Wednesday, July 26, 2017

Midagi on valesti



Asjaolu, et kirjanik on oma vanaisa kaudu ka eestlane, on minu jaoks piisavalt suureks huvitekitajaks, seega oli üsna loogiline, et valisin lugemiseks rootsi kirjaniku Martina Haagi „Midagi on valesti“. Tema sulest on ilmunud viis raamatut, kuid antud raamat on esimene tõlge eesti keelde ja põhineb autori isiklikul lahutuse kogemusel. Seega on kõik kirjeldatud tundmused, emotsioonid väga selged ja ehedad.
Petra ja Andersi abielu kestis viisteist aastat. Petra arvates olid nad kõik: mees, pojad ja ta ise, õnnelikud ka siis, kui argipäev peale pressis. Kui naine leiab maamajast voodi kõrval olevalt öökapilt küünlajala, on hinge külvatud kahtluseuss, mis hakkab üha enam ja enam närima. Tundlik vaist ei petnud ja Petra asub oma abielu eest võitlema. Ühepoolne võitlus ei vii aga kusagile, ja ta otsustab sõita tundrusse matkamajakesevahiks, et seal üksinduses kirjutada lahutusest raamat ja mõelda oma mõtted selgemaks.
„Midagi on valesti“ on raamat pettumisest ja sellest, et ei uhkus ega alandlikkus ei aita muuta seda, mida muuta enam ei saa. Armumise eest ei ole keegi kaitstud ja kui see juhtub sinu armastatuga, siis kukub maailm totaalselt kokku ning kõik katsed olukorda muuta viivad mitte kusagile. Sest muuta saab ju vaid iseennast, kuid kui hing on haige, kaotusvalu suur, siis tee enesemuutmiseni võib viia läbi hulluksminemise serva. See on minu elu, selle tõdemuseni jõudmiseks tuli Petral heidelda üksilduse, üksinduse ja suure hingevaluga. Väga detailselt ja ausalt on kirjeldatud, mida tunneb üks mahajäetud, ärapõlatud, hüljatud naine ja väga lihtne oli end mõelda Petraks ning tunda, elada läbi tema kaotusvalu. Samuti ei alahinnata selles loos seitsmenda meele, ehk intuitsiooni olemasolu (sellele viitab ka pealkiri). Kui on midagi, mis tundub kahtlane, siis tavaliselt see ju nii ka on.
Mulle meeldis väga, et see ei olnud vaid enesekeskne teise poole süüdistamise lugu, vaid pigem endasse vaatamise ja kõikide haiget tegevate ning mõistetamatute tunnete läbi elamine. On nii inimlik mõelda, et kui ma midagi teen paremini, äkki oleme siis perekond edasi, äkki siis teisele poolele piisab selleks, et jääda. Lihtne on mõelda, et see on ju vaid üks suhe, üks kooselu, ise oled ju alles.
Väga meeldis ka, et lugu olid kirjutatud kahest perspektiivist: kord mõtleb Petra end oma abieluaegadesse ja teine on hetke elukord tundrus. Eneseotsimine tundrus tõi tegelikult ju klassikalise abielulahutuse kirjeldusse juurde õigeid meeleolusid, sest tundru elusse on sisse toodud ohtlikke hoovuseid, kahtlusi, hirme ja minu arvates vastasid need kurjakuulutavad loodusekirjeldused, müstilised legendid ja viited salapärasele ohule väga hästi Petra hingeseisundile: üksik, hirmunud, segaduses, lootusetu.
See lugu oli nii haarav ja endasseköitev, et kulusid vaid mõned napid tunnid muude tegemiste kõrvalt, kui raamat oli loetud.
Kirjastus: Varrak
192 lk

