Sellised
kogemusraamatud, kus keegi räägib oma uskumatutena näivatest elukeerdkäikudest
on alati väga kasulik lugeda. Kasvõi juba sellepärast, et tajuda mõnikord
igavana näivat argipäevahallust positiivsemana. Andrus
Mikiver kirjutas oma valede valikutega looritatud elust raamatu.
Ebaõnne algus oli nagu
ikka, lapsepõlves. Alkohol, vägivald, kodusoojuse puudumine saadab tavaliselt
kuritegelikule teele astujaid. Nii oli see ka Andruse puhul. Kindlasti aitas
kaasa riskialtisus ja keevaline iseloom. Väiksemad poiste tembud kasvasid üha
suuremateks ja kõik valitud teed päädisid lõpuks aastatega Peruu vanglas. Oma
loos näib ta üsna aus, detailidesse ei lasku, vaid laseb laias laastus oma
elust osa saada. Siiski märkab ta ka kõige raskemates olukordades headust ja
päästvaid õlekõrsi. Raamat on minu arvates hästi ka kirja pandud. Siin on
emotsioone, sisemisi vaatlusi ning kogu seda lugu sellisel kujul on täpselt
paras annus.
Arvan, et sellisest
elust saaks pikemagi põneviku kirjutada, sest ilmselgelt ainest jaguks nii
vangla kui ka eelnenud aastatest. Õnneks on Andrus tänaseks kannapöörde oma
elus teinud. Kusjuures kirjutab ta ka sellest hetkest, mil tuli mõistmine, et
vanaviisi jätkamine ei ole jätkusuutlik.
Andrus soovib oma
looga tuuagi nähtavale kõik tagamaad ja kutsub üles tähele panema raskustes
noori. Samuti on see lugu õpetlik
kõigile, kes puutuvad oma töös kokku lastega. Kerge on hukka mõista, raskem
toetada ja õigele teele suunata.
Kirjastus: Andrus
Mikiver, 2021
89 lk
No comments:
Post a Comment