Liblikalend

 

Olen üsna balletikauge, aga raamat Age Oksast köitis mind kohe. Doris Kareva on priimabaleriini küsitlenud ja kirjutanud Agelt kuuldu toredaks raamatuks. Küsija küsib peenetundeliselt ja vastaja vastab samuti väga taktitundeliselt ja ausalt, paljastades ka veidi isikliku elu seikasid. Nii küsijast kui vastajast õhkub delikaatsust, nõtkust ja haprust ning tekst on romantiline ja õrn nagu ballett.  Mainitud on olulisemad ja enim meeldinud rollid, kuid sellega ei ole detailideni mindud ning neid rolle ja kõiki esinemisi ei ole kronoloogiliselt või muus järjestuses ja hulgal välja toodud. „Liblikalend“ on pigem vaatamise ja mõtisklemise raamat, sest suurepäraseid fotosid on palju, ning lisaks ilmestavad Age lugu mõned tundelised luuleread Doris Karevalt.

Age Oksa lugu on selles mõttes uskumatu, et eikusagilt sirgub tahtejõuline tüdruk, kes vallutab maailmalavasid. Nõrk inimene oleks vast alla andnud, sest kodu oli kaugel, nõukaaegsed tingimused kasinad ning füüsiline trenn koormav. Age ise jääb aga vastamisel väga tagasihoidlikuks ja väärikaks.  Kuid ta mainib, et tantsijale peab meeldima end tagant sundida ja et ballett on kutsumus. Tema lugu on rohkem kui lihtsalt lugu, sest ta sisendab optimismi ning hakkamasaamise tunnet.

Kirjastus: Pilgrim, 2020

192 lk