja  ulja mehena naistutvuse kaudu. Seal muutus Ülo Jeloks ning sai osa sellest traditsioonilisest elust, mis 70ndatel Tšukotkal veel ales oli (vaatamata venestamisele on veel säilinud vanu traditsioone). Ta tutvustab tšuktšide uskumusi ja kombeid ning kirjeldab väga värvikalt oma argielu, jahiseiklusi, jutuajamisi šamaaniga ning ka korteripidusid, kus vodka voolas ojadena ning kohalikud tüdrukud olid silmailuks. Muidugi  kirjeldab ka riietust ja muud külmaga seonduvat, kuid enim vastakaid tundeid tekitavad need toidud, mida seal maal süüakse. Kuidas tundub põdraveri, silmamuna, veres laagerdunud liha…. Igatahes miskit meeldivat nendes toidukirjeldustes ei olnud ja kujutan ette, et Marko Reikop jäänuks hätta vill-villi söömisel.😀

Igatahes olid need lood nagu seiklusjutte maalt ja merelt, otsast otsani põnevad. Ülo ütleb ise raamatu lõpus, et Tšukotka elamused kaaluvad üles kõik muu hiljem nähtu. Kujutan seda isegi ette, sest see ehe elu, mis näis kohati päris barbaarne,  eristub ja olen kindel, et sellest osasaamine nõudis kindlasti ka eneses vastikustunde allasurumist, harjumist ja leppimist.

On kahju, et meie maailm kipub muutuma ühelaadseks, et kultuurid ja rahvused segunevad ning see ainuomane ehe elu kaob ajaloohõlma.  

Ja üldiselt saan nüüd ka aru, miks need tšuktši anekdoodid 😀 Alljärgnev on võetud internetist, kuid haakub hästi raamatust loetud teabega.

Väga hea lugemine!

 

Sõber käis tšuktšile peale, et see sauna tuleks. Too sõdis vastu, kuid pidi lõpuks siiski järele andma. Läksidki mehed sauna ja hakkasid lahti riietuma. Järsku kostis tšuktši suust rõõmus röögatus.

"Mis juhtus?" päris sõber.

"Ma leidsin särgi alt vana puhvaika üles, mis mul viis aastat tagasi ära kadus," seletas tšuktš õnnest särava näoga.

Retked põlisrahvaste omailmadesse



Hendrik Relve „Retked põlisrahvaste omailmadesse“

Kirjastus: Varrak, 2024

253 lk

Kui Eesti esirändur oma lood ja laulud kirja paneb, tahan neid alati lugeda. Ise ju enamasti nii sügavasse laande või ka kusagile suguharu keskele ei satu. Seega on tema rännuülevaated iseenesest ka nagu väike reis.  

Sedakorda pühendab Relve meid põlisrahvastega kohtumistesse, mille tarvis reisis erinevatel mandritel. Nii kohtus ta Gröönimaa inuittidega, Aafrika maasaidega, bambutidega, Uus-Guinea korovaidega jt. Neid teekondi kirjeldab üsna üksiksasjalikult ja tema seiklusi on tore lugeda. Lisaks muidugi suurepärased fotod. Kuidas aga leida üles hõimud, kellest midagi nagu tead, aga pole aimugi, kust neid täpsemalt otsida? Kindlasti on keeruline otsida üles need kontaktid, mis aitavad rännata kusagile sügavasse džunglisse või mägedesse või mujale raskesti ligipääsetavatesse paikadesse saamaks osa tundmatute rahvaste elust. Lisaks on ju ka muid takistusi sellisel teel palju. Kindlad murekohad on vast suur kultuuribarjäär ja keelebarjäär. Kujutan ette, et selline otsus minna ja näha nõuab suurt julgust. Pole ju ette teada, kuidas üks eraklikult elanud rahvus võõrastesse suhtub. Aga raamatust saab kõik teada. 

Hr Relve reisilugusid loeksin veel ja veel!


