Kazuo Ishiguro „Ära lase mul
minna“ valisin tagakaanel oleva teksti põhjal, mis eeldas lugu sõprusest ja salapärast.
Mind viis see tekst tegelikult eksiteele ja nii lugesin ulmekat teadmata, et
loen ulmekat.
Nüüd juba kolmekümnendates
eluaastates Kathy meenutab lapsepõlve erakoolis Hailshamis, kus lapsed olid muust
maailmast eraldatud ja kus rõhutati nende erilisuse staatust. Mälestused on
üsna helged ja elu võetaksegi nii, nagu ta on. Lapsena ei tajutud südamliku
fassaadi taga pesitsevat saladust.
„Ära lase mul minna“ on selline
raamat, kus sa üsna pikalt lugedes arugi
ei saa, mida sa tegelikult loed. Aegamisi pudeneb vihjed, et miskit selle loo
juures on mäda, kuid annab ikka aru saada, mis see „mäda“ koht täpselt on. Tekstist
leitud märksõnad: elundid, doonorlus, loovutamine, on küllalt kõhedusttekitavad
ja selgub, et Hailsham on tegelikult kloonitud laste kasvatusasutus, kus
kasvatatakse lapsi tagavaraosadeks. Mõte on ikka väga õudne, kuigi raamat seda
õudu otseselt edasi anna. Pigem ei juhtu siin mitte midagi ja ulmeline on ka
vaid kasvatusasutus.
Raamatu sisu paneb aga mõtlema.
Kas see on meie tulevikuühiskond? Lammas Dolly juba oli, kaugel see
inimeselaadne toodegi on? Nii et meeled hoiab see raamat piisavalt elevil ja
mõtteainet pakub ka. Siiski ei pannud see raamat mind hõiskama ja õhinal oma
elamustest pajatama.Kas oli lugemise
hetk vale või raiskasin lihtsalt raamatut enda peale. Selle „raiskamise“ mõtte
võtsin „Lugemise väljakutse grupist“, kus Seili ütles väga toredasti ühe loetud
raamatu kohta, et ilmselgelt on minu peale see raamat täiesti raisatud. See mõte
on väga huvitav ja hakkas mullegi meeldima ning mõtlen siin, et mõnikord on küll
lugedes tunne, et raamat on lugejast üle ja ei saa aru, mida ikka täpselt
loodud süžeega öelda tahetakse. See siin
oli küll hästi jutustatud, kuid kuna midagi otseselt ei toimunud ja oligi
selline pigem voogav lugu, siis jäi see point minust kaugeks. Filmitreiler on
siiski köitev ning arvan, et film meeldiks mulle rohkem.
No comments:
Post a Comment