Minu öökapil on
püsivalt Viivi Luige luulekogu, mida ma aeg-ajalt sirvin. Teistele autoritele annan
millegipärast liiga harva võimaluse. Nüüd aga sattus näppu Vladislav Koržetsi
viimane luulekogu ja olen lummatud. See mäng sõnadega ja ootamatud mõtted
kriibivad hinge ning puudutavad väga. Koržetsile omane nali ja naer on samuti
omal kohal. Igatahes lugesin kassilegi ette Meeleparanduse,
lootes temas süümekaid äratada meie
majakaitsja, nirgi tapmise eest. Luuletades jääb ta truuks oma kalakirele ja
sellel teemalgi on valminud hõrgud luuleread. Kirjutan siia aga kaks mind enim
kõnetanud värsi.
Olev
Kesk ilmatumat
olemist,
peal alumist, all
ülemist
ja servapidi
mõlemis
me lähme oma minemist.
Veel saame paati
halssida,
veel veteväljal valssida,
veel halssida,
veel pautida,
veel tuult ja
lainet nautida.
Mis muud meil
ongi soovida:
vaid otsatuses
loovida,
kord minemas,
kord tulemas,
veel olla olev
olevas.
Ja kala ei
võta
Ja lähevad
päevad.
Sa naera või
nuta.
Ja aastadki
lähevad
Ja kala ei võta.
Ja upuvad laevad
Ja kukuvad taevad
Ja kala ei võta .
Ja mina ei jäta.
Kirjastus:
Sõnavald, 2020
76 lk
No comments:
Post a Comment