Kaheksa mäge

 

Mägi pole vaid lumi, kaljud, tipud, jõed, järved ja karjamaad. Mägi on eluviis. Sammhaaval minek, vaikus, aeg ja mõõt. Paolo Cognetti teab seda hästi, asetades jõulise romaani tegevuspaiga ühe mäetipu ja küla vahele.  Need lühikesed laused on nii ilusad ja ülevad, et kutsuvad lugema.

„Kaheksa mäge“ viib Itaaliasse. Selle pere kirg on mäed. Isa vallutab uusi tippe ja süstib seda armastust ka oma pojasse. Nii elatakse talvel linnas ja suviti Grana mägikülas. Linnapoiss Pietro ja mägedepoeg Bruno sõbrunevad neil suvedel. Üks neist õpib ja areneb koolipingist, teist õpetab elu, aga neist suvedest kujuneb välja eluaegne sõprus.

Hinge kriipiv raamat mägedest, peresuhetest, sõprusest, üksindusest ja sellest, mis on elus oluline. Samas võiks väljatuua veel terve rea teemasid, mida see lugu samuti puudutab – nii palju mahub selle mahult õhukese raamatu kaante vahele. Lugu ise kulgeb väga rahulikult ja astmeliselt. Algab kahe poisi lapsepõlvest ja kulgeb meheikka välja. Mingil hetkel tuleb teha valikuid. Bruno on sündinud mägedesse, Pietrosse on süstitud mägede armastust. Ennast otsides ja südamesunnil elades viivad eluteed ajutiselt lahku, kuid tõmme teineteisepoole ei kao. Selles loos on mäed märgilise tähendusega, nad aitavad isiklikus arengus selgusele jõuda, aitavad vastu võtta otsuseid, aitavad rahuneda, end maandada, aitavad pakku pugeda, üksildust leevendada, sõprust hoida.  Bruno elu jääbki kulgema mägedes, Pietro ronib teistel mägedel ja jõuab ikkagi ringiga Granasse tagasi. Inimene peab tegema seda, mida elu teda tegema on õpetanud. Võib olla noorena saab veel teist rada valida, kuid ühel hetkel tuleb siiski seisma jääda ja endale tunnistada, et seda olen ma suuteline tegema, aga toda mitte lk 183.

Väga hea raamat! Puudutas kohe väga. Minul endal mägedega suhet ei ole. Olen näinud reisidel lumised tippe ja vaatevälja piiravaid künkaid, kuid see on ka kõik. Ilmselgelt ei mõista ma lõpuni tahtmist ronida ja vallutada kõrgeid tippe, olles ohustatud nii paljudest teguritest. Aga mägi, kui pelgupaik, kui enesesse süüvimise paik, seda arvan mõistvat küll.

Öeldakse ju, et mõnikord tuleb selleks, et edasi minna, samm tagasi astuda. Muidugi, kui oled piisavalt alandlik, et seda tunnistada. Lk 178

„Meie arvates asub maailma keskpunktis üks kõrge-kõrge mägi, Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Selline on meie arust maailm.” Seda öeldes joonistas ta väljapoole ringi iga kiire kohale punkti ja punktide vahele väikese laine. Kaheksa mäge ja kaheksa merd. Viimaks tegi ta ratta keskel asuva punkti ümber krooni, see võis minu meelest olla lumine Meru tipp. Ta vaatas oma tööd hetke hindavalt ja raputas siis pead, justkui oleks see tuhandeid kordi läbijoonistatud kujund hakanud viimasel ajal kehvemini välja tulema. Igatahes suunas ta kepi keskele ja lausus lõpetuseks: “Aga kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab Meru tippu?” lk 132

 Kirjastus: Tänapäev, 2016

188 lk