Baar

 

John Grishamilt peaks olema eesti keelde tõlgitud ca 30 raamatut. Mina neist ühtegi lugenud ei olnud ja tahtsin saada selgusele, mis on selle kirjaniku fenomen, et teda niipalju loetakse.

Mark, Todd ja Zola on viimase kursuse juuratudengid. Nad on laenanud end õppimise nimel sõna otseses mõttes lõhki. Mingeid tarkuseteri ju koolist tuleb, kuid väljavaated tööturul sellise mainega koolist ei ole just kõige paremad. Kuna kooli lõpp läheneb, siis pommitavad neid ka laenuhaldurid võla tagasinõuete kirjadega. Kolm noort inimest tunnevad end lootusetus seisus - töökoht ei terenda, võlakoorem kasvab ning abi oodata kusagilt ei ole. Samas kolm pead on kolm pead ja sõpruskond otsustab hakata libaadvokaatideks. Liba-elu haarab üha enam endasse, kuid ega valel just pikad jalad ei ole ja ainult kiired jalad võivad päästa…

„Baar“ on juriidikat täis lugu, kus seaduse nüansside ja jultumuse vahel on raske piire tõmmata. Sõprussuhted – üks kõigi eest ja kõik ühe eest-, aga ka läbirääkimiste ja hämamise oskused on kesksel kohal. Süžee tundub huvitav, teema huvitav, aga millegipärast mind ei köitnud see lugu. Põnevust ju oli, aga see kuidagi hajus raamatu peale ära ja sellist hetke, mis hakkaks endaga kaasa vedama, seda ma ei kohanudki. Võib olla oli asi nendes juriidilistes terminites, või hoopis selles, et ühte ja sama asja korrutati korduvalt ja see lugu näis liiga läbinämmutatud.

Kui jagada raamatuid n.ö naistekateks ja meestekateks, siis „Baar“ on ilmselt rohkem meestekas. Ja ilmselt sobib raamat ka neile, kes otsivad ilukirjanduses juuraga seotut. Olen käinud Ülli Kastepõllu loengul „Õigus meie kirjanduses“. Tema hindas juuraga seotu õigsust iluskirjanduses ja tõi esile sellekohaseid näiteid.

Aga Grisham on nüüd loetud ja ega see päris punnitatud lugemine ka ei olnud, lihtsalt pole minu tee tass.

Kirjastus: Varrak, 2021

310 lk