Ma naeran, et ma nutan

 

Rõõmsaid inimesi on hea vaadata, ja kui see rõõmus inimene kirjutab ka, siis seda parem. Haarasin raamatukogust kaasa Kertu Jukkumi raamatu, mille kaanel naeratab ta oma laia, säravat naeratust. Juba selle kaanepildi nägemine kutsus lugema. Ja pealkiri on kõlab samuti väga hästi.

Kertu läks teekonnale ühest küljest leinaga lõpparvet tegema ja teisalt oma sisemist tasakaalu otsima. Teekond Donastia San Sebastianist Santiago de Compostelasse  võttis aega 27 päeva. Selle ajaga läbis ta peaaegu 800 kilomeetrit. Raamat on kirjutatud mõnusas päevikuvormis, kus päevad on kõik kenasti ülestäheldatud.  Neis päevis on teel kohtud vahvaid inimesi, hirmusilusaid loodusvaateid ja enesetunde erinevate tasandite kirjeldusi. Selge on see, et kui varbad on villis, füüsiline keha väsinud, vihma kallab ja teed on ligased, siis ka kõige optimistlikum meel väsib. Seega ei varja ta ka oma sisemisi heitlusi,  kuid mitte kunagi ei näita käegalöömise meeleolu. Väga optimistliku tooniga, mõnusa feelinguga, pingevabad ja meeleolukad read kutsuvad lugema ning kaasa rändama. Sellest raamatust saab sellise positiivse energialaengu, et mine või ise ka rännakule 😃. Imelik võib ju näida, et oma sisemise tasakaalu leidmiseks või muu selguse saamiseks on vaja kusagile kõndida. Aga ilmselt on vaja inimesel aeg-ajalt ennast ületada, end proovile panna, tõestada, et ma saan hakkama, ja siis on tunne pikaks ajaks palju parem. Oluline on ju, et tunne oleks meis hea. Oli suurepärane lugemine!

 Iga inimese eesmärk peaks olema saada paremaks inimeseks. Olgu stardipositsioon milline tahes, sest pole olemas halbu lapsi, on vaid halvad olukorrad, millesse nad satuvad. lk 86

Iga kilomeeter on omaette vaatamisväärsus ja ma leian, et pole paremat viisi ühe riigiga tutvumiseks, kui see läbi matkata. Kõik need teed, kuhu autoga ei pääseks, on seda väärt. Looduse värsked lõhnad,loomad teede ääres, head ja lihtsad inimesed - kõik see kannab endas päris kohalolu. lk 86

Kirjastus: Rahva Raamat, 2020

231 lk