Eelkõige äratas
huvi selle raamatu autor, baltisakslane Käthe
von Roeder-Gnadberg. Eestimaal sündinud ja kasvanud naine on kirjutanud
loo, mis on tema hingeline teekond tagasi lapsepõlvemaale. Raamatu prototüüp on
tänaseks hävinud Põlliküla, mõis Pakri poolsaarel. Samas lugu ei ole otseselt
autobiograafiline.
Tegevus raamatus
toimub kolmekümnendate teisel poolel. Seitsmeteist aastane Arina tuleb
Berliinist Ilukülla, kus ta teab elavat oma vanaisa. Ta tuleb, et jääda. Paraku
on suguvõsast seal alles vaid onu ja ka vana lapsehoidja Liisu. Uus perekond
võtab aga tüdruku kenasti vastu ja nüüdsest jätkub elu Eestimaal. Kool, sõbrad,
leitud sugulased annavad hea stardi uuele algusele. Suguvõsa tunneb Arinas ära
pea paar sugupõlve tagasi elanud vaarema, kelle maal kaunistab sinist salongi.
Keset uut elu sirgub noor neiu naiseks, kelle südamesse mahub lisaks keelatud
armastusele ka päris armastus. Siiski ei ole Arina ainuke keskne kuju, ka
teistel pereliikmetel lastakse särada, lastakse uskuda, loota ja armastada.
Millegipärast ma
alustasin seda raamatut mitu korda. Miski selline, mis lugema kutsub, on selles
raamatus olemas, kuid jah, midagi jäi puudu ka. Kuid ma ikkagi üritasin ja kui
lugemisehoo sisse sain, siis üldiselt siiski ju sobis. Võib olla oli see story
liiga uskumatu, liiga ära nämmutatud. Küll
mulle meeldis see baltiaadlike ajastu, kombed, arusaamised ja käitumine, mis ka
iga põlvkonnaga oli muutumises. Nii et teatud vanaaegne maik on sellel lool man.
Samas oleks sellest vanast ajastki õppida palju. Näiteks toona oli väga oluline
koht palvel enne teele minekut. Selles raamatus on üldiselt kõike, on Eesti
ajalugu, armastust, ärevate aegade saabumise ohtu. Kuid jah, autor ise oli
kutsuvam kui lugu on välja tulnud. Kõige kummastavam oli aga minu jaoks loodus.
Need ranna kirjeldused kajastusid mulle pigem mõne Austraalia ranniku
kirjeldusena (kuidas hoovus tuleb ja tüdruku ära viib). Samas ei ole ma väga
Paldiski ümbruse randade iseloomuga tuttav. Võib olla siis tõesti?!
Kirjastus: Eesti
Raamat, 2020
363 lk
No comments:
Post a Comment