Sunday, July 23, 2017

Teisipäevanaiste pudru ja kapsad



Monika Peetzi „Teisipäevanaiste pudru ja kapsad“ on mõtteline järg raamatutele „Teisipäeva naised“ ja „Seitse päeva söömata“, kuid sobib väga hästi lugeda ka siis, kui eelnevad osad on lugemata. Mina nii tegin, ja lugu ei olnud sugugi poolik.
Viiest naisest koosnev sõpruskond  on juba aastaid kokku saanud iga kuu esimesel teisipäeval, nüüd aga ilmneb, et neist üks otsustas kolida linnakärast eemale, maale. Elupaigaks valitud vanast koolimajast loodeti ehitada stressis linnainimeste tarvis külalistemaja. Hoone oli aga kehvas seisus ja maja perenaisel Kikil tuli tunnistada tõsiasja, et selle renoveerimine on keerukam, kui ta oleks osanud oodata. Appi tõttavad teisipäevanaised, kelle jaoks on väljasõit vaheldus argipäeva ja väike värskendav seiklus. Segadust seltskonda puistab üks sümpaatne kuid kahtlane mees, kes mõjub nagu kukk kanakarjale: nood ajavad ennast puhevile ja õhevile, et selle kuke tähelepanu pälvida. Siiski ei mõtle kõik tüdrukud mehele kuldset kuud selga, mõni neist kerib peas ikka päris  kurjakuulutavat stsenaariumi.
See pudru ja kapsaste raamat on vägivallatu, kerge, helge ja muretu lugemine. Autor ei ole loodud tegelastele ühtegi häda külge pookinud, igal tegelasel oli vaid miski väike mure, mis neid õige pisut häiris.  Kirjeldatud maakoht mõjub idülliliselt, härra "kahtlase" mängutoomine püüab ka veidi põnevust üles kruvida, kuid see  kruvimine siiski erilist pinget ei loo ja näib pigem läbinähtav. Siiski on lugu eluline ja selgub tõsiasi, et oma elule peab vaatama mõnikord distantsilt, et siis taas uuesti edasi rühmata.
Kerge ajaviite romaani tegevus toimub suvel ja raamat sobib suviseks kergeks rannalugemiseks, näiteks.
Päralejõudmine pole enamat kui lühike kohalviibimise silmapilk, enne kui saatus sind edasi lükkab lk 55
Raamatust on olemas ka film.
Kirjastus: Varrak
228 lk
Lugemise väljakutse 27. teema: raamat kit´rjastuse Varrak sarjast "Ajaviite romaan". 
 

Thursday, July 20, 2017

Ära lase mul minna



Kazuo Ishiguro „Ära lase mul minna“ valisin tagakaanel oleva teksti põhjal, mis eeldas lugu sõprusest ja salapärast. Mind viis see tekst tegelikult eksiteele ja nii lugesin ulmekat teadmata, et loen ulmekat.  
Nüüd juba kolmekümnendates eluaastates Kathy meenutab lapsepõlve erakoolis Hailshamis, kus lapsed olid muust maailmast eraldatud ja kus rõhutati nende erilisuse staatust. Mälestused on üsna helged ja elu võetaksegi nii, nagu ta on. Lapsena ei tajutud südamliku fassaadi taga pesitsevat saladust.
„Ära lase mul minna“ on selline raamat, kus sa  üsna pikalt lugedes arugi ei saa, mida sa tegelikult loed. Aegamisi pudeneb vihjed, et miskit selle loo juures on mäda, kuid annab ikka aru saada, mis see „mäda“ koht täpselt on. Tekstist leitud märksõnad: elundid, doonorlus, loovutamine, on küllalt kõhedusttekitavad ja selgub, et Hailsham on tegelikult kloonitud laste kasvatusasutus, kus kasvatatakse lapsi tagavaraosadeks. Mõte on ikka väga õudne, kuigi raamat seda õudu otseselt edasi anna. Pigem ei juhtu siin mitte midagi ja ulmeline on ka vaid kasvatusasutus.  
Raamatu sisu paneb aga mõtlema. Kas see on meie tulevikuühiskond? Lammas Dolly juba oli, kaugel see inimeselaadne toodegi on? Nii et meeled hoiab see raamat piisavalt elevil ja mõtteainet pakub ka. Siiski ei pannud see raamat mind hõiskama ja õhinal oma elamustest pajatama.  Kas oli lugemise hetk vale või raiskasin lihtsalt raamatut enda peale. Selle „raiskamise“ mõtte võtsin „Lugemise väljakutse grupist“, kus Seili ütles väga toredasti ühe loetud raamatu kohta, et ilmselgelt on minu peale see raamat täiesti raisatud. See mõte on väga huvitav ja hakkas mullegi meeldima ning mõtlen siin, et mõnikord on küll lugedes tunne, et raamat on lugejast üle ja ei saa aru, mida ikka täpselt loodud süžeega öelda tahetakse.  See siin oli küll hästi jutustatud, kuid kuna midagi otseselt ei toimunud ja oligi selline pigem voogav lugu, siis jäi see point minust kaugeks. Filmitreiler on siiski köitev ning arvan, et film meeldiks mulle rohkem.  
Kirjastus: Ersen
339 lk
Lugenud on ka:
 https://blogistaja.wordpress.com/2015/06/10/kazuo-ishiguro-ara-lase-mul-minna/ 
http://kultuuritarbija60.blogspot.com.ee/2015/07/kazuo-ishiguro-ara-lase-mul-minna.html 
http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com.ee/2015/10/kazuo-ishiguro-never-let-me-go-ara-lase.html 
 Lugemise väljakutse 31. teema: raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.