Friday, December 27, 2024

Minu Kopenhaagen

 



Kati Nielsen Minu Kopenhaagen

Kirjastus: Petrone Print, 2013

285 lk

Minu Kopenhaagen läks korduslugemisele, sest oli rõõm seal linnas käia ning tahtsin teada, kas olime oma reisil ka õigel teel ja kas raamat pakub äratundimisrõõmu nähtud või ka kahjutunnet oma teadmatusest nägemata paikade pärast.

Igatahes lugesin nüüd üksteist aastat hiljem, hoopis teise tundega, sest nüüd otsisin sealt midagi konkreetsemat. Üsna paljudes peatükkides sain rõõmsalt kaasa hõisata: jaa, käisime ka seal. Üleüldse tundub, kui nüüd lähtuda sellest raamatust, me nägime päris palju selle kolme päeva jooksul. Nii et raamatust leiab reisisell ka endale kasulikku infot nii söögi, muuseumite kui ka lihtsalt ägedate tänavate jms kirjelduste näol.

Tunded ja arvamus jäid peale nüüd lugemist ikkagi samaks, mis 2013. aastal: õnneliku inimese kirjutatud  positiivne lugu. Loodan, et see ilus Taani muinasjutt jätkub.

 https://aluik.blogspot.com/2013/11/minu-kopenhaagen.html

 

inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks valida lk 181

Thursday, December 19, 2024

Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas




 Elisabet Reinsalu „Annely Peebo: Minu muinaslugu muusikas“

Kirjastus: Pilgrim, 2024


Aasta lõpus on elulooraamatute kontsentratsioon üsna suur. Nii juhtuski, et lugesin ühe hooga Silvia Ilvesele raamatule peale ka Annely Peebo raamatu. Vaatamata sellele, et nad on oma olemuselt väga erinevad, on nad mõlemad mulle sümpaatsed. Ka nende raamatud ja lood erinevad nagu öö ja päev. Kui Silvia raamat oli n.ö alastikiskumine, siis Annely raamat on igati korrektne, mis intriige ei tekita ja ka tühja vahtu ei loo. 

Esmalt on see muidugi imeilus pildiraamat, mis koondab vahvad rollid, armsa pereidülli. Annely on kaunis, suursugune naine, kes täidab oma säraga antud juhul ka raamatu leheküljed täiega. Tema eluloo kirjeldus on küll tuttav paar aastat tagasi teles nähtud saatest. Kuid sellegipoolest ka raamatust seda üle lugedes võib tõdeda, et Annely ettevõtlikkus on olnud muljet avaldav. Kindlasti on tema karjääri tõusul olnud kõike, nii annet, töökust kui õnne. Hästi turvalise imagoga naine, kõik need klantspildid ei näi poos, pigem ilus, harmooniline,  õnnelik elu. Meie halli argipäeva on ikka sära vaja ja seda Annely Peebo pakub igas mõttes. 


Tuesday, December 17, 2024

Mina, Silvia

 


Maarja Savi ja Silvia Ilves MINA, SILVIA

JES kirjastus 2024

285 lk

 

Pean Silviat ja tema poegi paduandekateks, ja see kooslus ema ja pojad, paneb südame heldima :) Seega tema raamatu ilmumine oli mulle kui fännile väga sobiv. Ma ei arva, et iga avaliku elu tegelane peaks end niimoodi lahti koorima ning kõik avalikkusele ette laduma.  Aga kui sellist avameelitseja rolli üldse kellegile pakkuda, siis on see Silvia. Tema temperamendiga see sobib.

Minu arvates oli Maarja Savi Silvia loo väga hästi kokku kirjutanud - naise olemus on edasi antud. Seal hulgas Silvia pöörasus, tema kirglikkus ja taltsutamatus.  Näib, et Silvial ei ole soovi olla keegi teine ja ta ei peida end pooside ega maskide taha. Ta ei ilusta olnut  ja julgeb unistada ning elada sajaga. Omamoodi värvingu annavad Silvia päevikukatked, ning väga meeldisid QR koodide taha peidetud muusikapalad.  Kuulata raamatut lugedes Rahmaninovi oli kuidagi väga meeldiv avastus.

