Tanja
Mihhailova-Saar on väga vahetu, humoorikas ja armas venelanna. Olen kindel, et
ta on pugenud pea iga eestlase südamesse oma mõnusa olemisega. Minu jaoks on ta
sümpaatne ja raamatut tahtsin ka sellepärast lugeda.
Tanja ütleb ise, et raamat ei kvalifitseeru elulooraamatuks,
vaid on tema seni elatud aastate lugu. Seega algab tema lugu lapseeast ja kulgeb
aasta-aastahaaval tänasesse päeva. Tema unistus on kogu aeg olnud olla laval,
kuid see unistus ei ole kergelt sülle kukkunud, tööd ja vaeva eesmärkide nimel
on ta näinud tõsiselt palju. Juba eesti keele oskus sellisel tasemel on vau ja
kujutan ette, et see oskus ise päris külge ei hakanud. Tanja tabab kuidagi väga
hästi ära, milliseid venekeelseid sõnu kasutavad eestlased oma teksti
ilmestamiseks, ja neid samu venekeelseid sõnu teksti sisse pikkides on tema
laused naljakalt toredad. Minu arvates
oli see õnneliku inimese lugu, sest kogu tema senine elu on kujunenud väga
positiivses joones ülesmäge. Kõik on
(vähemalt näiliselt) saabunud õigel hetkel ja tagala ning suhted on toetavad.
Küllap Tanja rõõmus meel ja optimistlik olek on edu valemiks.
Mulle raamat
meeldis eelkõige tahtejõu, optimismi ja elurõõmu sisendamise pärast.
Kirjastus:
Pilgrim, 2020
237 lk
No comments:
Post a Comment