Normaalsed inimesed

 

Varraku sari “Moodne aeg” alati minu huviorbiidis olnud ja sealt olen leidnud pärleid, mida mäletan siiani. Seekord valisin noore iiri kirjaniku Sally Rooney juba teise romaani „Normaalsed inimesed“.  Eks uudishimu eelkõige, mis muud, ajendas valima. Omistame ju enamasti elukogemuse tõttu (kirjutamis)oskuse just vanemale inimesele.

Raamatu kandvad tegelased on Marianne ja Connell. Erinevatest varanduslikest klassidest ja ka kooli-populaarsuse pingereas vastandlikest oludest pärit noored sõbrunevad ja hiljem tärkab ka armastus. Siiski, ühed koolid saavad läbi ja tulevad uued ning eluteed hakkavad neid pillutama kokku-lahku. Kord ollakse sõbrad, siis armastajad, siis arvab üks, et ta on sõber, teine peab end samaaegselt ikkagi armastajaks. Üksteisest üle ja ümber on raske saada ka siis, kui seda teadlikkult proovida. Teineteisele ollakse vajalikud emotsionaalses ja seksuaalses mõttes. Võib olla ongi see armastus?!

Seega on „Normaalsed inimesed“ raamat noorte inimeste eludest, mis on just vanusest tulenevalt täis dramaatikat ja kõhklemistega seotud tähenduslikkust. Teiste inimeste arvamuste olulisus või ebaolulisus on üks teema, mis lugu mõjutab.  Kaaslaste silmis populaarsuse võitmine ja kõige piinliku varjamine on teatud eas väga aktuaalne. Tahaks ju varjata seda, mis kellegi silmis võib imelik näida. Kasvamine on protsess ja selle protsessiga käib kaasas omakorda protsess, mis aitab aru saada, kes või mis on esmatähtis.  Mulle meeldis, et kõrvaltegelased olid olulised, kuid nad jäid piisavalt teisejärguliseks, ja lasid Mariannel - Connellil särada. Nemad võeti küll n.ö alasti. Nende hirmud, kahtlused, iseloom ja ka see, kuidas nende hirmud ja üleolekud mõjutasid üksteist. Lugu ise on lihtne, armas, sirgjooneline, kuid siiski etteaimamatu. Tegelased sümpaatsed kordamööda, kord tundub, et Marianne käitub nõmedalt, siis mõtled sama Connelli kohta. Võib ju näidata, et ma olen ükskõikne ja lasen teisel olla ja minna, aga kui hinges on armastus, siis mõnikord on ka iseendast raske aru saada.

Kui ma esialgu mõtlesin, et liiga kerge sisuga raamat „Moodsa aja“ sarjas, siis veidi rohkem lugedes muutsin arvamust. Ikkagi oli selles loos omamoodi sõnulseletamatu sügavus, mille üle mõelda ning raamatu mõte : ma annan su vabaks, sest ma armastan sind ja ma tahan, et sa oled õnnelik, on ju ilus. Olustike kirjeldustes on poeetikat ja see tänapäeva lovestory on lihtsalt armas.  Ning ausalt öeldes tuletas see lugu meelde enda neid nooruseagseid tundeid, mida enam isegi ei mäletanud. 

Kogemuse sõnadesse panek on võimas tunne, nagu püüaks selle purki kinni, nii et see ei saa enam kunagi tema juurest päriselt lahkuda lk 140

Inimesed on palju kergemini loetavad, kui nad ise arvavad. Lk 224

Kirjastus: Varrak, 2021

231 lk