Kui raamatu viimase lehe sulgesin, siis jäin küll üsna mõtlema. On ta ju toonud rambivalgusesse ka oma pere ja peikad. Kuidas nemad selle soovimatu kuulsusega toime tulevad  Peikadel olid küll varjunimed, aga kes vähegi Kroonika uudistega kursis on, on nad ära tuntavad.  Silvia tunnistab ise ka, et kindlasti ei ole pere õnnelik tema valikute üle,  kuid sellegipoolest seisavad nad ikkagi perekonna taltsutamatu musta hobuse seljataga.

Mulle meeldis see elamise julgus ning tõesti pani tema lugu ka mõtlema päris mitmeid mõtteid:

kas meil ka lapsevanematena on õigus on lapse elu kritiseerida?

kuidas käituksin, kui minu lapsed end avalikkusele elavad?

kas oled siis jumala hüljanud, kui vahetad suhteid nagu sukkpükse?

mis tingib selle, et sarnased kasvutingimused loovad siiski  nii erinevad persoonid?

 

Monday, December 16, 2024

Sõber armeenlane

 


Andrei Makine “Sõber armeenlane”

Prantsuse keelest tõlkis Malle Talvet

Kirjastus: Varrak, 2023

143 lk

1970. aastate Siber on endiselt karm paik. Lastekodu poiss (mina-jutustaja) sõbruneb seal armeenia poisi Vardaniga. Vardan on põdura tervise ning flegmaatilise loomusega ning poisi koolielu ei ole tema massist eristuva oleku poolest kuigi rahulik. Seevastu poiste sõprus kujuneb milleski kindlaks ja turvaliseks ning üksteisele ollakse toeks. Vardan elab n.ö Armeenia kuningriigis, mis on armeenlastest kogukond Siberis, kes ootavad oma vangalmüüride vahel olevaid lähedasi. Minategelase jaoks avaneb aga täiesti uus maailm talle võõra rahvuse kommete, rahvusliku olemise ja väljanägemise näol. Selgub, et genotsiid on tabanud sedagi rahvust, kuid mingi suursugusus on säilinud ka väga viletsates oludes.

Mulle meeldis „Sõber armeenlane“ väga oma sisutiheduse ja tähendusrikkuse poolest. Pole ju raamat üldsegi paks, aga nii vähesedki leheküljed ütlevad palju. Mõnda lauset lugesin isegi mitu korda, sest kõik laused on mõtestatud ja mõni lause nii sügavamõtteline, et vajas seedimist. Üldiselt on tegemist kurbliku raamatuga, kuid see poiste sõprus toob esile loo helgema poole. Kindlasti lisab muretuma noodi lapse arusaam elust ja asjadest, ning ka Vardan oli see helge tegelane, kes näis oma vanusest täiskasvanulikum, kui teised eakaaslased. Lisaks jätsid erilise mulje armeenlaste suhtumine külalistesse, kõik need maneerid, kõnepruuk, külalislahkus ka nendes viletsates tingimustes, mis neil seal Siberis oli. Lastekodupoiss tajus seda erisust väga selgesti, lastekodus ei oldud üksteisega viisakas.  Nii et „Sõber armeenlane“ on hästi sügavamõtteline lugu inimlikkuse erinevatest tahkudest.

Minu kindel soovitus!

 

… soov iluhetke jagada ongi loomise mõte, poeetide tõeline tung, mis jääb aga sageli mõistmata lk 50

Sunday, December 8, 2024

Minu Sri Lanka

 


Merilyn Meristo „Minu Sri Lanka“

Kirjastus: Petrone Print, 2024

208 lk

Mulle meeldis Minu Sri Lanka väga. Siin on nii palju erinevaid tahke ja mis peamine, iga reisisell, kellel see saareriik mõtetes mõlgub, saab siit infot ammutada. Kirjeldatakse maad ja rahvast ning ka ohtude eest on hoiatatud. Pikaaegne kogemus saareriigiga on aidanud autoril kogeda sealset elu rohkem kui põgus kokkupuude ning need tähelepanekud on just nagu rosinad, mida lugedes nopid ja talletad. No näiteks kogemused tuk-tukidega, või loomaaed, keda võid öömajades kohata. Loogilises järjestuses kirjutatud ning väga sujuvalt sujus see lugemine.