Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin

 

Celeste Ng „Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“: New York Timesi menuraamat, hingekriipiv lugu ühe perekonna saladustest. Kõik need kolm, pealkiri, menuk ja saladused,  on paeluvad ja loovad tunde, et seda tahaks lugeda. Raamat viib 70-ndate Ameerikasse.

Marilyn ja James Lee ning nende kolm last – pealtnäha on kõik hästi. Kui ühel ööl jääb kadunuks pere keskmine laps Lydia, muutub kõik ja päevavalgele ujuvad nii ema kui isa soovunelmad. Nimelt soovis ema, et just Lydia peaks saama selleks arstiks, mis temal omal ajal teostamata jäi. Samas Jamesi hinges on meeles nooruse asotsiaalsus ning tema pushib tütart sotsialiseeruma, olema populaarne ja aktiivne. Seda enam, et James on Hiina juurtega ning ühiskonnas erisusi omaks hästi ei võeta. Niidirull on tõmmatud veerema juba varases lapseeas ning see sasipundar läheb aastatega üha rohkem sõlme. Pidurit ei oska keegi tõmmata enne, kui on hilja. Järvest leitakse Lydia surnukeha ja iga pereliige püüab selle olukorraga toime tulla omamoodi. See saab olema katsumus.

See lugu raputas üsna korralikult läbi ja andis ka teatud õppetunni. On ju väga uhke öelda, et minu laps on geenius, minu laps õpib viitele, võitis aineolümpiaadi, sai spordivõistlustel esikoha, esines suure auditooriumi ees, valiti välja jne. See on iga lapsevanema uhkus. Aga kas see laps siis on vähem armas, kui ta seda kõike ei ole? Me omistame saavutustele tihtipeale liiga suure tähelepanu ja armastus tuleks nagu välja teenida. Samas on suunamine vajalik, aga kust maalt see suunamine muutub maniakaalseks? Nii naine kui mees on soovidega olendid ja ega me ei soovi ju keegi, et need lapsepõlvetraumad, mis meid tabasid, saaksid osaks lastele. Seega peaks igati normaalne olema, et sa proovid neid innustada nii, et ajalugu ei korduks. Aga siingi, kust maalt see suunamine muutub lapsele koormavaks? Ja kas vanemad üldse peavad teadma, mida lapsed tahtma peavad? Tahame ju parimat, aga see parim ei pruugi sobida lapsele.

Väga psühholoogiline, mõtlemapanev, emotsionaalne raamat. Mulle meeldis, et kirjutatakse iga pere liikme tunnetest ja lõpuks on ka selge, millisel ajendil Lydia oma teo sooritas. Samuti on raamatu lõpus olemas lootusekiir allesjäänutele. Ma kohe olin mitu päeva selle lummuses ja proovin kodus oma lapse kallal vähem targutada. Minu arvates peaks seda raamatut lugema kõik lapsevanemad.

… et raamat või kleit tähendas midagi enamat kui lugemismaterjali või hilpu; et tähelepanuga käisid kaasas ootused, mis meenutasid lund, mis aina sadas ja kogunes ja sind oma raskusega lömastama hakkas lk 241

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

270 lk